Search

https://www.ester.ee/record=b5508538*est

Bakalaureusetöö keskendub Eesti prokuratuuri menetluspraktikas võrdlemisi uudsele ning senisest erinevale lahendusviisile. Töö eesmärk oli avada prokuratuuri ametnike kogemust ning üldist hoiakut seoses taastava õiguse rakendamisega oma igapäevatöös. Taastav õigus on Eesti kriminaaljustiitssüsteemis alles end tõestamas, seetõttu on teemat ka vähe uuritud. Uurimistöö võib anda olulise sissevaate riikliku süüdistaja kogemustesse taastava õiguse rakendamisel. Uurimiseesmärgi saavutamiseks püstitasin kolm uurimisküsimust, millele vastuste leidmiseks kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit. Andmete kogumiseks viisin läbi viis poolstruktureeritud intervjuud ametnikega erinevatest ringkonnaprokuratuuridest üle Eesti, kellel oli oma igapäevatöös kokkupuude taastava õigusega. Saadud andmed kodeerisin ning seejärel viisin läbi temaatilise sisuanalüüsi. Analüüsist selgus, et prokuratuuris rakendatav taastav õigus sarnaneb oma olemuses suuresti teoorias kirjeldatule, seda eriti mõttelaadi ja väärtushinnangute osas. Taastavat õigust hakati prokuratuuris rakendama peamiselt pärast seda, kui kadusid alaealiste komisjonid. Uue rolli ja töökoormusega kohanemiseks palgati konsultandid ning hakati leidma loovamaid lahendusi alaealistega seotud juhtumite lahendamisel. Muutus vajas prokuratuuri ametnikelt esialgu suurt pingutust parima praktika kujundamiseks ning senisest erinevat lähtepunkti osapoolte vajaduste hindamisel. Töö muutus põhjalikumaks ning võrreldes varasemaga keskendutakse rohkem kannatanule ning tema vajadustele. Oluline on siinkohal aga välja tuua, et taastav õigus leiab kasutust peamiselt alaealistega seotud juhtumites. Ametnikud, kes tegelevad täiskasvanutega, ei ole taastava õiguse võimalustest ega praktikast teadlikud, sest nendeni koolitused ja teave üldjuhul ei jõua. Taastava õiguse rakendamisel on ka mõningaid piirkondlikke erinevusi. Rohkemate ressursside ja võimalustega ringkondades on praktika paremini levinud ning leiab rohkem kasutust. Takistavaks teguriks taastava õiguse rakendamisel on vaimne tervis ja osapoolte valmidus protsessis osaleda. Eesti ühiskond vajab veel uue meetodiga kohanemiseks aega ning eeltöö, mida prokuratuur osapooltega tegema peab, ongi peamine tegur, mille taha ametnikud taastavat õigust rakendades takerduvad. Bakalaureusetöö avas aga ainult ühte poolt taastava õiguse rakendamisest Eesti kriminaaljustiitssüsteemis. Prokuratuuri ametnike kogemus on üks osa tervikust. Osapoolte kogemuslood võivad anda terviklikuma pildi taastava õiguse mõjust ning tulemuslikkusest. Ka tulemustest selgus, et hetkel puudub prokuratuuril süsteemne tagasiside ja ülevaade juhtumitest pärast nende lõppu. Sellest tulenevalt peaks teemat edasi uurima, tuginedes teiste ametkondade või osapoolte kogemustele.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Julgeolekupoliitikas on Eesti lähtunud juba mitmeid aastaid avarast käsitlusest, mis hõlmab kõiki julgeolekuks olulisi valdkondi ning mida viiakse ellu, lähenedes ühiskonnale ja valitsusele kui tervikule. Sõjaline kaitse on vaid üks sammas avaras julgeoleku-kontseptsioonis, kuid ka siin rõhutatakse, et Eesti riigikaitse toetub laiapindsuse põhimõttele. Doktoritöö käsitleb meesoost Eesti kodaniku kokkupuuteid kaitsevaldkonnaga, tuues välja erinevad tsiviil- ja militaarsfääride lõimumise kohad tema elu jooksul. Tavateadmine sedastab, et Eesti meeste militaarsfääriga kokkupuudetest valdav enamik piirduvad vaid ajateenistuse läbimise ja mõne reservõppekogunemisega, kuid tõenäoline on, et neid põimpunkte on üksjagu rohkem, kuid nende iseloom ei ole nii selgepiiriline ja kohe äratuntav. Tavapärased tsiviil- ja militaarsuhete käsitlemise raamistikud selliseks uuringuks väga hästi ei sobi, sest klassikaliselt on tegemist pigem politoloogia valdkonnast lähtuvate teooriatega, mille fookuses on eelkõige poliitiline- ja militaareliit. Paremal juhul on ühiskond nendesse teooriatesse kaasatud vaid laiemal ja abstraktsemal viisil. Oma doktoritöös pakun välja tsiviil- ja militaarpõimikute analüüsiraamistiku, mille toimimist analüüsin väitekirja alusartiklite tekstide põhjal. Töö tulemusena leian, et erinevalt klassikalistest lähenemistest võimaldab pakutud analüüsiraamistik paremini välja tuua tsiviil- ja militaarsfääride lõimituse ning erinevate põimikute olulisuse meesoost Eesti kodaniku elus., For many years, Estonia has taken a comprehensive approach to security policy, which encompasses all fields essential to national security and is implemented through an approach that considers society and government as a whole. In Estonia, military defence – just one pillar in the comprehensive security approach – also emphasizes a broad-based approach. This doctoral dissertation treats the connections between male Estonian citizens and the defence sector, highlighting various intersections between the civil and military spheres over the men’s lifetime. Conventional theory holds that the overwhelming majority of contacts between Estonian males and the military sphere are limited to compulsory military service and a few reservist training call-ups, but it is likely that there are actually more interactions – ones that are not as clearly defined and readily identifiable. Conventional frameworks for studying civil-military relations, being grounded in political science and focusing mainly on the political and military elite, were not ideal for this study, which examines the lives of servicemen. At best, society is incorporated into the political science-based approach only in a broad and abstract manner. In my dissertation, I therefore propose a new framework for understanding civil-military relations. On the basis of the research, I conclude that compared to the classical approach, the novel analytical framework of civil-military entanglements nexus, allows a more insightful look at the civil-military nexus, https://www.ester.ee/record=b5476073

