Search

Antud loov-praktilise töö teemaks on Eestis 19. sajandil ja 20. sajandi alguses rõivastuse juures kasutusel olnud lahtkraed. Eesmärgiks on tutvuda lähemalt Eesti muuseumides olevate lahtkraede, nende lõikeliste- ja tehnoloogiliste lahendustega ning praktilise tööna esitada nähtust inspireeritud omaloominguline kraede kollektsioon. Töös antakse ülevaade lahtkraede tegumoest, kandmistavadest ja nende kohta rahvasuus kasutusel olnud nimetustest. Detailsemalt vaadeldakse muuseumiesemeid, mis enim mõjutasid ning inspireerisid praktilise töö kavandamisel ning kokkuvõtteks esitletakse valminud kraede kollektsioon, mis koosneb kuuest käsitööna valminud kraest. Märksõnad: lahtkrae, krae, petus, rants, särk, moe ajalugu, https://www.ester.ee/record=b5562579*est

Lõputöö "Rekonstruktsioon Paistu kõrikust SU 4106:750" teoreetiline osa uurib kõrikute aja loolist tausta, terminoloogiat ja kandmistraditsioone 18. sajandil. Tuginedes Ants Viirese uurimustele ja vanimale leksikograafide tööle 17.–18. sajandil on kõrik kitsas ümber keha mähitud villane seelik, mille Põhja–Eesti vaste on ümbrik. Soome Rahvusmuuseumis asuva kõriku SU 4106:750 viimaseks omanikuks oli Maria Lassman, kes kandis eset seelikuna, mida mäletati Hallistes ja Karksis veel 20. sajandilgi. Kõriku kasutamine pulmarituaalis ujuna muutub veelgi tähenduslikumaks, kui on tegemist seelikuga, naissugu sümboliseeriva rõivaesemega. Uurimistöö tulemusena valmis rekonstruktsioon kõrikust. Fookuses on kõriku valmistamise tehnoloogiad ja materjalid. Võimalikult täpselt on kirjeldatud traditsioonilisi töövõtteid. Uurimuses ilmnes, et juba 18. sajandil vanamoodne tikand on ääristatud sedavõrd uudses tehnikas heegelpitsiga, mis on hetkel vanim teadaolev heegeldis regioonis. Võtmesõnad: Kõrik, seelik, vaipseelik, sõba, pruudilinik, uig, rekonstruktsioon, traditsioonilised töövõtted, Mulgi tikand, arhailine tikand, vabakäeline tikand, 18. sajandi rõivad, arhailised rõivad, Mulgimaa, Paistu kihelkond, Tuhalaane küla, https://www.ester.ee/record=b5562587*est

Töös antakse ülevaade Mulgi tanudest ning nende kandmisviisidest. Käsitletakse kollektsiooni kavandamise ning valmistamise protsessi ning selgitatakse milliste omaduste põhjal on tehtud kanga valik. Põhjendatakse motiivide valikut ning tutvustatakse käsitsi tikitud motiivi teekonda tikandifailini ning sealt edasi masinaga väljatikkimiseni. Lõpuosa puudutab kleitide ning tikandite viimistlust. Märksõnad: Mulgi tanu, Mulgi naise peakate, Mulgi tikand, Mulgi tanu äärekirjad, linane kleit, Mulgimaa, linane, masintikand, https://www.ester.ee/record=b5562563*est

Lõputöö koosneb kirjeldavast praktikapõhisest käsitlusest, mille raames koostab autor Eesti muuseumide kogudes olevate Ruhnu triibuliste seelikute mustriskeemid ning loov-praktilisest osast, mille tulemusel valmib Ruhnu rahvarõivastest inspireeritud kaasaegne naisterõivaste kollektsioon „RU:N“. Töö koosneb kahest peatükist, millest esimeses tutvustatakse Ruhnu naiste rahvarõivaid ning rõivaste kandmise traditsioone, keskendudes põhjalikumalt Ruhnu triibulise esilaiuga seelikute valmistamisvõtetele ning nende tehnilistele ja esteetilistele seaduspäradele. Lõputöö teine peatükk käsitleb rõivakollektsiooni valmistamist., https://www.ester.ee/record=b5560371*est

Töös annab autor ülevaate Norra tekitegemise ajaloost, meistritest, nende oskustest ja traditsioonilistest tekivalmistamisvõtetest. Võrreldakse sarnasusi ka Eestis tehtud nahatööga. Tehnoloogia väljatöötamisel lähtutakse nahatrüki ja tekkide valmistamise tehnika tuntuima taaselustaja Britt Solheimi raamatust “Skinnfeller du kan lage selv ” (Nahktekid, mida võid ise valmistada ). Võrdlemaks, kas midagi sarnast võiks olla ka Eestis tehtud, vaadeldakse esemeid, mis leiti otsingusõnaga “nahk” Muuseumide Infosüsteemis MuIS (https://www.muis.ee/ ) - alla 1500 vaste – on olemas 1 Viljandis valmistatud tekk. Kontrollimaks enda järeldust nahktekkide puudumise kohta Eestis luges autor ka etnograafilist arhiivi ning Ilmari Mannineni “Eesti rahvarõivaste ajalugu” ja Helene Kuma monograafiat “Eesti rahvavaibad.” Norra nahktekitegijaid kõrvutatakse Eesti gildides ja tsunftides tegutsevate ametimeestega. Lõputöö praktilises osas töötatakse läbi Norra traditsioonilised tekiõmblemise ja - trükkimise töövõtted., https://www.ester.ee/record=b5562573*est

Töö eesmärgiks on kaardistada ja kirjeldada praegu Eesti muuseumites olevad Seto kasukad ning leida nende ühised jooned. See töö rikastab rahvarõivamaastikku, avades veidi ühe kogukonna materjalipärandit ning tutvustades neid laiemale publikule. Tõstatatakse küsimus - milliseid materjale ja tehnoloogilisi võtteid on kasutatud Seto kasukate juures? Lõputöö praktilise osana valmib lambanahkne kasukas, mis järgib Seto kasukate juures kasutatud töövõtteid ja üldilmet. Tuleb siiski silmas pidada, et eesmärgiks ei ole teha Seto rahvarõivaste juurde kuuluv kasukas, vaid igatalviselt kantav rõivaese. Antud töö jaguneb kaheks osaks - esimene osa on uurimuslik, mis annab põgusa ülevaate Seto piirkonnast, keskendub muuseumites olevate kasukate kirjeldamisele ja analüüsile ning teine osa on Seto kasuka läbitegemise dokumentatsioon., https://www.ester.ee/record=b5562548*est

Lõputöö eesmärgiks on uurida kolme paari Mulgi pitsiliste sõrmkinnaste randmekirjade mustreid. Lõputöö loov-praktilise osas kavandatakse silmkoeliste kampsunite kollektsioon, mis koosneb viiest esemest. Tööproovide kudumisel kasutatakse erinevaid materjale ja saadud tulemuste põhjal valitakse kampsunite valmistamiseks sobilik materjal. Märksõnad: kudumine, masinkudumine, kinnas, kampsun, Mulgi, Paistu, linane lõng, meriinolõng, mohäär., https://www.ester.ee/record=b5562555*est

