Search

https://www.ester.ee/record=b5563438*est

https://www.ester.ee/record=b5563405*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Meedia- ja kommunikatsioonitehnoloogiate kiirest arengust tulenevad muutused on üks 21. sajandi suurtest suundumustest, mida uurisin doktoritöös laste vaatenurgast. Keskmine läänelikus ühiskonnas kasvav laps veedab päevas tunde meediat kasutades. Meedia mõju lastele on uuritud palju, kuid endiselt on rohkelt erimeelsusi selles osas, kas meedia on lastele ennekõike võimalus või oht. Valdav on siiski suhtumine, et meedia ei ole lihtsalt hea ega halb, vaid selle mõju sõltub kontekstist. Doktoritöö eesmärk oli uurida Eesti laste elumaailma ehk nende subjektiivse maailmataju meediastumist – seda, kuidas meedia on laste elumaailma kujunemise üheks aluseks. Tuginedes kvalitatiivuuringule (intervjuud lasteaialaste ja õpetajatega) ning kooliõpilaste kvantitatiivuuringule (969 joonistuse kontentanalüüs), kirjeldasin meedia rolli laste elus. Lapsed kasutavad meediat iga päev, nad mängivad meediast inspireeritud mänge, jäljendavad meediategelasi ja nende sõnavara. Lastel on meediatootemarkidega riideid, mänguasju ja tarbeesemeid. Samuti on meedia alus laste koosloomele, mis viib meediasisu ka nendeni, kes ise kasutavad meediat vähe. Näiteks ei pruugi laps olla mõnd populaarset (multi)filmi näinud, kuid mängib lasteaias sõpradega selle ainetel loovmänge või kasutab meediatootemarkidega mänguasju. Seega, meediastumisel on nii otseseid kui ka kaudseid vorme, misläbi jõuavad meedia ilmingud kõigi tänapäeva läänelikes ühiskondades kasvavate laste igapäevaellu. Tulemustest ilmnes ka Eesti laste meediarepertuaari tugev mõjutatus USA ja Lääne-Euroopa meediatoodangust, mille üks võimalik põhjus on Eesti omatoodangu nappus. Tulenevalt laste globaalsest meediarepertuaarist soovitasin vanematel kasutada meedia kultuurilise vahendamise strateegiat, et selgitada, kuidas ekraanil nähtu seostub Eesti tavadega. Kuna osa meediaga seotud küsimusi ilmneb alles tagantjärele, soovitasin vanematel ka vestelda lastega nende meediakogemustest tagasivaatavalt, et vajadusel last toetada (ehk kasutada tagasivaatava vahendamise strateegiat)., The rapid development of the media and communication technologies is one of the megatrends defining the 21st century. Children in Western countries spend hours using media. Despite countless studies, the debate about media effects on children is one of the most controversial topics in the field of communication studies. Between highly optimistic and pessimistic perspectives, there is a widely accepted scholarly view that media usage is not directly “good” or “bad” for children. Instead, in the process of mediatisation, the media is becoming an integral and complex part of the social, cultural and cognitive development of children. The aim of this thesis was to explore the mediatisation of the lifeworld of children, defined as a subjective perception of the world. The findings of a qualitative study with kindergarten children and teachers and a quantitative content analysis of elementary school children’s drawings revealed that the media was deeply embedded in children’s everyday life. One form of mediatisation manifested in the direct usage of media. The other dimensions of mediatisation were more indirect. The games that children played, the vocabulary they used, the clothes they wore, the toys they used – all were greatly influenced by media content. Even if some children had minimal access to media at home, they became aware of current media trends through the childhood culture they shared in kindergarten (e.g., media inspired creative play). The findings also indicated that Estonian children follow the media content produced mainly in the USA or Western Europe. Therefore, I advised parents to talk about how the global media content is related to Estonian culture (defined as “cultural mediation”). I also suggested parents talk with children about their media experiences in retrospect (defined as “retrospective mediation”) to reveal whether a child needs support in the mediatised environment as they grow up., https://www.ester.ee/record=b5518587

Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kuidas teevad kajastatavate sündmuste ja spordisaavutuste valikuid Eesti venekeelsed ajakirjanikud. Eesmärgi täitmiseks viisin ajavahemikul 1.04.-14.04.2022 kuue Eesti spordist kirjutava ajakirjanikuga läbi poolstruktureeritud intervjuud. Töö andis kvalitatiivse analüüsi põhjal ülevaate, kuidas mõtestavad Eesti venekeelsed ajakirjanikud spordi kajastamist, st oma tööd venekeelses meedias ning millistest teguritest sõltub publitseeritavate venekeelsete spordiuudiste valik. Eestis tegutsevate venekeelsete ajakirjanike arv on väike. Uurimise tulemusena selgus, et valdav osa nendest ei ole ametlikult spordiajakirjanikud ning meediaorganisatsioonides ei eksisteeri venekeelseid sporditoimetusi. Venekeelsete allikate kasutamine ja iseseisev reporteritöö lugude ja uudiste kirjutamiseks Eestis ilmuvates venekeelsetes spordiuudistes on tingitud mitmest asjaolust. Avalik- õiguslike ja eraõiguslike venekeelsete meediakanalite spordiajakirjanike töö spetsiifika erinevusteks võib tuua eesti- ja venekeelsete toimetuste koostöö valmidust ning võimalusi. Avalik õigusliku kanali juures töötavad respondendid kasutavad eesti- ja venekeelsete spordiajakirjanike vahelist teineteise dubleerimist ning vastastikust materjali kasutamist. Eraõiguslikel kanalitel on eesti- ja venekeelsetele sporditoimetustel koostöö vähene. Venekeelsed spordiajakirjanikud ütlevad, et vajavad materjali kogudes sportlastelt ja teistelt kõneisikutelt intervjuud vene keeles (eriti raadiointervjuude puhul). Eestis on venekeelsete kõneisikute puudus. Intervjuude käigus ei ole esile kerkinud teises keeles intervjuu võtmise takistust. Avalik õiguslik kanalid omavad kohalikku sporditemaatilist originaalmaterjali, kuid inimressursi puudumise tõttu jääb see avaldamata (monteerimine, tõlkimine, subtiitrite või muu lisatöö tõttu). Eraõiguslikes kanalites spordiuudiste avalikustamist mõjutab lugeja huvi ja klikkide jaht ehk edukus, tulu. Think-aloud vaatluse meetodi kasutamine kinnitas asjaolu, et kommertsportaalide spordiajakirjanikud ei unusta kirjutada “kollakama” tooniga uudiste pealkirju, põhjuseks teooria (teadlaste (Hennoste 2008; Pernice 2017) poolt kinnitatud ) ja väljaannete juhtkonna poolt nõutud tegur. Eestis tegutsevatel venekeelsetel spordiajakirjanikel on väljaannete ja toimetuste juhtkondade täielik usaldus. Eesti venekeelsete spordiuudiste valik ja sisu on otseses seoses spordiajakirjanike eetiliste eelistuste ja subjektiivsete valikutega. Kokkuvõtteks võib öelda, et kohalikud venekeelsed spordiajakirjanikud võivad mõjutada spordiuudiste avalikustamise ja Eesti kohaliku spordi viimist vene keelt kõneleva elanikkonnani.