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Kas teadmised, mida inimesed oma igapäevatöös kasutavad on personaalsed või kollektiivsed? Tunne midagi teada on tuttav igale inimesele. Samas, ilma võimaluseta teistelt õppida, teaksime väga vähe. Teadmised tekivad isikliku kogemuse kaudu, aga veendumus nende õigsuses kujuneb paljuski kollektiivse heakskiidu kaudu. Doktoritöö esitab küsimuse, kuidas personaalne ja kollektiivne teadmine üksteist kujundavad ja kuidas mõjutavad seda erinevad teadmusjuhtimise praktikad – tegevused teadmiste loomiseks, talletamiseks ja taas- kasutamiseks. Teadmusjuhtimisega saab tegeleda organisatsiooni tasandil, läbi kindlate tööprotsesside, mille eesmärgiks on organisatsiooni areng. Aga teadmusjuhtimisega saab tegeleda ka personaalsel tasandil, oma vabast ajast, eesmärgiga toetada isiklikku arengut ja karjääri. See on laiem kui üks töösuhe. Kas need kaks poolt on üksteist toetavad või konkureerivad? Tuleb välja, et mõlemat. Suur osa teadmistest, mida töötajad organisatsioonis rakendavad, on loodud personaalselt, eesmärgiga toetada omaenda professionaalset arengut. Teadmiste loomine ja talletamine isiklikul tasandil ei tähenda, et inimesed ei oleks valmis neid organisatsioonis jagama ja kasutama. Küll aga ilmnes, et sarnase funktsiooniga teadmusjuhtimise praktikate puhul eelistasid töötajad enda personaalseid lähenemisi organisatsiooni omadele. Näiteks, selle asemel, et koguda erialaseid artikleid ettevõtte serveris asuvasse kausta, hoiti neid oma isiklikel pilveteenuse kontodel. Mida mitmekesisemaks ja individualistlikumaks muutub tööalane maailm, seda olulisem on mõista personaalse ja kollektiivse teadmuse teineteist loovat kooseksisteerimist. Doktoritöö annab selleks oma panuse., Is the knowledge that people use in their everyday work personal or collective? To know something is a familiar feeling to everyone. However, without the opportunity to learn from others, we would know very little. Knowledge emerges through personal experience, but is legitimised through collective approval. The thesis asks how do the personal and collective dimensions of knowledge interact and how is it affected by various knowledge management practices – activities aimed at creating, sharing and reusing knowledge. Knowledge management can be pursued on the organisational level through formal work processes aimed at supporting organisational development. Knowledge can also be managed personally, beyond the role of an employee, with persons’ own means and resources to support personal development and career. Do these two sides support or compete with each other? Turns out, that both. Knowledge, that people use in organisations, is often acquired personally, with the aim to support one’s own professional development. Managing knowledge personally does not mean that people would not be willing to share and use it in organisation. However, it was found that when formal and personal knowledge management practices had similar functions, people preferred personal practices to organisational ones. For example, instead of storing articles on a company server, people preferred their own cloud accounts. The world of professional work is becoming more diverse and individualist. Because of this, it is necessary to better understand how are individual and collective knowledge interconnected. Current thesis contributes to this aim., https://www.ester.ee/record=b5452592

https://www.ester.ee/record=b5460285*est

https://www.ester.ee/record=b5448902*est

Minu töö eesmärk oli analüüsida kahe õe jutustatud narratiive. Üks olulisemaid järeldusi osalejate lugudest on inimsuhetele vähese tähelepanu pööramine. Osalejad on kasvanud mitmete täiskasvanute kasvatuste all, nii positiivsete kui ka negatiivsete suhete ühine joon oli kommunikatsioon ja usaldus. Olukorras, kus lapsed on eelneva traumakogemusega, on usaldusliku suhte väärtus oluliselt kõrgem. Isaga järjepidev ning stabiilne suhtlus oli positiivne mõjutegur osalejate hakkama saamisel perest eraldamisel ning hilisemal perioodil ehk bioloogiliste sidemete hoidmine on ääretult oluline. Osalejad andsid ka tagasisidet viimastel aastatel toimunud süsteemi muudatusele. Olles kasvanud mõlemas süsteemis – lastekodus ja perekodus, nägid osalejad pigem uuele süsteemile üleminekut olukorda raskendavana. Osalejatele isiklikult andis suurema turvaning peretunde rohkemate lastega koos olemine kui 6-lapseline perekodu. Kasvatajate väsimust uue töögraafiku järel märkasid osalejad samuti. Kõik me kogeme sündmusi erinevalt, lähtume enda vaadetest, tunnetest ning emotsioonidest. Eesmärk ei olnud ühtegi kasvatajat, asenduskodu või teisi isikuid kritiseerida, vaid anda tagasisidet, mida asenduskoduteenuse süsteemi arendajad saaksid kasutada ja silmas pidada. Leian, et antud loo keskmeks ei ole osalejate kannatused vaid vaprus ning osalejate enda analüüsioskus enda elusündmuste vaheliste seoste leidmisel., https://www.ester.ee/record=b5451141*est

https://www.ester.ee/record=b5460033*est

https://www.ester.ee/record=b5451163*est

https://www.ester.ee/record=b5448926*est

https://www.ester.ee/record=b5303186*est

https://www.ester.ee/record=b5374662*est

https://www.ester.ee/record=b5359763*est

Töö eesmärk on uurida ja kaardistada Eesti lastekaitsesüsteemi ennetustöö, mis puudutab laste eraldamist peredest, seda ümbritsev seadusandlus, arengudokumendid ning selle raames pakutavad teenused ja meetmed abistamaks riskitingimustes peresid. Töö esimeses osas vaatles autor olemasolevaid lastekaitset ning selle raames tehtava ennetustööd käsitlevaid seadusandlust, arengudokumente, juhiseid sotsiaaltöötajatele ning varem valminuid uuringuid. Töö teises osas küsitles kirjaliku intervjuu kavaga viite lastekaitsespetsialisti – nelja kohalikust omavalitsusest ning ühte Sotsiaalkindlustusametist. Selleks, et saada väikese valimi kohta võimalikult suur sisend, valis autor Eesti ühed suurimad kohalikud omavalistused (Tallinn, Tartu, Narva, Rae vald). Autor uuris hetkepraktikat omavalitsustes pakutavate sekkumisviiside ning meetmete kohta. Niisamuti uuris mõjutatavate perede nind laste hulka. Töö käigus selgus, et peamised peredele pakutavad sekkumisviisid ning meetmed kohalikes omavalitsustes peredele on psühhoogiline abi ning perenõustamised, tugiisikuteenus, pereteenistuse/perekülastuse teenus, vanemlust toetavad koolitused. Tuuakse veel esile sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust ning sõltuvusprobleemidega tegelemiseks pakutavad teenused. Ennetustööd väärtustatakse igal tasemel, aga puudub endiselt süsteemne koordineerimine ning järelvalve ja ühtsed põhimõtted, millele baseerudes üleriiklikult ennetustööd ning peredele pakutavat abi metoodiliselt korraldada., https://www.ester.ee/record=b5355734*est

