Search

https://www.ester.ee/record=b5564166*est

La thèse de Ulriikka Puura, soutenue le 23 février 2019 au département d’études finno-ougriennes et nordiques de l’université de Helsinki (Suomalais-ugrilainen ja pohjoismainen osasto Helsingin yliopisto), sur la situation sociolinguistique du vepse, se présente selon le format en vigueur dans le système universitaire finnois désormais, analogue à celui de nos HDR (habilitations à diriger des recherches), quoique fondé sur une collection de travaux telle qu’on peut l’attendre au niveau d’un d...

https://www.ester.ee/record=b5516048

Alates 1998. aastast tegeletakse Eestis strateegilise lõimumispoliitikaga. Kahekümneaastase praktika jooksul on Kultuuriministeerium jõudnud kaardistada ning ellu viia kolm integratsiooni arengukava ja koostamisel on ka neljas. Vaatamata positiivsele arengule ning saavutatud eesmärkidele, esinevad Eesti ühiskonna lõimumises mitmed probleemid ning puudujäägid, mis teeb antud küsimuse aktuaalseks ka tänapäeval. Teemat on uuritud laialt nii Eestis kui ka mujal maailmas, sest mitme riigi ühiskonnad on sarnases seisus. Valdkondlikud uuringud ning teadustööd on keskendunud pigem sotsioloogilisele perspektiivile ehk kesksel kohal on olnud ühiskonnagrupid või üksikindiviidid ja ühiskonna lõimumist hindavad indikaatorid. Käesolevas töös analüüsib autor poliitilist perspektiivi ning seeläbi näitab, kuidas saab seadusandlik võim lõimumise probleemidega tegeleda ning kuivõrd aktuaalne on see teema nende jaoks. Uurimisvahemikuks on võetud viimase integratsiooni arengukava täitmise periood. Tulemuste saavutamiseks autor kasutab kvalitatiivset sisuanalüüsi ning erakondade valimisprogrammide kodeerimist deduktiivsel meetodi ja John W. Berry akulturatsiooni teooriat. Tulemustest selgus, et parlamendierakondade valimisprogrammid kokku kajastavad ühiskonna lõimumise teemat laialt, kuid teema esinemissagedus erakondade kaupa on ebaproportsionaalselt erinev. Rääkides integratsioonist, keskenduvad erakondade valimisprogrammid kõige rohkem haridus- ja keelepoliitika valdkonnale, kus ülekaalukalt rõhukatakse riigikeele õppimise tähtsust. Vähe tähelepanu pööratakse ebavõrdsusele tööturul ning uussisserändajatele, kusjuures viimase teema puhul domineerivad tõrjuvad hoiakud. Analüüsist selgus, et parlamendierakondade valimisprogrammid toetavad mõõdukalt integratsiooni, kui ühiskonna akulturatsiooni strateegiat. Mõned erakonnad teevad seda palju, kuid teised pooldavad ka muid akulturatsiooni vorme, näiteks marginalisatsiooni või separatsiooni., https://www.ester.ee/record=b5240925*est

Le contenu de ce petit livre, édité par l’auteur avec le soutien du ministère estonien de l’Éducation et de la Recherche, est dans sa plus grande partie une traduction en hongrois de la loi estonienne sur la langue. Notons que c’est le premier volume d’une série dirigée par Péter Pomozi et András Bereczki intitulée « Petite bibliothèque sur la culture estonienne ». Ce texte est cependant pourvu de deux textes introductifs posant le contexte, aussi bien de la publication que de la loi en tant ...

Cet article programmatique du président de l’association des littératures finno-ougriennes met l’accent sur l’importance de la littérature dans l’affirmation des identités finno-ougriennes et se penche sur les tâches à remplir pour qu’elle puisse réellement jouer son rôle. This is a programme article by the chairman of the Association of Finno-Ugric literatures, which emphasises the importance of literature for Finno-Ugric ethnic identities and reflects on the tasks to be achieved in order to play fully its function. Selles programmaatilises artiklis rõhutab soome-ugri kirjanduste ühingu president kirjanduse tähtsust soome-ugri rahvusindentiteetide kinnitamises. Ta loetleb ülesanded, mida ta peab täitma, et mängida täiel määral oma rolli.

