Search

The number of sampled waterbodies was 1017. Most of the samples (22,900) have been collected from Estonia. There are also more than 800 samples from Russia (mainly from the eastern and southern part of Lake Peipsi) and ca 100 from other countries. In addition, there are also some samples of the Baltic Sea. Register code: according to the Estonian environmental register: https://keskkonnaagentuur.ee/en Of the total material, more than 13,000 specimens are phytoplankton, the rest is mostly metazooplankton. There are also some samples of protozooplankton, fish fry, periphyton and sediment. The collection time is between 1924 and 2019. The number of the persons who took the samples exceeds 60. The collection is located in the storage hall of the Centre for Limnology (Limnoloogia tee 1/1, Elva vald, Tartumaa). As of 6.04.2022, the collection was placed in 327 standard plastic boxes, each with a capacity of 27 l, dimensions 600x400x175 mm. The number of containers (plastic or glass bottles) was 23,814. Formalin, in some cases Kahle's solution, has been added to the samples for preservation. The collection is constantly being supplemented, mainly through the projects of the Estonian University of Life Sciences. Adding samples of 2020-2021 to the collection is in progress. Evi Lill, a senior laboratory assistant at the Centre for Limnology, has been the contributor to the table of raw data. The table was edited by Reet Laugaste, a specialist from the same institution, and Henn Timm, a senior researcher.

Rändvähk siirati Peipsisse 1970. aastate alguses Venemaa kalateadlaste soovitusel, et suurendada kalade toiduvarusid. Paraku muutus ta seal kiiresti invasiivseks ning põhjustab tänapäeval halba bioseisundit Euroopa Veepoliitika Raamdirektiivi (2000) mõttes, sest alandab oluliselt taksonirikkust. Võrtsjärves asustab kohalik liik järve-kirpvähk endiselt sarnaseid elupaiku, mille Peipsis on hõivanud rändvähk. Ta aga ei moodusta kuskil samasugust "monokultuuri". Peipsist on rändvähk seni levinud nii pärivoolu Narva jõkke kui ka suubuvaid jõgesid mööda vastuvoolu, eriti piki Emajõge (Panov et al. 2000, Timm & Tuvikene 2019). Tema kõrge arvukus ning depressiivne mõju teistele liikidele on tõenäoliselt üks põhjus, miks ka Emajõe bioloogilist seisundit mõnedes lõikudes pole hea. Emajões allpool Tartut kuni Peipsini on rändvähk kõikjal levinud. Võrtsjärve elustikule on ta potentsiaalselt väga ohtlik. Loomulikult harvendab rändvähk ka Emajõe enda loomi, kuid et jõepõhi on mitmekesisem ja taimerikkam kui järvepõhi, ei suuda ta seda sama edukalt muudest liikidest puhastada. Keskkonnatingimuste suhtes on rändvähk võrreldes järve-kirpvähiga laiema amplituudiga. Ta talub paremini hüpoksiat ja madalat pH-d. Kalad küll tarvitavad rändvähki toiduks, kuid tabavad teda võrreldes järve-kirpvähiga oluliselt halvemini, sest ta peitub ohu korral liiva või kruusa sisse. Rändvähile meeldib asustada võrkpüüniseid. Katseliselt ulatus nende asustustihedus 5-7 isendini/100 cm2 kohta. Ca 50-60% võrgule kinnitunud vähkidest tuleb võrguga veest väljatõstmisel kaasa. Seega peitub oht rändvähkide sattumiseks Võrtsjärve või mõnda teise veekogusse, kui Peipsist võetud püünised asetatakse kiiresti püügile, ilma et neid oleks vahepeal kuivatatud või kuuma veega töödeldud.

