Search

https://www.ester.ee/record=b5564669*est

https://www.ester.ee/record=b5564374*est

https://www.ester.ee/record=b5562987*est

https://www.ester.ee/record=b5563427*est

https://www.ester.ee/record=b5564315*est

https://www.ester.ee/record=b5564655*est

https://www.ester.ee/record=b5564662*est

https://www.ester.ee/record=b5562981*est

https://www.ester.ee/record=b5563421*est

https://www.ester.ee/record=b5564650*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Tänapäeva tehnoloogiad võimaldavad teadlastel korraga mõõta kõikide geenide avaldumise ehk ekspressiooni tasemeid erinevates tingimustes ja inimgruppides. Näiteks mõõdetakse geenide ekspressiooni kasvaja diagnoosiga inimeste vähi- ja normaalses koes. Tulemuseks on mahukad andmestikud kümnete tuhandete geenide ekspressioonitasemetega, kust otsitakse sarnase profiiliga geene, mis võivad olla kaasatud teatud vähitüübi avaldumisse. Selleks kasutatakse erinevaid andmekaeve meetodeid ning statistilisi teste, mis leiavad sarnaselt käituvate geenide grupid. Nende geenigruppide paremaks mõistmiseks koondatakse nende kohta teada olev info ja tuvastatakse sealt ühised kirjeldused. Nii võib leida varem vähem uuritud geenidele uusi funktsioone või uuritava haigusega seotud uusi geene. Sellise analüüsi raames on vaja rakendada mitmeid meetodeid ja teha suurel hulgal statistilisi teste, mille läbi viimiseks loovad bioinformaatikud erinevaid tööriistu. Käesolevas doktoritöös arendasime kahte tööriista, g:Profiler ja funcExplorer, mis aitavad geeniekspressiooni andmeid lihtsalt interpreteerida. g:Profiler leiab geeninimekirjade kirjeldustest olulise ühisosa, funcExplorer grupeerib sarnase profiiliga geenid, võttes arvesse ka g:Profileri leitud kirjeldusi. Muuhulgas esitavad antud tööriistad tulemusi jooniste abil ja interaktiivselt, võimaldades kiirelt hoomata andmete sisu ning jagada saadud tulemusi teistega. Töö teises osas uurisime geenide ekspressiooni mõjutavaid geneetilisi variante. Selleks leidsime funcExploreriga esmalt sarnase ekspressiooniga geenigrupid. Seejärel tuvastasime geneetilised variandid, mis mõjutavad nende geenide avaldumise taset. Lõpuks kasutasime g:Profilerit, et tõlgendada saadud gruppe ja seeläbi ka neid mõjutavaid geneetilisi variante. Tehtud analüüsi käigus leidsime uue seose, mille oluliseks osaks on ekspressiooni mõõtmise aeg ja tingimused ning kinnitasime mitmeid varasemalt leitud tugevaid seoseid geneetiliste variantide ja geeniekspressiooni vahel., Modern technologies enable researchers to simultaneously measure the expression levels of all genes under different conditions and in different groups of people. For example, gene expression is measured in cancer and normal human tissues. The result is a high-dimensional data set with expression levels of tens of thousands of genes that are searched for genes with similar expression patterns that may be involved in developing a particular type of cancer. Different data mining methods and statistical tests are used to detect gene groups with a similar expression. To better understand these groups, previously known information about them is gathered to identify common functions. Thus, new functions of less studied genes or new genes related to the studied disease can be found. However, such analyses require applying several methods and performing numerous statistical tests. For this reason, bioinformaticians develop tools that perform such calculations. In this thesis, we developed two tools, g:Profiler and funcExplorer, that enable to interpret gene expression data easily. g:Profiler finds significant intersections from the descriptions of gene lists, funcExplorer groups genes with a similar profile, taking into account the descriptions found with g:Profiler. Among other things, these tools present the results using plots and interactivity, allowing to obtain a global overview of the data and share the results with others. In the second part of the thesis, we studied genetic variants that affect gene expression levels. To do this, we first used funcExplorer to detect gene groups with a similar expression. We then identified genetic variants that influence the expression of these genes. Finally, we used g:Profiler to interpret these groups and thus the genetic variants that affect them. As a result, we identified a novel association, an essential part of which is the time and conditions of expression measurement, and confirmed several previously found associations., https://www.ester.ee/record=b5433381

https://www.ester.ee/record=b5449891*est

https://www.ester.ee/record=b5448906*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Traditsioonilised Euroopa muinasjutud nagu „Tuhkatriinu“, „Uinuv kaunitar“ või „Lumivalgeke“ on tuntud pea kõikjal maailmas. Sageli mõtestatakse neid tekste kui universaalsete väärtuste kandjaid, mida kultuuris üha uuesti korratakse, tõlgitakse erinevatesse keeltesse ja jutustatakse ümber uutes kontekstides ja kõikvõimalikes žanrites. Käesolevas väitekirjas otsime vastust küsimusele: Kuidas taolised lood üldises kultuuri dünaamikas muutuvad? Kuna muinasjutud eksisteerivad kaasajas väga erinevates variatsioonides pakuvad need suurepärast materjali, et paremini mõista ümberjutustamise protsessi olemust kultuuris. Kultuuris toimub pidev tekstide ümbertöötamine. Tähtsate ja kõigile tuntud lugude kordamine ja ümberjutustamine meenutab omamoodi keerulist mängu, milles erinevad autorid otsivad tekstidest varjatud tähendusi, katsetavad uusi väljendusviise või lihtsalt testivad juba laiemale avalikkusele tuttavate ideede aktuaalsust uutes kontekstides. Tänapäeval ei ole uute interpretatsioonide loomine enam vaid „professionaalsete“ autorite pärusmaa. Erinevate tõlgenduste võrgustikku täiendavad üha enam „amatöörautorid“ (ehk teisisõnu fännikirjanduse autorid); lisaks jutustatakse lugusid ümber ärilistel eesmärkidel ning suur osa ümberjutustustest leiab aset ka osaluskultuuri piirialadel. Publiku osalemine loometegevuses muudab kultuuri heterogeensemaks, kutsudes esile uusi kunstilisi praktikaid ja dialoogivõimalusi. Ühtlasi pakub fännikirjandus rikkalikku materjali uurijale, mille abil kujundada terviklikum ja nüansseeritum arusaam sellest, kuidas lood muutuvates kultuurikontekstides eksisteerivad. Doktoritöös vaatleme me ümberjutustust kui semiootilist probleemi ja modelleerime seda kui kommunikatsiooni inimeste, tekstide ja kultuuride vahel. Antud töö puhul ei ole eesmärgiks vaid üksikute süžeede analüüs, vaid püüame selgitada, kuidas toimub kultuuri transmeedialine kommunikatsioon ehk kuidas suhestuvad omavahel erinevates kultuurikeeltes kirjutatud tekstid kultuuri mentaalsel tasandil ja autori/publiku teadvuses. Peamiseks uurimismaterjaliks on vene fännikirjandus, mis on pühendatud Hans Christian Anderseni kirjapandud „Lumekuningannale“ (1844) kui klassikalisele muinasjutusüžeele. Väitekiri koosneb sissejuhatavast osast ja viiest originaalartiklist, mis on avaldatud viimase viie jooksul minu doktoriõpingute käigus., Traditional European fairy-tales as “Cinderella”, “Sleeping Beauty”, “Snow White” or “The Snow Queen” are well known to the majority of people all over the world. These stories are often retold in different cultural and natural languages, reflect changing social discourses, cause various disputes, echo in texts of all possible genres. The main research question of our thesis is How are stories transformed in the general cultural dynamics? Fairy-tales exist in the contemporary culture in many variations, and it turns them into the promising material to investigate the nature of cultural retelling. The retelling phenomenon is akin to a sophisticated game in which different authors scrutinize texts for new potentials and hidden messages, try on new means of expression, or simply test the actuality of texts’ messages that are already familiar and “digested” by the broad audiences. Today “professional” authors replenish the web of interpretations alongside “amateur” authors (i.e. fans or transformative authors); there are retellings that are made as commercial productions and retellings that are created on the borders of participatory culture. The audiences’ creativity makes culture more heterogeneous, enriches it by provoking further artistic practices and dialogues, and consequently helps a researcher to build a more complete picture of a story’s existence in the changing cultural context. We consider retelling as a semiotic problem and model it as the chain of communications between humans, texts and cultures.We appeal not simply to concrete texts, but to what stands behind them — to the complex interplay of texts in different cultural languages that happens on the mental level of culture, is activated in the mind of a receiver/author, and may be denoted as transmedia communication. Our main research material is Russian fanfiction devoted to the classical fairy-tale plot “The Snow Queen”, originally written by Hans Christian Andersen in 1844. The work consists of an introductory section and five original articles written during five years of our PhD studies., https://www.ester.ee/record=b5294627

Uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada interpreteeritava ja töödeldud automaatse (siin kontekstis arvuti esitatud, aga mingit emotsiooni jäljendada püüdva) muusika tajumise iseärasused. 81 katseisikule esitati 10 helikatkendit, millest 9 olid MIDI-vormingus ja töödeldud Director Musices programmiga nii, et vastaksid teatud emotsionaalsele seisundile (hirmule, vihale, kurbusele, õnnelikkusele, neutraalsusele) ning üks oli loomulik interpretatsioon pianist C. Colombo esituses. Katseisikutel paluti hinnata iga helikatkendi puhul tajutavat emotsiooni (valida tuli viha, hirmu, kurbuse, õnnelikkuse seast või märkida kategooria „muu“ ja anda vabas vormis vastus) ning kuuldu loomulikkust, meeldivust ja väljendusrikkust. Tulemused kinnitavad eelnevaid teadmisi sellega, et töödeldud MIDI-vormingus muusikas tajuti neljal juhul üheksast kõige sagedamana programmeerides taotletud emotsiooni, olenemata sellest, kas tegu oli muusikaharidusega või -hariduseta isikutega. Seejuures oli ootuspärane, et interpreteeritav muusika sai võrreldes automaatse muusikaga kõrgemad hinnangud loomulikkusele, meeldivusele ja väljendusrikkusele.

Teine maailmasõda on andnud ainest tuhandetele ajaloolistele filmidele, mis erinevates žanrites ja erinevatest vaatenurkadest lähtuvalt vormivad meie ajaloomälu. Tänapäeval moodustavad nii eluloofilmid kui ajaloolised filmid märkimisväärse osa sellest pagasist, mis mõjutab publiku arusaamist, kuidas ajaloolised sündmused aset leidsid. Kuitahes palju erinevaid ajalootõlgendusi kaasaegses kultuuriruumis ka ei esine, paneb miski ajaloolise ja biograafilise filmi puhul vaataja lähenema sellele teisiti kui väljamõeldud süžeel põhinevale mängufilmile. Doktoritöö “Adaptatsiooni ja vaatepunkti poeetika: ajaloolis-biograafilise filmiteose kirjanduslikud ja dokumentaalsed allikad” keskendub ajaloolis-biograafiliste draamafilmide kui filmimuganduste uurimisele. Tuginedes kolmele näitele, Roman Polanski holokaustiteemalisele filmile “Pianist” (2002), Max Fäberböcki Teise maailmasõja lõpusündmustest jutustavale “Naine Berliinis” (2008) ning Jan Troelli kirjanikuportreele Knut Hamsunist (“Hamsun” (1996)), on doktoritöös tähelepanu all milliseid eetilisi ja filmitehnilisi väljakutseid (auto)biograafiliste tekstide filmikeelde ümberpanek filmitegijatele esitab ning kuidas sellised filmid vaataja jaoks toimivad kui adaptsioonid: lisaks ajaloolisele tõepärasusele, on nende filmide juures oluline peategelase isik, tema lugu, kogemus ja nägemus sündmustest. Kuigi ajaloolis-biograafilised filmid ja (auto)biograafiad moodustavad olulise osa meie ajalooteadmiste kujunemisest, on nende filmiadaptsioone seni vähe uuritud. Ometi peegeldavad need filmitekstid keerulisi valikuid, mida filmitegijad peavad langetama, püüdes filmitekstis edasi anda niihästi autobiograafilise jutustuse “mina”, kui ka esitada “tõetruult” ajaloosündmusi., The doctoral dissertation Poetics of Adaptation and Point of View: Literary and Documentary Sources of the Historical-Biographical Film focuses on historical-biographical films as adaptations. This is a subject matter that has received surprisingly little attention, considering the importance and impact that written and filmed life narratives have had on contemporary culture. The Second World War has been depicted in thousands of historical films in different genres and from different perspectives that each influence the public understanding of history. While recognizing that contesting perspectives on history and subjective interpretations exist, the viewer of a historical-biographical film still expects to see “a true story”. Furthermore, if a historical-biographical film is based on a published (auto)biographical book, the expectations of meeting not only history but his or her story on screen are relevant to film’s reception. Besides historical and biographical facts, a personal story, individual life experiences and subjective point of view on events are also important in these films. This dissertation explores and discusses the process of adaptation of autobiographical stories. How the subjective point of view of the autobiographical narrator has been adapted into film text, is examined closely in three case studies presented in this thesis: Roman Polanski’s The Pianist (2002), Max Fäberböck’s A Woman in Berlin (2008) and Jan Troell’s Hamsun (1996). Specifically, the focus is on the ethical and technical issues filmmakers face when they attempt to combine the “subjective perspective” with a historically “accurate” story., https://www.ester.ee/record=b5231059

