Antud töö peamine eesmärk on uurida rahvusstereotüüpide kasutamise sagedust ja olemust pealkirjas mainitud ajalehtede mängureportaažides toetudes tekstianalüüsi metoodikale. Töö sissejuhatuses antakse ülevaade spordist kui nähtusest, milles ning mille kaudu luuakse rahvuse, rassi, soo, klassi ning piirkondliku päritoluga seotud identiteete ning ideoloogiaid. Esimeses ehk teoreetilises peatükis antakse esiteks ülevaade meedia rollist tegelikkuse kujundamisel ning kujutamisel. Seejärel antakse lühiülevaade tabloid- ning kvaliteetlehtedest. Järgnevalt analüüsitakse vähemusrahvuste ning immigrantide kujutamist meedias toetudes Teun van Dijki töödele, mis keskenduvad postiivse enesekujutamise ning negatiivse teiste-kujutamise strateegiatele. Viimaks vaadeldakse meedia ning spordi ja meedia, spordi ja rahvuse vahelisi seoseid. Teises ehk analüüsipeatükis analüüsitakse rahvusstereotüüpide olemust 2012. aasta jalgpalli EMi kajastuses toetudes varasematele sarnastele töödele, et näha mil moel on rahvusstereotüübid jalgpallimeedias aja jooksul muuutnud. Keskendutakse nö suurtele jalgpalliriikidele, kelle kohta käivad stereotüübid on aja jooksul olnud sagedasemad ning selgemini defineeritud ja kinnistunud. Samuti keskendutakse sõjametefooride tähtsusele jalgpallimeedias. Kokkuvõttes leitakse, et rahvusmeeskondade ning rahvuste kajastuses ei ole olnud märkimisväärseid muutusi, kuna inglasi kujutatakse jätkuvalt ‘Lõvisüdame’ kujundi kaudu ning sakslasi ja prantslasi seostatakse jätkuvalt vastavalt selliste omadustega nagu ‘efektiivus, agressioon/tugevus’ ning ‘elegants ja õrn psüühika’. Samas tõdetakse, et stereotüübid ei olnud vahest nii ksenofoobsed, vaenulikud ja jämedad kui oleks eelneva kajastuse põhjal võinud eeldada.