Lõputöö „Tori kihelkonna meeste nahkpükste rekonstrueerimine ERM-i A 563:998 näitel“ eesmägiks oli tuvustada meeste rahvarõivakomplekti juurde kuuluvaid nahast põlvpükse. Töö käigus otsiti vastust küsimusele, kas Eestis kütitud ja pargitud kitsenahk sobib tänapäeval pükste valmistamiseks. Töö koosneb kolmest peatükist. Esimene annab lühiülevaade pükste ajaloost ning teine ERM-i muuseumi kogus leiduvatest nahkpükstest tuginedes etnograafilisele arhiivile ja tulmeraamatu legendidele. Kolmas praktiline osa käsitleb tööprotsessi nahkpükste valmimise kohta etappide kaupa ning lõikelisi kohandusi, mis on sisse viidud seoses nahamaterjali ja püksikandja mõõtudega. Rekonstruktsiooni käigus valmisid Tori kihelkonna nahkpüksid, mis on õmmeldud museaali eeskujul käsitsi ja mille valmistamiseks kasutati jahimeestelt saadud Eestis pargitud nahku., https://www.ester.ee/record=b5437842*est

Lõputöö tutvustab madalpistetikandit Muhu pruuttekkidel ning rõivakollektsiooni "Juurkood" juurdevisetel (juurdevise - tikandiga kaunistatud õlgu kattev või puusadele kinnituv kehakate). Tikandite motiivid pärinevad autori esiema Maria pruuttekilt ning kollektsiooni komplektid on valmistatud autori suguvõsa eri vanuses naistele, eesmärgiga jagada esiema esemelist pärandit. Kollektsiooni loomist inspireeris väljakutse jagada perekondlikku pärandit nii, et kõik sellest osa saaksid ka siis, kui pruuttekke on vaid üks., https://www.ester.ee/record=b5437848*est

Lõputöö annab ülevaate põimevaiba rekonstruktsioonist, mis valmis sisustustekstiilina Tõhela rahvamaja-raamatukogule Pärnumaal. Lõputöö käsitleb Tõhela rahvamaja ajalugu ja autori seost selle 145 aasta vanuse maakivihoonega ning kirjeldab vana vaiba teekonda autorini. Töö annab ülevaate pindpõime tehnikas uue vaiba kudumise ettevalmistavatest etappidest - töövahendite soetamisest, telgedele rakendamisest ja lõngade värvimisest, samuti kudumisprotsessist tervikuna koos selle juurde kuuluva analüüsiga uue ja vana vaiba võrdluse kohta., https://www.ester.ee/record=b5437839*est

Lõputöö raames on uuritud ja kaardistatud muuseumides olevad linukad, uuritud linuka valmistamise tehnoloogiat ja töövõtteid ning selle põhjal on rekonstrueeritud Kolga-Jaani valge tikandiga linukas 18. sajandist. Rekonstruktsiooni aluseks ERMi kogus olev linukast valmistatud lahtkrae., https://www.ester.ee/record=b5367609*est

Lõputöö teemaks oli rõivakollektsiooni loomine, mis oli inspireeritud 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Jüris ja 18. sajandil Kihnus kantud drelltehnikas kootud rahvarõivastest. Praktilise töö tulemusena oli kootud kangastelgedel kolme erineva drellkanga mustriga kangast, millest valmistati esemed. Kollektsiooni kuuluvad pikk ja lühike meeste vest ehk prusslapp ja naiste vestkleit. Kollektsioon on loodud eesmärgiga, et ühel esemel on erinevad kandmisvõimalused. Töö teoreetilise osa eesmärgiks oli töötada välja kangamustrite kirjeldus koos kudumisskeemidega. Selleks vaatlesin esimeses peatükis kollektsiooni inspiratsiooniallikaid – drelltehnikas Jüri kihelkonna rahvarõivaste ja Kihnu seelikute kangaid. Teises peatükis andsin ülevaate töövahenditest – arvatavatest Eestis kasutatud žakaar- ja damasttelgedest, mida drelltehnika kudumisel ajalooliselt kasutati. Samuti kirjeldasin käesoleva kollektsiooni loomisel kasutatud arvutitelgi ning analüüsisin nende omadusi drellkangaste kudumisel. Kokkuvõttes andsin ülevaate töö olulisematest tulemustest. Lisadesse oli koondatud kollektsiooni loomiseks kasutatud mustrikavandid ja kangarakendused ning fotod tööproovidest ja valmis esemetest., https://www.ester.ee/record=b5355977*est

https://www.ester.ee/record=b5367624*est

Lõputöö „Tartu- ja Viljandimaa rüüde lõikelised lahendused. Kaasajal kantav kodumantlite kollektsioon“ koosneb kahest osast. Uurimuslikus osas antakse ülevaade rüüde kandmistraditsioonist Eestis üldisemalt. Põhjalikumalt kirjeldatakse Tartu- ja Viljandimaa 19.sajandil kantud rüüde lõikelahendusi. Uurimusliku töö teoreetiliseks aluseks on võetud eelkõige I. Mannineni „Eesti rahvariiete ajalugu“ (1927, 2009, 2011), teoreetilised arhiivimaterjalid ning Eesti Rahva Muuseumi esemekogust 20 rüüd. Uurimistööst selgub, et Tartu- ja Viljandimaal esines nelja erineva rüü variandi kasutamist. Põgus ülevaade antakse 20. saj esimesel poolel populaarsust kogunud rõivaesemest, kodumantlist. Praktilise töö eesmärgiks on olnud uuritud Tartu- ja Viljandimaa rüüde lõikeid kasutades luua tänapäevane kodumantlite kollektsioon. Kollektsiooni loomisel on katsetatud erinevaid materjale. Rõivad on valmistatud linasest ning puuvillasest kangast. Kasutatud on nii ühevärvilist kui ka trükitud mustriga kangast. Rõivaesemete tänapäevaseks kohandamisel on lõigete pisidetailides tehtud muudatusi: muudetud ühel kodumantlil õlajoont, kolmel kodumantlil on tehtud lisaks varrukate sissevõtteid. Praktilise töö tulemusena on valminud kolme erineva lõikelahendusega viis kodumantlit. Kollektsiooni eesmärk on rakendada pärimuslikku kultuuripärandit ehk etnograafilist lõikelist tegumoodi kodumantli kollektsioonina, mis sobiks kandmiseks igapäevarõivana kodus, õues suvisel ajal. Mantlid on loodud naistele, kes oskavad hinnata kultuuripärandi olemust ja kellele meeldivad naturaalsed materjalid ning rõivaste kortsumine ei tekita probleemi., https://www.ester.ee/record=b5356755*est