Kaasaegsed riigid seisavad sageli silmitsi pakiliste probleemidega, kuidas tagada mitte üksnes oma administratiivsüsteemide toimimine ja territoriaalne julgeolek, vaid saavutada ka teatavat sotsiaalset, poliitilist, majanduslikku ning kultuurilist ühtlustatust ühiskonnas, mis tihtipeale on rahvuslikult killustunud või koosneb koguni teineteise suhtes antagonistlikest etnilistest gruppidest. Seepärast tegelevad keskvõimud neis reeglina nii alalise riigikujunduse kui rohkem ehk vähem pingeid külvava natsiooniloomega. Antud väitekiri käsitlebki nimetatud protsessidega seotud etnilise värvinguga poliitilisi vastasseise taasiseseisvunud Eestis. Töö eesmärgiks on selgitada välja postkommunistliku Eesti rahvuse-ehituse üldised tunnusjooned ning demonstreerida siinkohal peamisi valitsusorganite poolt algatatud ametlikke abinõusid koos nende elluviimisel esile kerkinud katsumustega. Selle nn demograafilises dimensioonis uuritakse Eesti lähimineviku rändepoliitilisi initsiatiive. Rahvuskujunduse kultuurilisest küljest lahatakse aga keele-, haridus- ja infopoliitika sfääri ning avaliku ruumi sümboolse eestistamise katseid. Riigi-ehituslike aspektide analüüsi raames lasub põhirõhk regionaalse ja majandusliku iseloomuga ettevõtmistel. Ühtlasi harutatakse uurimustöös põhjalikumalt lahti Kirde-Eesti venekeelsetes regioonides vallandunud separatismitendentse. Sondeeritakse, kui tugevad ja mis laadi nood ambitsioonid olid, kuidas idanesid ning mil moel vastavad algatused viimaks summutati. Töö tulemused lubavad järeldada, et iseseisvuse taastanud Vabariigi rahvustavad praktikad olid erinevatel põhjustel küllalt protektsionistlikud ning etnilisi Teisi tõrjuvad, iseäranis 1990-ndatel aastatel. Sajandivahetusel muutus Eesti etnopoliitika nii välismaistest kui sisemistest ajenditest lähtuvalt veidi kaasavamaks ja rahvusloome strateegilist arsenali mõnevõrra täiustati. Siiski jäi riigi poliitikat tervikuna iseloomustama nn etniline kontrollivus. Selle mõjusid Eesti rahvuskujunduse sihtidele võib lugeda valdkonniti üsna eripalgelisteks., Modern states quite frequently face challenges in ensuring not only the functioning of their administrative systems and the safeguarding of their territorial security, but also achieving a certain social, political and cultural uniformity in a society which is often fragmented or even consists of ethnic groups that are antagonistic towards one another. Therefore, central authorities, as a rule, are constantly dealing with (tension-prone) state- and nation-building. This PhD thesis explores the ethnopolitical conflicts in the re-independent Estonia which were connected to these processes. The aim of the research is to define the general features of post-Communist Estonia’s nation-building and to demonstrate the main official means governmental circles used and the difficulties they encountered in the field. Within its so-called demographic dimension, the practices of Estonian migration policies are examined. The language, education and information policy spheres are observed from the cultural perspective of nation-shaping alongside attempts to symbolically Estonianise public space. When analysing aspects of state-building, the main focus is on regional and economic initiatives with an ethnic undertone. The subject of north-eastern Estonian separatism is also examined in greater detail, seeking answers to the questions: How strong were these tendencies? What form did they take? Where did they spring from? And in what way were they counteracted? The results of this dissertation indicate that for different reasons, Estonia’s nationalising policies were relatively protective and pre-emptive to ethnic Others, especially in the 1990s. By the start of the new millennium Estonia had moved from largely exclusive politics to a more inclusive kind, because of both external and internal incentives. However, the nature of politics generally remained rather ‘ethnically controlled’. Its impact on Estonia’s nation-building objectives can be regarded as multi-faceted, varying across sectors.

