Search

Lõputöö tutvustab madalpistetikandit Muhu pruuttekkidel ning rõivakollektsiooni "Juurkood" juurdevisetel (juurdevise - tikandiga kaunistatud õlgu kattev või puusadele kinnituv kehakate). Tikandite motiivid pärinevad autori esiema Maria pruuttekilt ning kollektsiooni komplektid on valmistatud autori suguvõsa eri vanuses naistele, eesmärgiga jagada esiema esemelist pärandit. Kollektsiooni loomist inspireeris väljakutse jagada perekondlikku pärandit nii, et kõik sellest osa saaksid ka siis, kui pruuttekke on vaid üks., https://www.ester.ee/record=b5437848*est

Lõputöö teemaks oli rõivakollektsiooni loomine, mis oli inspireeritud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Jüris ja 18. sajandil Kihnus kantud drelltehnikas kootud rahvarõivastest. Praktilise töö tulemusena oli kootud kangastelgedel kolme erineva drellkanga mustriga kangast, millest valmistati esemed. Kollektsiooni kuuluvad pikk ja lühike meeste vest ehk prusslapp ja naiste vestkleit. Kollektsioon on loodud eesmärgiga, et ühel esemel on erinevad kandmisvõimalused. Töö teoreetilise osa eesmärgiks oli töötada välja kangamustrite kirjeldus koos kudumisskeemidega. Selleks vaatlesin esimeses peatükis kollektsiooni inspiratsiooniallikaid – drelltehnikas Jüri kihelkonna rahvarõivaste ja Kihnu seelikute kangaid. Teises peatükis andsin ülevaate töövahenditest – arvatavatest Eestis kasutatud žakaar- ja damasttelgedest, mida drelltehnika kudumisel ajalooliselt kasutati. Samuti kirjeldasin käesoleva kollektsiooni loomisel kasutatud arvutitelgi ning analüüsisin nende omadusi drellkangaste kudumisel. Kokkuvõttes andsin ülevaate töö olulisematest tulemustest. Lisadesse oli koondatud kollektsiooni loomiseks kasutatud mustrikavandid ja kangarakendused ning fotod tööproovidest ja valmis esemetest., https://www.ester.ee/record=b5355977*est

Diplomitöö „Eestirootsi meeste rõivastus 19.-20.sajandil. Nulljäägiliste lõigetega ülerõivaste kollektsioon.“ Praktilise osa eesmärgiks oli valmistada nulljäägi kontseptsiooni põhimõttel unisex ülerõivaste kollektsioon. Inspiratsiooniallikana on kasutatud Ruhnu hülgeküti umbkuue lõikelisi vammuseid. Kollektsiooni kavandamisele eelnes töö esemetega Eesti Rahva Muuseumis ning Soome Rahvusmuuseumis ning tutvumine kirjandusallikatega Töö kirjalik osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis antakse lühiülevaade eestirootslaste ajaloost, elatusaladest ja meeste rõivastusest 19. ja 20. sajandil. Teine peatükk keskendub nulljäägidisainile, milles selgitatakse viimase olemust, tehakse kokkuvõtte ajaloost ning suuna kitsaskohtadest. Lisaks on toodud näiteid nulljäägidisainiga tegelevate disainerite töödest. Kolmas peatükk annab ülevaate esemekollektsioonist, lõputöö loov-praktilisest osast. Kirjeldatakse nelja kuue kavandamise ja teostamise protsesse. Töös on esitatud lõikejoonised, fotomaterjal Ruhnu kuubedest ja valminud esemekollektsioonist., http://www.ester.ee/record=b5143705*est

Lõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele., http://www.ester.ee/record=b5143595*est

Käesoleva diplomitöö kirjaliku osa eesmärgiks on anda ülevaade pallapoolte kandmistraditsioonidest, valmistamisest ja nende valmistamiseks kasutatud materjalidest. Töö loov-praktiliseks eesmärgiks oli kavandada kolmest kleidist koosnev pallapoolte-aineline kollektsioon. Sealjuures on arvesse võetud kasutatavate materjalide algupärasust (toimsed linased kangad, villased ja linased lõngad). Diplomitöö kirjalik osa koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse pallapoolte kandmistraditsioone, valmistamisviisi, kasutatud materjale ja uskumusi. Teine peatükk on pühendatud rõivakollektsiooni loomisse: autor on välja toonud rõivakollektsiooni kavandamise ja protsessikirjelduse (s.o kavandamisprotsessi põhjendamisele ja valmistamise kirjeldamisele ja analüüsile). Töö uurimuslikku ja praktilist osa toetavates lisades on välja toodud säilinud etnograafiliste esemete fotod koos vöökirjade mustritega, tööprotsessi fotod, kavandid, tehnilised joonised, lõiked ja fotod valminud rõivastest.