Käesoleva lõputöö eesmärk on vaadelda ühe kirstuvara pärandi lugu, paigutada esemed ajalisse konteksti, mõistmaks, milliste normide järgi neid valmistati, esitleda seda süstematiseeritud kollektsioonina ning anda pärandi hoidjatele võimalus saada teavet kogu säilinud esemelise pärandi kohta. Töö koosneb viiest peatükist, milles määratlen kultuuripärandi väärtustamist üldiselt; vaatlen mälu pärandi, pärimuse, esemeloomise ja pärandtehnoloogia ühisosana; käsitlen uurimismetoodikat ning annan ülevaate kirstuvara algse omaniku ja tema järeltulijate eluloolistest tagamaadest ja olustikust. Olulisel kohal on andmekogu loomise ja digiteerimise küsimus, samuti kirstuvara tänapäevase kasutamise teema ning esemepärandi rahvarõivakomplektide võimalik täiendamine uute esemete valmistamiseks. Lõputöö praktilise osana süstematiseerisin kirstuvara esemeid, luues elektroonilise andmekogu ja digiteerides esemed. Samuti valmisid praktilise osana Muhu rahvariiete vest ja jakk. Protsessi kestel kogesin sugukondlike suhete tihenemist. Jagatud mälestused ja kogemused seoses esemete hoidmise, kasutamise, hooldamise ja taasavastamisega on mõjunud ühendavalt ning tugevdanud asjaosaliste identiteeti., https://www.ester.ee/record=b5367617*est

https://www.ester.ee/record=b5356732*est

Käesolev lõputöö on järjeks autori seminaritööle „Eesti meeste etnograafilised nahast peakatted 18.–20. sajandi alguseni“ (Mägi, 2019). Lõputöös on kasutatud eelneva uurimuse käigus kirjeldatud mütside lõikejooniseid ja mõõte. Eesmärgiks on: 1) kontrollida mütsilõigete sobivust, 2) õmmelda valmis kümme eritüübilist peakatet, 3) kasutada nii tänapäevaseid, kui ka traditsioonilisi õmblusvõtteid ja materjale nii, et säiliks algupärane välimus. Probleem : 1) meeste talviseid peakatteid pole piisavalt uuritud, 2) tänapäeval ei kanta rahvariiete juurde nahast talvemütse, 3) pole meeste nahast etnograafiliste peakatete valmistajaid. Kahes esimeses peatükis antakse lühike ülevaade meeste talviste peakatete ajaloost ja kandmisviisidest. Kolmandas peatükis selgitatakse naha õmblemisega seotud mõisteid, nagu naha lihapool, parem pool, pahem pool, mütsisiilud, mütsipesa ja tuuakse välja töös kasutatud tingmärkide selgitused. Neljas peatükk tutvustab nahaõmbluses kasutatavaid tehnikaid, nagu terasega õmblus, õmbluste viimistlemine, dubleerimine liimiriidega. Viiendas ja kuuendas peatükis antakse ülevaade mütside õmblemisel kasutatud materjalidest ja töövahenditest. Mütside õmblemisel on taaskasutatud vanu nahkrõivaid, mantlikraed ja praaknahku, õmblemiseks linasest lõimejääke. Välistel mütsidetailidel on kasutatud värvimata pruuni karvaga lambanahka, sest see mõjub loomulikumalt, kui tööstuslikult värvitud nahk. Asendamatud töövahendid on korralikud nahanõelad, karusnaha lõikamise nuga, tangid, sõrmkübarad ja nahaõmblusmasinad. Mütside lambanahksed voodrid ja karusnahast detailid on õmmeldud enamasti karusnahamasinal, see kiirendab oluliselt toote valmimist. Seitsmes peatükk kirjeldab nahkmütside valmistamiseks vajalikke eeltöid. Järgnevad peatükid mütside valmistamise kirjeldustega, kus igale mütsile on pühendatud eraldi peatükk. Kõik peatükid on varustatud rikkaliku pildimaterjali ja joonistega. Praktilise tööna valmis kümme erinevat nahast meeste peakatet, kasutades nii traditsioonilisi kui ka kaasaegseid õmblusvõtteid ja vahendeid., https://www.ester.ee/record=b5356032*est

Diplomitöö eesmärgiks on teha endale selgeks juustest punumise tehnoloogiline pool ja saada teadmine, kuidas erinevaid punumisvõtetega esemeid valmistati. Lõputöö probleemiks on küsimus milline oli juustest punumise tehnoloogia ja kuidas juustest punumine käis? Lahenduste leidmiseks kasutan erinevaid meetodeid: kirjaliku ja digitaalse info kogumine juustest valmistatud esemete tehnoloogilise poole kohta ning info töötlemine selekteerimise läbi, kus kogutud materjali põhjalikumalt uurin ja sobiliku välja filtreerin. Töö võõrkeelsete materjaliga ja seminari töö raames tehtud fotode võrdlemine sisaldab endas kirjalike allikate ja piltide läbitöötamist ning võrdluse põhjal otsustamist, millised juhendid ja skeemid võtan katsetamiseks. Eksperimentaalne meetod võtab kokku minu jaoks uue tehnika katsetamist uue materjali ja uute töövahenditega. Diplomitöö praktilise väljundina valmis juustest punumise tehnikas 17 tööproovi ja kõrvarõngad. Protsessi käigus õppisin tundma uut tehnikat ja sain teadmise, et olemas olevate juhendite järgi on võimalik selle tehnika lihtsamad võtted iseseisvalt omandada, aga vilumuse tekkimine keerukamate küsimuste lahendamiseks eeldab pikemat praktiseerimist., https://www.ester.ee/record=b5355959*est

Käesolev lõputöö on järg autori 2015. aasta seminaritööle „Trükimustrilised pearätikud Kihnu traditsioonilises rõivastuses“, jätkates Kihnu naise rahvarõivakomplekti üksikosade käsitlemist, eesmärgiga täiendada ja talletada kirjalikku informatsiooni Kihnu naiserõivaste elujõulisest traditsioonist, selle kujunemisest, arengust ja hetkeseisust ning sidudes uurimuse töö loov-praktilise osaga. Töö koosneb kahest peatükist. Esimene, uurimuslik osa põhineb peamiselt autori välitöö materjalidel, kirjeldades Kihnu naiste püsivat põllekandmise traditsiooni, põlle seotust ülejäänud rõivastusega, suhtumist esemesse, tõekspidamisi, kogukonnasiseseid reegleid, osa rituaalides ning põllemoe muutumist ajas. Lõputöö praktilise osana valmis minikollektsioon Kihnu rõivastusega sobitatavaid puuvillaseid trükikangaid, mis on teostatud kaasaegse digitrükitehnoloogiaga. Kirjaliku töö teine peatükk annab ülevaate praktilise töö valmimisest. Töö lisadena on illustreeriva materjalina ära toodud fotovalik põlledest kihnlaste erakogudest ning valminud kaasaegsetest kangaprototüüpidest., https://www.ester.ee/record=b5237663*est

