Search

https://www.ester.ee/record=b5564149*est

https://www.ester.ee/record=b5452513*est

https://www.ester.ee/record=b5449232*est

https://www.ester.ee/record=b5360086*est

https://www.ester.ee/record=b5359792*est

https://www.ester.ee/record=b5306693*est

https://www.ester.ee/record=b5241963~S1

http://www.ester.ee/record=b5145137*est

Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida ülekaitsva vanemluse fenomeni nelja noore täiskasvanu retrospektiivses käsitluses. Püstitatud kolmest uurimisküsimusest lähtuvalt selgus nelja noore täiskasvanuga läbi viidud intervjuudest:  Mida räägivad noored täiskasvanud ülekaitsva vanemluse ilmingutest oma lapsepõlves? Ülekaitsva vanemluse ilmingutest toodi välja vanemate rangust, autoriteedi nõudmist ja liigselt kontrollivat käitumist. Olulised märksõnad olid piirangud, reeglid, kohustused ja distsipliin. Samas esines ka hoolivust ja lapse käekäigu pärast muret tundmist.  Milliseid ülekaitsva vanemluse mõjusid lapsepõlves uurimuses osalejad välja toovad? Osalejad tõid välja lapsepõlvest nii negatiivseid kui positiivseid ülekaitsva vanemluse mõjusid. Positiivsete aspektidena toodi välja õpetlikkust ning vanema soovi tagada oma lapse heaolu ja kindlustada talle paremaid tulevikuväljavaateid. Negatiivsete aspektidena toodi välja liiga ranget kasvatust ning, et ülekaitsev vanemlus on jätnud neid ilma positiivsetest elamustest, vabast ajast, otsustus- ja valikuvabadusest ning seadnud piiranguid sotsiaalsetes suhetes.  Milliseid lapsepõlves esinenud ülekaitsva vanemluse tagajärgi näevad nad oma täiskasvanuelus? Täiskasvanuelus on intervjueeritavad saavutanud rohkem iseseisvust ja lapsepõlvest puudu jäänud vabadust. Noored täiskasvanud on rahul oma praeguse elukorraldusega, nad tunnevad, et rohkem on aega iseendale olulise jaoks ning sotsiaalseteks suheteks. Osalejate vastustes kajastub soov oma vanematele vastanduda. Vastandumine tuleneb intervjuus osalejate negatiivsetest lapsepõlvekogemustest, mis seonduvad neile ülekaitsva vanemluse ja vanemate kasvatusstiiliga. Intervjueeritavad avaldavad soovi tulevikus oma lapsi teistmoodi kasvatada. Ülekaitsva vanemluse temaatikat on Eestis vähe käsitletud ning teema vajaks tulevikus täiendavaid uurimusi. Võimalike edasiarendustena saaks uurida, kas vanem, kes on ülikaitsev ning rakendab ülekaitsva vanemluse meetmeid ühe lapse kontekstis, teeb seda ka ülejäänud lastega. Samuti kas ja kuidas mõjutab ülekaitsev vanemlus lapse ja vanema omavahelisi suhteid erinevate eluetappide järgnemisel ka tulevikus, mida oleks võimalik teha täiendava uurimusena samuti eluloointervjuude või näiteks narratiivintervjuude alusel., https://www.ester.ee/record=b5151619*est

