Search

Peri- ja neonataalabi ravitulem sõltub riigi rikkuse ja sotsiaalse arengu ning meditsiinitehnoloogia kättesaadavuse ja meditsiinimeeskonna pädevuse kõrval peri- ja neonataalabi organisatoorsest korraldusest. Peri- ja neonatoloogia on meditsiini valdkond, kus planeerimisel, organisatsioonil ja keskuste vastastikusel seotusel on tugevaim mõju pakutava abi kvaliteedile. Artiklis on antud ülevaade Eesti peri- ja neonataalabi senistest ravitulemustest, tugevatest ja nõrkadest külgedest ning üldtunnustatud tõenduspõhistest tervishoiukorralduslikest põhimõtetest. Esitatud on artikli autorite vaated edasise peri- ja neonataalabi korralduse kohta Eestis., Eesti Arst, 2022: November

International audience; OBJECTIVE: To investigate the variation in severe neonatal morbidity among very preterm (VPT) infants across European regions and whether morbidity rates are higher in regions with low compared with high mortality rates.METHODS: Area-based cohort study of all births before 32 weeks of gestational age.METHODS: 16 regions in 11 European countries in 2011/2012.METHODS: Survivors to discharge from neonatal care (n=6422).METHODS: Severe neonatal morbidity was defined as intraventricular haemorrhage grades III and IV, cystic periventricular leukomalacia, surgical necrotizing enterocolitis and retinopathy of prematurity grades ≥3. A secondary outcome included severe bronchopulmonary dysplasia (BPD), data available in 14 regions. Common definitions for neonatal morbidities were established before data abstraction from medical records. Regional severe neonatal morbidity rates were correlated with regional in-hospital mortality rates for live births after adjustment on maternal and neonatal characteristics.RESULTS: 10.6% of survivors had a severe neonatal morbidity without severe BPD (regional range 6.4%-23.5%) and 13.8% including severe BPD (regional range 10.0%-23.5%). Adjusted inhospital mortality was 13.7% (regional range 8.4%-18.8%). Differences between regions remained significant after consideration of maternal and neonatal characteristics (P

Aim: This study assessed the prevalence of small for gestational age (SGA) among very preterm (VPT) infants using national and European intrauterine references. Methods: We generated country-specific and common European intrauterine growth references for 11 European countries, according to Gardosi's approach and Hadlock's foetal growth model, using national data on birthweights by sex. These references were applied to the Effective Perinatal Intensive Care in Europe (EPICE) cohort, which comprised 7766 live VPT births without severe congenital anomalies under 32 weeks of gestation in 2011–2012, to estimate the prevalence of infants with SGA birthweights, namely those below the 10th percentile. Results: The SGA prevalence was 31.8% with country-specific references and 34.0% with common European references. The European references yielded a 10-point difference in the SGA prevalence between countries with lower term birthweights (39.9%) – Portugal, Italy and France – and higher term birthweights, namely Denmark, the Netherlands, Sweden (28.9%; p < 0.001). This was not observed with country-specific references, where the respective figures were 32.4% and 33.9% (p = 0.34), respectively. Conclusion: One-third of VPT infants were SGA according to intrauterine references. Common European references showed significant differences in SGA prevalence between countries with high and low-term birthweights.

Eesti Arst 2017; 96(7):422–432, Eesti Arst, August 2017

Aim This study assessed the prevalence of small for gestational age (SGA) among very preterm (VPT) infants using national and European intrauterine references. Methods We generated country-specific and common European intrauterine growth references for 11 European countries, according to Gardosi's approach and Hadlock's fetal growth model, by using national data on birth weights by sex. These references were applied to the Effective Perinatal Intensive Care in Europe (EPICE) cohort, which comprised 7,766 live VPT births without severe congenital anomalies under 32 weeks of gestation in 2011-12, to estimate the prevalence of infants with SGA birth weights, namely those below the 10th percentile. Results The SGA prevalence was 31.8% with country-specific references and 34.0% with common European references. The European references yielded a 10-point difference in the SGA prevalence between countries with lower term birth weights (39.9%) - Portugal, Italy and France - and higher term birth weights, namely Denmark, Netherlands, Sweden (28.9%) (p

Objective To investigate the association between body temperature at admission to neonatal intensive care and in-hospital mortality in very preterm infants, stratified by postnatal age of death. Moreover, we assessed the association between admission temperature and neonatal morbidity. Study design In this cohort study from 19 regions in 11 European countries, we measured body temperature at admission for infants admitted for neonatal care after very preterm birth (