Lõputöö annab ülevaate 16.sajandi kuni 20 sajandi perioodi mustrite ja valmistamise õpetuste leviku kohta, kirjeldab Mulgimaal 18. sajandi lõpust kuni 20. sajandi alguseni tehtud särkidel pilutikandi valmistamise tehnoloogiat ning loov-praktilise töö tulemusena on valminud kümnel Halliste kihelkonna särgil olevate pilutikandite teostamise õpetused ja originaalile sarnased näidised särkide kaupa Uurimisobjektidena on kasutatud kolme Viljandi Muuseumis, ühte Eesti Ajaloomuuseumis ja 12 Eesti Rahva Muusemis olevat pilutikandiga kaunistatud särki. Peatähelepanu on suunatud pilutikandi tehnoloogiaga seotud detailidele ning lisaks sellele on puudutatud ka mustrite ja tehniliste oskuste õpetuste levikut. Pilutikandipistete tulemuste võrdlemine trükistes ilmunud õpetustega osutus põnevaks ettevõtmiseks ning selgus, et uuritavatel särkidel on kokku kasutatud kuut erinevat pistevõtet: lihtpilu-, kahepoolne lihtpilu, põimpilu-, mähk-, siksak-sõlm- ja aedpistet ning nelja erinevat pilupalistuse viisi: lühipiste, pikkpiste, ülepiste ja kahepoolsepiste palistusi. Ajaloolisi esemeid ja pilutikandialast kirjandust uurides selgus, et lihtpilupiste visuaalne pilt kanga paremalt poolt võib esineda viiel erineval moel. Mulgimaal särkide pilutikandi teostamiseks on kasutatud kahte erinevat lihtpilupistet, mida teostatud kanga paremalt poolt. Põimpilu soovitan tikkida kanga pahemalt poolt, kuid põimpilutikandi otsaservades kanga paremalt poolt. Uuritavatel särkidel on lisaks kahepoolsele lihtpilupistele ja siksak-sõlmpilule ka kolm erinevate pistetega kombineeritud pilupistet. Pilupistete tegemiseks rühmitati enamasti rinnalõhiku servas kaks lõime, teistel särgi osadel enamasti grupeeriti kolm või neli lõime. Tänapäeval pilutades sõltub rühmitatavate lõngade arv kanga valikust (lõime- ja koelõngade jämedusest) ning oluline on täna tikandeid järgi tehes jälgida eeskuju esemele tehtud mustri suurust. Enamik pisteid on küll poole sajandi jooksul ilmunud kirjandusest leitavad, kuid nende otsimine ise nõuab kannatlikkust. Valminud 10 juhendit on esitletud füüsiliselt otse retsensendile ja kaitsmiskomisjonile., https://www.ester.ee/record=b5238771*est

Lõputöö teema on "Lääne-Eesti 19. saj lõpu ja 20. saj alguse tekkide lilltikandist ja naisterõivastest inspireeritud kleidikollektsioon "Hingelilled"." Loov-praktilise töö eesmärgiks oli luua kleidikollektsioon, kasutades kaunistamiseks Varbla khk valmistatud lilltikandiga tekkide mustreid. Kirjalik osa koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis antakse lühiülevaate ajaloolise Lääne-Eesti haldusjaotusest, kirjeldatakse Läänemaal valmistatud tekkide lilltikandeid. Põgusa ülevaate saab kaapotkleidist ja naiste rahvarõivamoest 19. saj lõpu ja 20. saj alguses. Teises peatükis kirjeldatakse lilltikandist inspireeritud kleidikollektsiooni “Hingelilled” saamislugu, valmistamisprotsessi alates kavandamisest tööproovideni, kasutatud materjale, rõivaste valmistamist, esemete hinnakalkulatsiooni, tootearendust ja prototüüpe. Tööd iseloomustavad fotod ja joonised on ära toodud lisades., https://www.ester.ee/record=b5238761*est

Lõputöö ,,Meeste vestid Kuusalu naaberkihelkondades 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Kahe erineva lõikega vesti valmistamine Kuusalu kihelkonna mehe piduliku rahvarõivakomplekti juurde eesmärk oli uurida, millised võisid olla meeste vestid Kuusalus naaberkihelkondadest leitud esemetele toetudes. Töö koosneb kolmest peatükist. Esimene peatükk annab ajaloolise ülevaate vestide tekkimisest meeste rõivastusse ja sulandumisest rahvarõivastesse ning lühikirjelduse Soome rahvarõivavestidest, teine peatükk tutvustab muuseumides uuritud esemeid, kolmas peatükk kirjeldab praktilise töö teostamise protsessi ja vestide lõpliku hinna kujunemist. Töö sisaldab arvutiprogrammiga Kaledo Style tehtud jooniseid ja fotosid muuseumiesemetest ning praktilise töö juures vajalikke mustri- ja lõikejooniseid. Lõputöö praktilises osas oli eesmärk käsitsi kududa vestikangad ja õmmelda kaks erinevat vesti Kuusalu mehe rahvarõivakomplektile., https://www.ester.ee/record=b5238713*est

Lõputöö annab ülevaate Võrumaal 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses kootud lihttriibulistest ja sõbakirjalistest tekkidest. Kogutud materjalide põhjal valmis Võru Gümnaasiumisse gobelään „Joonepirrud“. Töö kirjaliku osa esimene pool kirjeldab võrulaste eluolu ja tausta, mis aitab selgitada põhjuseid, miks Eesti piirkondades on eriilmeline rahvakultuur ning kuidas majanduse areng seda mõjutas. Lisaks leiab sealt lühiülevaate Võrumaa koduse käsitöö kujunemisest sissetulekuallikaks. Töö teine osa keskendub lihttriibulistele ja sõbakirjalistele tekkidele. Ülevaade Eesti erinevate piirkondade tekkide kujunemisest ja kujundustest annab võimaluse neid võrrelda Võrumaa tekkidega. Muuseumiesemete, veebiväravate muis.ee ja ERMi Vaibakogus säilinud tekkide põhjal on leitud Võrumaa liht- ja sõbakirjalistele tekkidele iseloomulikud kirjad, antud ülevaade värvikasutusest ja triibustike proportsioonidest. Võrumaa tekid ei eristu oluliselt teistest Lõuna-Eesti tekkidest, neil on väga palju ühisjooni. Gobelääni „Joonepirrud“ kavandamisest, valmistamisest on kirjutatud töö kolmandas osas. Vaip on valmistatud eesmärgiga eksponeerida seda Võru Gümnaasiumis ning tuua võrumaalastele lähemale vanade tekkide mustrid ja värvivalikud., https://www.ester.ee/record=b5238720*est