http://www.ester.ee/record=b5147913

http://www.ester.ee/record=b4685555

http://www.ester.ee/record=b4731487*est

http://www.ester.ee/record=b4580982*est

Magistritöö „Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna prefektuuri näitel“ teema on aktuaalne, kuna Eestis pööratakse politseitöös varasemast enam tähelepanu vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele. Seni ei ole uuritud politseinike kogemusi ja tõlgendusi antud teema valguses, kuid kuna politseinike roll probleemide lahendamisel on märkimisväärne, on oluline teada, kuidas suhtuvad politseinikud eakate vastu suunatud vägivalda. Magistritöö käsitles Lõuna prefektuuri politseitöö praktikat eakatevastase vägivalla osas nii politseinike endi ütluste, kui ka ühe Lõuna prefektuuriga vägivalla kuritegude alal kokku puutuva prokuröri kogemuste läbi. Töös analüüsiti teadlikust, probleeme, koostöövõimalusi, kogemusi ja spetsialistide ettepanekuid töökorralduse tõhustamiseks. Tööst võib järeldada, et politsei puutub eakate vastu suunatud vägivallajuhtumitega igapäevaselt kokku ning kuigi spetsialistid ei ole varem mõelnud vägivalla tähendusele, on neil olemas nii teadmised kui kogemused tundmaks ära vaimset- ja füüsilist vägivalda. Ilmnes, et piirkonnapolitseinike koostöö sotsiaaltöötajatega on väga tihe, tunti puudust informatsioonist, mis jääb sageli politseinike või sotsiaaltöötajate andmebaasi. Politseil on valmisolek koostööks ning enda rollina nähakse turvalisuse tagamist ja informatsiooni edastamist sotsiaaltöötajatele. Sooviti võimalust keerulisemate juhtumite korral kaasata sotsiaal- ja ohvriabitöötajad juba reaalsele sündmuskohale. Kõlama jäi, et eakad on võrdsed teiste sihtgruppidega ning ei tohiks kannatada ega abist kõrvale jääda. Tähtsustati usaldusliku suhte tekkimist kannatanuga. Tööst selgus, et politsei kokkupuude eaka vägivallaohvriga on tavaliselt pinnapealne ning kokkupuude lühiajaline. Põhilise probleemina toodi välja ohvri soovimatus juhtumist raporteerida ning raporteeritud juhtumite puhul olukorrast adekvaatse ülevaate saamise keerukus. Vägivallavormidest tunti ära nii vaimne- kui füüsiline vägivald ning kaudselt viidati ka majanduslikule vägivallale, mille osas oleks vajalik spetsialistide teadlikkust tõsta. Seega spetsialistid võiksid olla teadlikumad majanduslikust vägivallast kui eraldi seisvast vägivallavormist ning selle tagajärgedest ja mõjust eakale inimesele. Eakate vastu suunatud vägivallajuhtumite ennetamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks toodi esile lisaressursi ja –koolituste vajadus antud valdkonnas. Tõdeti, et spetsialistidel ei ole sageli piisavalt aega süvendatult ohvriga tegelemiseks, tema julgustamiseks erinevate instantside poole pöördumisel ning ennetustööga antud valdkonnas. Uurimust läbi viies leidsin sarnaselt spetsialistidega, et suuremat tähelepanu vajab spetsialistide koolitamine seoses eakate vastu suunatud vägivallaga. Ehkki spetsialistid puutuvad eelpool nimetatud vägivallavormiga praktikas kokku, ei teadvustata oma igapäevatöös eakate ohvrikäitumise eripärasid. Samuti usun, et vajalik oleks teha teavitustööd eakate seas, et julgustada neid politsei poole pöörduma ning tutvustama neile erinevaid vägivallavorme, aitamaks neil identifitseerida olukordasid, kus nad on ohvriks langenud. Kindlasti nõustun spetsialistidega ka ressursivajaduse osas. Politseinikel ei ole sündmuskohal piisavalt aega probleemiga süvitsi tegelemiseks, ohvriga suhtlemiseks ning usaldusliku suhte loomiseks, kuna ootamas on juba järgmine väljakutse. Samuti on raske leida aega ennetustöö tegemiseks ning infovahetuseks sotsiaaltöötajatega. Tehtud uurimusele toetudes usun, et Politsei- ja Piirivalveamet on väga koostööaldis ja õppimisele ning arenemisele suunatud organisatsioon, kus antud valdkonna osas nähakse küll arenguruumi, kuid asutusel on valmisolek probleemiga tegelemiseks., http://www.ester.ee/record=b4579832*est

http://www.ester.ee/record=b4579285*est

Paarisuhtevägivald on meie ühiskonnas suhteliselt uus uurimisteema. Rohkem on uuritud naiste- ja lastevastast vägivalda, vähem naistepoolset meestele suunatud vägivalda. Antud töö eesmärk ongi teadvustada probleemi olemasolu. Edukaks probleemiga tegelemiseks on vaja teada selle tekkepõhjusi, arenguid jms. Sageli ei osata vägivalda (eriti vaimset) ära tunda ja/või ei pöörata sellele vajalikku tähelepanu. Ka siis, kui mees naise vägivaldset käitumist vägivallatsemiseks peabki, on tal väga keeruline sellest politseile või ohvriabitöötajale teatada isiklikku eneseväärikust kaotamata. Kuna viimasel ajal räägitakse vägivallast ja sellega toimetulekust üha rohkem, on suurenenud ka vägivallast teatajate arv. Antud töö jaoks viisin kolme mehega läbi silmast silma intervjuud, mille käigus uurisin meeste vägivallakogemusi, milliseid vägivallaliike suhetes esines ja kuidas nad nendega toime tulid. Kõikides suhetes oli vägivalda soodustavaks teguriks naiste alkoholitarbimine, mille käigus asuti klaarima vanu tülisid. Vahel võis tüli eskaleerumist soodustada ka meestepoolne alkoholitarvitamine. Emotsionaalne ja vaimne pinge muutusid kohati nii teravaks, et laskuti käsikähmlustesse. Vahel kasutati külmrelvi ja erinevaid köögitarbeid (nt panni). Kodused pinged ruineerisid ka meeste tervise - kahel neist on püsiv töövõimetus. Intervjueeritud meeste kogemusi uurides näitasid tulemused, et meestevastane vägivald omab pikaajalist laostavat mõju kõikide pereliikmete nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele. Keegi meestest ise abi otsima ei läinud, soostereotüübi järgi peavad mehed olema tugevad ja ise toimetulevad. Vägivalla all kannatavad mehed vajavad vajavad sageli tuge ja nõustamist (nagu kõik teisedki vägivallaohvrid), et edaspidi eluga toime tulla. Teadusliku kinnituse lisavad läbiviidud uuringud. Et vägivalla teema on üha aktuaalsem ja leiab üha rohkem vastukaja, tuleks seda kindlasti edasi uurida., http://www.ester.ee/record=b4498522*est

