Search

Mental health challenges are common during the perinatal period, particularly following pregnancy loss. This longitudinal study investigates the role of self-compassion in the mental health of perinatal women having previously experienced (n = 45) or not having experienced (n = 123) pregnancy loss. Archival data was utilised to compare levels of perinatal depression, psychological distress, and self-compassion for women receiving psychological therapy at session one and session six. Results indicated that both participant groups reported similar levels on all variables at baseline. There were significant increases in self-compassion and decreases in perinatal depression and psychological distress after six sessions of therapy for both groups. A regression showed changes in self-compassion following six sessions of therapy was predictive of psychological distress, particularly for women who reported pregnancy loss. Self-compassion may represent a viable intervention for psychological distress in a perinatal population particularly following pregnancy loss. [ABSTRACT FROM AUTHOR]

How do movement and sound combine to produce an audiovisual aesthetics of dance? We assessed how audiovisual congruency influences continuous aesthetic and psychophysiological responses to contemporary dance. Two groups of spectators watched a recorded dance performance that included the performer's steps, breathing, and vocalizations but no music. Dance and sound were paired either as recorded or with the original soundtrack in reverse so that the performers' sounds were no longer coupled to their movements. A third group watched the dance video in silence. Audiovisual incongruency was rated as more enjoyable than congruent or silent conditions. In line with mainstream conceptions of dance as movement-to-music, arbitrary relationships between sound and movement were preferred to causal relationships in which performers produce their own soundtrack. Performed synchrony Granger caused changes in electrodermal activity only in the incongruent condition consistent with "aesthetic capture." Sound structures the perception of dance movement, increasing its aesthetic appeal. [ABSTRACT FROM AUTHOR]

Technological innovations like physiological computing offer new possibilities when exploring audience-performer interaction. To avoid technological solutionism that often accompanies biosensor applications in performing arts, an artistic interventions approach was used. This paper describes a recent art-science residency consisting of three artistic experiments: the audience's electrodermal, activity-driven soundscape in a dance improvisation, a "lie detector" applied to the actor just after the performance, and a heart-rate-driven personal discotheque installation. Both artist and scientist provide reflections on future development of this transdisciplinary field from the performing arts perspective. Tallinna Ülikoolis toimus 2019. aasta veebruarist juunini kunstiteaduse residentuur, kus etenduskunstnik Taavet Jansen ja neuroteadlane Aleksander Väljamäe töötasid kunstilise sekkumise kontseptsiooniga, analüüsides võimalusi, kus publiku ja esinejate füsioloogilised reaktsioonid looksid uusi tähendusi etenduskunstide kontekstis. Selles artiklis analüüsivad ja kirjeldavad autorid sooritatud eksperimente ja avaldavad omi isiklikke mõtteid toimunud sündmuste kohta. Kunstilises eksperimendis „Neurokoreograafia nr 4" uuriti interaktiivset improvisatsioonilist tantsuetendust, kus neljale vaatajale kinnitatud sensorid mõõtsid nende erutuse taset (electrodermal activity) ja saadud andmed manipuleerisid reaalajas sama etenduse helikujundust. Sellise interaktiivse lahenduse tekitatud tagasiside-efekt lõi olukorra, kus vaatajate tahtmatud reaktsioonid mõjutasid omakorda nende saadavat kogemust, tekitades lavastuse mõju intensiivsuse spiraali, kus nähtu mõjutas järgmisel hetkel juba kogemust ennast. Kunstilises eksperimendis „Macbeth" kasutati erutust mõõtvaid sensoreid, salvestamaks näitleja reaktsioone intervjuu vältel, kus esitati küsimusi tema rolliloome kohta vastlõppenud etenduses „Macbeth". Näitlejaga läbi viidud intervjuu eesmärgiks oli mõista, milliseid tehnikaid kasutab näitleja oma rolli luues, ja tehnoloogiat kasutades tuvastada, mil määral on näitleja teadlik oma laval tehtud kunstilistest ja tehnilistest otsustest. Interaktiivses heli- ja valgusinstallatsioonis „Heart-rate Party" kasutati külastaja südamerütmi, mõjutamaks installatsiooni heli- ja valguskujunduse tempot. Eksperiment tõi teravalt välja kriitilised küsimused piisava tehnilise võimekuse, kujunduse ja raamistuse olulisuse kohta, mis on vajalikud interaktiivse installatsiooni õnnestumiseks. Kõik kolm eksperimenti otsisid kontseptsioone, kuidas oleks võimalik salvestada võimalikult täpselt esineja-vaataja omavahelisest suhtest loetavaid andmeid. Oluline on välja tuua, et kogemused salvestatult füsioloogiliste andmetena ei pruugi väljendada teadlikku, subjektiivset reaktsiooni nähtud kunstilisele sisule. Sellised „uurimistööd võsas" (research-in-the-wild) võivad luua uusi võimalusi, kuidas tõlgendada füsioloogilisi andmeid mitte ainult laboratoorses kontekstis. Läbi kunsti prisma vaadatuna võivad need andmed omandada mitmeid uusi tähendusi. Inimeste füsioloogilised andmed on isikupärased, teatriruumis võivad need aga olla keerulise kognitiivse ja emotsionaalse manipulatsiooni tulemus. Seetõttu üldised klassifikaatorid, mis töötavad laboris, võivad olla etenduskunstide kontekstis kasutud. Füsioloogiliste sensorite kasutamine teatris võib tuua uusi dimensioone ka loomeprotsessidesse. Selleks tuleks aga luua võimalused, kus kunstnikud saaksid eksperimenteerida sensortehnoloogiatega juba loomeprotsessi algusest peale. See annaks kunstnikule piisavalt hingasmisruumi, et saada ülevaade tehnoloogia pakutavatest võimalustest ning eksperimenteerida sellega piiranguteta. Oluline on tagada kunstnikule ka tugev tehniline ja teaduslik tugi eksperimenteerimise vältel. Samuti oleks oluline algatada arutelu füsioloogiliste andmete eetilise kasutamise kohta etenduskunstide kontekstis, nii et see oleks aktsepteeritud nii kunstnike kui ka vaatajate poolt, aga oleks ka vastavuses inimestega tehtavate eksperimentide eetiliste standarditega. Väga palju põnevat uurimistööd ootab ees: kuidas interpreteerida ja teha mõistetavaks esinejatelt ja vaatajatelt kogutud andmed. Praegusel juhul kasutatakse interaktsiooni visualiseerimiseks andmete otsest ülekandmist audiovisuaalseteks parameetriteks. See tagab küll perfektse sünkrooni audiovisuaalses efektis, kuid selles puudub peamine - teadmine, mida need andmed tähendavad nii teaduslikult kui ka kunstilises kontekstis kasutatuna. Kunstis jääb tihti puudu teoreetilistest teadmistest, mis aitaksid intuitiivselt tehtud kunstilisi otsuseid raamistada. Selline teadmiste ülekandmine kunsti ja teaduse vahel avaks uusi võimalusi kunstiteoste interpreteerimisel ja looks uusi perspektiive mõlema valdkonna arenemiseks. [ABSTRACT FROM AUTHOR]