Ce projet est un projet de communauté, un projet qui est crée par des personnes qui aiment la musique et qui respectent le monde entier. Les gens de différentes cultures qui aiment aider et supporter l’un l’autre, créant des valeurs dans leurs pensées, dans leurs paroles et dans leurs actions. Tout d’abord, je voudrais remercier ma chère maman Ingrid Laht qui est le soutien fondamental de ma vie, m’offrant des possibilités avec mon père Priit Mäekink et mon beau-père Leho Laht. Je remercie aussi mes grand-parents Heli Mišukova, Vladimir Mišukov et Külli Mäekink, ma belle mère Karin Täht et mon beau père Taivo Täht, mes beaux grand-parents Malle Kattel et Mati Kattel pour leur soutien et encouragement. Je les apprécie du fond de mon coeur, grâce à eux j’ai pu grandir et devenir ce que je suis et pratiquer ce que j’aime autant - la musique., https://www.ester.ee/record=b5239354*est

Antud uurimistöö eesmärk on välja selgitada alkoholi liigtarbiva vanemaga üleskasvanud noorte tõlgendused oma vanema alkoholi tarvitamise käitumise kohta, oma abivajaduse ja abi osutamise kohta. Uurimuse eesmärgist lähtudes püstitati järgmised uurimisküsimused: 1. Millisena tõlgendavad noored oma vanema alkoholi liigtarvitamisest tingitud käitumist? 2. Millised olid vanema alkoholi kuritarvitamise subjektiivsed tagajärjed lapsele? 3. Kuidas võiks nende meelest aidata lapsi-noori, kelle peres kuritarvitakse alkoholi? Uurimuses tuli välja, kuidas noored tõlgendasid oma vanemate alkoholi liigtarvitamist negatiivselt. Vanemate alkoholi tarbimine võis tuleneda mingist raskest olukorrast vanema elus. Rasked olukorrad vanema elus võisid noorte arvates olla vanema halvad lapsepõlve kogemused (vanema surm, liigne nõudlikkus, nende oma vanemate alkoholi liigtarbimine), rahalised probleemid, keeruline töö või raskused tööl. Noored nägid oma vanemate alkoholi liigtarvitamisest tulenevast käitumises erinevaid vägivalla avalduse vorme. Veel mainisid noored, kuidas alkoholi liigtarvitaval vanemal ei olnud aega neid kasvatada ega toetada. Uurimuses tuli veel välja ka noorte tõlgendusi vanemate liigtarvitamise mõjudest neile endile. Noored kogesid alkoholi kuritarvitamist, erinevaid vaimseid ja emotsionaalseid probleeme ning erinevaid negatiivseid tundeid. Kuid kindlasti peab mainima, et noored mainisid, kuidas nad on saanud mingil määral teatud probleemid ületatud ja on teel tervenemise poole. Uurimuses tuli välja ka erinevaid noorte vaatenurkasid abivajaduse ja selle toimetuleku kohta. Noored mainisid, kuidas enamuselt noored ei otsinud abi, kuid neile oli toeks teised pereliikmed või lähedased sõbrad. Noored tõid välja, kuidas alkoholisõltuvusest tulenevaid probleeme tuleks rohkem teadvustada nii koolides kui ka üle üldiselt ühiskonnas. Noored mainisid, et abistamiseks oleks vaja psühholooge kui ka teisi tugisüsteeme koolides. Uurimistöö tulemusel on näha, et teemat on vaja kindlasti edasi uurida ja süvendatumalt. Hetkeuuring on tehtud noortega, kes on juba vanemad ja oskavad analüüsida oma minevikku, kuid uurida tuleks ka just neid noori, kes elavad hetkel oma vanematega ja on võib-olla rohkem probleemiga seotud. Veel näen, noorte seisukohalt oleks vaja veel uurida neid aspekte, kuidas noort paremini suunata abi otsimisele. Kindlasti tuleks uurida rohkem ka kaassõltuvuse sümptomeid ja nende levikut alkoholi liigtarvitavate vanemate laste hulgas. Oluline oleks näha, kui levinud see sõltuvus on ja kui paljud noored sellega tegelikult seotud on. Näiteks võiks teha põlvkondadevahelist uurimistööd, et uurida ühte kindlat perekonda, kus on olnud alkoholiga probleeme ja kuidas teatud käitumine on kandunud ühelt pereliikmelt teisele., https://www.ester.ee/record=b5250385*est

https://www.ester.ee/record=b5240221*est

https://www.ester.ee/record=b5250376*est

Picturebooks are generally associated with younger children and used to introduce different parts of the world to them. Authors of picturebooks have created a wide range of picturebooks, the intended audience of which is not limited to small children. Such books require a deeper understanding of imagery and require more complex levels of interpretation to fully learn the meaning of the picturebooks. The present MA thesis discusses seventh-graders’ responses to Anthony Browne’s picturebook Zoo to figure out how students interpret picturebooks. The thesis is divided into two main chapters – a literature review focusing on the notion of a picturebook and the use of picturebooks in an English as a Foreign Language (EFL) classroom, and an empirical study., https://www.ester.ee/record=b5237850*est