https://www.ester.ee/record=b5510512*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Selles väitekirjas vaatlen olukorda Ukrainas pärast 2013. – 2014. aasta ärevaid sündmusi, mis viisid konfliktini Venemaaga. Uuringu peamine küsimus on: kas neil sündmustel oli mingit mõju sellele, kuidas venekeelsed ukrainlased end kodakondsuse ja etniliste rühmade esindajatena näevad? Kas muutus nende arusaam sellest, mida tähendab olla ukrainlane või venelane ja kui jah, siis kas saame teha järeldusi selle kohta, kuidas konflikt mõjutab identiteediküsimusi keerulise kontekstiga riikides? Olen kogunud Krimmis elavatelt inimestelt materjale nende annekteerimiskogemuste kohta, samuti Ida-Ukrainast pärit sisepõgenikelt ja kohalikelt Kiievi elanikelt nende ettekujutuse kohta aastate 2013–2014 sündmustest. Süvenesin inimeste jutustatud lugudesse, mis aitavad neil mõtestada drastilisi muutusi oma elus ja seda, kuidas need lood annavad edasi nende nägemust endast, teistest ja riigist. Üldisemalt püüdsin selle uurimusega käsitleda Ukraina identiteedi uurimise puudumist nii, et see ei ole abstraktne ega pane rahvusrühmi „kastidesse“, vaid asub pigem konkreetses ajas, sotsiaalsetes suhetes, institutsioonilistes tavades ja kollektiivses mälus, mis mõjutavad seda, kuidas rahvusliku identiteedi küsimus üldse tõstatub. Samuti pidasin ma uuringu peamise küsimusega tegelemisel silmas, et rahvuse ja etnilise kuuluvuse küsimused muutuvad kasvava liikuvuse ja piiriüleste infovoogude suurenemise taustal üha hägusamaks., This thesis looks into the situation in Ukraine after the turbulent events of 2013-2014 that resulted in a conflict with Russia. The main question driving the study is: did these events have any impact on how Russian-speaking Ukrainians see themselves as national citizens and members of ethnic group(s)? Did their perception of what it means to be ‘Ukrainian’ or ‘Russian’ change, and, if so – can we draw any conclusions on how conflict affects issues of identity in states with complicated contexts? I have collected accounts from people living in Crimea about their experiences of the annexation, as well as from internally displaced persons from the East of Ukraine, and local Kyiv residents, about their perception of the events of 2013-2014. I zoomed in on the stories people tell that help them make sense of the drastic changes in their life, and how these stories inform their view of themselves, of others, and the state. More generally, with this study, I aimed to address the lack of research into Ukrainian identity that is not abstract and doesn’t put ethnic groups into ‘boxes’ but is rather situated in a particular time, social relations, institutional practices, and collective memory that influence how the question of ‘national identity’ is even raised. I also approached the main topic of the study having in mind that questions of nationality and ethnicity become more and more blurred in the context of rising mobility and increasing flows of information across borders., https://www.ester.ee/record=b5398102

Bakalaureusetöö eesmärk oli selgitada välja ajateenijate käitumine (sotsiaal)meedia infovoos: mis meediat tarbitakse, mida jagatakse, kuidas saadakse aru neile pakutud informatsioonist, kuidas mõistetakse võimalikku infomõjutust. Selleks analüüsisin andmeid ankeetküsitlusest, mis viidi läbi Eesti Vabariigi Kaitseväe ajateenijate hulgas 2020. aasta oktoobris, mille üldine eesmärk oli kaardistada ajateenijate sotsiaalmeedia tarbimise harjumused, meediakriitilisus ning arusaamu infomõjutusest. Keskendusin enda töös ajateenijate tõlgendustele, mille nad andsid ankeedis käsitletud piltidele ja analüüsisin nende vastuseid erinevate demograafiliste näitajate lõikes Samuti annan enda töös ülevaate ajateenijate meediatarbimisest, kokkupuutest valeinformatsiooniga ja oskusest valeuudiseid tuvastada. Eesmärkide saavutamiseks teostasin ankeetküsitluse eksploratiivse ja kirjeldava kvantitatiivse analüüsi ning induktiivse kvalitatiivse sisuanalüüsi. Kodeerisin ajateenijate kvalitatiivsed vastused ja analüüsisin koodide seoseid erinevate demograafiliste näitajatega ja teiste vastustega. Suurimad erinevused ilmnesid haridustasemete lõikes ning mõnevõrra üllatuslikult ei sõltunud ajateenijate tõlgendused ning kavatsused pilte edasi jagada või neile reageerida teistest testitud muutujatest. Pigem hinnati pilte igavaks ning leiti, et need ei vääri seetõttu jagamist. Seda tulemust kujundab tõenäoliselt nii sotsiaalne soovitavus, piltide valik kui ka sotsiaalmeedia konteksti puudumine, milleta selliste meemide tõlgendamine keeruline võib olla. Samuti analüüsisin seda, milliseid infoallikaid ajateenijad usaldusväärseks peavad ning mis on nende kokkupuuted valeinfoga. Nende küsimuste puhul ilmnesid sageli erinevused lähtuvalt vastaja kodusest keelest ja haridustasemest. Nende tulemuste valguses saab väita, et valeinfo levik ajateenijate seas võib olla probleem, kuivõrd sellist infot nähakse sageli. Samas on ajateenijate oskus valeinfot hinnata pigem hea, kuigi erinevate infoallikate usaldusväärsusele antud hinnangud tekitavad nende võimete osas ka mõningaid kahtlusi. Tulemuste valguses võib öelda, et ajateenijatele meediaalaseid ning infomõjutust käsitlevate kursuste pakkumine oleks mõistlik nii hariduslike kui kultuuriliste erinevuste vähendamiseks kui ka üldise pädevuse suurendamiseks., https://www.ester.ee/record=b5449828*est