http://www.ester.ee/record=b4502458*est

"Eesti, Läti, Leedu, Soome, Iirimaa ja Kanada riigikeeleõppe võrdlevas uuringus" käsitletakse riigikeele õppe olukorda Soomes, Lätis, Leedus, Iirimaal ja Kanadas Ontario provintsis ning võrreldakse seda Eestiga. Uuringu eesmärk on anda ülevaade nimetatud riikide riigikeele õppe kogemusest, rõhuasetusega põhikooli või sellele vastava kooliastme riigikeele ainekavadel. Riigikeele ainekavad on paigutatud uuritavate riikide hariduskorraldusliku ja keelepoliitilise õigusruumi konteksti, samuti on uuringusse hõlmatud riigikeele õppega kõige vahetumalt kokku puutuvad isikud - õpetajad ja õpilased.

http://www.ester.ee/record=b4484498*est

Given the prevalence of Critical language policy in the field of language policy and planning, this dissertation sets out to critically analyse both its foundations and implications through an examination of its grounding in the pursuit of social justice. This critical analysis will draw heavily on perspectives being developed in the newly emerging approach of Postcritical language policy. In an effort to properly account for the practical applications of the resulting theoretical arguments, this dissertation will assess Critical language policy in the context of Estonia which constitutes an ideal case study given the complex linguistic environment that has emerged partly as the result of Soviet occupation. Through the analysis described above, this dissertation sets out to argue that social justice and the approaches taken to pursue it, specifically linguistic human rights and language maintenance and revitalization, are fundamentally flawed, ultimately concluding that these flaws provide substantial grounds on which to question Critical language policy as a whole. It will further establish that not only are there viable alternatives to Critical language policy, but also that a continued reliance on the faulty claims of Critical language policy may have dangerous consequences., http://www.ester.ee/record=b4423441~S1*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal tõi kaasa olulisi muutusi keelekasutuse korralduses, seda ka hariduse valdkonnas. Vene keel kaotas oma privileegid ning taastati eesti keele positsioon riigikeelena. Sellest ajast saadik on eesti keele roll haridussüsteemis olnud riigi poolt algatatud keele- ja hariduspoliitiliste regulatsioonide keskmes. Õpetajatel on nende hariduspoliitiliste muudatuste elluviimisel keskne roll. Ühelt poolt on õpetajale antud õpilaste seas eesti keele kui riigikeele legitimeerija (kehtestaja ja oskuse kontrollija) võim, teiselt poolt on õpetaja ise eesti keele õppija rollis ning kohustatud täitma riiklikult kehtestatud keeleoskuse nõudeid. Aeg on näidanud, et paljud venekeelsed õpetajad ei ole suutnud nende hariduspoliitiliste nõuetega kohaneda. Käesoleva doktoriuurimuse eesmärgiks on esitada süvaanalüüs stuktuuri ja agentsuse vastastikusest mõjustatusest, kasutades näitena eesti keele legitimeerimist venekeelsete õpetajate poolt Eesti vene õppekeelega koolides. Fookuses on 50 vene õppekeelega koolides töötava venekeelse õpetaja individuaalsed kogemused, mis põhinevad osalusel kaheaastases sotsiaal konstruktivistlikus keeleõppe mentorprogrammis. Väitekiri koosneb kolmest omavahel tihedalt seotud rahvusvahelise levikuga ilmunud artiklist (uurimused I kuni III) ja analüütilisest ülevaateartiklist, mis analüüsivad venekeelsete õpetajate positsiooni erinevatest metodoloogilistest ja teoreetilistest vaatenurkadest. Uurimus I toob õpetajate madala ennesetõhususe põhjusena eesti keele omandamisel välja muutusi võimusuhetes, mis toimusid Eestis viimase 20 aasta jooksul. Uurimus II analüüsib sotsiaalkonstruktivistlikul õppimisel põhineva eesti keele õppe mentorprogrammi võimalusi venekeelsete õpetajate võimustamisel, mis on vastukaaluks traditsioonilisele lähenemisele õpetaja professionaalsele arengule. Uurimus III viidi läbi ühe aasta möödudes mentorprogrammi lõpust. Uurimuses selgub, et professionaalne kontekst (õpetajate suhted õpilaste, kooliadministratsiooni, kolleegide, lapsevanemate ja riiklike institutsioonidega), milles õpetajad igapäevaselt toimetavad, piirab pikajaalises perspektiivis keeleõppe mentorprogrammis saavutatud edu jätkusuutlikkust. Üldise järeldusese põhjal peavad keelepoliitilised meetmed hariduses olema suunatud kollektiivsete muutuste esilekutsumisele (nt konkretses koolis või kohalikus kogukonnas), nad peavad olema läbiräägitavad, mitmesuunalised ja kohalikele tingimustele kohandatavad., The re-establishment of independence in Estonia in 1991 caused significant reconstruction of the linguistic market in Estonia, including the domain of education. Russian lost its privileges and the Estonian language became dominant on the linguistic market as regulated by the state. Significant changes were initiated in the language-in-education domain. Russian-speaking teachers are expected to play a significant role in legitimation of the Estonian language (including starting the Estonian-medium teaching) in the Russian-medium schools, on one hand. On the other, the teachers themselves are obliged to satisfy the Estonian proficiency requirements. The current doctoral dissertation explores the interplay between structure and agency in the case of the legitimation of the Estonian language by Russian-speaking teachers in Russian-medium schools in Estonia. The focus is on the individual experiences of 50 Russian-speaking educators, who participated in the two-year-long Estonian language learning mentoring programme. Three closely interrelated studies and introductory article analyze the position of Russian-speaking teachers from different theoretical and methodological perspectives. Study I illustrates how the low self-efficacy in learning the Estonian language and disempowerment of teachers occurred due to the changes in the power relations over the past 20 years. Study II reveals the potential of the constructivist methodology used in the mentoring programme to help Russian-speaking teachers in learning Estonian and to empower teachers in the professional domain compared with traditional approach to teachers’ professional development. Study III is based on the research undertaken one year after the end of the mentoring programme. Study III shows that the professional context the teachers are operating in does not contribute to the sustainability of outcomes achieved in the mentoring programme. The outcomes are vulnerable to the conflicts embedded in the teachers’ relations to and interactions with the students, school administration, colleagues, parents and state institutions. Pursuant to general conclusion the rational approach to the language policy implementation might have unintended consequences for the non-Estonian teachers as professionals. There is a need for structural changes within the schools and local communities. When managing the linguistic and cultural diversity in the field of education in Estonia, language-in-education policy implementation tools should be more sensitive to the social context, based on collective actions, negotiated with different actors and multipronged.