https://www.ester.ee/record=b5374654*est

Ühiskonna turvalisuse tagamine on riigi jaoks oluline prioriteet ning kuriteoennetus mängib siin keskset rolli. Kuriteoennetus on laiahaardeline tegevus ning see peab olema ühelt poolt universaalne (st looma optimaalsed elamistingimused kõigile ühiskonnaliikmetele), kui ka spetsiifiline (mis raskendaks nii kuritegude toimepanemist kui ka tegeleks nendega, kes on juba süüteo toime pannud). Tähtis on, et karistusõiguses kasutatakse ennekõike selliseid meetmeid, mis vähendavad korduvkuritegevust (Justiitsministeerium, i.a.). Magistritöö eesmärk oli saada esmane ülevaade noorte katseaja nõuete rikkumistest, neile antud põhjendustest ning kriminaalhooldusametnike reageerimisviisidest erakorraliste ettekannete kaudu. Tööga sooviti leida, millised tegurid suurendavad riski, et ametnikud teevad erakorralises ettekandes ettepaneku pöörata tingimisi vangistus täitmisele. Uurimus viidi läbi kvantitatiivsete (kirjeldav statistika, binaarne logistiline regressioon, elukestuse analüüs) ja kvalitatiivse (temaatiline sisuanalüüs) uurimismeetodite kombineerimisel. Analüüsimiseks võeti need Viru Vangla noorteüksuse juhtumid, mille kohta 2018. aastal esitas kriminaalhooldusametnik erakorralise ettekande. Analüüsimisel kasutati süüdimõistvat kohtuotsust ja kohtumäärust, mis oli koostatud vastusena erakorralisele ettekandele. Selgus, et 2018. aastal esitati noorteüksuses 217 erakorralist ettekannet, analüüsist jäi välja 39 ettekannet. Vaid viie ettekande esitamise põhjuseks ei olnud katseajanõuete rikkumine. Esimese erakorralise ettekande esitamise ajaks olid 43% (n=50) läbimas esimest kolmandiku neile määratud katseajast. Kõige rohkem oli ühele isikule esitatud 6 erakorralist ettekannet. Kõige sagedamini (82%) rikkusid noored registreerimiskohustust ning tihti oli registreerimiskohustuse rikkumisel rikutud ka mõnda muud kohustust. Lisakohustuste rikkumistest domineerisid uimastitega seotud rikkumised. Kõige sagedamini (36%) esitasid ametnikud kohtule ettepanekuks pöörata karistus täitmisele. Regressioonianalüüs näitas, et ametniku ettepanekut pöörata karistust täitmisele aitab ennustada toimiku tüüp (risk on suurem ÜKT toimiku puhul), varasem kriminaalkorras karistatud ning seda, kas isik on täisealine või alaealine. Noorte rikkumistele antud põhjendustest selgub, et neil esineb prosotsiaalne mõtteviis, kuid raskusi valmistab vastutuse võtmine, lisaks esineb alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega seotud probleeme. Analüüsist ilmneb, et kriminaalhoolduses ei pöörata noorte kognitiivsetele võimetele piisavalt tähelepanu ning üldkasulik töö on noortele raske. Analüüsist ilmneb ka, et kriminaalhoolduse edukaks õnnestumiseks vajab tuge ka ametnik, et ta tuleks noorega töötamisel edukalt toime sotsiaaltöötaja ja järelevalveametniku kombineeritud rollis., https://www.ester.ee/record=b5251127*est

https://www.ester.ee/record=b5250391*est

https://www.ester.ee/record=b5250847*est

https://www.ester.ee/record=b5250870*est

http://www.ester.ee/record=b5152126*est

http://www.ester.ee/record=b5151703*est

http://www.ester.ee/record=b5152136*est

Bakalaureusetöö sisuks oli tutvustada lapsesõbraliku õigussüsteemi põhimõtteid läbi Eesti lastekaitsetöötajate perspektiivi. Uuringutulemused näitavad, et lastekaitsetöötajad lähtuvad oma töös kehtivast Lastekaitseseadusest, kus neil on kohustus seada lapse parimad huvid esiplaanile. On mitmeid juhiseid ja regulatsioone, mis lihtsustavad lapse heaolu määratlemist, kuid endiselt ei kasuta kõik osapooled neid. Kuna iga lapse lugu on ainulaadne, siis selgus, et töötajatel võib valmistada raskust erinevate olukordade hindamine. Heaolu väljaselgitamisel tuleb lähtuda erinevate elementide koos esinemisest ning seetõttu võivad otsustusprotsessid olla tihedalt seotud töötaja enda arvamuse ja hoiakutega. Töötajad leiavad, et tähtis on lähtuda otsuste tegemisel lapse vanusest, arengust ja arvestada ka muid lapsi mõjutavaid faktoreid. Lastekaitsetöötajate roll menetlusprotsessides on oluline, kuid töötajad leiavad, et lisaks on tähtis positsioon vanematel. Vanemad võivad oma käitumisega määrata, kui lapsesõbralik menetlus on. See omakorda nõuab spetsialistide professionaalsust ning oskust erinevaid olukordi hinnata. Lastekaitsetöötajad tunnevad, et igal lapsel on õigus ennast väljendada ja osaleda menetluses, seetõttu on vaja anda hääl ka lastele, kes seda väljendada ei saa. Näiteks erivajadusega lapsed, beebid. Lastekaitsetöötajad seisavad selle eest, et igal lapsel oleks võimalik menetluses osaleda, kuulates neid ära, andes eakohast teavet ning luues turvaline keskkond. Tänu menetluste arvu kasvule on peamiseks murekohaks töötajate arvu vähesus ning seetõttu võib tekkida töötajatel ülekoormus. Ülekoormuse tulemusena võib tekkida olukord, kus abivajav laps ei saa piisavalt kiiresti abi. Lisaks võivad erinevused esineda eri piirkondades, kus peamiselt töötab lapsega sotsiaaltöötaja, kellel on kliente väga erinevatest sihtgruppidest. Samas toodi välja, et suurema kompetentsuse omamine ei anna alati eelist, kuna suuremates linnades on juhtumeid rohkem. Intervjuu tulemustest selgus, et lastekaitsetöötajad peavad lapse esikohale seadmist enda töö lahutamatuks osaks ja seetõttu võiks edaspidine suund olla teiste erialade spetsialistide teadlikkuse uurimine, näiteks meditsiinivaldkond. Tähtis on, et kõik menetlused, millega laps kokku puutub on lapsesõbralikud. Lapse heaolu esile seadmine peab toimuma kõigis menetlustes, seda nii koolis õppetööst eemaldamises või lapse kokkupuude õppenõukoguga kui ka juhtudel kui laps ise otsib abi., http://www.ester.ee/record=b4682983*est

http://www.ester.ee/record=b4683340*est

http://www.ester.ee/record=b4683304*est

Käesolevas uurimuses saadud tulemused põhinesid kolmel noorsoopolitseinikuga tehtud intervjuul. Uurimuses selgus kaks globaalset teemat: kohtlemine ja koostöö. Lisaks käsitlesin ka noorsoopolitseinike töö piiranguid ja ettepanekuid. Kohtlemine hõlmas kohtlemisviisi valikut, alaealise õigusrikkuja käsitlust, alaealiste õigusrikkujate õiguste ja kohustuste tagamist ning ennetamist. Kohtlemisviisi valik seisnes lapse heaolu tagamises ning tema abistamises. Oluliseks peeti õigusrikkumiste põhjustega tegelemist, individuaalset lähenemist, seaduses antud võimalusi ja koostööd. Alaealist õigusrikkujat nähti kui abivajajat ning alaealisi õigusrikkujaid eristati kahes sihtrühmas (juhuslikku laadi õigusrikkujad ning tõsisemate probleemidega õigusrikkujad). Alaealiste õiguste ja kohustuste tagamist käsitleti põhiliselt väärteomenetluse kontekstis. Ennetuses eristus kolm liiki: tagajärgede selgitamine lastele, õigusrikkumiste toime panemise põhjuste ennetamine, õigusrikkumisi soodustavate tegurite ennetus. Koostöö jagunes kolmeks: stabiilne tugivõrgustik, koostöö komisjoniga, vanemate/perekonna tähtsus alaealiste kohtlemisel. Stabiilne tugivõrgustik tähendab seda, et lastel on kindlad inimesed, kes lähtuvalt abivajadustest temaga järjepidevalt tegelevad. Koostöö komisjoniga osutus probleemseks ning valmistas ametnikele rahulolematust. Teisalt olid komisjonil ka mõningad positiivsed küljed. Näiteks võimaldas see kiiremat ligipääsu spetsialistide vastuvõtule. Vanemate ja perekonna tähtsust rõhutati oluliselt. Selgus, et tihti on alaealiste õigusrikkumiste ajendiks perekonnasisesed probleemid. Vanemate toetus ja olemasolu mõjutas ka mõjutusvahendi efektiivsust. Noorsoopolitseinike töö piirangud tulenesid stabiilsuse puudumisest. Pidevad muutused politseiasutuste struktuuris olid segavaks faktoriks. Stabiilsus puudus kohati ka koostöös teiste ametnike ja koostööpartneritega. Leiti, et tuleb leida viisi, kuidas rakendada mõjutusvahendeid selliselt, et nad oleksid asjakohased ja efektiivsed. Alaealiste kohtlemine sõltub riigis kehtivatest seadustest, süsteemist ja ka konkreetsest ametnikust. Intervjuude põhjal saadud tulemused olid kooskõlas valitsevate karistusteooriatega ja seadustega. Samas tulid välja ka mõned erisused (näiteks alaealistele komisjoni töö). Arvan, et oleks oluline parandada ametkondade vahelist koostööd ja vaatamata vähesele ressursile vajab alaealiste kohtlemissüsteem ümberkujundamist. Noorsoopolitseinike kogemused annavad palju infot selle kohta, milline on alaealiste kohtlemise protsess praktikas. Edaspidi võiks uurida, kuidas tagatakse alaealistele inimõigused praktikas ning väljaspool väärteomenetluse konteksti. Kuna praeguses alaealiste kohtlemissüsteemis püütakse kasutusele võtta taastava õiguse meetodeid, oleks aktuaalne uurida, millised on ametnike teadmised taastavast õigusest., http://www.ester.ee/record=b4683029*est