Since January of 2020, the COVID-19 pandemic has received a lot of global media attention. The aim of this thesis is to explore the representation of the pandemic in two highly respected newspapers, The New York Times and The Wall Street Journal. The corpus consists of a total of 291 articles from both newspapers. Sketch Engine software is used for the corpus analysis. The introduction discusses the nature of news and points out various factors that influence the process of deciding which news is worth covering. Chapter 1 provides an overview of previous studies on media representation of the SARS and COVID-19 pandemics. Chapter 2 describes the created corpora in greater detail and introduces the method of analysis. The process of conducting the corpus analysis is introduced and the key findings discussed. The conclusion compares the results to previous research and makes recommendations for further research., https://www.ester.ee/record=b5460820*est

https://www.ester.ee/record=b5450982*est

Meedia tänapäeval ei ole lihtsalt informatsiooni edastaja. Lai auditoorium, teabe edastamise kiirus ja meedia kättesaadavus võimaldab kasutada meediat poliitilistel eesmärkidel, kujundades teatud avaliku arvamust. Autoritaarsetes režiimides on meedia eriti haavatav poliitiliste eesmärkide elluviimiseks, kuna see on valitsuse kontrolli all. Avalik arvamus on oluline võimu ja valitsuse otsuste legitimiseerimises. Selleks, et võim oleks täielikult legitiimne, peavad elanikud olema sellega nõus ning teatud avaliku arvamuse kujundamise abil tekitatakse arusaama, et tehtav otsus on õige ja vajalik. Avalik arvamus autoritaarses režiimis on vahend poliitilise eesmärgi – võimu legitimiseerimise – saavutamiseks. Antud töö eesmärk oli uurida Mägi-Karabahhi konflikti kajastamist Venemaa siseriiklikus meedias. Konflikti osapoolteks olid Armeenia ja Aserbaidžaan ning mõlema osapoolega on Venemaal sõbralikud suhted. Venemaa osales relvarahukokkuleppe saavutamises ning selle tulemusena olid viidud konfliktitsooni vene sõjaväelased rahu tagamiseks. Venemaa ametlik positsioon konfliktis oli neutraalne. Töö käigus otsiti vastust küsimusele, missuguse avaliku arvamuse kujundati ning mil määral hoiti meedias neutraalsust, mida ametlik joon väljendas. Kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodit kasutades olid analüüsitud RIA meediaväljaande uudiseartiklid tuvastamaks konflikti osapoolte ja teiste toimijate kajastust. Oli leitud, et kuigi uudiseartiklites seisukohti väljendades säilitasid Venemaa valitsuse esindajad, poliitikategelased ja eksperdid neutraalsust, domineeris meedias pilt, mille kohaselt oli Aserbaidžaan konflikti agressor ning meedia oli seega Armeenia kasuks. Meedia järelikult hoidis neutraalsust vaid teatud määral. Venemaa kajastus meedias oli aga väga positiivne. Venemaa oli kajastatud meedias kui vajalik toimija konflikti lahendamiseks. Kujundati selline avalik arvamus, mille baasil võib väita, et Venemaa otsus viia konfliktitsooni sõjaväelasi rahu tagamiseks oli õige ja vajalik ning otsus oli seega legitiimne., https://www.ester.ee/record=b5451469*est

https://www.ester.ee/record=b3087449*est

https://www.ester.ee/record=b5450976*est

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada, milliseid soo- ja juhistereotüüpe on Eesti meediaväljaannetes omistatud Eesti Vabariigi viimase kolme valitsuse koosseisu naisministritele ja millise tonaalsusega on meediaväljaannetes iseloomustamiseks kasutatud sõnad ja väljendid. Lisaks sellele oli eesmärk välja selgitada, millistesse rollidesse naisministreid paigutatakse. Töö teoreetilisteks lähtekohtadeks olid peamiselt soo- ja juhistereotüüpidega seotud teooriad, mis käsitlesid seda, kuidas naispoliitikuid võrreldes meespoliitikutega meedias kujutatakse ning milline on stereotüüpide kasutamise mõju naissoost poliitikutele. Eesmärgi saavutamiseks kasutasin kombineeritud uurimismeetodit. Töö analüüsiühikuteks olid 32 Postimees Grupp ja 76 Ekspress Meedia väljaannetes ilmunud artiklit, kus valimisse sobisid vaid need artiklid, milles pealkirjas või sisus esines viiteid soo- ja/või juhistereotüüpsetele iseloomustusele. Kodeerimisel lähtusin teoreetilise materjali põhjal koostatud tabelist. Tulemustes selgus, et erinevaid soo- ja juhistereotüüpidele vastavaid iseloomustusi kasutati nii eraeluliste kui ka tööalaste aspektide kirjeldamiseks, millest võib järeldada, et naisministrite iseloomustamiseks kasutatakse üsna sageli tüüpilisi soostereotüüpseid sõnu ja väljendid. Välimuse ja eraeluga seonduvad stereotüüpsed iseloomustused olid valdavalt positiivse tonaalsusega, millega rõhuti naisministrite naiselikkusele. Nende teemadega seonduvad iseloomustused oli naisministrite lõikes ka üsna sarnased. Seevastu juhi rolliga seotud iseloomustused oli enamjaolt negatiivse tonaalsusega, millega suunati tähelepanu naisministrite ebakompetentsusele. Ministrite tööalane kogemus ja juhtimisstiil mõjutas seda, millistena ajakirjanikud või teised poliitikud neid meedias portreteerisid. Kuigi enamjaol kujutati naisministreid artiklites tööalases rollis, siis eraeluliste või töö- ja eraeluga seotud rollide kombineerimine sõltus suuresti sellest, mis oli artikli teema ja žanr., https://www.ester.ee/record=b5449655*est

Bakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada ajakirjanike hinnanguid ajakirjanduslike rollide esinemisele ning analüüsida uuringus kasutatud meetodit. Kuna töö on osa rahvusvahelisest Journalistic Role Performance (JRP) projektist, siis eesmärgi saavutamiseks viisin läbi eesti uudisajakirjanike seas rahvusvahelise küsitluse, mille tõlkisin eesti keelde. Küsimustiku peamiseks sihiks oli teada saada, kuidas hindavad ajakirjanikud enda töös ja toimetuses esinevaid ajakirjanduslikke rolle. Sellele lisaks oli küsimustikus küsimusi veel ajakirjanike sotsiaal-demograafilise andmete, maailmavaadete ning ajakirjanike valikuvabaduste ja tööriistade kohta. Uuringus võrdlesin ajakirjanike isiklikus töös ja nende toimetuses esinevaid ajakirjanduslike rolle ja kirjeldasin enda ning vastajate tagasiside põhjal, millised piirangud ja soodustavad tegurid mõjutasid uuringu tegemist. Uuringust selgus, et eesti ajakirjanikud peavad kõige tähtsamaks valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rolle. Ajakirjanikele on tähtis kajastada uudistes kõiki osapooli, hoida silm peal võimuorganite tööl, edastada põhjalikke ja arusaadavaid uudiseid ning teavitada auditooriumit nende kohustustest. Kõige vähem tähtsaks peavad ajakirjanikud sekkuja rolli ehk ajakirjanikud ei soovi kasutada uudistest enda arvamust ning ei soovi saavutada läbi uudiste enda isiklikke poliitilisi või sotsiaalseid eesmärke. Ajakirjanikud ei taju suur vahet enda isikliku töö ja toimetuse praktikates esinevate ajakirjanduslike rollide esinemises. Ajakirjanike meelest on ka toimetuses levinud kõige rohkem valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rollid ning pole levinud sekkuja roll. Seega võib öelda, et eesti ajakirjandusmaastiku rolliideaalid on valvekoer ja kodanikkonna ajakirjanik, seejuures peetakse tähtsaks ausat, põhjalikku ja kõiki osapooli kajastavat ajakirjandust. Sarnaste laiamahuliste rahvusvaheliste ajakirjanduslike uuringute läbiviimise eelis on see, et Eesti meediamaastik on üsna väike, mistõttu ajakirjanikega kontakti saavutamine on lihtsam, kui mõnes muus riigis. Uuringu läbiviimisel peab arvestama, et ajakirjanikel on suur infokoormus ja tihe töögraafik, mistõttu võib neil vastamine aega võtta. Samuti ei tasu unustada, et meediamaastikud on riigiti erinevad, seega ei pruugi kõik rahvuvahelise uuringu küsimused minna kokku Eesti meediamaastiku eripäradega., https://www.ester.ee/record=b5449665*est

Ajakirjanikud peavad sageli kajastama traagilisi sündmusi, mis ei mõju raskena ainult sündmuse asjaosalistele, vaid ka kõrvalistele isikutele, kes juhtunust kuulevad. Täpsemalt öeldes ongi traagiline sündmus kurb ja vapustav olukord, mis põhjustab kellelegi kannatusi ja lõpeb sageli ka surmaga. Kuna tegemist on pigem delikaatse teemaga, mille käsitlemine võib kannatanutele veelgi rohkem haiget teha, tuleb uudisloo narratiivi paika pannes mõelda ka kajastuse võimalikele tagajärgedele. Narratiivi konstrueerides ehk lugu jutustama hakates peab ajakirjanik tihti enda moraalsetest tõekspidamistest lähtudes valikuid langetama. Valikute summana sünnibki uudislugu. Bakalaureusetöö eesmärk oli uurida, milliseid valikuid traagilist sündmust kajastav ajakirjanik erinevates etappides teeb – kuidas ta erinevates etappides tegutseb ja milliseid valikuid langetab. Eesmärgini jõudmiseks tegin seitsme “Aktuaalse kaamera” töötajaga semistruktureeritud intervjuud, uurides neilt 2019. aasta Telliskivi ja 2021. aasta Ümera tulistamise kajastamise kohta. Tööst ilmnes, et ajakirjanikud peavad traagilise sündmuse puhul oluliseks seda, et kajastus põhineks faktidel ja oleks realistlik, mistõttu on oluline, et loos oleks esindatud ametlik seisukoht. Traagilise sündmuse puhul tähendab see enamasti, et sõna saavad politsei ja prokuratuur. Enda tekstis peavad reporterid neutraalseks jäämist väga oluliseks, samas sünkroonide kaudu võib loosse tuua ka rohkem emotsiooni. Just sünkroonid valitaksegi esimesena välja, mis näitab, et tegelikult on ikkagi emotsioon see, mis loo ülesehitamisel määravaks saab. Emotsionaalsust saab lisada ka visuaali kaudu, millest ei saa teleloo puhul ei saa üle ega ümber, sest pilt ongi üks televisiooni eripärasid. Pildimaterjali valikul lähtutakse eelkõige sellest, et visuaal viiks televaataja sündmuskohale ja annaks edasi sündmuse traagikat, kuid seda viisil, mis televaatajat liialt ei šokeeri. Reporter ja monteerija langetavad ühiselt otsuseid, milliseid kaadreid kõlbab näidata ja milliseid mitte, samas operaator, kes need kaadrid üles võtab, filmimise ajal kaadrite eetilisuse peale ei mõtle. Lisaks ei aruta operaator kellegagi, kuidas ja mida filmida, vaid eelistab töötada iseseisvalt ja jäädvustab seda, mida ise paremaks peab. Ka teiste toimetuste liikmete vahel on arutelusid pigem vähe. Soovi korral on nõu küsimine alati võimalik ja inimesi, kelle poole küsimusega pöörduda, mitmeid, ent enamasti reporterid seda kiire töötempo ja pikaaegse kogemuse tõttu vajalikuks ei pea. Seega võib öelda, et ajakirjanikel on traagilist sündmust kajastades üsna suur autonoomia ja peamiselt tegutsetakse isoleeritult, mis tähendab, et lugu kajastades on väga oluline reporteri enda eetiline kompass. Kui reporteri eetiline kompass on paigast ära, võib juhtuda, et loosse satuvad ka näiteks potentsiaalselt häirivad kaadrid. Tihedam koostöö ja jagatud vastutus aitaks selliseid olukordi vältida., https://www.ester.ee/record=b5449660*est

