Search

Väitekiri on pühendatud 1800-1840. aastate „vene laulule“ – erilisele kirjanduslüürika vormile, stiliseeritud uusloomingule, mis konstrueeris rahvalaulu poeetikat. Selliseid stilisatsioone käsitletakse eeskätt kui kirjandusžanri, kirjakultuuri autoritekste. „Vene laulude“ levikut vaadeldakse Euroopas toimunud arengu kontekstis, kui otsiti rahvuskirjanduse lätteid folkloorist. Selline lähenemisviis võimaldab vastata küsimusele rahvaluule keele kasutuse kohta kirjanduses ja mõista kirjandusžanri dünaamika mehhanisme. Uurimus kaardistab “vene laulu” teekonda kirjanduslikult perifeerialt 19. sajandi alguses (mil seda võis kohata kontserdi- ja teatrilavadel, koomilistes ooperites ja divertismentides) täielikult väljakujunenud luuležanriks, mis saavutas jätkusuutlikkuse 1820-1840ndatel. “Vene laulu” muutuvat kirjanduslikku staatust vaadeldakse Aleksei Merzljakovi “kontsertlaulude”, Napoleoni sõdade aegse kvaasi-rahvaliku isamaalise luule ning Anton Delvigi rahvalaulu-imitatsioonide näitel. Väitekirjas näidatakse, kuidas konstrueeriti rahvalaulu kirjanduses. Uurimuse üheks eesmärgiks oli koostada „vene laulude” korpus põhinedes olemasolevatele kogumikele, teatmekirjandusele ja perioodiliste väljaannete läbitöötlusele. Praegu koosneb korpus 622-st kirjanduslikust 1800-1840. aastatel loodud stilisatsioonist. Uurimus põhineb kvantitatiivsetel ajaloolistel andmetel ja korpusel ning ühendab endas mitut metodoloogilist lähenemist. Ajaloolis-kirjanduslik analüüs põimub kulturoloogilisega; autor teeb mitu lühikest kõrvalepõiget idee ja rahvusluse ajalukku. Sotsioloogilise optika abiga käsitletakse ka erilist tüüpi patronaažisuhteid vene kirjanduses. Uurimus juhindub samuti kvantitatiivsetest meetoditest kombineerides endas traditsioonilist värsiõpetust ja kaasaegset stilomeetriat. Leksikaalse sageduse mitmemõõtmelise analüüsi ja stilomeetria meetodeid kasutades näidatakse töös rahvalaulu kujutamise viise luules ning rahvaluule teatud stiililiste signaalide väljavalimist ja võimendamist, millest kujuneski välja “vene laulu” eripära., The present thesis is focused on the poetic genre known as “Russian song”, widespread in the first half of the 19th century. Popularity of this literary form, which consists in reproducing folk songs by means of refined poetry, was grounded in the Romantic concept of folklore that saw oral traditions as the foundation of national cultures. The research follows the path of “Russian song” from literary periphery in the early 19th century (concert and theatre stages, comic operas and divertissements) to the fully-shaped poetic genre that gained sustainability in 1820-1840s. Shifts in the literary position of “Russian song” are examined through A. Merzlyakov's “concert” songs, publishing practices of the 1800s, quasi-folkloric patriotic poetry of the Napoleonic wars and A. Delvig's folk song imitations. The study also describes social comprehension of the vernacular language of “Russian song” in the 1830-1840s. Combined with organic aesthetics in criticism, this social understanding of folkloric style in poetry provided grounds for the literary success of A. Koltsov – a poetic phenomenon that connected low social origins with the form of “Russian song”. Using the example of Russian self-taught poets of the 1820s, it is shown why “peasants” did not write “peasant” songs before Koltsov: the literary position of self-taught poets was designed by their patrons, who drew their images of a “natural genius” from the 18th century English pastoral tradition. The present work combines historical and sociological approach to “Russian song” with quantitative research. Using a corpus of more than 600 “Russian songs”, the study examines how Romantic imitation transformed the folklore – on the level of verse as well as vocabulary. Methods of stylometry and multivariate analysis of lexical frequencies are used to show how folk song was imagined in poetry and how certain stylistic signals of folklore were selected and amplified, thus creating the basis for “Russian song”.