Lõputöö eesmärk oli 1) kaardistada Eesti muuseumikogudes säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvööde tehnilised aspektid, 2) tutvustada vööde rolli 19. sajandi pulmakombestikus ning 3) leida aja- ja asjakohaseid võimalusi veimedega seotud pulmakombestiku taaselustamiseks võrkvööde näitel. Allikmaterjalidena on kasutatud etnograafilisi võrkvöid, arhiivitekste, kirjandusallikaid ning veimeteemalist originaalküsimustikku. Uurimus algab ülevaatega võrkvööde uurimisseisust Eestis. Koostöös TÜ VKA RKO käsitööteaduse terminite komisjoniga on välja pakutud kaasajastatud võrkpõime alased terminid. Uurimuse põhifookus on 19. sajandist säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvöödel. Kahe maakonna piires joonistuvad välja mitmed ühisjooned nii põimimise tehnikates kui värvikasutuses. Lisaks enam levinud labasele ja diagonaalsele põimele leidub valimis kaks kahepoolses toimses põimes ning viis ringselt põimitud labast vööd. Paljudest kihelkondadest on säilinud üksikud võrkvööd või puuduvad näited sootuks, mis ei luba teha terviklikke järeldusi kihelkondlike tehniliste nüansside, värvi- ja mustrieelistuste osas. Kõrvutades Tartu- ja Viljandimaa pulmapärimuse alast arhiivmaterjali ning meeste vööde kohta leiduvat infot, on kolmandas peatükis antud ülevaade veimedest traditsioonilises pulmakombestikus. Veimi valmistati kogu neiupõlve vältel, enam pärast kosjade vastu võtmist. Annid olid lisaks veimevaka jagamisele olulised mitmetes rituaalides pulmapeo vältel. Neljandas peatükis on pakutud välja lahendusi tänapäeval koopialaadsete võrkvööde põimimiseks. See hõlmab mustriskeeme, hinnanguid materjalile ning arvutusi lõime tiheduse kohta. Töö raames valmisid 24 tööproovi neljast kihelkonnast, mis on leitavast lisast 2. Viimases peatükis vaatleb autor lähemalt võimalusi 19. sajandi pulmakombestiku taaselustamiseks ja veimede valmistamiseks. Küsitluse ning autori kogemuse põhjal on olemas huvigrupp, kes peab lugu vanematest kommetest ning käsitööst. Nende soovidest ja ettepanekutest lähtuvalt on pakutud soovitusi veimede valmistamiseks ning selleteemalise koolituse koostamiseks tänapäeval. Koolituste puhul on oodatud nii üle-Eestilisi kombeid ja pärandit kui ka kitsalt kihelkondlikke tavasid ja esemeid puudutav lähenemine., https://www.ester.ee/record=b5238749*est

Diplomitöö „Eestirootsi meeste rõivastus 19.-20.sajandil. Nulljäägiliste lõigetega ülerõivaste kollektsioon.“ Praktilise osa eesmärgiks oli valmistada nulljäägi kontseptsiooni põhimõttel unisex ülerõivaste kollektsioon. Inspiratsiooniallikana on kasutatud Ruhnu hülgeküti umbkuue lõikelisi vammuseid. Kollektsiooni kavandamisele eelnes töö esemetega Eesti Rahva Muuseumis ning Soome Rahvusmuuseumis ning tutvumine kirjandusallikatega Töö kirjalik osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis antakse lühiülevaade eestirootslaste ajaloost, elatusaladest ja meeste rõivastusest 19. ja 20. sajandil. Teine peatükk keskendub nulljäägidisainile, milles selgitatakse viimase olemust, tehakse kokkuvõtte ajaloost ning suuna kitsaskohtadest. Lisaks on toodud näiteid nulljäägidisainiga tegelevate disainerite töödest. Kolmas peatükk annab ülevaate esemekollektsioonist, lõputöö loov-praktilisest osast. Kirjeldatakse nelja kuue kavandamise ja teostamise protsesse. Töös on esitatud lõikejoonised, fotomaterjal Ruhnu kuubedest ja valminud esemekollektsioonist., http://www.ester.ee/record=b5143705*est

Käesolev töö on järg autori seminaritööle „Keskaegsete jalatsite kaunistusvõtted – 13.-15. sajandi leiud Tartust ja Tallinnast“. Lõputöö eesmärgiks oli luua jalatsid tänapäeva inimesele, kasutades keskaja Eestis kasutusel olnud nahkjalatsite kaunistusi. Esimeses peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist keskajal. Keskajal valmistati jalanõusid liistu peal pööratud kinga meetodil. See tähendab, et tükid õmmeldi tagurpidi liistu ümber kokku, liist võeti kinga seest välja ja king pöörati õiget pidi. Aja jooksul lisati pealse ja talla õmbluse vahele rante, mis muutsid jalatsi veekindlamaks. Hiljem õmmeldi randi külge lisa taldu, et tald kauem kõndimisele vastu peaks. Teises peatükis kirjeldatakse jalatsivalmistamist tänapäeval. Kutsepraktika käigus oli autoril võimalus õppida jalatsitootmisvabrikus Samelin ja jälgida tööstuslikust jalatsi tootmist. Väga suur osatähtsus on materjali kokkuhoius ja detailide märgistamisel. Vastasel juhul pole tootmine kasulik. Mudelite valik on väga lai ja järjest uudsemaid lahendusi tuleb iga päev juurde. Omandada saab tänapäeval oskusi, kas kingsepa juures õppides või välismaal erinevates õppeasutustes. Uurimistöö praktilises pooles töötas autor välja vabaaja jalatsi kollektsiooni kasutades seminaritöös uuritud nahkjalatsipealsete kaunistusi. Arvestama pidi tänapäeva tehnika võimalusi ja tehnoloogiate iseärasusi. Mudelid nimetati kursusekaaslaste nimede järgi. Materjaliks kasutati taimparknahka, mida peale jalatsite valmimist immutati mingi rasvaga. Ühiseks jooneks kõigil mudelitel on tagurihma kasutus, mis muudab ilma kannatugevduseta jalatsi konstruktsiooni piisavalt tugevaks. Kokkuvõtteks saab öelda, et väga hästi annab kasutada keskaegseid kaunistusvõtteid tänapäevaste jalatsite peal tööstuslikus tootmises. Edasi arenduseks võiks kaunistusi lihtsustada, seda ka hinna optimeerimise pärast. Linda mudeli kaunistus ei tulnud kõige praktilisem välja – pikad lõhed turritavad püsti käimisel ja selle pärast ei kasutaks sellist kaunistusviisi enam tulevikus., http://www.ester.ee/record=b5143579*est