OBJECTIVES: To evaluate the implementation of four high evidence practices for the care of very preterm infants to assess their use and impact in routine clinical practice and whether they constitute a driver for reducing mortality and neonatal morbidity.DESIGN: Prospective multinational population based observational study.SETTING: 19 regions from 11 European countries covering 850 000 annual births participating in the EPICE (Effective Perinatal Intensive Care in Europe for very preterm births) project.PARTICIPANTS: 7336 infants born between 24+0 and 31+6 weeks' gestation in 2011/12 without serious congenital anomalies and surviving to neonatal admission.MAIN OUTCOME MEASURES: Combined use of four evidence based practices for infants born before 28 weeks' gestation using an "all or none" approach: delivery in a maternity unit with appropriate level of neonatal care; administration of antenatal corticosteroids; prevention of hypothermia (temperature on admission to neonatal unit ≥36°C); surfactant used within two hours of birth or early nasal continuous positive airway pressure. Infant outcomes were in-hospital mortality, severe neonatal morbidity at discharge, and a composite measure of death or severe morbidity, or both. We modelled associations using risk ratios, with propensity score weighting to account for potential confounding bias. Analyses were adjusted for clustering within delivery hospital.RESULTS: Only 58.3% (n=4275) of infants received all evidence based practices for which they were eligible. Infants with low gestational age, growth restriction, low Apgar scores, and who were born on the day of maternal admission to hospital were less likely to receive evidence based care. After adjustment, evidence based care was associated with lower in-hospital mortality (risk ratio 0.72, 95% confidence interval 0.60 to 0.87) and in-hospital mortality or severe morbidity, or both (0.82, 0.73 to 0.92), corresponding to an estimated 18% decrease in all deaths without an increase in severe morbidity if these interventions had been provided to all infants.CONCLUSIONS: More comprehensive use of evidence based practices in perinatal medicine could result in considerable gains for very preterm infants, in terms of increased survival without severe morbidity.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Meditsiini arenguga on suurenenud VVGV (sünd, Advances in perinatal care have improved the survival of VLGA (born

Tänu aju piltdiagnostika paranenud võimalustele ning suurenenud teadlikkusele diagnoositakse aju sinovenoosset tromboosi üha sagedamini. Artikli eesmärgiks on anda ülevaade laste sinovenoosse tromboosi esinemisest, sümptomitest, riskiteguritest, diagnoosimisest ja ravist ning kirjeldada Eesti lastel diagnoositud sinovenoosse tromboosi juhte. Sinovenoosset tromboosi esineb nii vastsündinutel kui ka vanematel lastel (vanuses 1 kuu kuni 18 aastat). Väheste epidemioloogiliste uuringute andmetel on sinovenoosse tromboosi haigestumus 0,25–0,67 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Sinovenoosse tromboosi sümptomid on mittespetsiifilised: sagedamini esinevad neuroloogilised üldsümptomid, umbes pooltel haigetest kaasneb ka neuroloogiline koldesümptomaatika. Vastsündinute puhul on sagedasemateks sümptomiteks hingamishäired, krambid, toitmisraskused ja lihashüpotoonia. Enamasti on sinovenoosset tromboosi põhjustav tegur tuvastatav: sagedasemateks põhjusteks on pea- ja kaelainfektsioonid, dehüdratatsioon, omandatud või pärilik trombofiilia; vastsündinute puhul on olulised ka raseduse ja/või sünnitusega seotud tegurid. Aju sinovenoosse tromboosi diagnoosimise valikmeetoditeks on magnetresonantstomograafia koos magnetresonantsvenograafiaga ja kompuutertomograafia (KT) koos KT-venograafiaga. Laste sinovenoosse tromboosi ravi koosneb toetavast sümptomaatilisest ravist ning antikogulantravist. Eestis on aastatel 2005–2011 diagnoositud sinovenoosset tromboosi 5 vastsündinul ja 5 lapsel (keskmine vanus 6,8 aastat). Sümptomid olid valdavalt mittespetsiifilised. Sagedasemateks riskiteguriteks vastsündinueas olid komplitseeritud sünnitus ning kaasasündinud trombofiilia. Lapseea sinovenoosse tromboosi riskiteguriteks olid dehüdratatsioon, mastoidiit, nefrootiline sündroom (omandatud trombofiilia) ja kaasasündinud trombofiilia. 8 juhul 10-st diagnoositi sinovenoosne tromboos nelja päeva jooksul pärast sümptomite tekkimist, kahel juhul diagnoos hilines tunduvalt. Varast antikoagulantravi rakendati 10 patsiendist 6 juhul. Kokkuvõtteks, kuna sinovenoosse tromboosi sümptomid on mittespetsiifi lised, siis tuleb vastsündinute ja laste teadvushäirete ja/või neuroloogiliste sümptomite korral neuroradioloogist uuringut tellides mõelda tromboosi võimalusele aju venoosses süsteemis. Eesti Arst 2012; 91(11):604–609, Eesti Arst, Detsember 2012