Uuring viidi läbi Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava „Inimressursi arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Elukestev õpe“ meetme „Keeleõppe arendamine“ programmi "Keeleõppe arendamine 2011-2013“ raames. Programmi eesmärk üldisel tasandil on tõsta Eesti elanike teadlikkust mitmekeelsuse eelistest ja luua võimalused erinevate keelte omandamiseks. Üldeesmärk seisneb selles, et kõigil Eesti elanikel, sõltumata emakeelest, oleksid võrdsed võimalused hariduse omandamiseks ja tööturul toimimiseks.

http://tartu.ester.ee/record=b2672467~S1*est

Cet article présente l’état de l’estonien en tant que langue officielle sous des aspects très divers. Il donne un aperçu des régulations juridiques du domaine linguistique et de la stratégie d’aménagement linguistique, en insistant sur les ac­tivités menées dans la dernière décennie pour assurer les positions de la langue estonienne dans ses différents domaines d’utilisation. La situation au début du xxie siècle témoigne de ce que la langue estonienne est une langue viable, capable d’évoluer, dont le statut, le corpus et l’ensei­gnement sont pla­nifiés au niveau de l’État ; elle est utilisée quotidiennement dans les entre­prises et dans la recherche ; elle sert de langue d’enseignement à tous les ni­veaux, de l’école primaire aux formations doctorales ; elle est par­lée dans les familles et par les jeunes générations ; elle dispose d’une base informatique, etc. Néanmoins, la vie moderne et la mondialisation exigent que l’on en suive avec une attention particulière les évolutions pour en assurer la vita­lité, même si la langue est utilisée comme langue maternelle par plus d’un million de personnes. L’un des domaines-clés d’utilisation est sans doute l’en­seignement supérieur et la recherche, que cet article examine plus précisé­ment. Au cours de la dernière décennie, la publication des résultats de la re­cherche en Estonie s’est faite majoritairement en anglais, même en sciences hu­maines. Jusqu’ici, la pénétration d’une langue étrangère dans les disci­plines scientifiques a été équilibrée par le fait que l’enseignement supérieur est ma­joritairement en estonien et que, jusqu’à maintenant du moins, aucune dis­cipline n’a disparu de l’espace culturel estonien. Artiklis leiab käsitlust eesti keele seisund Eesti riigikeelena väga erinevatest aspektidest. Autor annab ülevaate Eesti keelevaldkonna õiguslikust regulatsioonist ja strateegilisest planeerimisest, eelkõige viimase kümnendi tegevustest eesti keele positsioonide kindlustamisel erinevates kasutusvaldkondades. Eesti keele käekäik 21. sajandi alguses annab tunnistust, et tegemist on elujõulise ja arenemisvõimelise keelega, mille staatuse, korpuse ja hariduse planeerimisega tegeldakse riiklikul tasandil; keelt kasutatakse argikeelest ettevõtluse ja teaduseni; keel on õppekeeleks kõigis haridusastmetes, põhikoolist doktoriõppeni; keelt räägitakse kodudes ja keelel on järelkasv; eesti keelel on arvutitugi jms. Siiski nõuab kaasaegne üleilmastuv maailm erilist tähelepane keele vitaalsuse säilitamisele ka sel juhul, kui seda keelt kasutab üle miljoni emakeelse kõneleja. Kindlasti on üks võtmepositsioonil kasutusvaldkondadest kõrgharidus ja teadus, millele artiklis pööratakse erilist tähelepanu. Teadustulemuste publitseerimine on Eestis viimase aastakümne jooksul muutunud valdavalt ingliskeelseks, seda ka humanitaarteadustes. Erialade võõrkeelestumist on aga vähemalt seni tasakaalustanud asjaolu, et kõrghariduses domineerib eestikeelne õpe ja seega pole vähemalt seni ükski eriala eestikeelsest kultuuriruumist kadunud. This article presents the situation of Estonian as a state language from very different points of view. It gives an overview of the language domain’s legal regulations and strategic planning, especially of the last decade’s activities, in order to strengthen its positions in the different use domains. The Estonian language’s situation at the beginning of the 21st century shows that it is strong and able to evolve, that its status, corpus and tuition planning is led by the state; it is used on a daily basis in enterprise as well as research; it is the teaching language at all levels, from