Väitekirjas vaadeldakse nõukogude eesti naisautorite teoseid, mida võib näha kui naisarenguromaane – romaane sellest, kuidas noorepoolne naistegelane elus oma kohta otsib, püüab jõuda selgusele oma tahtmistes ning lepitada neid sotsiaalsete ootustega. Nõukogude perioodi puhul on huvitav ennekõike see, kuidas kujutatakse naistegelase isiklikku ja ühiskondlikku arengut tingimustes, kus totalitaarne riigikord propageerib ülalt alla „naisemantsipatsiooni“ ideed, kuid praktika on märksa mitmekihilisem. Selle uurimiseks visandatakse väitekirjas kaks viisi neid romaane lugeda: esiteks tavapärase nõukogude eesti kirjandusloo osana, mispuhul on eelduseks, et (hea) kirjandus tõstab mässu valitseva korra ja nõukogude kirjandusideoloogia vastu; teiseks feministlike lugudena naiste ühiskondlikust eneseteostusest. Võiks arvata, et need kaks lugemisviisi on 180-kraadises vastuolus – naise „ühiskondlikuks saamine“ on igav ja võimutruu süžee, mida pole võimalik võtta tõsiseltvõetava arenguloona. Materjalist selgub aga, et nii lihtne on asi harva. Kommunismi rajale pöörduv kangelanna võib meenutada pahelist filmidiivat; tööelus pettuv ja tuumikperekonda ihaldav noor naine võib mõjuda väga nõukogulikuna. Lähema analüüsi all on peamiselt 1960. aastatest pärit sõjaromaanid Luise Vaherilt, Lilli Prometilt ja Aimée Beekmanilt ning peamiselt 1970. aastatest pärit nn abieluromaanid Veera Saarelt, Aimée Beekmanilt, Aino Pervikult ja teistelt. Üldise tendentsina joonistub välja, et naisautorite sõjaromaanides esindavad n-ö naiselikud argitoimetused isiklikku ja tsiviilelu, mis mängitakse välja vastandina avalikule, maskuliinsele, heroilisele sõjanarratiivile. Seevastu abieluromaanides kipub isegi intiimsfääri kujutamine ümber tõlgenduma avalik-ühiskondlikuks, lausa sotsioloogiliseks kommentaariks. Eelloona tutvustatakse kaht Aira Kaalu 1950. aastatel ilmunud pikemat proosateost, järelloona kaht Mari Saadi 1980.–1990. aastate romaani., The dissertation examines works by Soviet Estonian women writers that can be seen as female Bildungsromane – novels that focus on the young female protagonist's quest for a meaningful idea of herself and her role in society, seeking to reconcile her own wants and desires with societal expectations. The main interest lies in the depiction of personal growth of literary women characters under a totalitarian regime whose ideology places great emphasis on women's emancipation, whereas practice is notably more complex. Two modes for reading this kind of material are sketched: firstly, as part of the established narrative of Soviet Estonian literary history, presuming that (good) literature rebels against the regime and its literary ideology; secondly, as feminist narratives of women characters' self-realization in society. One might think those two modes always collide; a story about a woman's involvement in the public sphere seems to be a conformist Soviet plot that under the circumstances cannot account for a serious novel of development. However, the material proves otherwise. A communist heroine may bear surprising resemblance to a dangerous diva; a young woman giving up on her career and yearning for a nuclear family may appear very Soviet-minded. The dissertation focusses on two thematic clusters of works: war novels dating mostly from the 1960s by Luise Vaher, Lilli Promet and Aimée Beekman, and “marriage novels” dating mostly from the 1970s by Veera Saar, Aimée Beekman, Aino Pervik and others. As a general tendency, in war novels by Soviet Estonian women authors, “feminine” everyday matters exemplify the private sphere and are cleverly played out against the public, masculine, heroic war narrative. In the marriage novels, on the other hand, depictions of the intimate tend to translate into a social, even sociological commentary. Two longer prose works from the 1950s by Aira Kaal are briefly considered as a prologue to the story of the Soviet Estonian female Bildungsroman; two novels from the 1980s–1990s by Mari Saat as an epilogue.

Revideerivad ontoloogid (nende seas Peter van Inwagen, Trenton Merricks ja Peter Unger) paistavad kaitsvat tavamõtlemisega sobimatuid väiteid selle kohta, mis on olemas – näiteks väidet, et toole ja laudu pole olemas. Doktoritöös küsin, kuidas revideerivat ontoloogiat tõlgendada: mida revideerivad ontoloogid tegelikult teevad? Kaitsen “teoreetilist metalingvistilist vaadet“, mille järgi on revideeriv ontoloogia tavamõistete parandamine uskumuste parandamiseks. Erinevalt „praktilistest metalingvistilistest vaadetest“ on minu vaate kohaselt revideeriva ontoloogia eesmärk siiski uurida, milline maailm tegelikult on. Seda teemat – milline maailm tegelikult on – uuritakse aga, arutledes selle üle, millised on parimad mõisted maailma kirjeldamiseks, s.t millised mõisted peegeldavad maailma objektiivset struktuuri ehk „lõikavad maailma liigestest“. Idee ontoloogiast kui liigestest lõikava mõisteskeemi otsingust toetub Theodore Siderile. Doktoritöö originaalne panus seisneb eelkõige järgnevas. (1) Kaitsen teoreetilist metalingvistilist vaadet süstemaatilisel moel, lähtudes selgelt määratletud ja põhjendatud adekvaatsustingimustest ning kaaludes, kuidas teoreetiline metalingvistiline vaade võrreldes alternatiividega nendele adekvaatsustingimustele vastab. (2) Kaitsen uudset vaadet revideeriva ontoloogia episteemilise tähtsuse kohta: revideeriv ontoloogia võib parandada meie teoreetilisi uskumusi (mitte meie praktilisi uskumusi), parandades mõisteid, mida nende uskumuste moodustamisel kasutatakse. Teoreetilised uskumused on need, mida moodustatakse pelgalt episteemilise täiuse nimel, samas kui praktilisi uskumusi moodustatakse uskumuse kandja ja/või teiste inimeste mitte-episteemiliste eesmärkide teenimiseks. (3) Näitan, kuidas see arusaam revideerivast ontoloogiast valgustab ka feministliku ja peavoolumetafüüsika suhet. Kaitsen vaadet, et vahel „feministlikuks soo-metafüüsikaks“ nimetatu (näiteks Sally Haslangeri ja Asta Sveinsdóttiri selleteemaliste kirjutiste) eesmärk on parandada mõisteid praktiliste uskumuste parandamiseks., Revisionary ontologists (such as Peter van Inwagen, Trenton Merricks, and Peter Unger) appear to defend views that contradict ordinary beliefs about what there is. For example, they appear to argue that there are no chairs and tables. In my thesis, I ask how we should interpret such revisionary ontology: what are revisionary ontologists really doing? I defend the “theoretical metalinguistic view”, according to which revisionary ontologists improve ordinary concepts to improve our beliefs. In contrast to “practical metalinguistic views”, my account still allows that revisionary ontologists investigate what the world is really like. However, this issue – what the world is really like – is investigated by discussing which concepts are the best for describing the world, i.e. which concepts reflect the objective structure of the world or “carve at the joints”. The idea of ontology as the search for the joint-carving conceptual scheme draws on Theodore Sider. The original contribution of the thesis consists primarily in the following. (1) I defend the theoretical metalinguistic view in a systematic way, invoking clearly defined and motivated adequacy conditions and considering how well the theoretical metalinguistic view meets these adequacy conditions, compared to the alternative accounts. (2) I provide a novel account of the epistemic significance of revisionary ontology: revisionary ontology can improve our theoretical beliefs (as opposed to our practical beliefs), by improving the concepts used to form those beliefs. Theoretical beliefs are formed for the sake of intrinsically valuable epistemic excellence and practical beliefs are formed to serve the belief-bearers’ and/or other people’s non-epistemic interests. (3) I show how this conception of revisionary ontology illuminates the relationship between feminist and mainstream metaphysics. I argue that what is sometimes called “feminist metaphysics of gender” (for example, as practiced by Sally Haslanger and Asta Svensdóttir) is about improving concepts to improve practical beliefs.