Töö eesmärk. Analüüsida vastsündinute ja imikute suremust ning haigestumist Eestis aastatel 2007−2008. Meetodid. Eesti III etapi sünnitusmajade, lasteintensiivravi ja neonatoloogia osakondade arstid sisestasid edasivaatavalt vastsündinu tervise andmekogusse (VTA) 58 tunnust raseduse ja sünnituse kulu, lapse sünniandmete, postnataalse transpordi, haiguste, ravitoimingute ja -tulemi kohta, hõlmates kõik aastatel 2007–2008 sündinud ja intensiivravi vajanud või vastsündinuperioodis diagnoositud haiguste ja kaasasündinud raskete väärarenditega beebid, kokku 4250 last ehk 13,3% sel perioodil Eestis elusalt sündinutest. Andmeid võrreldi ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) juures töötavate Eesti meditsiinilise sünniregistri (EMS) ning surmapõhjuste registriga (SPR). Tulemused. VTAs on esindatud kõik Eestis enne 32. täisgestatsiooninädalat (GN) sündinud; 88,5% 32.−33. GNi l; 60% 34.−.36 GNil; 9,4% ajalistest (37.−41. GNil) ja 11,6% üliküpsetest (42. GNil ja hiljem) vastsündinutest . Vastsündinute ja imikute suremuse ning haigestumuse struktuur gestatsioonivanuseti sarnaneb kirjanduses toodud teiste maade tulemustega, kuid Eestis jääb imikusuremus 1–3 promilli võrra suuremaks kui Lääne-Euroopas ja Põhjamaades. Väärarendite üldine sagedus on sarnane Euroopa kaasasündinud anomaaliate seire andmetega. Uuringu tulemusi on teiste riikidega raske võrrelda, sest VTAs ei ole esindatud kogu Eesti populatsioon, ka EMSi ja SPRi andmed vastsündinute kohta on piiratud mahuga. Järeldused. Vastsündinute haigestumuse ja suremuse laiendatud andmete riiklik järjepidev kogumine Eestis on vajalik, et leida meetmeid perinataalabi paremaks korraldamiseks ja imikusuremuse edasiseks vähendamiseks. Eesti Arst 2010; 89(12):790−799, Eesti Arst, Detsember 2010

Väga väikese sünnikaaluga enneaegsete elulemus ja tervisetulem on arenenud riikides viimasel kümnendil tunduvalt paranenud. Eestis puudusid seni andmed väga enneaegsete laste tervise hilistulemi kohta. Uuritud 42-st alla 1500-grammise sünnikaaluga enneaegsest lapsest oli 3aastaselt terveid või kergete, ravi mittevajavate funktsionaalsete kõrvalekalletega 61,9%. 1/6-l enneaegsetest esines üks või mitu puuet. Enneaegsete laste kõik kolm kasvumõõtu (kehakaal, pikkus ja peaümbermõõt) olid 3aastaselt statistiliselt tõepäraselt väiksemad kui ajaliselt sündinud samavanustel lastel (p Eesti Arst 2009; 88(Lisa4):6−11, Eesti Arst, Lisa 4

Artiklis on esitatud ülevaade väga enneaegsete vastsündinute ravitrendidest maailmas ja Eesti Perinatoloogia Seltsi algatusel korraldatud uuringust, millest selgusid selle patsiendirühma ravitulemused Eestis. Aastatel 2007–2008 hinnati internetipõhise “Vastsündinute tervise andmekogu” baasil enneaegseid vastsündinuid ravitakse Eestis aktiivselt. Laste elulemus on kõrge ja varane haigestumine suur. Eesti Arst 2009; 88(Lisa4):12−20, Eesti Arst, Lisa 4