elementary school to doctoral studies; it is spoken at home, also by younger generations; it has computer support, etc. Nevertheless, today’s globalising world demands particular attention in order to maintain language vitality, even if it is spoken by more than one million native speakers. In the key domains, the language is used in higher education and research, which this article focuses on. In the last decade, research results in Estonia have mainly been published in English, and also in the humanities. Yet this is balanced by the fact that in higher education Estonian dominates and thus far no domain has disappeared from the Estonian language cultural space.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Doktoritöö analüüsib kriitiliselt keelepoliitika tulemuslikkust keele kasutamise suunajana. Analüüsi peamisi järeldusi on, et praegune Eesti keelepoliitilistes dokumentides sõnastatud keelepoliitika põhifunktsioon, tagada keelenormi säilimine ja keelekasutuse vastavus normile, raskendab keele kasutamise, õppe ja keelelise lôimumise problemaatika kompleksset käsitlemist. Inspireerituna nii sotsiolingvistikast, etnolingvistikast, sotsioloogiast kui ka politoloogiast, arendab töö välja keelepoliitika laiendatud mõiste, vaadeldes keelepoliitikat kui protsessi, milles osalevad peale poliitikute ka ühiskonna eri tasanditel olevad keelepoliitilised toimijad, näiteks õpetajad, haridusasutused, ettevõtted jne. Keelepoliitika dünaamilise mõiste aluseks on arusaam, et keelekasutajate vajadused on muutuvad ja sõltuvad keelekasutaja elufaasist ning laiemast ühiskondlikust, kultuurilisest ja sotsiaalsest kontekstist. Keelepoliitika kauaaegsed uurijad Jernudd ja Nekvapil on rõhutanud keelepoliitika seotust sotsiaalpoliitikaga, kuna keelepoliitilised meetmed peavad tagama kôigi ühiskonna liikmete võrdse kaasamise majan¬dusse, kõrgharidusse ja kodanikuühiskonda. Keelepoliitika tegelik väljakutse seisnebki selle ideaali ja kehtiva olukorra vahe vähendamises. Dokoritöö uurib võrdlevalt Taani ja Eesti keelepoliitilisi mudeleid, näidates kuidas ja kas täna pakutavad lahendused keele kasutajat elus hakkamasaamisel toetavad. Analüüsist järeldub, et oluline on keelepoliitika paindlikkus: mida rohkem ühiskonna eri tasandite toimijaid (rahvusvahelise, riikliku, kohalike omavalitsuste ja ametiasutuste tasandi toimijad) on kaasatud keeleprobleemide määratlemisse ning lahenduste leidmisse, seda paindlikum on keelepoliitika ja seda toimivamad on pakutud lahendused. Mida kesksemat rolli mängib probleemide määratlemisel ja lahenduste leidmisel riik, seda vähem paindlik on keelepoliitika ja seda vähem on riigil resursse kohalikke ja keerukaid probleeme lahendada. Teine oluline tegur on sekkumise aeg subjekti seisukohalt ehk millises inimese elufaasis riik keelekasutaja ellu sekkub. Mida varasemas elufaasis riik kontrollides ja tugiõpet pakkudes sekkub, seda tulemuslikum see on. Hilisemas elufaasis toimivad aga paremini kontekstuaalsed lahendused ettevõtete või kohalike omavalitsuste tasandil, kus keeleõpet pakutakse näiteks täiendkoolituse või praktika käigus töökohal., Answering the question of whether and how language policies can succeed also requires a critical reconsideration of what language policy is about in terms of goals stated and infrastructure developed. Rather than asking how the existing policy quarantees survival of a language norm, the question should be whether and how the policy address language users’ needs, ensuring social justice, economical well-being and participation in democratic processes in the society for all it’s members. Without language users’ active choice to use a language, there is no (future for a) language. For that purpose an extended and interdisciplinary concept of language policy is offered that goes beyond sociolinguistics and the ethnography of language, reaching out into political and social science, with a focus on structure and agency and a concern for the distribution of resources to offer best possible solutions for language users’ needs. This apporach outlines language policy as a dynamic and multilayered process, passing through circles of policy genesis, implementation, (re)creation