Käesolev bakalaureusetöö on kirjutatud teemal ​„​Ruumilisus ja hingeseisundid Émile Zola ​Kuidas inimesed surevad ​ novellide põhjal: surma käsitlus oluliste ruumide kontekstis”. Töö mõtestab lahti surmaprotsessi kogevate inimeste ruumilistestteguritest tulenevat emotsionaalset seisundit ja sellest tingitud käitumist. Täpsemaltuuritakse,kas väikevormi tekstides esinevad ruumilised lahendused kannavad autori ja lugeja jaoks sama tähenduslikku aspekti nagu seda teevad Zola suurvormide ehk romaanide ruumid esitatuna teiste teadlaste töödes. Korpuseks on valitud 1867. aastal ajakirjas „​Вестник Европы” ilmunud kogumik, mis koosneb 5 novellist. Sealt olid võrdlemiseks valitud stseenid, mis käsitlevad nii ruumikujundust, üksteise suhtes paiknemist kui ka keskkonna eripärasid., http://www.ester.ee/record=b5144146*est

http://www.ester.ee/record=b4680359*est

Terje Holtet Larsen har en lang forfatterkarriere bak seg. Hans tiende roman «Angiveren» kom ut høsten 2016 som i den norske offentligheten var markert med en heftig debatt om virkelighetslitteratur i pressen, på TV og de sosiale mediene. Begrepet virkelighetslitteratur er brukt for å kjennetegne romaner med autobiografiske innslag. Det dekker alt fra romaner hvor navnet på jeg-personen og forfatteren på omslaget er det samme og hvor forfatteren eksplisitt tematiserer sin egen selvbiografi til verk hvor det selvbiografiske kan avspores, men ikke kommer så tydelig fram. Det er ikke noe nytt ved det at forfattere bruker sitt eget liv og sine egne virkelighetsfortolkninger som utgangspunkt for kunst eller at mennesker kjenner seg igjen i romaner og protesterer., https://www.ester.ee/record=b5207069*est

Loomingulise magistritöö kirjaliku osa eesmärk on uurida läbi ajaloolise konteksti ning oma kogemuste torupillimängu imiteerimist viiulil. Tegemist on eesti rahvapärase viiulimuusika žanriga, mis tekkis 18. sajandi lõpus torupilli taandudes viiuli ees ning eksisteerib ka tänapäeval, sh Torupilli Jussi Trio esituspraktikas., http://www.ester.ee/record=b4603777*est

Magistritöö „Eakate vastu suunatud vägivald politseinike tõlgendustes Lõuna prefektuuri näitel“ teema on aktuaalne, kuna Eestis pööratakse politseitöös varasemast enam tähelepanu vägivalla ennetamisele ja tõkestamisele. Seni ei ole uuritud politseinike kogemusi ja tõlgendusi antud teema valguses, kuid kuna politseinike roll probleemide lahendamisel on märkimisväärne, on oluline teada, kuidas suhtuvad politseinikud eakate vastu suunatud vägivalda. Magistritöö käsitles Lõuna prefektuuri politseitöö praktikat eakatevastase vägivalla osas nii politseinike endi ütluste, kui ka ühe Lõuna prefektuuriga vägivalla kuritegude alal kokku puutuva prokuröri kogemuste läbi. Töös analüüsiti teadlikust, probleeme, koostöövõimalusi, kogemusi ja spetsialistide ettepanekuid töökorralduse tõhustamiseks. Tööst võib järeldada, et politsei puutub eakate vastu suunatud vägivallajuhtumitega igapäevaselt kokku ning kuigi spetsialistid ei ole varem mõelnud vägivalla tähendusele, on neil olemas nii teadmised kui kogemused tundmaks ära vaimset- ja füüsilist vägivalda. Ilmnes, et piirkonnapolitseinike koostöö sotsiaaltöötajatega on väga tihe, tunti puudust informatsioonist, mis jääb sageli politseinike või sotsiaaltöötajate andmebaasi. Politseil on valmisolek koostööks ning enda rollina nähakse turvalisuse tagamist ja informatsiooni edastamist sotsiaaltöötajatele. Sooviti võimalust keerulisemate juhtumite korral kaasata sotsiaal- ja ohvriabitöötajad juba reaalsele sündmuskohale. Kõlama jäi, et eakad on võrdsed teiste sihtgruppidega ning ei tohiks kannatada ega abist kõrvale jääda. Tähtsustati usaldusliku suhte tekkimist kannatanuga. Tööst selgus, et politsei kokkupuude eaka vägivallaohvriga on tavaliselt pinnapealne ning kokkupuude lühiajaline. Põhilise probleemina toodi välja ohvri soovimatus juhtumist raporteerida ning raporteeritud juhtumite puhul olukorrast adekvaatse ülevaate saamise keerukus. Vägivallavormidest tunti ära nii vaimne- kui füüsiline vägivald ning kaudselt viidati ka majanduslikule vägivallale, mille osas oleks vajalik spetsialistide teadlikkust tõsta. Seega spetsialistid võiksid olla teadlikumad majanduslikust vägivallast kui eraldi seisvast vägivallavormist ning selle tagajärgedest ja mõjust eakale inimesele. Eakate vastu suunatud vägivallajuhtumite ennetamiseks ja teadlikkuse tõstmiseks toodi esile lisaressursi ja –koolituste vajadus antud valdkonnas. Tõdeti, et spetsialistidel ei ole sageli piisavalt aega süvendatult ohvriga tegelemiseks, tema julgustamiseks erinevate instantside poole pöördumisel ning ennetustööga antud valdkonnas. Uurimust läbi viies leidsin sarnaselt spetsialistidega, et suuremat tähelepanu vajab spetsialistide koolitamine seoses eakate vastu suunatud vägivallaga. Ehkki spetsialistid puutuvad eelpool nimetatud vägivallavormiga praktikas kokku, ei teadvustata oma igapäevatöös eakate ohvrikäitumise eripärasid. Samuti usun, et vajalik oleks teha teavitustööd eakate seas, et julgustada neid politsei poole pöörduma ning tutvustama neile erinevaid vägivallavorme, aitamaks neil identifitseerida olukordasid, kus nad on ohvriks langenud. Kindlasti nõustun spetsialistidega ka ressursivajaduse osas. Politseinikel ei ole sündmuskohal piisavalt aega probleemiga süvitsi tegelemiseks, ohvriga suhtlemiseks ning usaldusliku suhte loomiseks, kuna ootamas on juba järgmine väljakutse. Samuti on raske leida aega ennetustöö tegemiseks ning infovahetuseks sotsiaaltöötajatega. Tehtud uurimusele toetudes usun, et Politsei- ja Piirivalveamet on väga koostööaldis ja õppimisele ning arenemisele suunatud organisatsioon, kus antud valdkonna osas nähakse küll arenguruumi, kuid asutusel on valmisolek probleemiga tegelemiseks., http://www.ester.ee/record=b4579832*est