Viimase 15 aasta jooksul on Eesti Vabariigis muutunud vastsündinute meditsiiniabi korraldus: vastsündinud kirjutatakse sünnitusmajast koju varakult ja järgneva tervisekontrolli teeb perearst. Ülevaate saamiseks vastsündinute hospitaliseerimise põhjustest nende kahe olulise tervishoiukorraldusliku muudatuse taustal analüüsisime oma töös 2005. ja 2006. a Tallinna Lastehaiglasse kodust hospitaliseeritud vastsündinute haiguslugusid. Leidsime, et vaatamata toimunud muudatustele oli uuringuperioodil rehospitaliseerimist vajanud vastsündinute hulk võrreldes kirjanduse andmetega pigem väike. Peamisteks vastsündinute haiglaravi põhjusteks olid toitmisprobleemid, ikterus ja infektsioonid. Vastsündinute hospitaliseerimise ennetamiseks on olulised emade varane ja efektiivne nõustamine ning korrektne ja toimiv vastsündinute tervisekontrolli süsteem. Eesti Arst 2009; 88(11):708−714, Eesti Arst, November 2009

Töö eesmärgiks oli hinnata vastsündinute jälgimise vastavust terve lapse jälgimise juhendile, vastsündinu terviseseisundit ning emade rahulolu perearsti ja -õe tegevusega. Ankeetküsitluse meetodil uuriti 256 ema, kelle lapsed sündisid kahes Tallinna sünnitusmajas 2007. aastal. Selgus, et juhendi kohaselt jälgis vastsündinuid 24% perearstidest ja 2% pereõdedest. Ligi pooled emadest jätkasid vastsündinu tervisekontrolli sünnitusmajade juures. Ligi kahel kolmandikul vastsündinutest esines terviseprobleeme, mille lahendas ühel neljandikul juhtudest perearst, ülejäänud said võrdselt abi kas lastehaigla vastuvõtutoast või mujalt. Seevastu on perearstikeskuste külastamine sage ja vastab ettenähtule. Uuritavad väljendasid rahulolu pereõega ligi 60%-l ja perearstiga 85%-l juhtudest. 95,7% emadest soovis lastearsti osalemist vastsündinu jälgimises. Eesti Arst 2009; 88(7−8):461−467, Eesti Arst, Juuli-August 2009

K-vitamiini kui olulise koagulatsiooni komponendi defi tsiit võib põhjustada spontaanseid eluohtlikke hemorraa­giaid. Kõikidel vastsündinutel esineb sünnil suhteline K-vitamiini puudulik­kus, mille tõttu lastele manustatakse profülaktiliselt sünni järel K-vitamiini. K-vitamiini defitsiidi kliiniliseks väl­jenduseks on verejooksud. Arvestades lapse vanust verejooksu tekkimise ajal, jaotatakse K-vitamiini defi tsiidist põh­justatud verejooks kolmeks alatüübiks: varane, klassikaline ning hiline vorm. Hilised tüsistused on harvad. Haigusju­hu kirjelduses käsitletakse ühe kuu va­nust poisslast, kes hospitaliseeriti inten­siivravi osakonda seoses teadvushäirega, mille põhjuseks olid hilisest K-vitamiini puudulikkusest tingitud ajuverevalu­mid. Pärast sündi ei olnud laps saanud profülaktilist ravi K-vitamiiniga. Eesti Arst 2008; 87(10):812−819, Eesti Arst, Oktoober 2008

Pika ahelaga rasvhapete oksüdatsiooni defekt (LCHAD puudulikkus) on mittespetsiifi lise kliinilise pildiga pärilik ainevahetushaigus, mis võib põhjustada letaalset metaboolset dekompensatsiooni. Kirjanduse alusel on haigusesse suremus ligi 40%. Varajase diagnostika korral on haiguse kulgu võimalik efektiivselt mõjutada spetsiifi lise vähese rasva- ja suure süsivesikusisaldusega dieetraviga. Haiguse kindlakstegemine presümptomaatilises perioodis on võimalik atsüülkarnitiinide tandemmassspektromeetrilisel analüüsil. Artiklis käsitletakse letaalse lõppega hüpoglükeemiat imikul, kus LCHAD puudulikkus diagnoositi post mortem molekulaargeneetiliselt ning vastsündinute testkaardil säilitatud vere atsüülkarnitiinide analüüsil esines LCHAD puudulikkusele iseloomulik atsüülkarnitiinide profiil. Eesti Arst 2008; 87(4):274−279, Eesti Arst, Aprill 2008