Lõputöö Setu naise hame aineline kleidikollektsioon – veere pääl. Lõputöö põhieesmärgiks on ühendada vana ja uus, võttes üle setu naise traditsiooniliselt hamelt õlaõmblusteta lõiked, rinnalõhiku, kaenlalapid, vahekiilud külgedel, varrukad ja värvlid. Praktilise töö eesmärk on luua kaasaegne kleidikollektsioon, mis on inspireeritud setu naise hamest. Kleidikollektsiooni kavandamisel olen võtnud aluseks setu pikkade- kui ka kurrutatud varrukatega hame lõiked. Kleidikollektsiooni kavandamisel olen tutvunud Obinitsa Seto Muuseumitarõ (hiljem OSM) kogus olevate 36 kurrutatud varrukatega hamega 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest ja Eesti muusemite andmebaasis www.muis.ee olevate 27 pikkade varrukatega hamedega 19. sajandi algusest. Kirjalik töö koosneb kahest suuremast peatükist. Esimeses peatükis kirjutan lähemalt inspiratsiooniallikast, kus tutvustan lühidalt setu naise pikkade varrukatega ja kurrutatud varrukatega hame ning hame kandmist. Töö teine peatükk kirjeldab praktilise tööna valminud kleitide loomisprotsessi. Lisa 1 on toodud kleitide visandid ja kavandid, Lisa nr 2 on toodud kleitide lekaalid ja nende paigutus kangal, Lisa nr 3 on toodud tööproovid ja Lisa 4 on pildid kleidikollektsioonist „Veere pääl“., http://www.ester.ee/record=b5143721*est

Käesolev diplomitöö Saaremaa kampsunitest inspireeritud teksasjakkide kollektsioon VAMPSIK teemavalik tuleneb huvist taaskasutusliku moedisaini ja etnograafilise allikmaterjali kasutamise vastu tänapäevases moes. Töö eesmärgiks oli luua kaasaegne ja jätkusuutlik moekollektsioon, rakendades teadmisi pärimuslikust ainest ning kasutada originaalesemete lõikelisi lahendusi uues võtmes. Selleks tutvusin erinevate kampsunite lõikeliste lahendustega, vaatlesin lähemalt kahte Saarema Muuseumi kogudes olevat kampsunit ja Eesti Rahva Muuseumis ühte kampsunit. Soovisin tuua jakkide valmistamisel juurde uuendusliku elemendina teksariide, vanasti kasutatava villase kanga asemele. Lähtuvalt materjalivalikust ja originaalesemete lõikelistest lahendustest kavandasin ning modelleerisin kolm erineva tegumoega jakki naistele. Diplomitöö koosneb uurimuslikust ja praktilisest osast. Esimeses peatükis on antud referatiivne ülevaade Saarema kampsunitest, nende sarnasustest ja erinevustest. Samuti on kirjeldatud Jämaja ja Mustjala naise rahvarõivakomplekti. Kirjeldatud on ka SMis ja ERMis uuritud kolme Saaremaa kampsunit, kasutades kvalitatiivset uurimise meetodit. Teises peatükis on lühidalt välja toodud teksariide ajalugu. Töö kolmas peatükk kirjeldab praktilise osa ideed, kavandamise ja teostamise protsesse. Praktilise osana valmis naiste ülerõivaste kollektsioon, mis koosneb kolmest teksasjakist. Kollektsioon sai inspiratsiooni Saaremaa kampsunitest ja teksakangast. Töö lisades on välja toodud põhjalikumalt uuritud Jämaja ja Mustjala kihelkonna kampsunitest fotod, mis pärinevad Eesti Muuseumide Veebivärava veebilehelt. Lisatud on ka fotod kavanditest, tööprotsessidest, lõigete modelleerimisest ning fotod valmis esemetest. Töö valmimisel sain teha väga erinevaid ülesandeid alates kavandamisest kuni rõivaste valmis õmblemiseni välja. Oma rõivastega soovisin luua mõnusat igapäevariietust, mida võib kanda ka tennistega. Lisaks tahtsin, et rõivastel oleksid taskud ja mugav kinnitus. Tänu tootmisjääkide kasutamisele, mis hoidsid ühe toote hinda väga madalana, sain oma töös kasutada piisavalt keerukaid ja ajamahukaid õmblustehnoloogilisi võtteid. Edaspidi soovin kindlasti jätkata tootmisjääkide kasutamis ning luua erinevaid moekollektsioone inspireerituna rahvarõivastest., http://www.ester.ee/record=b5143727*est