Käesolev töö on järg autori seminaritööle „Keskaegsete jalatsite kaunistusvõtted – 13.-15. sajandi leiud Tartust ja Tallinnast“. Lõputöö eesmärgiks oli luua jalatsid tänapäeva inimesele, kasutades keskaja Eestis kasutusel olnud nahkjalatsite kaunistusi. Esimeses peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist keskajal. Keskajal valmistati jalanõusid liistu peal pööratud kinga meetodil. See tähendab, et tükid õmmeldi tagurpidi liistu ümber kokku, liist võeti kinga seest välja ja king pöörati õiget pidi. Aja jooksul lisati pealse ja talla õmbluse vahele rante, mis muutsid jalatsi veekindlamaks. Hiljem õmmeldi randi külge lisa taldu, et tald kauem kõndimisele vastu peaks. Teises peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist tänapäeval. Kutsepraktika käigus oli autoril võimalus õppida jalatsitootmisvabrikus Samelin ja jälgida tööstuslikust jalatsi tootmist. Väga suur osatähtsus on materjali kokkuhoius ja detailide märgistamisel. Vastasel juhul pole tootmine kasulik. Mudelite valik on väga lai ja järjest uudsemaid lahendusi tuleb iga päev juurde. Omandada saab tänapäeval oskusi, kas kingsepa juures õppides või välismaal erinevates õppeasutustes. Uurimistöö praktilises pooles töötas autor välja vabaaja jalatsi kollektsiooni kasutades seminaritöös uuritud nahkjalatsipealsete kaunistusi. Arvestama pidi tänapäeva tehnika võimalusi ja tehnoloogiate iseärasusi. Mudelid nimetati kursusekaaslaste nimede järgi. Materjaliks kasutati taimparknahka, mida peale jalatsite valmimist immutati mingi rasvaga. Ühiseks jooneks kõigil mudelitel on tagurihma kasutus, mis muudab ilma kannatugevduseta jalatsi konstruktsiooni piisavalt tugevaks. Kokkuvõtteks saab öelda, et väga hästi annab kasutada keskaegseid kaunistusvõtteid tänapäevaste jalatsite peal tööstuslikus tootmises. Edasi arenduseks võiks kaunistusi lihtsustada, seda ka hinna optimeerimise pärast. Linda mudeli kaunistus ei tulnud kõige praktilisem välja – pikad lõhed turritavad püsti käimisel ja selle pärast ei kasutaks sellist kaunistusviisi enam tulevikus., http://www.ester.ee/record=b5143579*est

http://www.ester.ee/record=b5143350*est

Lõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele., http://www.ester.ee/record=b5143595*est

Käesoleva diplomitöö kirjaliku osa eesmärgiks on anda ülevaade pallapoolte kandmistraditsioonidest, valmistamisest ja nende valmistamiseks kasutatud materjalidest. Töö loov-praktiliseks eesmärgiks oli kavandada kolmest kleidist koosnev pallapoolte-aineline kollektsioon. Sealjuures on arvesse võetud kasutatavate materjalide algupärasust (toimsed linased kangad, villased ja linased lõngad). Diplomitöö kirjalik osa koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse pallapoolte kandmistraditsioone, valmistamisviisi, kasutatud materjale ja uskumusi. Teine peatükk on pühendatud rõivakollektsiooni loomisse: autor on välja toonud rõivakollektsiooni kavandamise ja protsessikirjelduse (s.o kavandamisprotsessi põhjendamisele ja valmistamise kirjeldamisele ja analüüsile). Töö uurimuslikku ja praktilist osa toetavates lisades on välja toodud säilinud etnograafiliste esemete fotod koos vöökirjade mustritega, tööprotsessi fotod, kavandid, tehnilised joonised, lõiked ja fotod valminud rõivastest.

Lõputöö teemaks oli sallikollektsiooni loomine Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjaliste õlakatete ainetel. Töö tulemusel valmis kolm villast kangastelgedel kootud koekirjadega, mis pärinevad autentsetelt etnograafilistelt õlakatetelt. Kollektsiooni nimeks sai Sitiksallid – Põhja-Viljandimaa õlakatetel ja eesti tekkidel ühe levinuma traditsioonilise koemustri, „sitikakirja” järgi. Sitiksallid on luksuslikud, originaalkavanditel põhinevad käsitsi valmistatud naturaalsest materjalist sallid, mida saab kanda nii õla- kui ka kaelasallidena. Sallide loomisel on inspiratsiooniallikaks olnud Põhja-Viljandimaa õlakatetelt võetud üle mitmeid iseloomulikke tunnuseid nagu sallide koosnemine kahest eraldi kootud kangapaanist, traditsioonilised koekirjade tüübid jm. Kollektsioon kannab tugevat tunnetuslikku ja visuaalset sidet minevikuga, ent sobib funktsionaalsuse ja disaini poolest ka nüüdisaja inimestele., http://www.ester.ee/record=b5143615*est, 2024-12-31