Kohalik ajakirjandus on oluline osa ajakirjandusest, mida ei suuda asendada üksi teine väljaande tüüp. Kohaliku ajakirjanduse püsimine on oluline, et auditoorium saaks tarbida objektiivseid kohalikke uudiseid. Kahjuks ei ole kohaliku ajakirjanduse majanduslik seis väga hea. Selleks, et madalseisust välja tulla, on vaja raha ja lugejaid. Lugejaid ei saa enam aga vaid traditsioonilise reklaami abil püüda vaid kohaneda tuleb infotehnoloogia ajastuga. See tähendab, et olemas peab olema digileht ning enda digilehe sisu tuleb sotsiaalmeedias jagada. Selleks saab kasutada näiteks maailma populaarseimat suhtlusvõrgustikku Facebooki. Kõigil Eesti maakonnalehtedel ongi nüüdseks oma digileht ja Facebooki lehekülg olemas. Teised ettevõtted on juba tõestanud, et kõige paremini toimib sotsiaalmeedias rahva kaasamine ja emotsionaalsus. Kuna seadus pole aga määranud, kuidas ajakirjanduslikku sisu reklaamida võib, võivad ajalehed oma Facebooki leheküljel täpselt sama subjektiivsed olla kui muud ettevõtted. Uurisin kontentanalüüsi kasutades, kuidas Eesti maakonnalehed enda sisu Facebookis levitamisega hakkama saavad. Minu valimisse kuulusid Eesti seitsmeteistkümnest maakonnalehest kolmteist ning analüüsisin nende kõiki 2021. jaanuaris tehtud Facebooki postitusi. Tuleb välja, et Eesti maakonnalehtede sotsiaalmeediaoskuste tase on väga erinev. Mitmete väljaannete pealt on näha, et nad on sotsiaalmeedia kasutamises isegi üleriigiliste päevalehtedega samal tasemel ning tulevad digimuudatustega hästi toime. Samas, suures enamuses kuuluvad kõik need lehed suurkorporatsiooni Postimees Grupp AS alla. Iseseisvad maakonnalehed nii hästi hakkama ei saa. Minu leitud tulemused kinnitasid teooria osas välja toodud varasemaid uuringuid. Näiteks seda, et reklaamivad postitused ei toimunud hästi, küll aga toimivad hästi näiteks üleskutsed. Kinnitust sai ka see, et kasu toovad regulaarne postitamine ja värvikas keel ning emotikonid, mis aga uudisteksti ei sobiks. Enim kirjutatakse sotsiaalmeediasse informeerivaid staatuseid ehk staatuseid, mille sisu on objektiivne ja sarnaneb suuresti uudise reaalse sisu või pealkirjaga. Eesti maakonnalehed ei ole sotsiaalmeedias väga subjektiivsed, olenemata sellest, et mitmetele neist võiks pisut rohkem subjektiivsust sotsiaalmeedias digilehe lugejate numbri kasvatamisel kasuks tulla., https://www.ester.ee/record=b5449842*est

https://www.ester.ee/record=b5449837*est

Siinse töö eesmärk oli uurida, kui palju, mis viisidel ning mis raamidega kajastatakse kliimamuutust Eesti ajakirjanduses kolme meediakanali veebiuudistes aastatel 2018–2020. Töö eesmärgi saavutamiseks kasutasin standardiseeritud kontentanalüüsi ja kvalitatiivse sisuanalüüsi kombineeritud analüüsimeetodit. Selleks koostasin 11 kategooriaga kodeerimisjuhendi, kus lisaks üldistele kategooriatele, mis tagavad valimi kontrollitavuse, olid kategooriad uudise teemakäsitluslaad, uudise ajend, uudise tegevuse asukoht, uudise käsitluses avalduv seisukoht kliimamuutuse inimtekkelisuse kohta, lahendus ning kõneisikud. Valimisse kuulusid kõik vahemikus 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2020 ilmunud uudised, kus kliimamuutus oli uudise fookuses. Kodeeritavaid uudiseid oli 499. Uuringu tulemusena võib öelda, et kliimamuutust kajastatakse Eestis veebiväljaannete uudistes väga vähe, moodustades vähem kui 1% vaadeldud aastatel ilmunud uudistest. Enim levinud kodeerimiskategooriate koodide järgi on Eesti uudistes kõige levinum kliimamuutuse uudis teadaanne mingi sündmuse toimumisest, mille ajend on uuring ning mille tegevus toimub välismaal. Väljaannete võrdluses tuli välja, et esineb erinevusi. Kõigi väljaannete puhul oli uudise tegevuse asukoht välismaa, kuid uudise teemakäsitluslaad oli kõigil erinev – ERRil uuringu ülevaade, Delfil pikem teemakäsitlus mitme allikaga ning Postimehel teadaanne mingi sündmuse toimumisest – ning uudise ajend oli uuring ERRil ja Delfil, kuid Postimehel looduses silmaga nähtav toimumine. Eesti veebiväljaannete kliimamuutuse kajastust mõjutavad kindlalt rahvusvahelised kliimakohtumised ning poliitiline kõneaine. Kajastuse kõikumise puhul võis täheldada ka probleemi tähelepanu tsükli tunnuseid. Kuna enim levinud kliimamuutuse uudiste teemakäsitluslaad oli teadaanne mingi sündmuse toimumisest, siis saab ka öelda seda, et Eesti meedia funktsiooni kliimamuutuse kajastamisel on eelkõige informeerimine. Raamistus oli terve valimi kui ka eraldi väljaannete puhul sama. Siinsest tööst nähtus, et Eesti veebiväljaannete kliimamuutuse teemaliste uudiste raamistus on „Tagajärgede aktsepteerimine“, mille tunnusteks on inimtekkelise kliimamuutuse kindluse seisukoht, kuid ei pakuta sellele lahendusi. Peamised kõneisikud selles raamis on teadlased. Minu töö on üks esimesi omalaadseid Eestis, mistõttu on edasisi uuringusuundasid mitmeid. Uuringut saab laiendada nii, et see hõlmaks ka teisi artiklitüüpe peale uudise. Samuti saab uurida kliimamuutuse kajastust pikema perioodi jooksul. Lisaks saab uurida seda, kas siinses töös väljapakutud raamistus peab paika ka suurema valimi ja pikema ajaperioodi puhul., https://www.ester.ee/record=b5449645*est