Diplomitöö „Aiad. Poogad. Vammused. Esemekollektsioon Muhu vammuse ja Muhu vanemat tüüpi tikandi põhjal“ praktilise osa eesmärgiks oli valmistada kaasaegne vammuste kollektsioon. Inspiratsiooniallikana on kasutatud Muhu vammust ja Muhu vanemat tüüpi lilltikandi motiive. Vammusekollektsiooni kavandamisele eelnes töö esemetega Muhu Muuseumis ning vestlused kohalike elanikega, kirjandusallikatega tutvumine. Töö kirjalik osa koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse kultuuri muutumist 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algusperioodil ja rahvakultuuri, sealhulgas rõivaelementide arengut ning sel ajajärgul toimunud muutuste võimalikke põhjuseid. Teise ja kolmanda peatüki moodustavad Muhu tikandite ja vammuste kirjeldamine. Neljas peatükk annab ülevaate esemekollektsioonist, lõputöö loov-praktilisest osast. Kirjeldatakse viie vammuse valmimist ja detaile ning lõigetele tehtud kohandusi, vammustele kaunistuselementide lisamist. Mustrite stiili ja motiivide aluseks on kahekümne aia tikandid. Töös on esitatud vammuse lõike muutmise joonised, fotomaterjal Muhu vanemat tüüpi tikandist ja valminud esemekollektsioonist, http://www.ester.ee/record=b4674389*est

Lõputöö „Muhu naiste silmkoeliste vattide kaunistusvõtted. Uurimus Eesti muuseumkogude põhjal. Kollektsioon Muhu naise silmkoelistest vattidest“ annab ülevaate 19. Saj. lõpus – 20. Saj. alguses Muhu naise rahvarõivakomplekti ühest esemest – nipiga vatist. Töö on valminud Eesti muuseumites hoitavate esemete (25 tk.) ja erakogudest pärit esemete (8tk.) põhjal ja kirjeldab kampsunite värvi, lõiget, kudumistehnikaid ja kaunistamist. Vaatluse põhjal on üles joonistatud muuseumiesemete kaunistuste tikandijoonised, heegelskeemid ja kudumismustrid. Töö praktilise osana on kavandatud seitsmest esemest koosnev kollektsioon, millest valmis viis. Need on kavandatud tähistamaks tänase Muhu naise elus olulisi sündmusi. See osa põhjendab tehtud valikuid, kirjeldab tööd tehes ette tulnud probleeme ja nende lahendusi. Vati erinevate osade kudumise kohta on lisaks antud põhimõttelised skeemid., http://tartu.ester.ee/record=b2692838~S13*est

Lõputöö Trükitud sitsikangas kui moekaup 1850-1920 ja selle kasutus lapitekkides uurimuslik pool on osaliselt jätk eelmise aasta seminaritööle. Kajastasin Hiiumaa muuseumis olevate erilisemate lapitekkide tehnikaid ning seal kasutatavaid sitsimaterjale. Tegin viimaste kohta ajastute kaupa Euroopas moes olnud mustrite ülevaate, et vaadelda millised kangad jõudsid meile ning kuidas seda kasutati kasutati lapitekkides. Püüan siduda seda teemat, eriti Hiiumaal, Rootsi mõjutustega. Praktilise tööna õmblesin naisterõivaste kollektsiooni. Ideed ja sitsikangaste mustriäidiseid annab edasi lapiseelik ning ajastut toetab linnamoeline jakk. Enamus komplektidest on värvide järgi liigitatud, kuid lõiked on kõigil samad., http://tartu.ester.ee/record=b2692841~S13*est

Lõputöö valmis kahe üliõpilase ühistööna. Loovpraktiline töö koosneb kahest osast: praktilisest ja uurimuslikust. Praktilise osana valmis Anseküla 19. sajandi naise vammuse aineline ja minimalistlikust moest mõjutatud kollektsioon ülerõivastest. Kollektsiooni nimeks on „Kuidas selgitada keerulist lihtsalt?“ Kevad-sügis mantlid ja jakid on hallist villasest mantliriidest, roosa siidvoodriga. Üldmuljelt on esemed lihtsad, elegantsed, kuid huvitavate detailidega – erinevad seljalt langevad voldistikud, eriilmelised kraed. Töö kirjalik osa toetab praktilist – selgitab etnograafilise ainese ja moodsa minimalismi integreerimist ja kasutamist kollektsiooni loomises.