and (re)appropriation, and being thus constantly in the making, involving different agents on different societal levels. The central point of the thesis is that a certain amount of flexibility in language policy design is required to meet language users’ changing needs in different settings and on different stages of their life. The flexibility of language policy design means that different agents on different interstate, state, local municipality and institutional level should be involved to quarantee successful identification and solving of local and contextual language problems. Key points of the thesis are highlighted through contrasting examples of Estonia’s overt (or thick) and Denmark’s covert (or thin) language policy design. Using an analytical paradigm of allocatively and authoritatively distributed resources, and moving from the macro level in legislation to the meso and micro levels of language activity, the thesis demonstrates how ‘free spaces’ can open up, revealing potential for bottom-up agency to solve language problems in the allocative model, whereas the authoritative model (as in Estonia) can lead to ‘holes’ through its insufficient distribution of resources to support succesful linguistic integration, since the majority of resources are used on control.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Doktoritöös analüüsitakse domineerivaid ja teisi keeleideoloogiaid ning keelelisi representatsioone lõunaeesti keele avalikus diskursuses. Keeleideoloogiad võimaldavad konstrueerida teatud keeli ja keelepruuke teistest väärtuslikumaks ning positsioneerida neid hierarhiliselt. Püüded legitimeerida lõunaeesti kohamurdeid ja saavutada nende avalik tunnustamine lõunaeesti keelena ning kaasnenud legitiimsusnõuded trükimeedias koos esitatud poolt- ja vastuargumentidega kuuluvad diskursustesse, mida võib nimetada (de)legitimatsiooni- ja keele ohustatuse diskursusteks. Töös on kvalitatiivselt analüüsitud eestikeelset trükimeediat, tekste, mille keskmes on keele ohustatus ja lõunaeesti keele (de)legitimatsioon. Meetodina on kasutatud kriitilist diskursusanalüüsi (KDA). Doktoritöö põhineb kolmel akadeemilises perioodikas avaldatud originaaluurimusel. Hoolimata eksplitsiitsest polariseerumisest ja lahknevatest diskursiivsetest strateegiatest, tugevdavad nii lõunaeesti keele staatuse pooldajad kui ka selle vastased üsna sarnaseid keelelisi representatsioone: mõlemad taastoodavad eesti ja lõunaeesti keele olemuslikke (essentialist) käsitlusi. Lisaks keeleideoloogiate uurimisele täiendab see doktoritöö rahvusluse ja rahvusloome (diskursuste) uurimist. Keele ohustatuse diskursusele tuleb pöörata suuremat tähelepanu ka keele- ja identiteedipoliitikate analüüsimisel., Dominating and other language ideologies and linguistic representations within the public discourse of South Estonian (SE) are analysed in this dissertation. Language ideologies contribute to the construction of some languages and linguistic practices of greater worth than others and to a positioning of them hierarchically. Efforts to legitimate SE varieties and to achieve their public recognition as the SE language and resulting legitimacy claims in print media together with pro and contra arguments regarding legal recognition belong to the discourses of (de)legitimation and language endangerment. Estonian print media, texts, which focus was on language endangerment and the (de)legitimation of SE are qualitatively analysed. The methods of Critical Discourse Analysis (CDA) have been applied. The dissertation draws upon three original research publications. Despite explicit polarisations and diverging discursive strategies, opposing voices, i.e. the proponents of SE legitimation and their opponents, reinforce rather similar representations: both reproduce essentialist representations of Estonian and South Estonian. Besides having value on its own, the analysis of linguistic representations in public discourse is complementary to research on the (discourses of) Estonian nation- and standard-building. The discourse of language endangerment should be given increased attention in future analyses of the politics of language and identity.