http://www.ester.ee/record=b4683326*est

http://www.ester.ee/record=b4647708*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Sageli on sotsiaalset ettevõtlust käsitletud kui vabatahtlikku või kasumit mittetaotlevat tegevust, mis ettevõtlusvaldkonna äärealal üks ettevõtluse alaliike. Siiski pole sotsiaalset ettevõtlust õige tuvastada teljel kasumlik-mittekasumlik, vaid sotsiaalne ettevõtlus võib esineda kõigis ettevõtluse valdkondades, ning kasumina tuleb vaadelda sotsiaalset kasumit ehk mõju. Sotsiaalse ettevõtluse väga laia ja mitmekesise leviku tõttu polegi maailmas nähtuse ühtset definitsiooni, kuna riikide praktika sõltub kolmanda sektori traditsioonist, ning majandus- ja sotsiaalpoliitika mudelitest. Pigem võiks läheneda sotsiaalse ettevõtluse kirjeldamisele kriteeriumipõhiselt. Väitekirja eesmärgiks oli kujundada uus mudel sotsiaalse ettevõtluse uurimiseks sotsioloogia perpektiivist ning testida seda Eesti sotsiaalse ettevõtluse praktikate näitel. Selleks tuli määratleda ettevõtlusprotsessi elemendid ja uurida sotsiaalse ettevõtluse praktikaid Eesti kontekstis. Ettevõtlusprotsessi-keskne lähenemine võimaldab uurida sotsiaalse ettevõtluse kõiki tahke, seostades tervikuks sotsiaalsete ettevõtjate tegevuse (nende isikuomadused), ettevõtete asuta-mise ja tegutsemise (juhtumianalüüs) ning sotsiaalse ettevõtluse laiema konteksti (üldine ette-võtluskeskkond). Seega pööratakse üha rohkem tähelepanu ettevõtja isikult ettevõtluse prot-sessile, seonduvatele protsessidele ja laiemale ühiskondlikule kontekstile. Protsessipõhisuse printsiibist on lähtunud õpe Tartu Ülikooli Ettevõtluskeskuses ning samuti rahvusvaheline ettevõtlusmonitor (GEM – Global Entrepreneurship Monitor). Väitekirja põhiliste järeldustena võib välja tuua järgnevat: 1. Sotsiaalse ettevõtluse selgitamiseks ei ole mõistlik sõnastada definitsiooni, vaid kirjel-dada seda kriteeriumite abil, kuna see võimaldab sektoriülest ja võrgustikupõhist lähenemist. Põhiliste kriteeriumitena võib välja tuua: sotsiaalsel ettevõttel on ühiskondlik eesmärk; sotsiaalsel ettevõttel peaks olema jätkusuutlik äriplaan; sotsiaalsed ettevõtted on paindlikumad kui avaliku sektori organisatsioonid; sotsiaalsest ettevõttest võib võtta välja dividende kuni 30%; sotsiaalse ettevõtte jaoks ei ole vaja spetsiaalset ettevõtlusvormi. 2. Sotsiaalse ettevõtluse uurimiseks sobib ettevõtlusprotsessi-põhine lähenemine. 3. Sotsiaalse ettevõtluse aktiivsus Eestis on teiste Lääne riikidega võrreldes kõrgem. 4. Eesti sotsiaalses ettevõtluses on nii liberaalse (USA) kui sotsiaal-demokraatliku (Euroopa) sotsiaalse ettevõtluse jooni. Vähenevate ressursside ning vananeva rahvastiku tingimustes muutub sotsiaalne ettevõtlus üha olulisemaks meetmena, mis apelleerib inimeste ettevõtlikkusele ning lahendab ühiskondlikke probleeme, teenides selleks vajaminevat raha enamasti ise. Võtmesõnad: sotsiaalne ettevõtlus, ettevõtlusprotsess, Globaalne Ettevõtlusmonitor, Often is social entrepreneurship explained as voluntary and nonprofit activity that is on a fringe area of entrepreneurship as one of subspecies of entrepreneurship. But it is not correct to identify social entrepreneurship on the axis of profitable-nonprofitable because social entrepreneurship may be practised within all areas of entrepreneurship and as a profit of it should be regarded social profit, i.e. impact. Social entrepreneurship is broad and varied worldwide and there is no common definition of that phenomenon. Practices of it in different countries are influenced by traditions of the third sector and also by models of social policy and economy. Social entrepreneurship could be more precisely approached by criteria. The aim of current dissertation is to design a new model for exploring social entrepreneurship from sociological perspective and to test its validity on practices of social entrepreneurship in Estonia. For that purpose were identified elements of entrepreneurial process and surveyed practices of social entrepreneurship in Estonian context. Process based approach to entrepreneurship enables to explore all aspects of social entrepreneurship and compounds activities of social entrepreneurs (their personal characteristics), establishing and operating of enterprises (case analysis) but also broader context of social entrepreneurship (general environment of entrepreneurship). Attention is shifting from personality of entrepreneur towards process of entrepreneurship, related processes and broader societal context. Process based approach to entrepreneurship is applied by the Centre for Entrepreneurship at Tartu University for teaching entrepreneurship and also by Global Entrepreneurship Monitor. Main conclusions of current dissertation are: 1. For explaining social entrepreneurship is not fertile to compose definition but to explore criteria of it because so is enabled to examine social entrepreneurship above different sectors of society and also to take into account that it is functioning in networks: a) Social enterprise has to act with social goal; b) Social enterprise has to design sustainable business plan; c) Social enterprises are more flexible than organisations of public sector; d) From social enterprise may be extracted up to 30% of profit; e) Social enterprise do not need special legal regulations. 2. For researching social entrepreneurship is justified to apply process based approach to entrepreneurship. 3. Activity level for social entrepreneurship in Estonia is higher than in the Western countries. 4. Practices of social entrepreneurship in Estonia have features from both liberal (USA) and social-democratic (European) social entrepreneurship models. In a conditions of diminishing resources and ageing population is social entrepreneurship gaining more relevance as measure that utilises human enterprisingness and helps to solve social problems. Mostly is necessary money for that made by themselves. Keywords: social entrepreneurship, entrepreneurial process, Global Entrepreneurship Monitor