Fotod, Käesoleva lõputöö kirjaliku osa eesmärgiks on anda ülevaade Vormsi naiste rahvarõivastest ning nende tegumoe muutumisest-arengust ajas, niisamuti tuua välja muutumise põhjused. Diplomitöö loov-praktiliseks osaks oli kavandada ning valmistada taaskasutuslikest tekstiilidest Vormsi naiste rahvarõivaste aineline kollektsioon, millesse kuuluvad seitse komplekti rõivaid. Sealjuures on arvesse võetud kasutatava materjali naturaalsus (vill, puuvill, linane ning nende segud), eelnev päritolu (tekstiilid pärinevad valdavalt taaskasutuskeskustest, secondhand-kauplustest, vanaema ja ema kodupööninguilt) ning uuritava piirkonna rahvarõivaste värvi- ja lõikelahendused. Töö kirjalik osa koosneb kolmest suurest peatükist. Esimeses peatükis käsitletakse eestirootslaste ning Vormsi saare ajalugu ja eluolu, et anda parem ülevaade piirkonna rõivaste muutumistegurite ja rõivakollektsiooni inspiratsioonimaterjali päritolu kohta. Teine peatükk on pühendatud Vormsi naiste rahvarõivastele, andes sealhulgas ülevaate rõivaste lõike ja kandmistraditsiooni muutumisest ning selle põhjustest ajas. Samuti kajastatakse rõivaste juurde kuuluvaid aksessuaare. Kolmandas peatükis keskendub autor rõivakollektsiooni kavandamise ja valmistamise protsessikirjeldusele (s.o kavandamisprotsessi põhjendamisele ja valmistamise kirjeldamisele ning analüüsile). Lõputöö uurimuslikku ja praktilist osa toetavates lisades on toodud tööprotsessi fotod, tootelehed ja esemelood, kavandid ning lõiked ja fotod etnograafilistest esemetest ja teostatud rõivastest., http://tartu.ester.ee/record=b2610144~S1*est

