Noorsoopolitseinike tõlgendused alaealiste õigusrikkujate kohtlemisviisidest

Käesolevas uurimuses saadud tulemused põhinesid kolmel noorsoopolitseinikuga tehtud intervjuul. Uurimuses selgus kaks globaalset teemat: kohtlemine ja koostöö. Lisaks käsitlesin ka noorsoopolitseinike töö piiranguid ja ettepanekuid. Kohtlemine hõlmas kohtlemisviisi valikut, alaealise õigusrikkuja käsitlust, alaealiste õigusrikkujate õiguste ja kohustuste tagamist ning ennetamist. Kohtlemisviisi valik seisnes lapse heaolu tagamises ning tema abistamises. Oluliseks peeti õigusrikkumiste põhjustega tegelemist, individuaalset lähenemist, seaduses antud võimalusi ja koostööd. Alaealist õigusrikkujat nähti kui abivajajat ning alaealisi õigusrikkujaid eristati kahes sihtrühmas (juhuslikku laadi õigusrikkujad ning tõsisemate probleemidega õigusrikkujad). Alaealiste õiguste ja kohustuste tagamist käsitleti põhiliselt väärteomenetluse kontekstis. Ennetuses eristus kolm liiki: tagajärgede selgitamine lastele, õigusrikkumiste toime panemise põhjuste ennetamine, õigusrikkumisi soodustavate tegurite ennetus. Koostöö jagunes kolmeks: stabiilne tugivõrgustik, koostöö komisjoniga, vanemate/perekonna tähtsus alaealiste kohtlemisel. Stabiilne tugivõrgustik tähendab seda, et lastel on kindlad inimesed, kes lähtuvalt abivajadustest temaga järjepidevalt tegelevad. Koostöö komisjoniga osutus probleemseks ning valmistas ametnikele rahulolematust. Teisalt olid komisjonil ka mõningad positiivsed küljed. Näiteks võimaldas see kiiremat ligipääsu spetsialistide vastuvõtule. Vanemate ja perekonna tähtsust rõhutati oluliselt. Selgus, et tihti on alaealiste õigusrikkumiste ajendiks perekonnasisesed probleemid. Vanemate toetus ja olemasolu mõjutas ka mõjutusvahendi efektiivsust. Noorsoopolitseinike töö piirangud tulenesid stabiilsuse puudumisest. Pidevad muutused politseiasutuste struktuuris olid segavaks faktoriks. Stabiilsus puudus kohati ka koostöös teiste ametnike ja koostööpartneritega. Leiti, et tuleb leida viisi, kuidas rakendada mõjutusvahendeid selliselt, et nad oleksid asjakohased ja efektiivsed. Alaealiste kohtlemine sõltub riigis kehtivatest seadustest, süsteemist ja ka konkreetsest ametnikust. Intervjuude põhjal saadud tulemused olid kooskõlas valitsevate karistusteooriatega ja seadustega. Samas tulid välja ka mõned erisused (näiteks alaealistele komisjoni töö). Arvan, et oleks oluline parandada ametkondade vahelist koostööd ja vaatamata vähesele ressursile vajab alaealiste kohtlemissüsteem ümberkujundamist. Noorsoopolitseinike kogemused annavad palju infot selle kohta, milline on alaealiste kohtlemise protsess praktikas. Edaspidi võiks uurida, kuidas tagatakse alaealistele inimõigused praktikas ning väljaspool väärteomenetluse konteksti. Kuna praeguses alaealiste kohtlemissüsteemis püütakse kasutusele võtta taastava õiguse meetodeid, oleks aktuaalne uurida, millised on ametnike teadmised taastavast õigusest.
http://www.ester.ee/record=b4683029*est