http://www.ester.ee/record=b4485348*est

http://www.ester.ee/record=b4496428

Käesolev uurimus „Väljakaevamine ja mäletamine. Mälutöö ja moraalse tunnistamise mõttepildid Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanides“ mõtestab ja avab Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanide filosoofilist potentsiaali. Eesti kirjandusuurija Jaak Tomberg on oma 2009. aastal kaitstud doktoriväitekirjas juhtinud tähelepanu kirjanduse lepitavale otstarbele ehk sellele, et ilukirjandusel on võime meenutada mineviku luhtunud võimalikkuseid (unustatud tegutsemissuutmatusi) ning neid kirjaliku meenutamise läbi lunastada. Teisisõnu on kirjandusel võime mudeldada mineviku ja tänapäeva vahelisi seoseid filosoofilisel tasandil selliselt, et see aitab nii meenutajal kui ka potentsiaalsel lugejal minevikus toime pandud ebaõiglust ja vägivalda, aga ka mõtestamata jäänud valu ning kaotust hoomatavamaks muuta. Selline mälutöö filosoofiline mõtestamine on äärmiselt vajalik, sest minevikuga tegelemine, olgu tegemist iseenda, oma vanemate või kogu rahva minevikuga, võib osutuda väga keeruliseks ettevõtmiseks mitte ainult praktiliste tõrgete, vaid eeskätt just moraalsete küsimuste tõttu. Walter Benjaminile, Avishai Margalitile, Giorgio Agambenile jt toetudes uuribki käesolev väitekiri mäletamise ja mälutööga seotud filosoofilisi mõttepilte Ene Mihkelsoni romaanides „Ahasveeruse uni“ (2001) ja „Katkuhaud“ (2007) ning Christa Wolfi teostes „Lapsepõlvelõimed“ (Kindheitsmuster, 1976; ek 1982) ja „Inglite linn ehk The Overcoat of Dr. Freud“ (Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud, 2010). Teisisõnu seda, milliseid kirjanduslikke võtteid ja kujundeid saab ilukirjanduslik tekst rakendada mineviku läbitöötamise ja mälestuste nö väljakaevamise protsessi kujutamiseks ja kirjeldamiseks. Samuti on vaatluse all jutustava hääle mälutöö ja kirjutamise ajendid ning see, kas ja millistel tingimustel on võimalik rääkida moraalsest tunnistamisest ilukirjanduses., The doctoral thesis “Excavation and Memory. Thought-images of memory work and moral witnessing in Ene Mihkelson’s and Christa Wolf’s prose” can be understood as an inquiry into the philosophical potential of Ene Mihkelson’s and Christa Wolf’s novels. The doctoral thesis “Excavation and Memory. Thought-images of memory work and moral witnessing in Ene Mihkelson’s and Christa Wolf’s prose” can be understood as an inquiry into the philosophical potential of Ene Mihkelson’s and Christa Wolf’s novels. Estonian literary theorist Jaak Tomberg has drawn attention to the reconciliatory purpose of literature, to the ability of literary texts to remember the failed possibilities of acting in the past. Remembering through writing holds a messianic moment, because it can act as a kind of redemption to the past failures. Literature thus has a capability to illuminate and to model relationships between the present and the past on a philosophical level in a way that it helps the person, who remembers, as well as the readers to grasp the past violence and injustice, pain and loss that has not yet been fully known. With the help of Walter Benjamin, Avishai Margalit, Giorgio Agamben and other thinkers the dissertation examines the poetics of remembrance in Ene Mihkelson’s novels “Ahasveeruse uni” (The Sleep of Ahasvuerus, 2001), “Katkuhaud” (Plague grave, 2007), and Christa Wolf’s novels “Kindheitsmuster” (Patterns of Childhood, 1976) and “Stadt der Engel oder The Overcoat of Dr. Freud” (City of Angels: Or, the Overcoat of Dr. Freud, 2010). What kind of literary techniques and figures – thought-images – can be applied to dealing with the past and for excavating memories from the deepest layers of memory within literature? It is also of interest how and whether moral witnessing can be perceived as a literary practice.

Antud uurimuse eesmärk on esitada islami ja kristluse ilmutusloolisi perspektiive arvestav sünkrooniline võrdlus Muhamedi ja Pauluse ilmutuse arusaamade vahel. Võrdlust läbi viies arvestatakse, et ilmutuslool on koraanis ja apostel Pauluse kirjades universaalne õndsuslooline tähendus. Töö üheks hüpoteesiks on, et nii koraani kui ka Pauluse õndsuslugu lähtub juutlik-piibellikust taustast, kusjuures mõlemad tõlgendavad seda traditsiooni omamoodi ja saavad ise juutlik-piibellikust traditsioonist mõjutusi. Muhamedi ja Pauluse võrdluseks kasutatakse töös peale koraani ja Pauluse kirjade peamiselt kristlikke religiooniloolisi islami-interpretatsioone. Esitatakse ka islami-sisene perspektiiv. Muhamedi ja Pauluse tekstide kõrval võrreldakse Muhamedi pilti islami traditsioonis ja Pauluse pilti varakristlikus traditsioonis. Uurimuses asetatakse kutsumislugude kaudu Muhamed ja Paulus laiemasse õndsusloolisse konteksti. Ilmutusteema käsitlemisel näitab käesolev töö esiteks seda, et nii Muhamedi kui ka Pauluse enesemõistmine on seotud nende ilmutusekäsitlusega. Muhamed ja Paulus omistavad eelnevale ilmutusele erineva tähtsuse ja tähenduse: koraan toonitab ilmutuse ühtsust, mistõttu on eelneval koraaniga sama oluline tähtsus. Iga prohvetiga tegi Jumal sarnase lepingu. Pauluse jaoks ei ole aga eelneval ilmutusel lunastavat ja õndsusttoovat tähtsust. Paulus ei kõnele eelnevate (vanatestamentlike) kirjutistega seoses ilmutusest. Pigem on neis antud tõotus ja Kristuses toimuvas ilmutuses läheb see tõotus täide. Paulus toonitab, et uus leping Kristuses on vanast lepingust parem. Koraanis me ei näe lineaarselt arenevat ilmutusekäsitlust. Ilmutuslugu esitatakse ühetaoliste ja üksteise kõrval asetsevate sündmustena. Muhamed mõistab ilmutust tsüklilisena ja see on kerügmaatilise tähendusega. Paulus seevastu mõistab ilmutust tüpoloogiliselt. Ta lähtub ilmutuse tõlgendamisel Kristuse-sündmusest (Christusereignis). Koraanis me ei näe mitte mingit antiteetilist lähenemist prohvetite suktsessioonile, prohvetid on Muhamedi jaoks referents-suurused. Pauluse jaoks on nad aga tüpoloogilised tulevikule osutavad isikud, kellega samastutakse., The purpose of the present study is presenting a synchronous comparison of Mohammed’s and Paul’s conception of Revelation, taking into account the revelation perspectives of Islam and Christianity. When making the comparison, it is taken into account that Revelation has a universal salvation history meaning in the Qur'an and in the letters of Apostle Paul. One of the hypotheses of the study is that the Salvation Story (Heilsgeschichte) of both the Qur'an and Paul arises from the Hebrew-Biblical background, and either interprets the tradition in their own way while being themselves influenced by the Hebrew-Biblical tradition. Besides the Qur'an and the letters of Paul, mostly Christian religious interpretations of Islam are used in the study for comparing Mohammed and Paul. The Islamic perspective is also presented. Besides the texts of Mohammed and Paul, a comparison of Mohammed’s image in the Islamic tradition and Paul’s image in the Early Christian tradition is made. The study places Mohammed and Paul into a wider context of the Salvation Story through their Call Stories. When dealing with Revelation, the present study shows first and foremost that the self-concept of both Mohammed and Paul relates to their conception of Revelation. Mohammed and Paul attach different importance and meaning to a previous revelation: the Qur'an stresses the unity of the revelation, as a result of which, the previous revelation is as significant as the Qur'an. God made a similar covenant with each prophet. For Paul, however, the previous revelation has no redeeming of salvation meaning. Paul does not speak of Revelation in connection with previous (Old Testament) writings, but rather they contain a pledge, which is fulfilled in the Revelation in Christ. Paul stresses that the New Covenant in Christ is better than the Old Covenant. In the Qur'an, we do not see a linearly evolving conception of Revelation. The Revelation Story is presented as similar events taking place side by side. Mohammed’s conception of Revelation is cyclical and it has a kerygmatic meaning, while Paul conceives Revelation typologically. In interpreting Revelation, Paul proceeds from the Christ Event (Christusereignis). In the Qur’an, we see no antithetic approach to the prophetic succession. For Mohammed, the prophets are reference values, while for Paul, they are typological persons pointing to the future, with whom one is identified.