Lõputöö ülesandeks oli uurida nii olemasoleva kirjanduse kui ka muuseumiesemete põhjal Tarvastu kihelkonna meesterõivaid. Selleks külastasin Viljandi Muuseumit, Tarvastu Muuseumit ja Eesti Rahva Muuseumit ning otsisin vastavat materjali kirjandusest ja ERM-i käsikirjalistest materjalidest. Muuseumidest leidsin suhteliselt vähe esemelist materjali. Kokku uurisin ja kirjeldasin oma töös 22 eset. Viljandi muuseumist leidsin Tarvastu püksid (VM 8984 E 416) ja särgi (VM 8984 E 416), Tarvastu muuseumist mustast nahast pastlad. ERM-is olid olemas särk (ERM A 553: 61ab) ja 2 paari pükse (ERM 7581 ja ERM A 553: 32.) Samuti olid seal kaks siniste ja punaste kaaruspaeltega kaunistatud pikk-kuube- (ERM 14338 ja ERM A 670: 28). Leidsin neli vööd: üks oli võrkvöö- (ERM 15897) ja teised põimitud vööd- (ERM 722, ERM 737 ja ERM A173:8). Labakindaid oli ERM-is viis paari- neli neist olid varrastel kootud- (ERM 703 b, ERM 9004, ERM A 293:168, ERM A 249:17) ja üks paar oli valmistatud nõelatehnikas- (ERM 732b). Jalanõudest olid olemas kolm paari viiske- (ERM 702, ERM 4994 ja ERM 7689). Ka leidsin ühe säärepaela (ERM 2429) ja ühe Tarvastu nahktasku. Muuseumidest ei õnnestunud leida Tarvastu kaabut, kasukat, rüüd ja sukki, seega püüdsin nende esemete kohta leida materjali erialasest kirjandusest. Tarvastu kaabude, sukkade ja jalanõude kohta leidsin üksikuid teateid ERM-i käsikirjalistest materjalidest. Kasukate kohta leidsin ammendava materjali ERM-küsitluslehe vastustest (Lättemäe 1966). Kindlasti oleks nende esemete uurimisel abi olnud kõrvalkihelkondade Helme ja Paistu meesterõivaste uurimisest, see aga ei oleks mahtunud käesoleva töö mahupiiridesse. Minu uurimusliku diplomitöö eesmärgiks oli koguda piisavalt materjali selleks, et praktilise diplomitööna koostada Tarvastu mehe rahvarõivakomplekt. Selle komplekti valmistasin osaliselt ise ja osaliselt tellisin teistelt meistritelt. Komplekti tellijaks oli Tarvastu muuseum. Valiku mida teostada tegin olemasolevatest muuseumiesemetest lähtudes. Enda poolt teostatavateks esemeteks valisin särgi ( kaukaga ame) ja püksid (kaltsad) Viljandi muuseumist- (VM 8984 E 416 ja VM 8984 E 416), samuti pikk-kuue (ERM 14338) Eesti Rahva Muuseumist. Minu konsultandiks nende riideesemete valmistamisel oli Silvi Allimann. Püüdsin need esemed valmistada võimalikult originaalilähedased, lähtudes suurusnumbrist 50 (tegemist ei ole seega täpsete koopiatega muuseumiesemetest). Särgi, pükste ja pikk-kuue juurde püüdsin leida sobivad aksessuaarid. Nendeks esemeteks olid: Mulgi kaabu, kindad, vöö, pastlad, nahktasku ja sukad. Mulgi kaapkübara valmistas Juta Räägel, kes on selle teinud Halliste kaapkübara (ERM 1746) põhjal. Kindad on valmistanud Silvia Vahtramäe, kes on need kudunud ERM-i kinnaste (ERM 703b)- mustri järgi. Pastlad ja nahktasku on valmistatud Viljandi kingsepa Priit Reimandi poolt. Pastelde eeskujuks on Tarvastu muuseumis leiduvad pastlad. Nahast tasku on valmistatud ERM-is leiduvate Mulgi nahktaskute põhjal. Lambamustad sukad pastelde juurde on valmistanud Milvi Patrael. Palusin valmistada just lambamustad sukad, sest kirjandusest tuli välja, et Tarvastus on selliseid sukki kantud. Kuna rahvarõivakomplekti jaoks vöö valmistamiseks ei jäänud piisavalt aega- algselt oli plaanis valmistada põimitud vöö ERM-i vöö (ERM 737) järgi - siis otsustasin Mustlast laenata punase võrkvöö. Põhjuseks, miks lisasin komplektile punase võrkvöö on see, et kirjanduses on mainitud punast pussakut nii Tarvastus kui ka teistes Mulgi kihelkondades. Kokkuvõttes olen selle rõivakomplektiga rahul ja usun, et valmis saanud esemed sobivad Tarvastu Muuseumile. Käesolevat uurimuslikku tööd saaks jätkata võttes uurimise alla kõik Mulgi kihelkonnad ja keskendudes just meesterõivastele. See võimaldaks paremini tundma õppida ka Tarvastu meesterõivaid, kuna nii asetuks käesoleva töö materjal veidi laiemasse konteksti. Ka Mulgi meesterõivastest üleüldises plaanis on vähe kirjutatud, nii et see oleks oluline uurimisteema inimestele kes soovivad tundma õppida Mulgi rahvarõivaid ja ka Mulgi kultuuri laiemalt.

Diplomitöö lõppeesmärk on laste rahvarõivaste lõigete valmistamine. Eesmärgi saavutamiseks on põhjalikult uuritud rõivaste valmistamise ja juurdelõikuse ajalugu Eestis. Uurimustöös kasutatud kirjalike allikate põhjal on autor välja selgitanud, et sajandite vältel väljakujunenud kultuurilis-esteetilised tõekspidamised, käsitöö oskuste areng ja tööstuslikud revolutsioonid, on mõjutanud meie esivanemate kantavat rõivastust ning selle valmistamist. Käesoleva ajani kestavad vaidlused, kuidas valmistada ja kanda rahvarõivaid. Autori lõputööna teostatud laste rahvarõivaste lõiked on valminud kasutades nii pliiatsi ja joonlauaga paberil konstrueerimist-modelleerimist, kui ka digitaalse tehnika abi. Lisana on koostatud rahvarõivaste õmblemise juhend spetsiaalselt lõikelehtedel antud rõivagruppidele. Lõigete projekteerimise käigus on valminud kaks eksperimentaal-kollektsiooni lasterõivastest. Esimene koosneb autentsetest rahvarõivastest, teise kollektsiooni moodustavad rõivad, mille õmblemisel on kasutatud rahvarõivaste lõikeid, kuid materjalidena teksa- ja puuvillasegu kangaid.