https://www.ester.ee/record=b5450986*est

Magistritöö erivorm on mõtteline edasiarendus meie uuringust ja Indrek Ojametsa bakalaureusetööst. Esimene eesmärk on laiendada intervjuude tulemusi võimalike tulevikuvaadete kontekstis ehk tuua esile väljakutsed, mis infokorratuse kontekstis võivad mõjutada ajakirjanike tööd faktikontrollis. Teine eesmärk on vahendada teadustöö tulemusi eesti keeles, sest sellest uuringust võiksid kasu saada Eesti ajakirjandusväljaanded. Viimase täitmiseks kirjutasin koos juhendajaga artikli ajakirjale Vikerkaar. Artikkel võtab kokku uuringu tulemused ning lisab neile tulevikuvaated. Magistritöö uurimusküsimused on: 1. Milliseid oskusi kasutavad eesti ajakirjanikud infokorratuse tuvastamisel? 2. Milliseid oskusi ja pädevusi võivad ajakirjanikud vajada infokorratuse tuvastamiseks lähtuvalt tulevikuvaadetest? Uuringut selgus, et kombineerides tavapäraseid oskusi, suudavad ajakirjanikud hästi tuvastada ja elimineerida infokorratuse erinevaid vorme. Lisaks on keskselt tähtis oskus kriitiline mõtlemine, sest kriitilise meele ja laia silmaringi koosmõju tugevdab ajakirjanike vaistu teha rohkem faktikontrolli. Mitme uuringus osalenu jaoks oli tähtis saada ka uudis kiiresti välja, mistõttu usaldati allikat pimesi. Ka tuntud allikad olid paljude uuritavate jaoks turvalised, kuid tundmatud allikad mitte. Tuntud allika lisamine andis ajakirjanikele ka kindlustunde, justkui vastutus oleks jagatud allika ja autori vahel. Uuringus osalenud ajakirjanikud leidsid, et suurt rolli toimetuse töös mängib töökogemus. Kui informatsioon tuleb väidetavalt usaldusväärselt allikalt, kuid ebatavalisest kanalist, märkavad kogemustega ajakirjanikud seda kohe. Algajaid ajakirjanike aitab kogemuse puudumise juures kõige enam toimetuse koostöö ja mitme kolleegi kontroll. Tulevikustsenaariumitest leidsime viis punkti, mis ilmselt tulevikuajakirjandust ja ajakirjaniku tööd kõige enam mõjutama hakkama. Nendeks on esiteks manipuleeritud silm ehk ajakirjaniku oskus ära tunda ja tegeleda süvavõltsingu ehk deepfake’ga. Teiseks peame tehisintellekti ja algoritmi kirjutatud uudiseid ning kuidas need hakkavad mõjutama ajakirjaniku tööd ja milliseid probleeme need endaga kaasa toovad. Kolmandaks on info- ja teaduskirja oskus ajakirjanikel ning oskus ära tunda informatsiooni, kus valefakte või faktide korratust on esitatud teadusinformatsiooni pähe. Neljandaks on sotsiaalmeedia ja allikad ehk kas ja kui palju peaksid ajakirjanikud kasutama sotsiaalmeediat allikana, kuidas kontrollida, et kas sotsiaalmeediast tulev info on valiidne ning kas avaliku sektori ja elutähtsate organisatsioonide kommunikatsioon liigubki sotsiaalmeediasse ning sealt ajakirjandusse ning viimase tulevikuvaatena ajakirjanduse roll inforuumis ehk kuidas mõjutab ajakirjanike tööd sotsiaalmeedia, alternatiivsete või äärmuslike vaadetega uudiseportaalid ning iga inimese võimalus edastada teistele informatsioon ja kuidas või mida peaks ajakirjanik sellises keskkonnas tegema., https://www.ester.ee/record=b5450940*est

https://www.ester.ee/record=b5450850*est

The study examines how the Belarusian opposition challenges the official discourse of Lukashenka in Telegram and simultaneously analyzes the role of new media in this process. It argues that the discourse of Lukashenka has achieved hegemony by appealing to the population through the adaptation of the Soviet ideology and through coercion, which has led to the emergence of unsatisfied societal demands, which have been analyzed in the first part of the thesis within the context of Lukashenka’s discourse. Unsatisfied demands become obvious as a result of a crisis, which, in this study is the 2020 presidential elections and the subsequent protests. In the absence of platforms through which those demands can be articulated, contestation of any hegemony becomes problematic. This was the reason for focusing on virtual environment, as, apart from high-technology solutions circumventing the governmental restrictions, it offers the opposition the much-needed freedom for articulating its demands and for displacing the existing hegemony. Apart from examining the role of new media, the main research question of the thesis is: How the contestation of hegemonic discourse of Lukashenka is being articulated and organized in new media? One of the main findings is the documentation of the demand for the reestablishment of the national identity and reconciliation with European roots. This has also led to discreditation of the elements of the Soviet legacy propagated by the official discourse. Apart from challenging the Soviet ideology, the opposition has also contested the disciplinary function of the regime, which streamlines the conduct of individuals and serves as a regime legitimizer. The second part of the analysis has focused on this aspect from the perspective of contesting brutalities committed by law enforcement officers. The last part of the thesis has examined whether the disciplinary function of the regime, manifesting itself in the form of patriarchal rhetoric in respect to women, has been challenged. Despite the initial expectations to find the elements of female empowerment, it has been found out that the patriarchal values propagated by the regime have largely remained unchallenged and that articulation of elements of female emancipation falls under the general logic of fighting against violence and oppression of the nation’s will for self-determination. This, nevertheless, significantly undermines the propagated image of the “caring state” and the masculine Sovereign praising women, although, within the context of communal attributes ascribed to them., https://www.ester.ee/record=b5448191*est

Les violences faites aux femmes et la violence domestique sont les sujets sociaux et politiques qui reçoivent de plus en plus d’attention des médias français. C’est surtout la discussion sur les « féminicides » qui a reçu une attention particulière. Le but de ce mémoire est d’analyser, en s’appuyant sur deux grands quotidiens français Le Figaro et Libération, comment le sujet des violences faites aux femmes et la forme la plus brutale – le féminicide – se reflète dans les médias français., https://www.ester.ee/record=b5455573*est