Järjest enam hinnatakse stressivaba töökeskkonda. Siiani pole piisavalt tähelepanu pööratud naiste tugikeskuste töötajate toimetulekule sellise stressirohke tööga. Seetõttu on minu bakalaureusetöö eesmärgiks analüüsida naiste tugikeskuste töötajate kogemuste esitusi seoses tööstressi ja läbipõlemisega. Saadud vastused on olulised mõistmaks millised mõjud on antud töövaldkonnas naiste tugikeskuste töötajatele. Käesolevas uurimistöös saadud tulemused põhinesid viie töötajaga tehtud intervjuul, mis viidi läbi neljas Eestis tegutsevas naiste tugikeskuses. Uurimuses selgus, et töötajad pigem ei olnud teadlikud tööstressist ja läbipõlemisest, viimaseid kirjeldati rohkem läbi oma isiklike eelnevate kogemuste, aga mitte sellepärast, et töötajaid oleks kuidagi ette valmistatud . Uurimustööst järeldub, et kuna tugikeskuste töötajad ei ole eriti teadlikud antud valdkonnas, siis tuleks tõsta nende teadlikkust tööstressi sümptomitest ja läbipõlemise ennetamisest läbi vastavasisuliste koolituste. Tööstressi põhilisteks põhjustajateks naiste tugikeskuste töös olid: rahastusprobleemidest tulenevad pinged, ebapiisav koostöö teiste ametiasutustega, ametnikest tulenevad takistused ja majutusteenusel olevad ebastabiilsed kliendid. Tugikeskuste projektipõhine rahastamine põhjustab töötajates ebakindlust tulevikus suhtes ja segab klienditööle pühendumist. Tekkinud olukorra lahendamiseks on vajalik tugikeskuste kindel riiklik rahastus. Koostööd teiste ametiasutustega hinnati ebapiisavaks, järelikult tuleks senisest enam korraldada regulaarseid ümarlaudasid erinevate ametkondadega, mis aitavad paremini lahendada keerulisi juhtumeid ja tõstavad tugikeskuste töötajate ameti väärtust. Ametnikest tulenevad takistused põhinesid nende teadmatusel perevägivalla olemusest ja seetõttu tuleks läbi koolituste tõsta nende teadlikkust selles valdkonnas. Ilmnes ka, et töötajad vajavad senisest rohkem ettevalmistust, kuidas reageerida ebastabiilsetele klientidele ja õpetust nendega toimetulekul. Uuringust selgus, et tööstressiga toimetulekul ja läbipõlemise ennetamisel olid abiks kvaliteetsed koolitused ja järjepidev supervisioon. Samuti kasutati erinevad pingemaandamise tehnikad, tugigrupi abi ja hinnati positiivset tagasisidet oma tööle, mis annab motivatsiooni edasi tegutseda. Oluliseks peeti ka töö ja isikliku elu lahus hoidmist ja võimalust tööst vabal ajal perekonnaga koos olla. Lõpetuseks võib öelda, et töötajate kirjeldused annavad küllaltki ülevaatliku pildi nende kogemustest tööstressiga ja läbipõlemise ennetamisega. Andes vastuseid nii tööstressi põhjustest kui ka sellega toimetulemise viisidest., http://www.ester.ee/record=b4580062*est

Käesoleva magistritöö eesmärk on selgitada välja programmi Riskilapsed- ja noored toetatud projektide teostamise praktikat Lääne-Eesti alaealiste komisjoni liikmete hinnangul. Käesoleva töö autor soovib jagada teadmisi alaealiste komisjonide liikmete programmi Riskilapsed ja –noored toetatud projektide praktilise kogemuse kohta Lääne-Eesti alaealiste komisjoni liikmete näitel nii programmi Riskilapsed ja -noored tegijatele, projektijuhtidele kui ka alaealiste õigusrikkujatega töötavatele spetsialistidele ja anda sellega sisendit Eesti eripära arvestava alaealiste õigusrikkujatega seotud süsteemi välja töötamiseks, mis soodustaks programmidesse ja projektidesse suunamist kui ühte võimalikku mittekaristusliku mõjutusvahendi kohaldamist alaealistele õigusrikkujatele. Uuringu läbiviimiseks kasutati kvalitatiivset meetodit. Käesoleva töö peamised tulemused Lääne-Eesti alaealiste komisjonide liikmete hinnangul nende praktika kohta on järgmised: teadlikkus programmi Riskilapsed ja –noored toetatud projektide kohta on erinev sõltuvalt informeeritusest; on olemas valmisolek kohaldada mõjutusvahendina alaealise õigusrikkuja projekti suunamist; on vajadus tugevama võrgutikutöö järele projektijuhtide ja alaealiste õigusrikkujatega töötavate spetsialistide vahel; on vajaduse kaasata alaealistele õigusrikkujatele mõeldud projektidesse laste perekondi ja läbi viia projekte laste kodukohas kohapeal, mitte ainult maakonna suuremates keskustes. Antud uurimuse kui pilootuurimuse alusel saab tuua välja, mida ja kuidas võiks seoses selle teemaga edaspidi uurida: uuringu võiks läbi viia ka Eesti teistes piirkondades, et selgitada välja programmi Riskilapsed ja –noored toetatud projektide teostamise praktika Eesti kohta tervikuna ja esitada võrdlus Eesti erinevate piirkondade kohta. Lisaks võiks võrrelda Eesti kogemust Euroopa Majanduspiirkonna toetusel programmi Riskilapsed ja –noored teostamise kogemust teiste Euroopa riikide omadega., http://www.ester.ee/record=b4578886*est

Kvalitatiivne uurimisviis ja poolstruktureeritud intervjuude meetod olid antud uurimuse korras põhjendatud, kuna koguti laiahaardelist informatsiooni intervjueeritavate tähendustest, hoiakutest ja motiividest. Kvalitatiivse sisuanalüüsi raames kategoriseeriti intervjuude ja privaatvestluse kaudu saadud empiirilist materjali ning vastati püstitatud uurimisküsimustele. Vastatavalt püstitatud uurimisküsimustele saadi andmeanalüüsi tulemuste arutelu käigus teada, et: 1. Ettevõtte omanikud põhjendavad varjupaigasaajate töölevõtmist selle kaudu, et otsiti viisi, kuidas vastata oma firma hooajaliselt muutuvale lihttööliste vajadusele. Varjupaigasaajate töölevõtmine on alternatiiviks külalistööliste värbamisele. Ettevõtte juht kirjeldab ka mõningat omapoolset vastutust pakkuda tööd inimestele, kes muidu elatuvad kohaliku maksumaksja rahast. 2. Ettevõtte kogemused töösuhete tasandil varjupaigasaajatega põhinevad 20 aastal, mille jooksul on järjest enam kasvanud nende osa töökollektiivist. Kohalikku piirkonda paigutatud pagulased ja täiendava kaitse saajad pöörduvad ise ettevõtte poole tööotsingutel. Enamasti töötatakse tähtajaliste lepingute alusel, kuid parimad töötajad nende seast leiavad ka aastaringset teenistusvõimalust. Ettevõtte juht leiab, et temale langeb vastutus varjupaigasaajaid ettevõttesse integreerida ning selleks püüab ta saavutada kõigi tööliste üksmeelset toetust enda visioonile. Ettevõte on varjupaigasaajate töölevõtmisel kogenud nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi ning selle arvelt on firma juht formeerinud oma organisatoorset praktikat ning kujundanud kindlaid veendumusi sellest, mis toimib ja ei toimi. 3. Varjupaigasaajast intervjueeritav andis enda selgituste pinnalt väärtuslikku informatsiooni oma kogemusest ja perspektiivist ettevõtte töölisena. Ta toonitas, et antud töö on temale oluline ning ta seob oma tuleviku väljavaateid töötamisega antud ettevõttes. Samuti avaldub tema kui piirkonda ümberpaigutatud varjupaigasaaja paradigma, et ta on sõltuv oma toast ühiselamus ning peab vajalikuks kohaliku keele parema taseme saavutamist. Samuti iseloomustab tema kogemus rahvuslike tugivõrgustike olulisust varjupaigasaajate puhul, tänu millele sai ta teavet võimalusest saada tööle antud ettevõttes. Antud kogemus on aidanud autoril mõista, et ka väikesel põllumajanduslikul ettevõttel on potentsiaal mängida tähtsat rolli pagulaste integratsioonis. Sellisele riigile nagu Eesti, millel on alles väga vähe kogemusi varjupaigasaajate integratsioonipraktikates, on säärasest informatsioonist, mida saab pakkuda põllumajanduslik väikeettevõtja Šveitsis kindlasti igati kasu. Siiski on antud töö raames kogutud empiirilistest ja teoreetilistest teadmistest veel vähe kindlate järelduste tegemiseks ja ülekantavate integratsioonimudelite kujundamiseks. Autori hinnangul on Eesti mastaabis tegu esimese akadeemilise tööga, kus on uuritud pagulaste integreerimist kohalikule tööturule maapiirkonnas lähtudes tööandja ja -võtja perpektiivist. Loodetavasti täiendatakse teaduslikku teadmist sellest teemast uute uurimistööde raames, milles oleks kaasatud rohkem osalejaid ning rakendatud veel teisigi uurimismeetodeid., http://www.ester.ee/record=b4580077*est