Lõputöö koosneb kahest osast. Töö uurimuslik osa on valminud 2011.a seminaritööna, teemal „Masintikandite iseloom Muhu argitanudel – tüpoloogia ja värvikombinatsioonid“, kus käsitlesin põhjalikult masintikandit Muhu argitanude näitel. Teoreetiline osa jaguneb kaheksasse põhilisse peatükki, millest kuues esimeses käsitlen põhjalikult Muhu tikandit üldiselt, argitanude masintikandite tüpoloogiat ja kõnealuse tikandiga kaunistatud tekstiile. Seitsmendas kirjeldasin masintikandiga samaaegselt moes olnud kaunistusvõtteid mind huvitanud tekstiilidel, lisades juurde märkused mind inspireerinud esemetest. Kaheksas peatükk on pühendatud minu kollektsiooni praktilisele osale. Töö praktilise osana valmistasin autorikollektsiooni sajandivanuse kaunistusvõtetega, tikituna kaasaegsel tikkimismasinal (Brother PR-600II). Sain inspiratsiooni Muhus 19.-20 sajandivahetusel kasutusel olnud masintikandi kaunistusvõtetest ja mustritest, mis tikiti õmblusmasinaga rõivale. Valimisse kuulus kokku 77 eset. Kollektsiooni kuuluvad 2 jakki, 7 kleiti ja 7 paari kingi. Osutus õigeks töö hüpoteesis väidetu: õmblusmasinaga tikkimine sai alguse mõnest üksikust õmblusmasinast. Selline kaunistusvõte oli moes ja kasutusel seoses tehnika arenguga ning kadus unustusse peamiselt samadel põhjustel. Uurimistöö käigus selgus, et muhu argitanudel on kasutatud geomeetrilisi kujundeid, mis on rangelt kaitsemaagilise tähendusega ja edasi antud põlvest põlve. Tikandit on kasutatud nii rõivastuses, jalanõudel, kui sisustustekstiilidel. Masintikand oli Muhus aja märk, mille on kasutusele toonud ja kasutuselt viinud mood. Kaasaegse tikkimismasinaga otse tootele tikkimise võimalused on piiratud. Seega on töö osavust ja teadmisi nõudev ka kaasaegsel masinal ning üksiku eseme valmistamine kallis, samas on tulemus isikupärane ja uudne. Arvan, et taolise masintikandi kasutusele võtmine rikastaks rahvuslikult stiliseeritud rõivaste kaunistamise võtteid. Samas oleksid muhu masintikandite mustrid tänases päevas värske, huvitav ja paljude võimalustega disainielement. Omaaegse kaunistusvõtte õpetamine tänapäeva koolides, kasutades kaasaegset riist- ja tarkvara, võimaldaks sirguval põlvkonnal omaks võtta esivanemate kultuuripärandit ja tagaks taas käsitööoskuste järjepidevuse.

Käesolev töö on põhjalikum ülevaade naiste lahttaskutest. Töö uurimusobjektiks on Eestis kasutuses olnud naiste lahttaskud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Uurimise eesmärgiks on kaardistada ja kirjeldada Eesti muuseumides olevad naiste lahttaskud, uurida nende kasutusala, kaunistusviise ja tehnikaid, ning otsida vastus küsimustele, kas lahttaskuid kasutati kõikjal Eestis ja kas need erinesid piirkonniti. Lõputöö praktiline eesmärk on uuritud materjali põhjal koostada trükise makett, mis eelnevale lisaks sisaldaks ka TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku tekstiili eriala tudengite valmistatud taskute fotosid ja graafilisi kavandeid. Trükis ilmub RKO (rahvusliku käsitöö osakond) Rahvusliku Käsitöö sarjas, mille ülesandeks on tutvustada Eesti rikkalikku tekstiilipärandit praktilises võtmes. Raamatu eesmärk oleks julgustada ja inspireerida tegema oma rahvusliku või – miks mitte – igapäevase rõivastuse juurde sobivaid taskuid. Isiklik huvi selle väikese aksessuaari vastu kasvas praktilisest vajadusest, kuhu panna oma võtmed ja mobiiltelefon, kui käekotti ei taha/ei saa kaasa võtta. Teiseks eesmärgiks ongi välja pakkuda lahendus probleemile – kuidas kaasajastada lahttaskut. See on minu nägemus taskust kui kaunistuslikust ja vajalikust aksessuaarist. Otsustasin teha taskud salli otstesse, andes sellega tavalisele kaelasoojendavale sallile ühe lisafunktsiooni.

