Search

Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida, kuidas õpetajad positsioneerivad ennast ja teisi Eesti haridusreformi kontekstis. Sissejuhatus annab ülevaate Eesti haridusreformist ja varasematest uuringutest selle kohta. Töö esimene peatükk tutvustab teoreetilist raamistikku, positsioneerimisteooriat (vt Davies ja Harré, 1990), mis väidab, et igas vestluses luuakse, võetakse ja tõrjutakse positsioone. Esimene peatükk annab ka ülevaate seni õpetajate positioneerimise vallas tehtud uuringutest ja uuringus kasutatavast metoodikast. Käesolev uurimus kasutab põhistatud meetodit, milles analüüs on tihedalt seotud andmestikuga ja kogutavate andmete pidev analüüs suunab edasist andmekogumisprotsessi. See meetod võimaldab sügavuti uurida, kuidas õpetajad reformi tõlgendavad ja milliseid positsioone kasutavad. Valimi moodustasid kaheksa gümnaasiumiastme inglise keele õpetajat, kellega viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud. Õpetajate positsioonide analüüs näitab, et õpetajad näevad haridussüsteemi kui võimuhierarhiat, milles võimukandjaid nähakse kui negatiivset gruppi 'nemad seal üleval', kellega võrreldes õpetajad on madalamal positsioonil ('meie siin all'). Samas positsioneeritakse võimukandjaid kui 'ebakompetentseid' ja 'reaalsusest kaugelolevaid', mis seostub õpetajate enesepositsioneerimisega 'ekspertidena'. 'Eksperdi' positsioon võimaldab õpetajatel end positsioneerida ka õpilaste suhtes. Samuti kasutavad õpetajad 'eksperdi' ja 'tegevõpetaja' positsiooni, et haridusreformi tõlgendada. Need tõlgendused mõjutavad omakorda õpetajate tegevust. Õpetajad positsioneerivad muudatusi (nt kujundav hindamine, integratsioon, õppesisu) kui 'mitte midagi uut', või midagi, mida on 'keeruline rakendada' või 'võimatu saavutada'. Need positsioonid võimaldavad oma õpetamispraktikat mitte muuta.

This review will focus on the rising dropout rates at the basic level of education in Estonia. Over the last 5 years approximately 1,300 young people annually interrupted their studies in basic school, with a cumulative impact. It is estimated that more than 20,000 (17-25 age group) Estonians without a secondary education did not continue their studies in 2001.