Euroopa Liidu Veepoliitika Raamdirektiiv (VRD) reguleerib vee kasutamise ja selle hea seisundi säilitamisega seotud seaduseid ning regulatsioone liikmesriikides. Vesi on hindamatu ressurss, mistõttu nõuab dokument liikmesriikidelt pingutusi ja tegevusi, et saavutada pinnavete hea keemiline ja ökoloogiline seisund. Pullijärv1 on pehme ja heleda veega eutrofeerunud oligotroofne järv ning siin elavad mitmed haruldased looduskaitsealused liigid. Lisaks on järv olulise rekreatsioonilise väärtusega kohalike seas. Viimaste uuringute käigus on järve ökoloogiline seisund olnud kesine ja mitmed kvaliteedinäitajad on oluliselt halvenenud. Seetõttu on vajalik uurida “mittehea” seisundi põhjuseid ja töötada välja tõhusad meetmed järve seisundi parandamiseks. Eesti Maaülikool esitas Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) poolt läbiviidud taotlusvooru projekti nr 14705 “Järvede seisundi parandamiseks vajalike uuringute teostamine ja meetmekavade väljatöötamine” taotluse, mis rahastati pooles mahus. Läbirääkimiste tulemusel kooskõlastati uus lähteülesanne Keskkonnaameti poolt 28.09.2018. a (nr 7-18/18/3808-6). Uus lähteülesanne keskendub Pullijärve (VEE2155200) mittehea seisundi põhjuste väljaselgitamisele. Uuringute käigus selgitati olemasolevate andmete alusel Pullijärve seisundi dünaamikat alates 1950. aastatest tänapäevani, uuriti sise- ja väliskoormust ning pakuti välja meetmed järve seisundi parandamiseks. Uurimismeetodid, mida kasutati hüdrokeemilistel analüüsidel ja elustiku uuringutel, on standardiseeritud või interkalibreeritud ja vastavad seadustes äratoodud nõuetele ning nendega on võimalik tutvuda põhjalikumalt töö metoodika peatükkides. Parameetrite seisundi klassipiirid pärinevad keskkonnaministri määrusest nr 44 (Pinnaveekogumite…, 2009). Töö eesmärk on välja töötada meetme- ja tegevuskava Pullijärve hea ökoloogilise seisundi saavutamiseks järgmise veemajanduskava perioodi jooksul (2020-2027). Uuringu lõpparuanne koosneb kahest osast: Esimeses osas (järve seisundi dünaamika) antakse ülevaade Pullijärve funktsioneerimisest ja kvaliteedielementide dünaamikast. Esitatakse välis- ja sisekoormuse uuringute tulemused. Teises osas (meetme- ja tegevuskava) kirjeldatakse kliima mõju pehme- ja heledaveelisele järvele, antakse ülevaade ökosüsteemiteenustest ning pakutakse välja meetme- ja tegevuskava koos ajakavaga. Uuringut viisid läbi ja aruande koostasid Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja keskkonnainstituudi Hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli teadlased: prof. Ingmar Ott, Ph.D. (vastutav täitja), M.Sc. Ronald Laarmaa, M.Sc. Kairi Maileht, Ph.D. Sirje Vilbaste, Ph.D. Margot Sepp, M.Sc. Katrin Saar, Ph.D Henn Timm, M.Sc. Anu Palm ja Katrin Ott.

Koostati Eesti siseveekogude suurselgrootute (palja silmaga nähtavate selgrootute loomade) uus määraja. Enamik suurselgrootutest on mõne millimeetri kuni mõne sentimeetri pikkused ja mõne milligrammi kuni mõne grammi raskused. Eesti sisevetest on neid seni leitud ligikaudu 1600 liiki. Kõige rohkem leidub putukaid, kellest liigirikkaimad rühmad on kahetiivalised, mardikalised ja ehmestiivalised. Mitmekesised on ka ämblikulaadsed, rõngussid, limused ning vähid. Natura 2000 suurselgrootute liike leidub Eesti sisevetes kokku 11, kaitsealuseid liike 10. Paljud suurselgrootud on keskkonnaindikaatorid, kellena neil on ülejäänud vee-elustikuga võrreldes eeliseid. Nad asustavad ka väikesi ja puude varjus asuvaid veekogusid, kus kalu ega suuri veetaimi ei pruugi olla. Erinevalt planktonist elavad nad ka kiirevoolulistes vetes ega ole nii tillukesed, et nende nägemiseks oleks tarvis väga tugevat suurendust. Suurselgrootud viibivad veekogudes igal aastaajal (välja arvatud parasjagu lennus olevad putukate valmikud) ning neid on lihtne koguda. Tundlike taksonite leidmine näitab, et vähemalt nende senise eluaja jooksul pole veekogus olulisi kahjustusi toimunud. Suurselgrootud on nii mitmekesised, et nende määrajad koostatakse enamasti üksikute rühmade (perekondade, sugukondade või seltside), mitte kõigi loomade kohta. Sisevete suurselgrootute tähtsamaid rühmi hõlmavaid eestikeelseid