Lõputöö kirjalik osa koosneb kahest peatükist. Esimeses käsitlen Mustjala kirikindaid, andes ülevaate sealsetest kirikinnaste tüüpidest, kinnaste mustrite muutumisest ning toon välja kinnaste sarnasused ja paikkondliku omapära. Tegemist on inspiratsiooniallika uurimisega, mitte iseseisva teoreetilise uurimusega. Teises peatükis esitan tootearendusliku silmkoelise rõivakollektsiooni kavandamise ja valmistamise protsessikirjelduse. Soovisin oma lõputöö teemat ühendada kodusaarega ning kuna Mustjala on võrratute kindamustrite poolest üks rikkalikumaid piirkondi Saaremaal, tundus valik igati põhjendatud., http://tartu.ester.ee/record=b2692826~S13*est

Lõputöö eesmärgiks oli leida vähemtuntud ja huvitava lõikega etnograafilisi- ja linnamoelisi jakke ning nende alusel valmistada naistejakkide silmkoeline autorikollektsioon, välja tuua muuseumiesemete originaalsus ja ilu ning nende alusel toodete loomisega populariseerida nende kasutamist tänapäeval. Lõputöö uurimuslikus osas on vaadeldud ERMi kogudes olevaid etnograafilisi naistekampsuneid ja linnamoelisi jakke. Naistejakkide kollektsiooni aluseks olevad kaheksa jakki on mõõdistatud, nendest tehtud tehnilised joonised, lõikejoonised ja esemevaatluse põhjal kirjeldused. Samuti on tutvutud ERMi tulmeraamatu legendidega ja seal olevate kirjeldustega. Töö praktilise osana valmis tänapäevane naistejakkide kollektsioon. Kollektsioon koosneb 12 naistejakist., http://tartu.ester.ee/record=b2692819~S13*est

Lõputöö „Muhu naiste silmkoeliste vattide kaunistusvõtted. Uurimus Eesti muuseumkogude põhjal. Kollektsioon Muhu naise silmkoelistest vattidest“ annab ülevaate 19. Saj. lõpus – 20. Saj. alguses Muhu naise rahvarõivakomplekti ühest esemest – nipiga vatist. Töö on valminud Eesti muuseumites hoitavate esemete (25 tk.) ja erakogudest pärit esemete (8tk.) põhjal ja kirjeldab kampsunite värvi, lõiget, kudumistehnikaid ja kaunistamist. Vaatluse põhjal on üles joonistatud muuseumiesemete kaunistuste tikandijoonised, heegelskeemid ja kudumismustrid. Töö praktilise osana on kavandatud seitsmest esemest koosnev kollektsioon, millest valmis viis. Need on kavandatud tähistamaks tänase Muhu naise elus olulisi sündmusi. See osa põhjendab tehtud valikuid, kirjeldab tööd tehes ette tulnud probleeme ja nende lahendusi. Vati erinevate osade kudumise kohta on lisaks antud põhimõttelised skeemid., http://tartu.ester.ee/record=b2692838~S13*est

Uuringu eesmärgiks oli koguda detailset informatsiooni etnograafilistelt tanudelt, et kavandada ja tikkida saadud teadmistele tuginedes tänapäevastest materjalidest tülltanu ja sellega sobiv kleit. Kättesaadavatele kirjanduslikele allikatele toetudes antakse ülevaade ka tülltanude kandmise reeglitest. Lõputöö teoreetilises osas keskendutakse Eesti Rahva Muuseumis leiduvate tülltanude kollektsiooni analüüsile. Selgitatakse välja tanude mõõtmed ja lõikelised iseärasused. Lõputöö praktiline osa hõlmab rõivakollektsiooni kavandamist ja valmistamist. Inspiratsiooniks olid tülltanud- motiivid, mustrirütm. Praktilise tööna valmisid kolm erineva mustriga tülltanu ja ühe tanu juurde sobiv tüllpitsist kleit., http://tartu.ester.ee/record=b2692806~S13*est

http://tartu.ester.ee/record=b2692812~S1*est

Lõputöö Trükitud sitsikangas kui moekaup 1850-1920 ja selle kasutus lapitekkides uurimuslik pool on osaliselt jätk eelmise aasta seminaritööle. Kajastasin Hiiumaa muuseumis olevate erilisemate lapitekkide tehnikaid ning seal kasutatavaid sitsimaterjale. Tegin viimaste kohta ajastute kaupa Euroopas moes olnud mustrite ülevaate, et vaadelda millised kangad jõudsid meile ning kuidas seda kasutati kasutati lapitekkides. Püüan siduda seda teemat, eriti Hiiumaal, Rootsi mõjutustega. Praktilise tööna õmblesin naisterõivaste kollektsiooni. Ideed ja sitsikangaste mustriäidiseid annab edasi lapiseelik ning ajastut toetab linnamoeline jakk. Enamus komplektidest on värvide järgi liigitatud, kuid lõiked on kõigil samad., http://tartu.ester.ee/record=b2692841~S13*est