https://www.ester.ee/record=b5449651*est

The aim of this thesis is to explore the influence of the external appearance, including gender distinction, of world decision-makers, in shaping perceptions abroad. Here, the theme of the appearance, or external presence, is considered as a component of the broader Image of a person. Image-making is an important tool in politics, especially when there is a state/entity representation behind it. Moreover, often, the national branding is closely related to the Image that maintains its respected decision-maker. By now, in the political, academic literature, the topic of external appearance has been analyzed mainly at a domestic level, regarding the relationship between candidates and voters. This thesis goes further and tries to explore how perceptions are shaped abroad, on an international level using real, current examples. Whereas, a crucial aspect is the Image of female heads of states, and how the public perceives the suitability for their governing posts. The thesis is based mainly on the Constructivist theory, while there is an additional line build on the feminist approach. Appearance here is connected, principally, with the meaning of suitability for a particular post. Concepts like soft power and Image Bite are discussed further to approach the topic more analytically. Additionally, the role of the Media as a channel of communication in the Image-making process, and the positioning of a certain state vis-a-vis another, are supplemental aspects in this paper. The thesis is an experimental one. Expectations are tested through the MDSD. Online focus groups, organized in three states, Bulgaria, Estonia, and Greece drove the conclusions. The participants were required to evaluate a set of two photographs of eleven world decision-makers and justify their opinions. Additional questions that approach the topic were also debated. The thesis finds that: a.) Male decision-makers have an advantage in being perceived as more suitable for top positions of power. b.) The bigger the state is, the more strict expectations are constructing the perceptions for the decision-makers' Image, especially for female leaders. c.) Where the state is located, vis-a-vis another state, and the quality of their relations, matter in the Image perception, of both the state and the respected decision-maker. d.) Finally, the more 'indifferent', or on the contrary 'bold', one's Image is, the most likely is this Image to be transformed to, and affect, the state or entity of representation, https://www.ester.ee/record=b5439312*est

https://www.ester.ee/record=b5449675*est

Syftet med denna uppsats är att analysera hur artiklar i Aftonbladet och Expressen täckte spridning av coronaviruset och kampen mot det i Sverige från mars till juni 2020. Den här uppsatsen har följande forskningsfråga: Vilka åsikter förekommer mest i kvällstidningar Expressen och Aftonbladet under den första vågen av coronaepidemin?, https://www.ester.ee/record=b5465981*est

Magistritöö oli osa rahvusvahelisest uuringust nimega Journalistic Role Performance. Siinse töö eesmärgiks oli uurida Eesti uudistes ajakirjanduslike rollide, nagu lojaalne vahendaja ja valvekoer, esinemise seotust uudisteemade ja väljaannetega trüki- veebi-, tele ja raadioajakirjanduses. Uurimisküsimustele vastamiseks kasutati andmete analüüsimiseks standardiseeritud kontentanalüüsi. Rahvusvahelise projekti juhistest tulenevalt kasutati valimi moodustamisel Stevensoni ehk konstrueeritud nädala meetodit ning terve 2020. aasta jooksul koguti kahe konstrueeritud nädala raames kokku 2409 uudislugu, mis hiljem kodeerimistabeli järgi kodeeriti. Analüüsist selgus, et Eesti uudisisus esines valvekoera rolli enim riigivõimu ning politsei ja kuritegevusega seotud teemalistes uudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines kõige rohkem sporditeemalistes uudistes, aga ka kultuuriuudistes. Seoses Covid-19 uudislugudega võivad tulemused viidata lojaalse vahendaja rolli varjatud esinemisele. Allikate puhul oli näha, kuidas niigi kõige populaarsemad riiklikud ja poliitilised allikad, olid Covid-19 uudislugudes veelgi tihedamini kasutatud ning neid leidus Covid-19 uudistes pea pooltes uudistes. Samal ajal kui näiteks tervishoiu taustaga allikaid kasutati lugudes vaid igas kuuendas Covid-19 teemalises uudises. Valvekoera rolli esines väljaannetest enim Eesti Päevalehes, “Seitsmeste” uudistesaates ja Õhtulehes ja ERRi raadiosaates “Päevakaja”, kus rolli esineb üle pooltes lugudes. Platvormide lõikes esines valvekoera rolli kõige rohkem ajalehtedes ning kõige vähem veebiuudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines enim Postimehe ja Eesti Päevalehe uudislugudes. Platvormide lõikes esines lojaalse vahendaja rolli enim ajalehtedes ning kõige vähem raadios. Seosed eliitidega olid valvekoera rolli puhul kõige tugevamad poliitilise eliidiga ning enim esines seoseid Eesti Päevalehes, Postimehes ja “Päevakajas”. Ärieliidi suhtes on kõige kriitilisemad delfi.ee portaali ajakirjanikud. Kultuurieliidi puhul on kõige rohkem on valvekoerarolli seotust esinenud Õhtulehes. Lojaalse vahendaja rolli esines seoses poliitilise eliidiga pigem vähe. Enim “Seitsmestes”, “Reporteris”, “Aktuaalses kaameras”, mis on kõik teleplatvormid. Äri- ja majanduseliidi ja lojaalse vahendaja rolli seosed olid kõige tihedamad “Reporteris”. Kõige rohkem on lojaalse vahendaja roll seotud väljaannetes kultuurieliidiga. Enim kiidavad ja toetavad kultuurieliiti Õhtuleht ning Postimees ning neile järgneb üsna väikse vahega Eesti Päevaleht. Eestis on valimisse kuulunud uudislood kirjutanud ajakirjanikud võimukauged, sest võimusuhete osas on valvekoera rolli märkimisväärselt rohkem esindatud kui lojaalset vahendajat. See kinnitab ka põhja klastrile omast madalat poliitilist parallelismi, kuhu Eesti kuulub. Toetav on Eesti uudissisu kultuuri ja spordi suhtes., https://www.ester.ee/record=b5450972*est

https://www.ester.ee/record=b5450958*est

Donald Trump was the third American president to be impeached on 18 December 2019 for abuse of power and obstruction of Congress. A divided Senate, voting nearly completely along party lines, acquitted Trump on 5 February 2020. The aim of this study is to examine the representation of Donald Trump during the impeachment process in two of the most appreciated newspapers in the United States, The New York Times and The Wall Street Journal, by using a corpus of 200 articles collected from these newspapers, 100 from each. The two newspapers were chosen for their differences as The New York Times tends to be more liberal and The Wall Street Journal more conservative. Antconc toolkit is used for the corpus analysis., https://www.ester.ee/record=b5375629*est

La représentation d'un pays est importante pour l'établissement de relations politiques et économiques. Dans les médias estoniens, un message se répand, selon lequel le nouveau gouvernement aurait ruiné la réputation de l'Estonie. Différents politiciens ont donné plusieurs exemples tirés des médias anglophones, où, pour décrire l’Estonie, ils ont utilisé des mots tels que racisme, extrême-droite, sexisme, nationalisme, etc. Bien que le nouveau gouvernement soit entré en fonction le 29 avril, les tensions sont déjà apparues le 3 mars de la même année. La raison en est que, pour la première fois, le Parti conservateur d’Estonie EKRE a connu un grand succès. Mon point de départ est la question: si les médias anglophones décrivent l’Estonie comme ça, comment se présente la situation dans les médias français ?, https://www.ester.ee/record=b5371479*est