Uurimistöö eesmärgiks oli uurida peresoojuse, väärkohtlemise, pereliikmete ja eelkõige ema dieedipidamise kaugeleulatuvat mõju häirunud söömiskäitumisele populatsioonipõhisel valimil. Lisaks uuriti peresuhete ja pereliikmete dieedipidamise koosmõju buliimilisele käitumisele ja kõhnuseihalusele 18- ja 25- aastastel naistel ja meestel. Tulemused näitavad, et naiste puhul on nii peresuhetel kui ka pereliikmete dieedipidamisel oluline mõju häirunud söömiskäitumisele mõlemas vanuses, ema dieedipidamisel ilmnes mõju kõhnuseihalusele 25- aastaselt. Meeste puhul ei avaldanud peresuhted olulist mõju, küll aga oli täheldatav pereliikmete dieedipidamise mõju ning sarnaselt naistele ema dieedipidamise mõju kõhnuseihalusele 25- aastaselt. Ilmnes ka peresoojuse ja väärkohtlemise ning pereliikmete dieedipidamise koosmõju naiste häirunud söömiskäitumisele. Meeste puhul ilmnes väärkohtlemise ja pereliikmete dieedipidamise koosmõju., http://www.ester.ee/record=b4517029*est

http://www.ester.ee/record=b4498514*est

Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, kuidas märkavad erinevad spetsialistid puudega laste kodust väärkohtlemist ning kuidas märkamise korral sekkutakse. Oma töö eesmärgist lähtuvalt püstitasin kolm uurimisküsimust: mida peavad spetsialistid lapse väärkohtlemiseks, kuidas märkavad spetsialistid puudega laste väärkohtlemist ja kas nad on ise sellega kokku puutunud ning kuidas spetsialistid sekkuvad puudega laste väärkohtlemisse. Bakalaureusetöö jaoks viisin läbi kuus silmast-silma intervjuud ühe asutuse spetsialistide seas. Intervjuudest ilmnes, et spetsialistid peavad väärkohtlemiseks nii füüsilist kui ka vaimset väärkohtlemist- neid mainiti kõige rohkem, kuna arvati, et neid on kõige lihtsam märgata. Lisaks nimetati ka seksuaalset väärkohtlemist, mis nii tihti jutuks ei tulnud, sest mitmed spetsialistid polnud sellega oma töös kokku puutunud. Lapse hooletussejätmine kui väärkohtlemine tuli intervjuude käigus välja pigem seletuste kaudu. Kirjeldati, kuidas laps on söömata, räpane ja külmunud. Ainult paaril korral öeldi otse välja, et ka hooletussejätmine on lapse väärkohtlemine. Lapse väärkohtleja isiku kohta uurides sain vastuseks, et selleks võib olla ükskõik, kes. Kõige rohkem kirjeldati vanemaid ja teisi pereliikmeid ning ka vanemate uusi elukaaslasi. Seda seetõttu, et nemad puutuvad lapsega kõige tihedamini kokku ja lapsega, kellel on puue, on raskem hakkama saada. Millest tuleb välja järgmine teema, et puudega last on lihtsam väärkohelda. Väärkoheldud lapse aitamiseks antud asutuses pöördutakse probleemi ilmnedes asutuse juhataja või sotsiaaltöötaja poole. Kirjeldati seda, et üldiselt saadakse probleemidega ise hakkama, kuid öeldi ka seda, et laste aitamisel esineb probleeme, näiteks vanemate salatsemine või erinevate protsesside pikaajaline kestvus. Arvan, et spetsialistide teadmised antud valdkonnas on võrdlemisi head, osati välja tuua kõik väärkohtlemise põhilised vormid ning nende näited. Siiski oleks vaja spetsialistide teadlikkust tõsta, mis omakorda tagaks puudega laste väärkohtlemise kergema märkamise. Tänu sellele oleks vajadusel võimalik lapsi veel kiiremini aidata ning tegeleda ka ennetustööga, et vältida laste väärkohtlemist., http://www.ester.ee/record=b4498458*est

http://www.ester.ee/record=b4406619~S47*est

http://tartu.ester.ee/record=b2658451~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2654053~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2656964~S1*est