2008. aastal valmis Eesti aruanne, mis tutvustab Eesti elanikkonda, ühiskonnas kasutatavaid keeli ja nende staatust, keelte õpetamise-õppimise üldist tausta haridussüsteemis, Eesti osalemist Euroopa keelevaldkonda puudutavates projektides ja programmides, samuti Eesti keelehariduspoliitika sõlmpunkte. Euroopa Nõukogu keelepoliitika talituse moodustatud keeleekspertide töörühm tutvus Eesti aruandega, külastas kahel korral Eestit ning osales eri sihtrühmade osalusega ümarlauaarutelul. Eesti keelehariduspoliitika iseloomustus ehk keeleprofiil valmiski Euroopa Nõukogu ekspertide ning Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakonna juurde loodud töörühma koostöös.

Kopeerimine ja printimine lubatud, http://tartu.ester.ee/record=b2169256~S1*est

http://www.ester.ee/record=b2237235*est

Käesoleva uuringu eesmärk on anda ülevaade avaliku õiguse ja halduse valdkonna keelekeskkonnast ja keelekasutusest, viidata võimalikele arengutendentsidele ning anda soovitusi edaspidiseks tegevuseks.

Käesolev uuring moodustab teise osa Eesti kirjakeele kasutusala – avalike kohtade – seisundi uuringust. Avalike kohtade keelekasutuse uuring on kaheaastane projekt. Vastavalt kinnitatud projektile koosneb uuring kahest osast. Aastal 2001 valmis avalike kohtade keelekeskkonna uuring. Koostamaks uuringu teist osa, avalike kohtade keele seisundi kirjeldust, käsitleb käesolev uuring kasutusalast tulenevaid nõudeid keelekasutusele, analüüsib alal kasutatava kirjakeele kvaliteeti ning vastavust hea keele normile ehk avalikes kohtades ringlevate tekstide stiilisobivust, sõnakasutust, lauseehitust, ortograafiat jms. Samuti on vaatluse all keeleinspektsiooni töö ja EKI keelenõuandest küsitu.

http://www.ester.ee/record=b4433770~S1*est