Käiste valmistamine ja kandmine Põhja-Eestis 19. sajandil ning traditsiooniliste võtetega uute Viru-Nigula käiste valmistamine. Uurimustöö eesmärk oli kirjeldada, toetudes erinevatele allikatele, käiste valmistamise ja kandmise traditsioone 19. sajandil ‒ ajal kui need veel valdavalt kasutuses olid. Täpsed kirjeldused ja joonised on tehtud Viru-Nigula Koduloomuuseumi käiste (museaal 175) kohta ning praktilise tööna valmistatud ka kirjeldatud ese. Töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses kirjeldatakse käiste valmistamise ja kandmise traditsioone. Teises peatükis on välja toodud tõestavad andmed selle kohta, et Viru-Nigula muuseumis olevad käised (museaal 175) on pärit Viru-Nigula kihelkonnast (siiani oli see vaid oletus) ning täpne tehniline kirjeldus. Kolmandas peatükis on kirjeldatud praktilise eseme valmistamist. Töö kirjalikule ja praktilisele osale toetudes on võimalik valmistada uus ese. Praktilise tööna valminud käised jäävad Viru-Nigula Koduloomuuseumi eksponaadiks., http://www.ester.ee/record=b5143695*est

Lõputöö „Kirivöö-mustrilised õlakatted“ eesmärgiks oli luua kollektsioon õlakatetest, mis tutvustavad kirivöö mustreid nooremale täiskasvanute põlvkonnale igapäevases mugavas kasutuses olevate esemete – sõbade abil. Kollektsiooni kujundamisel võtan aluseks noorema generatsiooni täiskasvanud naisi, seal hulgas ise ennast, kes väärtustavad traditsioone. Inspiratsiooni kollektsiooni loomiseks andsid vöövaibad, sõbad (sh korjatud kirjaga sõba), kuid enim Äksi kihelkonna kirivööd. Esmalt uurisin nende esemeliikide kohta kirjalikke allikaid: P. Ranna „Eesti kirivööd“, L. Mälksoo 5 „Kangakudumise käsiraamat“, M. Lehis „Vööd ja paelad“, A. Voolmaa „Õlakatted – Sõbad, õlalinikud, suurrätid“, M. Kaarma ja A. Voolmaa „Eesti rahvarõivad“. Samuti tutvusin Eesti Muuseumide Veebiväravas (MuIS) pildiga museaalidega: 44 Äksi kirivööd, 7 vöövaipa ja 1 korjatud kirjaga sõba. Saadud infot analüüsisin ja kasutasin oma lõputöö kavandamiseks. Järgnevalt valisin sobivad vöökirjad töö teostamiseks ning kudusin materjali- ja tehnikatööproovid. Seejärel kavandasin ja tegin lõplikud otsused oma kollektsiooni loomiseks. Nende põhjal valmis suure tööna kolm sõba, mille alusel koostasin ka materjalide, töötundide ja hinnakalkulatsioonid. Oma tööga vastasin küsimustele: kuidas tuua rahvuslikke esemeid tänapäeva inimeseni? Kuidas kohandada kirivöö kudumise tehnikat nii, et seda saaks kasutada kirivöö-mustriliste õlakatete tootmiseks? Milline on sobivaim materjal pehmuse ja mugavuse saavutamiseks? Kas arvutitelgedel kootavad kirivööainelised õlakatted on tootearendusena mõistlik? Lõputöö käigus kohandasin kirivöötehnikat ja materjalide kasutust nii, et arvutitelgedel kootavad sõbad oleksid soojad ja pehmed ning mugavad kanda. Samuti seda, et tehnoloogiliselt oleks eseme tootmine tulevikus mõistlik. Töötundide ja muude kulude kalkulatsioonide põhjal on toote hind ka mõistlik ning unikaalse käsitööeseme kohta sihtgrupile sobilik., http://www.ester.ee/record=b5143732*est

https://www.ester.ee/record=b4908475*est

Lõputöö „Järva-Peetri käiste tikandi rekonstruktsioon“ eesmärk oli taastada Järva-Peetri kihelkonna käiste väga halvas seisus olev tikandi muster võimalikult originaalilähedaselt. Käistealane on kokku õmmeldud vähemalt neljast erinevast tikandist. Rekonstruktsiooni tulemusena valmisid mustrijoonised millest kaks sobib linkate tikkimiseks ja üks tanumustriks. Töö koosneb kolmest peatükist – esimene kirjeldab rekonstrueeritavat eset, teine annab lühikese ülevaate lillkirjaliste käiste, tanude ja linukate ajaloost ja kolmas peatükk kirjeldab rekonstruktsiooni erinevaid etappe. Rekonstruktsiooni tegemisel oli abiks Microsoft Office arvutiprogramm Paint, mitmed rahvarõiva ja tikandi alased raamatud ning muuseumiesemed. Töö sisaldab fotosid käiste tikandi osadest, muuseumiesemetest ja tööprotsessist, mustrijooniseid ja proovitööna valminud tikandi fragmente., http://www.ester.ee/record=b5143661*est

Lõputöö XIX sajandi naiste töörõivastest koosneb sellealase informatsiooni koondamisest ja praktilisest tööst. Inspireerituna loetud materjalidest, ERMI kogudes nähtud etnograafilistest särkidest ja linasest pihtsärgist, valmis loov-praktilise tööna etnograafiliste elementidega kollektsioon neljast kleidist ja ühest suvemantlist. Kleidid on õmmeldud taaskasutust leidnud linastest kangastest ja sobivad inimestele, kes hindavad looduslähedust, eelistavad naturaalseid värve ja oskavad väärtustada kasutatud materjale. Tuginedes kleitide kavandamisel etnograafilistele särkidele, kus särgi õmblemisel kasutati kahte või isegi kolme kangast, kasutasin sama võtet ka kleitide kavandamisel. Kangad eristusid nii struktuurilt kui ka värvitooni poolest. Kleitide alumine osa (ehk alane) sai kavandatud jämedamast ja robustsemast kangast. Etnograafilistest elementidest on kasutatud veel kaenlalappi, nööbi nöörkinnist ja mantli alaosa kurrutamist. Pidasin oluliseks luua kollektsioon kasutatud kangamaterjalidest, mis oli ühtlasi väljakutse, kuid lisas kogu protsessile ka põnevust. Lõputöö praktilise osa üheks eesmärgiks sai taaskasutuse väärtustamine ja vastandumine kiirmoele., http://www.ester.ee/record=b5143595*est

Käesoleva diplomitöö kirjaliku osa eesmärgiks on anda ülevaade pallapoolte kandmistraditsioonidest, valmistamisest ja nende valmistamiseks kasutatud materjalidest. Töö loov-praktiliseks eesmärgiks oli kavandada kolmest kleidist koosnev pallapoolte-aineline kollektsioon. Sealjuures on arvesse võetud kasutatavate materjalide algupärasust (toimsed linased kangad, villased ja linased lõngad). Diplomitöö kirjalik osa koosneb kahest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse pallapoolte kandmistraditsioone, valmistamisviisi, kasutatud materjale ja uskumusi. Teine peatükk on pühendatud rõivakollektsiooni loomisse: autor on välja toonud rõivakollektsiooni kavandamise ja protsessikirjelduse (s.o kavandamisprotsessi põhjendamisele ja valmistamise kirjeldamisele ja analüüsile). Töö uurimuslikku ja praktilist osa toetavates lisades on välja toodud säilinud etnograafiliste esemete fotod koos vöökirjade mustritega, tööprotsessi fotod, kavandid, tehnilised joonised, lõiked ja fotod valminud rõivastest.