Lõputöö "Muhu värviline heegeldus abuvestide näitel: kollektsioon linaseid Muhu- abuveste" olen saanud inspiratsiooni huvist Muhu heegelduste vastu. Olen väärtustanud kogu saare värviilu ja elementide rohkust, mida on selgelt märgata kogu muhulaste rahvariiete juures. Muhulaste fantaasiarikkus heegeldamise juures, kus nad on suutnud mängu panna kõik oma oskused, on teinud nad üheks eripärasemaks paikkonnas Eesti rahvakunstis. Käesolev lõputöö on jagatud kaheks osaks. Esimene teoreetiline osa kirjeldab heegeldamise ajaloost, heegeldamise, kui ühe tehnoloogiliselt huvitava käsitöötehnika jõudmist Muhu saarele. Töö kirjeldab abuvestid tehnoloogilisi iseärasusi. Toob välja Eesti Rahva Muuseumis ja Muhu Muuseumis asuvad etnograafilised Muhu abuvestid. Oma töös olen vaadelnud just heegeldatud abuveste. Oma diplomitöökirjalikus ehk uurimuslikus osas püüdsin saavutada kahte eesmärki- uurida, milliseid heegeldatud abuveste 20. sajandi algusaastal valmistati ning kuidas jõudis abuvestide aeg Muhu saarele. Uurimusest ei saanud teine eesmärk täidetud, vähese materjali kättesaadavuse suhte. Seevastu keskendusin oma töös rohkem tehnoloogilisele poolele. Tõin töös välja olemasolevate vestide fotod, mustrid, et võimalusel taaselustada abuvestide kasutusele võtmist. Lõputöö praktilise eesmärgina valmis kollektsioon linaseid Muhu- ainelisi abuveste. Abuvestide kavandamisel lähtusin etnograafiliste esemete värvivalikut ja kuju arvestavalt. Luues sellega kaasaega sobiva rõivaeseme. Kogu kollektsioon on inspireeritud Muhu värvilistest ja mitmekesistest heegeldatud abuvestidest. Lõputöö praktilist osa toetavad etnograafilised esemed fondides, lisad- fotod, joonised, kavandid ja tööproovid. Töö teoreetilise osa suureks abiliseks on autorite Anu Kabur, Anu Pink ja Mai Meriste raamat "Meite Muhu Mustrid", mis julgustab leidma tehnoloogilisi lahendeid taaselustamaks esivanemate oskust, luues enda ümber midagi väärtuslikku.

Uurimistöösse on koondatud info erinevates muuseumides ja erakogudes olevatest Virumaa üheteistkümne kihelkonna (Haljala, Kadrina, Rakvere, Simuna, Viru-Nigula, Viru-Jaagupi, Väike-Maarja, Iisaku, Jõhvi, Lüganuse, Vaivara) naiste rahvariideseelikutest ajavahemikus XVIII-XX sajandi esimene pool. 110 erinevast seelikust või riidekatkest on tehtud pildid ning neid on kirjeldatud tehnoloogiast, värvilahendusest ja ajastust lähtuvalt. Saadud materjali on vaadeldud ja analüüsitud erinevatest aspektidest lähtuvalt ning on välja toodud iseloomulikud jooned, eripärad ning tunnused. Uuritakse ühelt poolt seelikukangast, selle tehnoloogiat, kirjakorda, värvilahendusi ja tüpoloogiat. Teiselt poolt seelikute lõiget, tegumoodi, kandmisviisi. Uurimuse tulemus annab kaardistatud ülevaate erinevatest naiste rahvariideseelikutest ja seelikukangastest, mida kanti Virumaal XVIII-XX sajandi esimeses pooles ning toob unustusehõlma vajunud seelikumustrid taas kasutusele.