http://www.ester.ee/record=b4579877*est

Antud bakalaureusetöö käsitles hip-hop kultuuri nii subkultuuri kontekstis kui ka elustiilina, mille elemente on võimalik kasutada noorsoo- ja sotsiaaltöös nii mujal maailmas kui ka Tartus. Kvalitatiivsest lähenemisviisist lähtuvalt viisin läbi ja analüüsisin kolme intervjuud – kaks noorsootöötajatega ning ühe JJ-Street tantsukooli treeneriga. Saadud andmete põhjal soovisin leida vastuse sellele, kas Tartu noorsootöös on praktiline rakendada hip-hop kultuuri elemente, arvestades sealjuures Tartu noorsootöö olemusega ning hip-hop kultuuri kontekstiga Tartu linnas. Toetava näitena tõin välja JJ-Street tantsukooli. Esmalt on oluline mõista, kuivõrd teadlikud on Tartu noorsootöötajad hip-hop kultuurist kui sellisest. Küll aga olid uurimistulemused oodatust positiivsemad – intervjueeritud noorsootöötajatel on laiaulatuslikud, kuid samas spetsiifilised teadmised (Tartu) hip-hop kultuuri iseloomustavatest elementidest. Kuigi teadmised hip-hop kultuurist on Tartu noorsootöötajatel olemas, puudub sellele teadlik ja spetsifiiline rakendus. See on tingitud asjaolust, et Tartu linna noorsootöö soovib jõuda kõikide linna noorteni ning noorsootöötajatel on keerulisem keskenduda ühele kindlat elustiili viljelevale noortegrupile. Lisaks toimub noorsootöö peamine tegevus just noortekeskustes, mille eesmärgiks ongi pakkuda võimalikult palju erinevaid eneseteostusvõimalusi noortele. Tartu noorsootöös üldistatakse ning rakendatakse hip-hop kultuuri elemente meediumina noore inimese ja erinevate keerukamate teemade vahel. Erinevad tantsuprojektid jms on aidanud pääseda noorteni. Hip-hop kultuuri rakendamine Tartu noorsootöös on seega pigem pinnapealne ja kaudne. Hip-hop kultuuri rakendamine Tartu noorsootöös edaspidi on lootustandev. Intervjueeritavad oskasid seostada hip-hop kultuuri elemente noorsootööga ning toodi välja võimalusi, kuidas hip-hop kultuuri noorsootöösse integreerida, eeldusel et nii noored kui ka noorsootöötajad huvituvad kultuurist väga. Noortelinnaku näitel võib endiselt rääkida noortekeskustest ka kui meediumist hip-hop kultuuri ja noore vahel. Noorsootöötajast võib saada edaspidi just see isik, kes tutvustab noorele mingit subkultuuri, mille kaudu leiaks noor oma identiteedi ja väljundi. Samuti pakuti välja võimalus tuua ülikoolide noorsootöö eriala õppekavasse sisse subkultuuride suund. Sellise lähenemise abil oleks võimalik kasutada subkultuure just nö üleval pool, noorsootöös. Tartu noorsootöö tugevuseks on selle targad ning uuendusmeelsed noorsootöötajad. Tänavanoorsootöö ning MOKO avavad järjest rohkem võimalusi erinevate noortega kontakti loomiseks. Usun, et hip-hop kultuuril, nii subkultuuri kui noorte elustiilina, saab noorsootöös edaspidiselt olema veelgi suurem ja spetsiifilisem roll. Noortekeskuste noorsootöötajatel on võimalus huviringides rohkem rakendada hip-hop muusikal põhinevat biblioteraapiat jms. Küll aga tuleb arvestada, kuivõrd suur on noorte tegelik huvi hip-hop kultuuri vastu. Teema sügavamaks käsitlemiseks peaks esmalt uurima Tartu linna noorte seas väljajoonistuvat subkultuuride ja elustiilide struktuuri. Samuti tuleks keskenduda noorte endi perspektiivile – mida arvavad nad Tartu noorsootööst ja kuidas suhestuvad noored hip-hop kultuuriga. Noorsootöötajatel on nende teadmiste põhjal võimalik paika panna juba edasised efektiivsed meetodid ümbruskonna noortega tegelemiseks., http://www.ester.ee/record=b4580071*est

http://www.ester.ee/record=b4498694*est

Selleks, et kriminaalhooldusametnik saaks korraldada tõhusat järelvalvet kriminaalhooldusaluste üle ja luua eeldused nende sotsiaalseks kohanemiseks, on tal tarvis erinevaid teadmisi, suhteid ja motivatsiooni. Käesolevas uurimuses esitatud andmed põhinevad viie kriminaalhooldusametniku ütluste põhjal. Kasutades kriminaalhooldaja ametiidentiteedi kirjeldamiseks tüüpilisi käitumis- ja suhtumisviise, võib öelda, et kuigi ühiskond suhtub kriminaalhooldusalustesse negatiivselt, suhtuvad ametnikud neisse mõnevõrra positiivsemalt, kuna nad usuvad, et enamus kliendid on võimelised oma elustiili muutma, kui nad seda väga tahavad. Neid kliendipoolseid muutusi püüavad ametnikud igati toetada, kuid tihti jääb puudu klientide motiveeritusest ja ametniku suutlikusest. Suutlikus hõlmab ka ajalise ressursi piisavust ja spetsiifilisi erialateadmisi. Mõningad ebausaldusväärsed töövõtted kõigutavad aeg-ajalt kriminaalhooldaja töörollide eesmärke, kuid enamasti on tunnetus ametiesindajana olemas. Töörollidest tulenevalt peavad ametnikud endi enamasti nõustajaks, toetajaks, kes tegeleb sotsiaaltööga. Nõustamine on oluline tunnus kriminaalhooldaja ametiidentiteedi esitluses. Ametnikud peavad töötingimusi heaks, tööd väga vaheldusrikkaks ja huvitavaks. Hinnatakse ka töö paindliku iseloomu. Kõik väärtustavad kolleegide tuge ja võimalust omavahel nõu pidada. Headest kollegiaalsetest suhetest tingituna tuntakse tugevat seotust. Ametnike individuaalset ametiidentiteeti mõjutab suuresti tunnetatav grupiidentiteet. Grupisidusus on samuti oluline motivaator ametitegevusteks, kuna väljaspoolt gruppi ameti väärtustamist ega tunnustamist üldjuhul ei tunnetata. Siinkohal soovitaks tööandjal üle vaadata töötajate motiveerimissüsteemi. Liigne töökoormus sunnib ametnike valima töökvaliteedi ja kvantiteedi vahel. Pikas perspektiivis võib see mõjutada töömotivatsiooni. Kuna ametnikud soovivad teha kvaliteetset tööd, võiks selle tagamiseks juhtkond üle vaadata töömahu hindamiskriteeriumid. Ühiskonnas kriminaalhoolduse kui ameti teadvustamine eeldaks ühtlasi institutsiooni ja kriminaalpoliitika üldist tutvustamist ja seda mitte ainult passiivselt ehk selle info kättesaadavust asutuste kodulehekülgedel, vaid aktiivselt, kaasates huvigruppe ja erialaspetsialiste arutama avalikult tegevusvaldkonda puudutavate küsimuste üle., http://www.ester.ee/record=b4498528*est