määrajaid oli seni kaks: V. Voore lühike ,,Magevete loomastik" (1956), ning peamiselt Briti saarte veekogusid iseloomustav popuIaarteaduslik ülevaade ,,Euroopa magevee-elustik'' (Greenhalgh ja Ovenden 2OO8). Põhjalikumad juhendid asuvad laiali paljudes raamatutes, mis raskendab materjalist ülevaate saamist. Need on võõrkeelsed ja Eesti-välised ega pruugi hõlmata kõiki olulisi kohalikke liike. Samas sisaldavad nad palju taksoneid, keda Eestis pole. Seni oli Eestis oluliste indikaatorliikide äratundmiseks tarvis ligikaudu 20 erinevat trükist või faili. Uues määrajas on kokku 430 liigi või suurema rühma eesti- ja ingliskeelsed kirjeldused. Eesti veekogude seisundi olulisi bioindikaatoreid käsitletakse neile eeskirjadele vastava põhjalikkusega. Enamasti kehtivad määramistabelid täiskasvanud isendite või vanemate vanusejärkude vastsete kohta. Liigini saab suuremas osas määrata järgmisi rühmi: limused (välja arvatud enamik herneskarpe), kaanid, vähid ning putukad (välja arvatud enamik kahetiivaliste, lutikaliste ja mardikaliste vastseid). Liigini ei saa enamasti määrata kas eeldatust tugevamat suurendust nõudvaid (paljude kahetiivaliste vastsed, väheharjasussid, vesilestad) ja/või välimuse järgi raskesti määratavaid rühmi (ümarussid, jõhvussid). Eesti- ja ingliskeelsetele määramistabelitele on lisatud lühendite seletus, loomade nimestik koos nende keskkonnaeelistuste, toitumistüüpide ja leidumissagedustega ning register. A new identification guide to freshwater macroinvertebrates of Estonia was composed. Most of these animals are few millimeters to a few centimeters in length and few milligrams to a few grams in weight. About 1,600 macroinvertebrate species have been found in Estonian freshwaters so far. lnsects dominate, with Diptera, Coleoptera and Trichoptera as the most species-rich groups. Arachnids, annelids, molluscs and crustaceans are also very diverse. Estonian freshwater macroinvertebrates include eleven Natura 2000 species, ten of them are protected. Many taxa of macroinvertebrates are known as environmental indicators. They have some advantages in comparison with the other members of freshwater biota. Macroinvertebrates can inhabit very small or shaded fish- and plantless waters. They also dwell fast-flowing areas where plankton cannot survive. To identify the macroinvertebrates, no very high magnification (as in case of plankton) is necessary. Macroinvertebrates populate their habitats throughout the year (except imagines of the flying insects) and are relatively easy to collect. Records of sensitive species indicate that significant damages have not occurred at least during their lifetime. Macroinvertebrates are so diverse that their identification guides usually include animal groups (genera, families or orders), not the total fauna. Two keybooks that comprise all important groups of freshwater macroinvertebrates have been published in Estonian so far: a short ,,Freshwater fauna" by V. Voore (1956) and a translation of the popular survey ,,Freshwater Life. Britain and Northern Europe" (Greenhalgh & Ovenden 2008). The foreign guides usually do not include all important Estonian species, at the same time introducing many redundant taxa. Moreover, the appropriate guides are scattered in numerous books which makes the identification difficult. So far, approximately 20 different keys have been used to recognize important freshwater indicator macroinvertebrates in Estonia. ln the present guide, 43O species or higher groups are described (both in Estonian and English). The identification tables are mostly applied either for last-instar larvae, or for adults. The taxa with significant bioindicative values are highlighted. The following groups can be keyed to species level: molluscs (except the most pea clams), leeches, crustaceans and insects (except the most Dipteran, Heteropteran and Coleopteran larvae). The macroinvertebrates not identifyable to species level after this guide include those that need much larger magnification (many Dipteran larvae, oligochaetes, water mites) and/or those that are difficult to recognize after their external characters (such as nematodes or horsehair worms). The bilingual keys (in Estonian and in English) are supplemented with list of abbreviations, environmental preferences, feeding types, frequencies of occurrence, and taxonomic index. Trükitud Eesti-Šveitsi koostööprogrammi ja Keskkonnaministeeriumi programmi "Keskkonnaseire suutlikkuse tõstmine" toel