El objetivo de este trabajo es dar una visión general de cómo se refleja el tema de la independencia de Cataluña en los medios de comunicación estonios y estudiar los conocimientos de los jóvenes estonios de 20 a 25 años sobre Cataluña., https://www.ester.ee/record=b5372236*est

El objetivo de este trabajo es presentar cómo se ha reflejado los deportistas españoles en el periodismo estonio, qué deportes dominan, a qué deportes se les presta más la atención y, además, comprobar la minuciosidad de los artículos., https://www.ester.ee/record=b5371559*est

Magistritöö Loodusturismi õppekaval Jahindus on alati ühiskonnas konflikte ja arutelusid tõstatav teema olnud ning Eesti kiiret urbaniseerumist arvestades mõjutab jahinduse jätkusuutlikkust üha enam teemat mittevaldavate inimeste arvamus. Seetõttu ei saa alahinnata meediakajastusi ja nende mõju jahinduse maine ja tulevikuväljavaadete osas. Töö eesmärgiks on selgitada, milline on jahinduse meediakuvand ja maine hetkel Eestis ning milliseks hinnatakse selle jätkusuutlikkust, et huvigruppidel oleks võimalik planeerida parendustegevusi avaliku arvamuse kujunemisprotsessis osalemiseks ning seeläbi jätkusuutlikkuse tagamiseks vastavalt hetkel valitsevale olukorrale. Eesmärgi saavutamiseks on töö teoreetilise tausta koostamisel kasutatud kvalitatiivseid meetodeid, peamiselt kirjanduse ja meediaväljaannete sisuanalüüsi, valdkonnaga seotud institutsioonide veebilehtede sisuanalüüsi, lisaks dokumentide sisuanalüüsi, filmi analüüsi ning kirjalikku intervjuud (e-kiri). Lisaks on Eesti jahindusalase meediaülevaate koostamiseks kasutatud meediamonitooringu tarkvara Station. Uuringu osas on rakendatud segametoodikat: andmete kogumiseks kasutati kvantitatiivset (küsitlused) ning analüüsiks ja esitamiseks nii kvantitatiivseid kui kvalitatiivseid meetodeid (nt hii-ruut test, Spearman’i astakkorrelatsioonikordaja, kvalitatiivne kodeerimine). Uuring teostati lumepallimeetodil kahe veebiküsitlusena ning kokku laekus vastuseid 1069. Tulemustest selgus, et sarnaselt varasematele uuringutele Eestis usaldatakse jahinduse alal enim teadlasi ja jahimehi. Meediakanalite osas oli sotsiaalmeedia vaieldamatult kõige populaarsem, ent inimesed usaldavad seda siiski kõige vähem ning uuringus osalejate hinnangul ei ole meediakajastuste põhjal jäänud negatiivne mulje jahindusest adekvaatne. Jahindusest on Eesti meedia üldsuse küsitluses osalenutele jätnud pigem negatiivse ja jahimeestele ning –naistele suunatud küsitluses osalenutele pigem positiivse mulje. Sarnaselt varasemale uuringule ilmnes, et Eesti jahinduse taseme ja jätkusuutlikkuse osas olid uuringus osalejate hinnangud positiivsed. Hunting has always been a controversial subject in society and taking into account Estonia’s fast urbanization rate, the opinion of people that are not familiar with the subject increasingly affects the sustainability of hunting. This is why media and its impact can not be underestimated when it comes to the reputation and sustainability of hunting. The objective of this thesis is to find out the current media image, reputation and sustainability assessment of hunting in Estonia in order to make it possible for interest groups to plan improvement actions regarding public opinion and sustainability in accordance with the current state. To achieve the objective, qualitative research methods have been used to compose the theoretical background, mainly literature and media publications content analysis, hunting related institutions’ website content analysis, document analysis, film analysis and written interview (e-mail). In addition, media monitoring software Station was used to provide an overview of Estonia’s hunting related media coverage. The survey was conducted using combined methods: data was collected quantitatively (questionnaires) and analyzed and presented using both quantitative and qualitative methods (e.g. Chi-square test, Spearman’s rank correlation coefficient, qualitative coding). The survey was carried out as two webbased questionnaires, using the snowball sampling method and the total amount of participants was 1069. The results show that similarly to previous surveys done in Estonia, scientists and hunters are considered the most reliable when it comes to hunting. Social media was by far the most popular media channel used but considered the least trustworthy and in the survey participants estimation the negative impression of hunting in the media is not adequate. For the general public the impression of hunting in Estonian media was rather negative and for the hunters rather positive. Similarly to a previous survey it was concluded that participants assess the level of hunting and its sustainability in Estonia to be positive.

Agenda-setting theory supposes that media sets the agenda for the public by transferring the salience of issues, candidates and attributes. The theory was first introduced in 1972 by Maxwell McCombs and Donald Shaw, who studied the effects media had on the public during the 1968 election. They found a strong correlation between the two agendas. This paper will explain how the theory has grown since this first study. It will give a detailed overview of the two types of agenda-setting commonly recognized, explain the main concepts related to the theory and briefly explain current fields of research. An empirical study was conducted to observe the first level agenda-setting functions of the media during the 2016 U.S. presidential election. Both candidate and issue salience transference are studied and measured using correlation analysis. The first part of the empirical study observes candidate salience in cable news and measures to what extent was it transferred to the public in a short timeframe. The second empirical analysis studied issues salience transference across all media. The findings indicate that minor news items in cable news did not have an immediate agenda-setting effect for raising candidate salience. Secondly, there is evidence of issues transference, but due to limited data, no reliable conclusions can be made., https://www.ester.ee/record=b5355737*est

Mediernes traditionelle opgave er at informere og kommunikere information, at være ”et vindue til verden”, men over tid har mediet fået flere opgaver. Medierne formidler meninger og viden, underholder, men former også den offentlige mening. Info, som kommer fra medierne, når ud til massevis af mennesker, og man kan bruge medierne til at påvirke masserne og processer i samfundet. Det, hvordan mediet fremstiller eller ”fortolker” et emne, påvirker det, hvad mennesker synes om et konkret emne. Jeg vil derfor undersøge, hvordan danske medier fremstillede Estlands genoprettelse af selvstændighed i 1991., https://www.ester.ee/record=b5370957*est

https://www.ester.ee/record=b3087449*est