http://www.ester.ee/record=b4406720~S1*est

Loomingulise magistritöö kirjaliku osa eesmärk on välja pakkuda võimalusi, kuidas interpreteerida flöödil traditsioonilisi Eesti viiulilugusid. Aluseks on 1937. aastal helisalvestatud Kihnu viiuldaja Jaan Palu viiulilood, mis on säilitatud ERA fonoteegis. Töös analüüsin helisalvestisi, noodistusi ning isiklikku õpikogemust nende lugude interpreteerimisel flöödiga. Käesolevas töös on käsitletud traditsioonilise viiulimängu selliseid aspekte, nagu topeltnootide kasutus, intonatsioon, artikulatsioon ja rütmika. Neid aspekte on detailselt uuritud ning nende interpreteerimiseks flöödil on välja pakutud mitmeid võimalusi. Antud uurimus annab edasi olulist informatsiooni teistele pärimusmuusikutele (eriti puhkpillimängijatele) viiulilugude jäljendamise osas., http://www.ester.ee/record=b4424203~S1*est

Kvantitatiivsete sotsiaaluuringute ja seega meediauuringute tulemuste usaldusväärsus sõltub paljudest erinevatest mõjuteguritest, nende hulgas meetodist või lähenemisviisist ning uuringuinstrumendist. Üheks oluliseks uuringu usaldusväärsuse aspektist on uurija võime konstrueerida uurimisinstrument selliselt, et see oleks sobiv uuritava kogemusruumiga. Käesoleva töö fookuses on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poolt korraldatud Mina.Maailm.Meedia. küsitluse tõlgendamine eesti- ja venekeelsete noorte hulgas. Selle magistritöö eesmärgiks oli uurida, kuidas inimesed tõlgendavad erinevaid küsimusi, küsimuste skaalasid ja vastusevariantide sõnastusi. Samuti selgitati, kuidas uurimisinstrumenti tõlgendatakse tulenevalt vastajate individuaalsetest keelelis-kultuurilistest ja muudest kogemustest. Käesolev töö kasutab küsitlusuuringu Mina.Maailm.Meedia ankeedi individuaalsete tõlgenduste uurimiseks kvalitatiivset kognitiivse intervjuu meetodit. Nimetatud meetod võimaldab aktiveerida intervjueeritava mälu erinevaid tasemeid ning seega aitab temal enda kogemust meelde tuletada ja kirjeldada. Kuna meenutamise efektiivsust saab oluliselt parandada sarnase olukorra loomisega, keskendus nimetatud intervjuu antud uuringu käigus ühest küljest intervjueeritavate varasema küsitluskogemuse kirjeldamisele spontaanselt, teisalt aga erinevate formaliseeritud küsimuste ja skaalade tõlgendamisele etteantud Mina.Maailm.Meedia küsimuse abil. Valim on moodustatud lähtuvalt kvalitatiivse strateegilise valimi põhimõtetest, ehk intervjueerisin 13 haridus- ja sotsiaalteaduskonna bakalaureuse tudengit ja magistranti vanuses 22-33 aastat. Uurimustulemustest selgus, et erinevused skaalade tõlgendamise osas ei pruugi üks-üheselt seotud olla intervjueeritavate keele- ega kultuuritaustaga. Keelelis-kultuurilise kogemusruumi kõrval mängis olulist rolli skaalade tõlgendamisel elukogemus, samuti ka omandatud eriala ja töökogemus ning sooline kuuluvus. Keelelised ja kultuurilised kogemused on pigem olulised uuringus osalemise eesmärkide ning põhjuste üle argumenteerides. Samas skaalajaotuste tõlgendused erinesid suurel määral küsimuse sisulisest olemusest. Näiteks, küsimusi, kus vastusvariandid on määratletud subjektiivsete mõistete abil (nt „Sageli“, „Mõnikord“, „Väga harva“ jne), vastajad arvavad, et siin on pigem sobilik üldistatud vastus. Selgelt mõõdetavad vastusvariandid annavad intervjueeritavate arvates täpsemat ning seega usaldusväärsemat tulemust. Samuti hinnanguskaala korral pole sageli vajalik kõigile skaalapallidele sõnaliste vastete andmine, kuna intervjueeritute hinnangul skaalajaotuste sõnastus pigem segab subjektiivsuse väljendamist. Rääkides skaalapikkusest tuleks öelda, et skaala peab olema piisavalt palju jaotusi selleks, et antud nähtust kirjeldada ja hinnata. Seega kui keerulisem ja sisukam on hindamissubjekt, seda pikem peaks olema skaala selle hindamiseks. Seega mõnede intervjueeritavate arvates 5- palliline järjestusskaala ei peegelda tavaliselt niivõrd hästi tehelikku pilti. Uuringu huvitavamaks tulemuseks skaalade tõlgendamise lõikes on alternatiivse vastusvariandi „ei oska öelda“ tõlgendamine. See ei pruugi väljendada vaid vastaja soovimatust antud küsimusele vastata või teadmatust antud teema suhtes. Mõnedel juhtudel (sõltudes skaalatüübist; positsioonist skaalal jne) see võib väljendada erapooletust või ükskõiksust, samuti sisulist tähendust. Intervjueeritavate poolt pakutud selgituste, hoiakute ja arvamuste põhjal sõnastasin mõningaid soovitusi meediauuringute tulemuste usaldusväärsuse suurendamiseks. Ma loodan, et käesoleva uuringu tulemused on kasuks nii tulevate uuringute planeerides, aga ka hiljem tulemusi analüüsides., http://www.ester.ee/record=b4417702~S47*est