Uuring lähtub veekogude tervendamisel üldisest EL Veepoliitika Raamdirektiivi eesmärgist, mille järgi peavad siseveekogud saavutama hea ökoloogilise seisundi. Siseveekogude seisund on hea või väga hea, kui vee-ökosüsteemi esmasproduktsioon ja lagundamine on tasakaalus. Sellest lähtudes on oluline hinnata ideaalvariandis kogu elustikku, setete koostist, levikut, toitesoolade sisebilanssi, välisbilanssi ja veebilanssi. Roiu paisjärv on tehisveekogu, pindalalt (5,5 ha) ja mahult väike. Seepärast koguti setteproove kolmest punktist, planktoni ja vee omaduste proovid ühest punktist. Seevastu taimi uuriti üle kogu järve. EMÜ PKI Limnoloogiakeskus pole Roiu paisjärve varem uurinud. Seepärast on suurt rõhku pööratud inventuurile. Töös kirjeldatakse veekogu, esitatakse eripärad, funktsioneerimise peamised mõjurid, liikide seisund, veekogu ökoloogiline seisund. Hinnatakse koormustaluvust. Uuringu raames uuritakse kõiki paisjärve sissevoole, mis võivad olla oluliseks surveteguriks paisjärve seisundile. Lisaks tuleb tuvastada sissevooludest paisjärve suunatav reostuskoormus ning anda soovitused nende mõju vähendamiseks. Antakse järve seisundi tervendamiseks soovitused. Töödest võtsid osa järgmised EMÜ PKI Limnoloogiakeskuse töötajad: prof. I. Ott; PhD. H. Timm; PhD. H. Tammert; MSc. K. Saar; BSc. R. Laarmaa; MSc. M. Lehtpuu; MSc. T. Krause; MSc. A. Palm; MSc. M. Sepp, K. Ott; PhD. E.-J. Haberman.

One of the key actions identified by the Water Framework Directive (WFD; 2000/60/EC) is to develop ecological assessment tools and carry out a European intercalibration (IC) exercise. The aim of the Intercalibration is to ensure that the values assigned by each Member State to the good ecological class boundaries are consistent with the Directive’s generic description of these boundaries and comparable to the boundaries proposed by other MS. In total, 83 lake assessment methods were submitted for the 2nd phase of the WFD intercalibration (2008-2012) and 62 intercalibrated and included in the EC Decision on Intercalibration (EC 2013). The intercalibration was carried out in the 13 Lake Geographical Intercalibration Groups according to the ecoregion and biological quality element. In this report we describe how the intercalibration exercise has been carried out in the Central Baltic Lake Benthic invertebrate group., JRC.H.1-Water Resources

Uuring lähtub veekogude tervendamisel üldisest EL Veepoliitika Raamdirektiivi eesmärgist, mille järgi peavad siseveekogud saavutama hea ökoloogilise seisundi. Siseveekogude seisund on hea või väga hea, kui vee-ökosüsteemi esmasproduktsioon ja lagundamine on tasakaalus. Sellest lähtudes on oluline hinnata ideaalvariandis kogu elustikku, setete koostist, levikut, toitesoolade sisebilanssi, välisbilanssi ja veebilanssi. Kurepalu paisjärv on tehisveekogu, pindalalt (13,7 ha) ja mahult väike, veevahetus intensiivne, seepärast koguti setteproove kolmest punktist, planktoni ja vee omaduste proovid ühest punktist. Seevastu taimi uuriti üle kogu järve. EMÜ PKI Limnoloogiakeskus pole Kurepalu paisjärve varem uurinud. Seepärast on suurt rõhku pööratud inventuurile. Töös kirjeldatakse veekogu, esitatakse eripärad, funktsioneerimise peamised mõjurid, liikide seisund, veekogu ökoloogiline seisund. Hinnatakse koormustaluvust. Uuringu raames uuritakse paisjärve sissevoole, mis võivad olla oluliseks surveteguriks paisjärve seisundile. Lisaks tuleb tuvastada sissevooludest paisjärve suunatav reostuskoormus ning anda soovitused nende mõju vähendamiseks. Antakse järve seisundi tervendamiseks soovitused. Töödest võtsid osa järgmised EMÜ PKI Limnoloogiakeskuse töötajad: prof. I. Ott; PhD. H. Timm; PhD. H. Tammert; MSc. K. Saar; BSc. R. Laarmaa; MSc. M. Lehtpuu; MSc. T. Krause; MSc. A. Palm; MSc. M. Sepp, K. Ott; PhD. E.-J. Haberman.