http://www.ester.ee/record=b4498514*est

http://www.ester.ee/record=b4498543*est

http://www.ester.ee/record=b4498519*est

Perevägivalla ohvri jaoks on vägivaldse suhte vastu võitlemine pikk ja vaevaline protsess. Abi otsimise valikud olenevad vägivallaliigist, ohvri mõtetest ja tunnetest ning kättesaadavatest võimalustest. Abi saadakse nii praktikutelt kui ka mitteformaalsetelt abistajatelt. Käesolevas uurimuses saadud tulemused põhinesid neljal naisohvritega tehtud intervjuul ja seetõttu pole tulemused üldistatavad kõigile Eesti perevägivallaohvritele. Intervjuude põhjal saadud tulemused olid sarnased teiste autorite poolt varasemates uurimustes saadud tulemustega. Uurimuses tuli välja nelja liiki abi, mida ohvrid said: nõu, psühholoogiline abi, turvalisus ja majanduslik abi. Nõu kaasnes kellelegi rääkimisega ja oli sageli esimeseks sammuks abi saamise protsessis. Psühholoogilist abi saavad perevägivalla ohvrid kõige sagedamini ja majanduslikku abi on kõige keerulisem saada. Turvalisuse puhul tundsid ohvrid tihti, et nad ei saanud õigussüsteemilt piisavalt kaitset. Järelikult tuleks senisest enam tähelepanu pöörata füüsilise ja majandusliku turvatunde tagamisele. Abi otsimist takistavad tegurid jagunesid uurimuse põhjal kaheks: peresisesed ja perevälised. Peresisesed takistused olid seotud vägivallatseja käitumisega ja vägivaldse suhte mõjuga. Neid iseloomustas ohvri hirm, mis takistas abi otsimist. Ohvrite hirmu ja teiste tunnetega tuleks arvestada abi saamise võimalusi kavandades. Pereväliseid takistavaid tegureid iseloomustas ohvreid süüdistav suhtumine ja liigse vastutuse panemine ohvrile. Pereväliste takistavate tegurite vähendamise võtmeteguriks on teadlikkuse tõstmine perevägivallast. Praktikud peaksid saama spetsiaalseid koolitusi perevägivalla teemal. Samuti võiks perevägivallast rääkida üldhariduskoolides kõigile. Niimoodi suudavad inimesed paremini vägivaldseid suhteid vältida ja aidata perevägivalla ohvreid. Ohvrid leidsid, et abi saamise võimaluste kohta on liiga vähe infot. Info vähesus võib olla põhjuseks, miks abi otsimine tundub ohvrite jaoks liiga keeruline. Järelikult tuleks rohkem panustada abi saamist puudutava info kättesaadavaks tegemisse. Samuti on oluline jälgida, et info oleks ohvritele kergesti mõistetav ja kõigilt praktikutelt saadav info oleks sama. Lõpetuseks võib öelda, et ohvrite kogemused annavad väga palju infot selle kohta, milline on abi otsimise protsess. Eesti ohvrite põhjal saadud tulemused olid sarnased välismaa autorite poolt saadud tulemustega. Seega mõjutab abi otsimist tugevalt just perevägivalla olemus. Käesolevas töös analüüsisin perevägivalla abi otsimise kogemusi naisohvritega tehtud intervjuude põhjal. Edaspidi võiks uurida ka mees- ja lapsohvrite kogemusi., http://www.ester.ee/record=b4417214~S1*est

Töö eesmärk oli uurida missugused on poliitikute arvamused pagulaspoliitikast ja kuidas need ilmnevad avalikes diskussioonides ning meediaartiklites. Lisaks oli töö analüüsi eesmärk mõista missuguses poliitilises suunas Eesti pagulaspoliitikas liigutakse. Diskursusanalüüsi abil lahati 12 erinevat meediaartiklit, kus poliitikud kajastasid oma isiklikke arvamusi seoses pagulaspoliitikaga ning kõik nad kuulusid Eesti nelja suurimasse erakonda. Üldjoontes ei lähtunud poliitikud oma seisukohtades, pagulusest ja pagulaspoliitikast, oma erakondlikust programmist. Enamjaolt olid poliitikute arvamused sarnased, kuid esines ka erinevaid seisukohti. Poliitikute suhtumine pagulusse kui rahvusvahelise õiguse eristaatusesse oli mõistev ning kõrgelt aktsepteeritud. Kõik, kes antud teemat käsitlesid, tunnistasid, et Eesti peab tagama abivajajatele rahvusvahelise kaitse. Pagulaspoliitilisi teemasid pikemalt lahates väljendas enamus poliitikuid ennast pagulaste suhtes tegelikult vaenulikult ning mõnel juhul isegi rassistlikult. Suhtumises pagulusse tugineti õigusdiskursusele ning sellele vastandudes toodi välja majanduslikke ning rahvuslikke põhjendusi. Pagulaspoliitilises kontekstis toetusid poliitikud erinevatele diskursustele, millest peamine oli majandus. Leiti, et riigi võimekus pagulasi aidata on eelkõige piiratud Eesti majandusliku seisundi tõttu. Üldjoontes oldi arvamusel, et Eesti tagab pagulastele kõik miinimumstandardid, et nad tuleksid edukalt toime elu sisseseadmisel võõras riigis ning olukord antud valdkonnas on hea. Käsitledes pagulaspoliitika jätkusuutlikkust, lähtusid poliitikud diskursustest, millest peamised olid integratsiooni, Euroopa Liidu surve ning arenguabi diskursus. Üldjoontes leiti, et Eesti pagulaspoliitika on hetkel jätkusuutlik ning selle tagamiseks peab Eesti jätkama konservatiivset poliitikat. Erinevalt suhtuti integratsiooni, kuid enamus leidis, et riigil puudub selleks tahe ning kardeti, et tegelikkuses võib see viia hoopis uute probleemideni. Jätkusuutlikkuse tagab ka arenguabi edendamine, sest tegemist on ennetava tööga pagulasprobleemide puhul. Lisaks toodi enamiku poolt välja, et Euroopa Liidu solidaarsusel põhinev ümberasustamisprogramm pole Eesti puhul mõeldav, kuigi mõne poliitiku arvates oleks see võimalus, mis leevendaks survet Eesti vananevale rahvastikule ning rikastaks siinset kultuuri. Analüüsist lähtuvalt võib järeldada, et niipea Eesti oma suunda pagulaspoliitikas ei muuda ning jätkab konservatiivset teed., http://www.ester.ee/record=b4416340~S1*est