Lõputöö teemaks oli sallikollektsiooni loomine Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjaliste õlakatete ainetel. Töö tulemusel valmis kolm villast kangastelgedel kootud koekirjadega, mis pärinevad autentsetelt etnograafilistelt õlakatetelt. Kollektsiooni nimeks sai Sitiksallid – Põhja-Viljandimaa õlakatetel ja eesti tekkidel ühe levinuma traditsioonilise koemustri, „sitikakirja” järgi. Sitiksallid on luksuslikud, originaalkavanditel põhinevad käsitsi valmistatud naturaalsest materjalist sallid, mida saab kanda nii õla- kui ka kaelasallidena. Sallide loomisel on inspiratsiooniallikaks olnud Põhja-Viljandimaa õlakatetelt võetud üle mitmeid iseloomulikke tunnuseid nagu sallide koosnemine kahest eraldi kootud kangapaanist, traditsioonilised koekirjade tüübid jm. Kollektsioon kannab tugevat tunnetuslikku ja visuaalset sidet minevikuga, ent sobib funktsionaalsuse ja disaini poolest ka nüüdisaja inimestele., http://www.ester.ee/record=b5143615*est, 2024-12-31

Antud töö eesmärgiks on kaardistada ja kirjeldada praegu Eestis olevad säilinud särgid ning määratleda, milliseid materjale, tehnoloogilisi võtteid, lõikeid ja mustreid on kasutatud Eesti aladel elanud vene vanausuliste meestesärkide valmistamiseks ja milline on enamlevinud särgitüüp? Praktilise osana valmis vanausuliste meestesärk Iisaku muuseumi eseme AF 526 eeskujul. Töö koosneb kolmest peatükist, millest esimeses antakse ülevaade vanausuliste ajaloost Eestis, teine peatükk kirjeldab vanausuliste meestesärke suuliste ja esemeliste allikate põhjal ja sisaldab ka vanemat fotomaterjali. Kolmandas peatükis saab lugeda kuidas valmis lõputöö praktiline osa. Töö lisades on ära toodud fotod muuseumiesemetest ja valmistatud särgi lõikejoonised ning tikkimismuster., http://www.ester.ee/record=b5143714*est

Lõputöö Setu naise hame aineline kleidikollektsioon – veere pääl. Lõputöö põhieesmärgiks on ühendada vana ja uus, võttes üle setu naise traditsiooniliselt hamelt õlaõmblusteta lõiked, rinnalõhiku, kaenlalapid, vahekiilud külgedel, varrukad ja värvlid. Praktilise töö eesmärk on luua kaasaegne kleidikollektsioon, mis on inspireeritud setu naise hamest. Kleidikollektsiooni kavandamisel olen võtnud aluseks setu pikkade- kui ka kurrutatud varrukatega hame lõiked. Kleidikollektsiooni kavandamisel olen tutvunud Obinitsa Seto Muuseumitarõ (hiljem OSM) kogus olevate 36 kurrutatud varrukatega hamega 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest ja Eesti muusemite andmebaasis www.muis.ee olevate 27 pikkade varrukatega hamedega 19. sajandi algusest. Kirjalik töö koosneb kahest suuremast peatükist. Esimeses peatükis kirjutan lähemalt inspiratsiooniallikast, kus tutvustan lühidalt setu naise pikkade varrukatega ja kurrutatud varrukatega hame ning hame kandmist. Töö teine peatükk kirjeldab praktilise tööna valminud kleitide loomisprotsessi. Lisa 1 on toodud kleitide visandid ja kavandid, Lisa nr 2 on toodud kleitide lekaalid ja nende paigutus kangal, Lisa nr 3 on toodud tööproovid ja Lisa 4 on pildid kleidikollektsioonist „Veere pääl“., http://www.ester.ee/record=b5143721*est

Käesolev diplomitöö Saaremaa kampsunitest inspireeritud teksasjakkide kollektsioon VAMPSIK teemavalik tuleneb huvist taaskasutusliku moedisaini ja etnograafilise allikmaterjali kasutamise vastu tänapäevases moes. Töö eesmärgiks oli luua kaasaegne ja jätkusuutlik moekollektsioon, rakendades teadmisi pärimuslikust ainest ning kasutada originaalesemete lõikelisi lahendusi uues võtmes. Selleks tutvusin erinevate kampsunite lõikeliste lahendustega, vaatlesin lähemalt kahte Saarema Muuseumi kogudes olevat kampsunit ja Eesti Rahva Muuseumis ühte kampsunit. Soovisin tuua jakkide valmistamisel juurde uuendusliku elemendina teksariide, vanasti kasutatava villase kanga asemele. Lähtuvalt materjalivalikust ja originaalesemete lõikelistest lahendustest kavandasin ning modelleerisin kolm erineva tegumoega jakki naistele. Diplomitöö koosneb uurimuslikust ja praktilisest osast. Esimeses peatükis on antud referatiivne ülevaade Saarema kampsunitest, nende sarnasustest ja erinevustest. Samuti on kirjeldatud Jämaja ja Mustjala naise rahvarõivakomplekti. Kirjeldatud on ka SMis ja ERMis uuritud kolme Saaremaa kampsunit, kasutades kvalitatiivset uurimise meetodit. Teises peatükis on lühidalt välja toodud teksariide ajalugu. Töö kolmas peatükk kirjeldab praktilise osa ideed, kavandamise ja teostamise protsesse. Praktilise osana valmis naiste ülerõivaste kollektsioon, mis koosneb kolmest teksasjakist. Kollektsioon sai inspiratsiooni Saaremaa kampsunitest ja teksakangast. Töö lisades on välja toodud põhjalikumalt uuritud Jämaja ja Mustjala kihelkonna kampsunitest fotod, mis pärinevad Eesti Muuseumide Veebivärava veebilehelt. Lisatud on ka fotod kavanditest, tööprotsessidest, lõigete modelleerimisest ning fotod valmis esemetest. Töö valmimisel sain teha väga erinevaid ülesandeid alates kavandamisest kuni rõivaste valmis õmblemiseni välja. Oma rõivastega soovisin luua mõnusat igapäevariietust, mida võib kanda ka tennistega. Lisaks tahtsin, et rõivastel oleksid taskud ja mugav kinnitus. Tänu tootmisjääkide kasutamisele, mis hoidsid ühe toote hinda väga madalana, sain oma töös kasutada piisavalt keerukaid ja ajamahukaid õmblustehnoloogilisi võtteid. Edaspidi soovin kindlasti jätkata tootmisjääkide kasutamis ning luua erinevaid moekollektsioone inspireerituna rahvarõivastest., http://www.ester.ee/record=b5143727*est