Käsiraamat Eessõna järvede tervendamise käsiraamatule Kui veel 1950 – 60-ndatel aastatel võis enamiku Eesti järvede seisundit pidada looduslikuks, siis 21. sajandi alguseks on paljude järvede seisund peamiselt tugeva inimmõju tagajärjel märkimisväärselt halvenenud. Hinnanguliselt 10 – 12% meie järvedest on halvas seisundiklassis ja vajaks kindlasti tervendamist. Lisaks on veel palju järvi , mille seisund ei ole küll päris halb, aga vajab siiski parandamist. Euroopa Liidus 2000. aastal rakendunud veepoliitika raamdirektiiv seab eesmärgiks saavutada aastaks 2015 liikmesriikide kõigi vete, sh pinnavee, põhjavee, reovee ja joogivee, hea seisund. Pinnaveekogudes tuleb lisaks vee heale keemilisele seisundile saavutada ka hea ökoloogiline seisund. Kui veekogu seisund pole hinnatud heaks või väga heaks, tuleb kasutusele võtta meetmed vähemalt hea seisundi saavutamiseks. Selleks võib olla piisav veekogu majandamise ümberkorraldamine, kuid enamasti tähendab see vajadust astuda konkreetseid samme valgalalt saabuva reostuskoormuse vähendamiseks ja ka veekogu enese tervendamiseks. Järvede kui suure loodusväärtuse hea seisund on oluline ka inimese tervise seisukohast. Terved ja kaunid järved pakuvad puhkamiseks ja töövõime taastamiseks mitmekülgseid võimalusi, mille hulgas on kalastamine kindlasti üks märkimisväärsemaid. Keskkonnaministeeriumi korraldatud küsitlusel harrastuspüüdjate seas selgus, et enim häirivad hobikalureid veekogudele ligipääsu puudumine ja väike vääriskalavaru, kuid ka veekogude halb olukord ja üldine kala vähesus. Tervendamine võimaldab lisaks järvede olukorra parandamisele tervikuna taastada või tõsta ka nende kalamajanduslikku väärtust. Nagu igal elualal, on ka järvede tervendamise alases sõnavaras kasutusel palju sama või osaliselt kattuva tähendusega mõisteid. Levinuim vaste järvede tervendamisele on olnud „restaureerimine” , mis on eesti keelde tulnud ingliskeelsest mõistest restoration , otsetõlkena on palju kasutatud ka „taastamist”. Võõrsõna ja selle sisult ebatäpsete eestikeelsete vastete asemel on järveteadlased üsna edukalt suutnud juurutada hoopis kodusema kõlaga ja pehmema sisuga mõistet „tervendamine”. Käsiraamatu esimeses peatükis soovitatakse tervendamise terminoloogiat vastavalt sellele, kui põhjalikku sekkumist on järve seisundi parandamiseks vaja. Seal leiab käsitlemist tervendamise kitsam tähendus. Nii selle käsiraamatu pealkirjas kui tekstis kasutame enamasti seda mõistet laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki järvede olukorra parandamisega seotud tegevusi ja viise olenemata sellest, kui põhjalikke muutusi läbi viiakse. Eestis jõudsalt hoogu koguv järvede tervendamine on seni põhinenud üsna lünklikel ja juhuslikel teadmistel, kuna meil on puudunud seda teemat tervikuna ja põhjalikult käsitlev eestikeelne kirjandus. Heal juhul on järvede tervendajad leidnud üles järveteadlased ja lasknud enne järve kallale asumist teha uuringud, saamaks teada, mis on järve seisundi halvenemise tegelikud põhjused. Keskkonnainvesteeringute Keskuse toel Eesti Maaülikoolis valminud artiklite kogum on „Järvede tervendamise käsiraamatu” käsikiri, mis vajab enne päris raamatuks saamist veel toimetamist. Kuna vajadus sellise juhend- ja õppematerjali järele on suur, siis on käsikirjalised artiklid juba avalikult kättesaadavaks tehtud. Esimene peatükk tutvustab järveteaduse ehk limnoloogia aluseid, mis aitavad mõista järvede tervendamise põhimõtteid. Teises peatükis antakse ülevaade Eesti järvede tervendamisvajadusest. Kolmas peatükk käsitleb kogu tervendamisega kaasnevat protsessi, alates idee tekkimisest ja asja