http://www.ester.ee/record=b4417207~S1*est

Käesoleva uurimustöö eesmärgiks oli uurida kuidas määratlevad ennast praegu Eestis tegutsevad kriminaalhooldajad. Selleks viisin kriminaalhooldajatega läbi kirjalikud intervjuud interneti teel. Uurimustulemused näitavad, et kriminaalhooldajad on teadlikud kriminaalhooldustöö eesmärkidest ning eesmärgipärasest tulemusest, kuid eesmärgid ning tulemused on erinevad kriminaalhooldajatel. Mõnedel kriminaalhooldajatel on eesmärgiks seatud pikemaajaline eesmärk, mis hõlmab ka aega, mil klient on lõpetanud kriminaalhoolduse positiivselt. Teistel kriminaalhooldajatel hõlmab eesmärk ainult kriminaalhoolduse aega. Tulenevalt kriminaalhooldaja püstitatud eesmärgist teostab kriminaalhooldaja ka oma tööd. Samuti erinesid kriminaalhooldajate kirjeldused oma peamistest tööülesannetest. Kriminaalhooldaja, kes nägi oma peamise tööülesandena kontrolli funktsiooni, määratles end kui järelevalvet teostav ametnik. Kriminaalhooldaja, kes nägi kontrolli funktsiooni peamiselt organisatsiooni süsteemist tulevalt, ei määratlenud end kui sotsiaaltöötajat või kui järelevalvet teostavat ametnikku. Kriminaalhooldaja leidis, et ta on kombinatsioon sotsiaaltöötajast ning järelvalvet teostavast ametnikust. Tulenevalt kriminaalhooldustöö mitmekesisusest leiavad kriminaalhooldajad, et peavad kandma endas nii sotsiaaltöötaja kui järelevalvet pidava ametniku identiteeti. Uurimustulemusena selgus, et vastavalt sellele, kuidas kriminaalhooldaja nägi oma peamisi tööülesandeid toimus ka kriminaalhooldaja enesemääratlemine. Kriminaalhooldajate enesemääratlemine kujuneb ajaga, tuleneb kriminaalhooldajate väärtushinnangutest ning kriminaalhooldaja nägemusest organisatsioonilisele suunale. Uuringust ei selgunud, kuidas mõjutab kriminaalhooldaja enesemääratlemine kriminaalhooldusalustning tulenedes kriminaalhooldaja enesemääratlemisest kriminaalhooldustöö tulemust kliendi suhtes. Samamoodi nagu kriminaalhooldaja mõjutab klienti, mõjutab klient ka kriminaalhooldajat. Uuringust ei selgu milline on kliendi mõju kriminaalhooldajale ningkriminaalhooldustöö tulemusele, kuna see ei olnud käesoleva uurimuse eesmärk. Kuna kriminaalhooldaja ja kriminaalhooldusalune mõjutavad vastastikku teineteist, oleks tarvis seda teemat lähemalt uurida., http://tartu.ester.ee/record=b2683257~S1*est

Antud töö eesmärgiks oli saada ülevaade, milline on kriminaalhooldusametnike erialane ettevalmistus töötamaks perevägivalla eest kriminaalhooldusele suunatud isikutega. Töös uuriti lähemalt, kas kriminaalhooldustöötajad on saanud piisava ettevalmistuse töötamaks perevägivalla eest kriminaalhooldusele suunatud isikutega. Uuriti ka kas kriminaalhooldustöötajad vajavad seoses oma töö spetsiifikaga täiendavaid koolitusi ning kuidas hindavad kriminaalhooldusametnikud enda pädevust töötamaks perevägivalla eest kriminaalhooldusele suunatud isikutega. Läbiviidud pilootuuringu tulemuste analüüsi põhjal tuleb välja, et natuke üle poolte küsitluses osalenud hindavad ennast pädevaks, kuid viis kriminaalhooldusametnikku leiavad, et nad ei ole piisavalt pädevad. Pikema erialase tööstaažiga ja rohkema perevägivallatsejate kokkupuutega kriminaalhooldusametnikud ei tunne ennast pädevamalt, leidus ka pikaajalise tööstaažiga ametnikke, kes ei pidanud ennast piisavalt pädevaks, et töötada perevägivallatsejatega, kes on saadetud kriminaalhooldusele. Põhjuseks võib olla probleemi keerukuses töötamaks perevägivallatsejatega, millega mida rohkem tegeletakse, seda keerukamaks see muutub. Lisaks kui puuduvad vajalikud teadmised ja spetsiifilised oskused töötamaks perevägivallatsejatega, siis sagedase kokkupuute kaudu ei omandata ka töö käigus täiendavaid teadmisi töötamaks perevägivallatsejatega. Millest saab järeldada, et erialane ettevalmistus ja täiendavad koolitused selles vallas on väga olulised. Enamusel vastanuist on ametialane haridus, kuid siiski ametnikke, kes leidsid, et nad omandasid erialase hariduse käigus teadmisi perevägivallatsejatega töötamiseks oli vähe. Sellest saab järeldada, et erialases hariduses on teatud puudusi. Soovitav oleks täiendada õppekavasid ja töötada välja täiendkoolitusprogrammid. Vastanud on valdavalt juba varem läbitud erinevaid täiendavaid koolitusi nii omal käel kui tööandja poolt. Seitsmeteistkümnest kümme ametnikku siiski leiavad, et neil oleks vaja rohkem täiendavaid koolitusi perevägivallaga seoses. Enamus (11) hindasid oma oskust perevägivallatsejatele programmi läbiviimise osas puudulikuks ning pigem ei tunta ka perevägivalda seletavaid teooriaid ja lähenemisi. Need samad teemad tulid ka välja kui paluti vastajatel kirjutada, mis teemadel nad koolitusi sooviks. Uurimuse tulemustest võib järeldada, et kriminaalhooldusametnikud sooviksid ja vajaksid koolitusi teemadel perevägivallatsejatele mõeldud programmi läbiviimine ja perevägivalda seletavad teooriad ja lähenemised. Töö üheks eesmärgiks oli küsimustiku testimine. Küsimustik töötab ja selle kaudu on võimalik antud teemat edasi uurida. Küsimustik võimaldab saada vajalikku informatsiooni uurimaks kriminaalhooldusametnike erialast ettevalmistust töötamaks perevägivalla eest kriminaalhooldusele suunatud isikutega. Küsimustikku annab küll veel täiendada 14. ja 17. küsimuse juures, kus tuleks täpsustada küsimusi, et need oleks üheselt mõistetavad. Antud bakalaureusetöö on vajalik kuna varem ei ole uuritud kriminaalhooldusametnike erialast ettevalmistust. Töö tulemuste põhjal on soovitav täiendada õppekavasid ja töötada välja täienduskoolitusprogrammid töötamaks perevägivalla eest süüdimõistetud klientidega. Käesolev töö annab informatsiooni mis teemadel kriminaalhooldusametnikud enim koolitusi vajavad ja soovivad., http://tartu.ester.ee/record=b2683268~S1*est

http://www.ester.ee/record=b4417257~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2655325~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2654919~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2640181~S1*est