Lõputöö „Muhu lilltikand. 20. sajandi esimese perioodi Muhu lilltikandist inspireeritud tootearendus sääristele“ koosneb uurimuslikust ja praktilisest osast, mis on koostatud 2012. aastal. Töö koosneb 59 leheküljest, millest 25 lehekülge sisaldab teoreetilist materjali, 10 lehekülge praktilist osa, kaks lehekülge kasutatud materjalide loetelu ning 22 lehekülge Lisasid. Lisa üks sisaldab legende ja fotosid Eesti Rahva Muuseumi, Muhu Muuseumi ja Saaremaa Muuseumi arhiivmaterjalidest. Lisas kaks asuvad sääriste kavandid. Teoreetilise osa eesmärgiks oli kirjeldada ja analüüsida Muhu 19. sajandi viimase veerandi ja 20. sajandi lilltikandi ajalugu, et mõista paremini: 1. Lilltikandi kujunemist läbi tehnikate – ristpistetikand, lankimine ja roosimine ning läbi lilltikandi motiivide - juugendlik, naivistlik-dekoratiivne ja looduslähedane. 2. Lilltikandi kasutamist Muhu tekkidel, tanudel, siilikuaiadel, vattidel, sukkadel, pättidel ning missuguste mõjutustega jõudis see Muhusse. Teise osa, praktilise osa, eesmärk oli kirjeldada ja analüüsida sääriste idee ja valmistamise protsessi, andes samas ülevaate tikkimiseks vajalikest materjalidest, töövahenditest ning mustri esemele kandmisest. Praktilise osana valmisid kuus paari masinal kootud ja hiljem värvitud ja vanutatud säärist, millel oli kasutatud Muhu 20. sajandi esimese perioodi lilltikandit, mis on langitud (mähk- ja madalpistes tikitud) ning tikandit iseloomustavad stiliseeritud taimemotiivid. See tikand erineb hilisemast – tänapäeval kõige enam tuntud lilltikandist – sellepoolest, et tikand on küllaltki suurte ent lihtsate motiividega, vabalt kulgev ja tikand on hõre.

Käesoleva lõputöö teemaks oli uurida Põhja-Viljandimaal kantud naiste linnamoelisi jakke. Leitu põhjal valmistada tänapäeval kantavad jakid Põltsamaa Käsiteokoja perenaistele. Selleks uurisin kampsunite ja liistikute ning jakkide kasutamist Põhja-Viljandimaal Kolga-Jaani, Põltsamaa, Pilistvere, Suure-Jaani, Viljandi ja Kõpu kihelkondades. Eesmärgiga välja selgitada ja kaardistada kampsunite ning jakkide kihelkondlikud eripärad, jälgides nende lõikelist iseloomu. Tutvusin Eesti Rahva Muuseumi kogudes leiduvate säilikutega ja kogusin andmeid Etnograafilisest arhiivist ja arhiivikogudes olevaid korrespondentide vastuseid. Tööd koostades kaardistasin muuseumi materjali ja analüüsisin tulemusi. Üldise ülevaate saamiseks kirjeldan Lõuna-Eesti rahvarõivaste rühma kuuluvate kampsunite, liistikute ja linnamoeliste jakkide eripära. Linnamoeliste jakkide tausta avamiseks puudutan Euroopa moe ajaloolist külge. Seejärel keskendun Põhja-Viljandimaa kihelkondades kantud kampsunite ja liistikute ning linnamoelistele jakkide kasutusse. Tegin kokkuvõtva analüüsi muuseumist leitud materjalidest ja kirjalikest allikatest leiduva info põhjal. Töö praktilise osana õmblesin neli linnamoelist jakki, mis on inspireeritud just Põltsamaa ja Kolga-Jaani kihelkonnast Eesti Rahva Muuseumi kogutud linnamoelistest jakkidest. Oma praktiliste töödega jõudsin huvitavale ja esmalt ennastrahuldavale tulemusele, mis oli meelepärane ka minu tellijatele, Käsiteokoja perenaistele.

Lõputöö uurimusliku osa eesmärgiks oli kaardistada muuseumikogudes asuvad Hiiumaa, Saaremaa, Muhu ja Kihnu saarte lasterõivad 19. sajandi II – 20. sajandi I pooleni ja vaadata läbi ning analüüsida samal perioodil laste eluolu kajastanud arhiivifotod. Kinnitust sai hüpoteesiks olnud väide, mille kohaselt 19. sajandi II - 20. sajandi I poole Lääne-Eesti Saarte lasterõivad sarnanesid täiskasvanurõivastele, samas olid need veidi lihtsutatud ja valmistatud vastavalt lapse mõõtudele. Töö praktilise osa käigus valmis tänapäevane rahvarõiva-aineline laste rõivakollektsioon paikkondlikel kirikindamustritel põhinevatest lastekleitidest ja Saaremaa liistikute baasil valmistatud pihikseelikutest. Rõivakollektsiooni teostamisel koostatud tööjuhised, lõike- ja mustriskeemid on abimaterjaliks lastele tänapärvaste rahvarõiva-aineliste rõivaste valmistamisel., http://tartu.ester.ee/record=b2610156~S1*est