kohasest seadusandlusest ning lõpetades järelseirega. Järgnevad peatükid käsitlevad tervendamise meetodeid: biomanipulatsioon (peatükk 4), vee hapnikuga rikastamine (peatükk 5) , veerežiimi muutmine (peatükk 6) , makrofüüdijärvede tervendamine (peatükk 7), vee ja setete keemilise töötlemise meetodid (peatükk 8) ja setete eemaldamine (peatükk 9). Peatükk 10 tutvustab järve veetaseme tõstmise ja sette eemaldamise ehitusprojektidega seonduvat. Peatükis 11 leiavad käsitlemist keskkonnamõjude hindamine ja järvede hooldus. Kuigi näiteid järvede tervendamisest leidub igas konkreetseid meetodeid käsitlevas peatükis, annab viimane, 12. peatükk veel ülevaate veekogude tervendamise senistest kogemustest Eestis ja mujal Euroopas ning kirjeldab põhjalikumalt mõnd huvitavamat tervendamise näidet nii meilt kui mujalt maa ilmast. Käsikirja autorid loodavad, et kirjapandust on abi järvede tervendamisega seotud inimestele ja lõppkokkuvõttes meie paljude järvede tervisele. Kõik täiendused, parandused ja ettepanekud, mis võiksid kaasa aidata sisuka ja kasuliku käsiraamatu valmimisele, on teretulnud aadressile: Lea Tuvikene, Limnoloogiakeskus, Rannu 61117, Tartumaa , või e - posti aadressile lea.tuvikene@emu.ee Keskkonnainvesteeringute Keskus

Magistritöö Kalandus ja rakendusökoloogia õppekaval Eestis on veel ainult üks jõgi, kus leidub elusaid ebapärlikarpe. Paraku on sellegi põhi maaparandustööde ja kobraste tegevuse tõttu mudastunud ja vee kvaliteet halvenenud. Viimastel aastakümnetel on sigimine olnud edutu, sest ehkki vanad karbid annavad järglasi, ei jää need mudases põhjas ellu. Hävimisohus karpide päästmiseks tuleb elupaiga taastamiseni tegelda nende tugikasvatusega. Töö eesmärk oli alustada karbi noorjärkude kasvatamist RMK Põlula Kalakasvatuskeskuses ja uurimisülesanneteks valida sobiv kasvatusviis ning vee ja sööda kombinatsioon. Kasvatusviisiks valiti Hruška meetod, mis koosneb neljast etapist: 1) karbi vastsetega nakatunud kalade hoidmine kasvanduses, 2) neilt irdunud noorkarpide kogumine, 3) noorte karpide kasvatamine termostaadis läbivooluta nõudes ja 4) karpide viimine looduslikku keskkonda. Esialgu oli võimalik läbida kolm esimest etappi. 200-päevases katses kasutati paralleelselt karbi kodujõe vett ja kalakasvanduses kasutatavat Lavi allika vett, kombineerides neid mõlemast kohast võetud detriidiga. Karbid kasvasid kõige paremini kodujõe vee ja detriidi segus, kus ellujäämus oli keskmiselt 61% ja juurdekasv 3,1-5,0 µm päevas. Statistiliselt ei erinenud ka jõevee ja Lavi allika detriidi segus kasvatatud karpide ellujäämus, mis oli keskmiselt 45% ja juurdekasv 3,0-4,8 µm/päevas. Lavi allika vees kasvatatud karpide ellujäämus segus jõe äärest toodud detriidiga oli keskmiselt 5,4% ja Lavi allika detriidiga keskmiselt 0,6%. Nende kasvukiirused olid vastavalt 3,1 ja 2,7 µm/päevas. Jõevee ja jõe detriidi segus kasvatatud karpide ellujäämus oli niisiis oluliselt parem kui allikavee puhul (p < 0,01). Töö tulemused on hästi võrreldavad teistes riikides seni tehtud katsetega. Katses ellujäänud karbid viiakse vanemaks saamisel oma kodujõkke spetsiaalsetel plaatidel, mis võimaldavad neil esialgu elus püsida ka kehvemates elutingimustes. Tulemusi kasutatakse edaspidi RMK Põlula kalakasvatustalituse töös. There is only one stream in Estonia which freshwater pearl mussel can inhabit. Unfortunately, its bottom has been silted up and water quality deteriorated due to amelioration and beaver activities. In recent decades, reproduction of the mussel has been unsuccessful. Although the old mussels produce offspring, they cannot survive in the silted bottom. In