http://tartu.ester.ee/record=b2685731~S1*est

Väitekirjas on vaatluse all ajakirjanduslik faktiloome eri ajastute ajakirjanduslikes tekstides. See mõiste hõlmab ühelt poolt tegelikkuse esitamist. Kuid teisalt ka nende tekstide seotust avalikkusega, mida need kõnetavad, samuti ka mitmesuguseid institutsionaalse kontrolli mehhanisme. Analüüs lähtub hüpoteesist, et ajakirjanduslikku faktiloomet iseloomustavad universaalsed, mistahes ühiskondlikes oludes püsivad sotsiopragmaatilised dimensioonid ehk modaalsused. Väitekirja empiiriline osa hõlmab kolme erinevat ühiskonda: autoritaarset, totalitaarset ning demokraatlikku. Võrdluses saab selgitada faktiloome ajaloolisi ja universaalseid jooni. Töös võrreldakse lähemalt Eesti ajakirjanduse faktiloomet Soomega. Detailsemalt on vaatluse all Eesti ajakirjanduse tekstid ning Soome ringhäälingu eestikeelsed saated perioodist 1939–1940. Samuti uuritakse lähemalt Eesti Televisiooni esimesi eetritekste (sealhulgas soomekeelseid eetritekste) perioodist 1955–1958 ning ka nüüdisaegseid Euroopa Liitu käsitlevaid erikeelseid ajakirjandustekste. Sõjaeelsete ajakirjandustekstide analüüs näitab, kuidas Eesti 1939. aastal sattus maailmasõja puhkedes infosõtta ja ajakirjandus minetas võime adekvaatselt kajastada tegelikkust. Teisalt selgub, et Nõukogude Eestis sai televisioonist oluline avaliku kommunikatsiooni kanal, mida keskvõim täiel määral kontrollida ei suutnud. Kokkuvõtteks võib nentida, et ajakirjanduslik faktiloome teostub alati avatud süsteemis. Avatuse tagavad selle süsteemi eri elemendid. võim, avalikkus ja ajakirjandus. Eri ühiskondades varieeruvad üksnes ajakirjanduse institutsionaalsed kontrollimehhanismid, mitte aga tegelikkuse reflektsioon ja tõlgendamine., The thesis discusses the construction of journalistic facts – the media’s way of representing reality. In addition to selection of events for reporting, the construction of journalistic facts also involves considerations concerning the relationship of a journalistic text to the public that it addresses, as well as those concerning the various mechanisms of control employed by the authorities and editorial bodies to screen journalistic material scheduled for publication. The thesis seeks to test the question of whether journalistic fact construction can be said to involve a limited number of sociopragmatic universals or modalities which operate equally in the context of authoritarian, totalitarian as well as democratic societies. For this purpose, the thesis includes an extensive section that sets out the results of the author’s empirical research into the construction of journalistic facts in societies falling within each of the three categories mentioned. The first body of texts analysed in the thesis consists of Estonian printed texts published in the largest Estonian daily (Päevaleht) from the beginning of 1939 to March 1940 and of the scripts of Estonian-language newscasts by Finland’s national broadcasting company from the period of December 1939–March 1940. The second body of texts is the corpus of newscasts by the Estonian Television (ETV) during its initial period of operation, 1955–1958. The news was broadcast chiefly in Estonian and in Finnish. The part of analysis concerned with democratic society examines, in comparative perspective, the journalistic construction of reality in Estonia, the UK, France and Germany. Analysis demonstrates that in 1939 Estonia was dragged into what may in contemporary terms be described as a war of information. This was accompanied by a crisis in public communication, which was soon denatured to a point where it no longer fulfilled its purpose. In totalitarian Soviet Estonia the audience of television soon became a public in its own right – an independent television public. Even in a totalitarian setting, the power holders were unable to establish complete control over that public – thus, they could not control all possible relations that were susceptible to arise in interpreting and recognising various texts. The conclusion of the thesis is that the construction of journalistic facts cannot be fully predetermined and therefore can be said to operate as an open system. The openness of the system is guaranteed by its components: the authorities, the public and the media. What varies across different types of society is merely the institutional mechanism of exerting control over the media, which has little or no impact on substantive issues concerning the reflection and interpretation of reality.

Antud magistritöö eesmärgiks oli välja töötada interpretatsiooni probleemide lahendamise metoodika E. Tambergi kogumiku ,,Lasteaasta klaverialbum’’põhjal. Antud metoodika pakub rütmiliste, tehniliste raskuste, aplikatuuri, pedalisatsiooni lahendamise võimalusi. Samuti on palu vaadeldud kunstilis- kujundlike ideede vaatenurgast. Palade analüüsimisel on kasutatud komplekset lähenemist, mis põhineb muusikaliste ja muusikalisteoreetiliste ainete integratsioonil., http://tartu.ester.ee/record=b2610792~S13*est

http://www.ester.ee/record=b2297407*est

http://www.ester.ee/record=b2250162*est

http://www.ester.ee/record=b1386816*est

The aim of the MA thesis ‘Advertising As Sociocultural Communication’ is to provide an introductory overview of cultural studies approach to advertising and analysing advertising texts. Traditional Western marxist approach to advertising that was dominant till the middle of the 1990s treated it mainly as an ever-effective ideological force that manipulated people. Cultural studies has introduced the notion of an active reader and opened up the horizon for studying not only the reading and consumption practices of people, but also the practices of text production. The first chapter of the thesis compares advertising as marketing communication and advertising as sociocultural communication and introduces the concepts of representation, text, meaning and the semiotic approach to communication. The second chapter provides an overview of traditional marxist approach to advertising analysis on the axis of culture- advertising-power, introducing the ideas Karl Marx, Claude Lévi-Strauss, Louis Althusser, turning then to the ideas of Michel Foucault and Antonio Gramsci, which allow new positions in approaching the relation of advertising and power. An overview of British cultural studies and of the basic points and principles contemporary cultural studies is provided in the end of the second chapter. The third chapter offers a map for studying advertising as sociocultural communication based on Norman Fairclough’s framework for critical discourse analysis. The possible research questions are suggested at three levels: text, discursive practices and sociocultural practices. Also, a brief overview is given about the possible research methods. The fourth chapter focuses on advertising text and discusses the similarities and differences of semiotic and discursive approach, provides the semiotic model of Roland Barthes, model of critical layout analysis by Gunther Kress and Theo van Leeuwen and model of critical verbal discourse analysis by Norman Fairclough. The final, fifth chapter provides a sample analysis of an Estonian print ad with the models of analysis introduced in the fourth chapter., http://tartu.ester.ee/record=b1570767~S1*est