order to save the endangered mussels, it is necessary to undertake back up farming until the domestic habitat is restored. The aim of the work was to experiment with rearing the juveniles at the RMK Põlula Fish Rearing Centre and to select a suitable method for the study. The Hruška rearing method was chosen. It consists of four steps: 1) holding of fishes infected by larval mussels in a culture tank, 2) collection of hatched mussel juveniles, 3) rearing of juveniles in a thermostat in boxes with water and detritus, and 4) transferring the mussels to the natural environment. Initially, it was possible to complete the first three stages. In the 200-day experiment, the water from the domestic river of the mussels and the water used in the local fish farm (from the Lavi Spring) were used in parallel, combining them with detritus taken from both sites. The mussels grew the best in the mixture of domestic water and domestic detritus, with an average survival of 61% and a growth rate of 3.1-5.0 µm per day. There was also no statistical difference in the survival of mussels grown in a mixture of domestic water and detritus from the Lavi spring, which averaged 45% and a growth rate of 3.0-4.8 µm/day. The survival of mussels reared in the Lavi spring water, mixed with detritus from the domestic river was 5.4% and that with the Lavi spring detritus only 0.6%. Their corresponding growth rates were 3.1 and 2.7 µm/day. Thus, the survival of mussels reared in domestic streamwater was significantly better than that in springwater (p < 0.01). The results of the work match well with the experiments carried out in the other countries. Henceforth, the young mussels will be transferred to their domestic stream on special plates that allow them to survive even under poor living conditions. The results will be used in the future in the RMK's Põlula Fish Rearing Centre.

Bakalaureusetöö Vee ja maismaa ökosüsteemide rakendusbioloogia õppekaval Maastikurajoonide mõju vooluvete seisundile suurselgrootute järgi teadaolevalt varem uuritud ei ole. Praeguse töö eesmärk oli kontrollida, kas erinevates Eesti maastikurajoonides võiks see seisund erineda. Analüüsiti 205 proovi 17. maastikurajoonist. Proovid pärinesid Eesti Maaülikooli limnoloogiakeskuse andmebaasist. Proovikohad valiti nii, et iga proov iseloomustas ainult ühte rajooni. Suurselgrootute koondseisundile ei olnud maastikurajoonidel olulist mõju. Mõne tema komponendi puhul aga täheldati olulisi erinevusi. Näiteks saarte vooluvetes oli vähem liike, vähem tundlikke liike ja madalam taksoni keskmine tundlikkus kui mandri kõrgustike vooluvetes. Mandri kõrgustike vooluvetes oli rohkem tundlikke liike ja kõrgem taksoni keskmine tundlikkus kui mandri madalike vooluvetes On information available, the effects of natural regions to stream macroinvertebrates were not studied so far. I checked whether macroinvertebrate-based stream quality could be influenced by natural regions in Estonia. 205 samples (originated from 17 regions) from the database of Centre for Limnology (Estonian University of Life Sciences) were analysed. The sampling areas were located so that each sample characterized only one region. The natural regions had no significant influence on the macroinvertebrate-based multimetric quality index. However, some of its components were significantly affected by them. For example, the streams on sea islands had lower taxon richness, less sensitive species and lower mean sensitivity than had the streams on mainland uplands. Similarly, the uplands had more taxa and more sensitive species than had mainland lowlands.