Diplomitöö „Aiad. Poogad. Vammused. Esemekollektsioon Muhu vammuse ja Muhu vanemat tüüpi tikandi põhjal“ praktilise osa eesmärgiks oli valmistada kaasaegne vammuste kollektsioon. Inspiratsiooniallikana on kasutatud Muhu vammust ja Muhu vanemat tüüpi lilltikandi motiive. Vammusekollektsiooni kavandamisele eelnes töö esemetega Muhu Muuseumis ning vestlused kohalike elanikega, kirjandusallikatega tutvumine. Töö kirjalik osa koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse kultuuri muutumist 19. sajandi lõpul – 20. sajandi algusperioodil ja rahvakultuuri, sealhulgas rõivaelementide arengut ning sel ajajärgul toimunud muutuste võimalikke põhjuseid. Teise ja kolmanda peatüki moodustavad Muhu tikandite ja vammuste kirjeldamine. Neljas peatükk annab ülevaate esemekollektsioonist, lõputöö loov-praktilisest osast. Kirjeldatakse viie vammuse valmimist ja detaile ning lõigetele tehtud kohandusi, vammustele kaunistuselementide lisamist. Mustrite stiili ja motiivide aluseks on kahekümne aia tikandid. Töös on esitatud vammuse lõike muutmise joonised, fotomaterjal Muhu vanemat tüüpi tikandist ja valminud esemekollektsioonist, http://www.ester.ee/record=b4674389*est

https://www.ester.ee/record=b4741560*est

https://www.ester.ee/record=b4676672*est

https://www.ester.ee/record=b4676537*est

Marja-Leena Jaanuse lõputöö „Kõlatehnika oskussõnavara korrastamine ja arendamine“ (2016) eesmärk on tutvustada ja analüüsida oskussõnavara väljaselgitamise, korrastamise ja arendamise ning kinnitamise protsessi, pakkudes seeläbi üht võimalust, kuidas erialast oskus-keelt arendada. Lõputöö on seminaritöö „Kõlatehnika sõnavara tänapäeva eesti keeles“ (2015) edasiarendus. Lõputöö esimene peatükk annab ülevaate kõlatehnikat puudutavatest kirjutistest, eeskätt üliõpilaste töödest. Teine peatükk on metoodikast, kolmas oskuskeeleõpetusest, mille toel erialakeelt arendada. Neljas peatükk tutvustab kõlatehnika ja käsitöö struktuuri, kus erandlikult on tähistatud kursiivkirjas kõik terminoloogiakomisjonis kinnitatud oskussõnad, et jälgida terminite mõju erialases tekstis. Viies peatükk tutvustab oskuskeele ja üldkeele erinevusi ja oskussõnavara arendamist üldiselt ning kuuendas peatükis on kõlatehnika oskussõnavara korrastamise ja arendamise töö tulemused. Lõputöö praktilise osana valmis seminaritöös esitatud suulise keele näidetele lisaks 20 kirjaliku teksti põhjal koostatud 389-st kõlatehnika oskuskeelendist koosnev loend (lisa 2) ja 75 terminikaarti (lisa 3). Igal terminil on ühtse vormiga 13-st infoväljast koosnev infokaart, kuhu on kantud: termini kohta teada olevad andmed (termin, muutevormid, sünonüümid, võõr- ja murdekeelsed vasted ja valdkonna), koostatud definitsioon, lisatud selgitused, näitelaused (suulistest ja kirjalikest allikatest) ning lisandunud märkused ja terminoloogia-komisjoni otsus. 75-st terminiettepanekust kinnitas käsitöö terminite komisjon 55, viis lükkas tagasi ja 15 suunas järgmisele koosolekule arutamiseks., http://www.ester.ee/record=b4577617*est

Lõputöö Traditsiooniliste võtetega valmistatud ruhnu naistekasukas tänapäevase rõivaesemena eesmärgiks on uurida, milline näeb välja ruhnu naistekasukas ning kuivõrd on ta kohandatav tänapäevaseks, kandmismugavusest lähtuvatele ootustele vastavaks rõivaesemeks. Ruhnu naistekasuka kõrval on allikatele tuginedes vaadeldud kõiki eestirootsi aladel 20.saj algusaastatel kantud kasukaid. Lõputöö praktilise osana valmis kaasaegne varrukalõikega ruhnu naistekasukas mille juures on kasutatud kõiki traditsioonilisi õmblusvõtteid ja detaile ning säilitatud ruhnu naistekasukale iseloomulikud proportsioonid ja siluett. Töö sisaldab erakogus asuva vana ruhnu naistekasuka lõikeskeemi ja uue kasuka lõiked. Uue kasuka valmimine on teksti ja fotodega dokumenteeritud alates nahkade valimisest kuni lõppviimistluseni., http://www.ester.ee/record=b4577729*est

https://www.ester.ee/record=b4638881*est

Lõputöö Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna - Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud eesmärgiks on anda ülevaade Põhja-Viljandimaa tanudest, tuues välja nende sarnasusi ja erinevusi, millistest materjalidest ja kuidas nad on valmistatud. Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna põlledest on tehtud põhjalik uurimus juba varasemalt seminaritöö käigus. Antud töö uurimuslik osa annab ülevaate Eesti tanudest, tavalistest lihtsalõikelistest tanudest. Selgitatud on tanu osad ja mõisted. Väike kokkuvõte on tanu tähtsusest meie rahvakommetes. Eraldi peatükk kajastab Põhja-Viljandimaa tanude iseloomulikke tunnuseid Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani ja Suure-Jaani kihelkondades. Töö teine pool koosneb nelja kihelkonna tanude ja põllede valmistamise kirjeldusest. Lõputöö praktilise osa eesmärgiks oli igast neljast kihelkonnast teostada üks põll ja üks tanu, mis kuuluvad ajaliselt ühte perioodi ja seetõttu on ühe tervikliku komplekti osad. Minu sooviks oli nende esemete valmistamise protsess praktiliselt ise läbi teha, et saada reaalne kogemus. Praktilise tööna valminud komplekte valmistades püüdsin saavutada museaalidele võimalikult sarnase tulemuse., http://www.ester.ee/record=b4577768*est

Minu lõputöö keskseks probleemiks on see, et vanad lõiked ja juhendid ei ole tänapäevaselt kasutatavad. Minu eesmärgiks on vanadest ajakirjadest mänguasjalõigete kogumine, lõigete küsitavuse kontrollimine ja nende kasutatavaks muutmine ning lõplikku valikusse jäänud mänguasjade praktiline läbivalmistamine. Võrdlesin ajakirjades pakutud mänguasju Tartu Mänguasjamuuseumi kogude ning arhiivfotode põhjal. Uurisin, kas leidub ka reaalseid viiteid sarnastele mänguasjadele? Kas mõni fotol näha olev mänguasi või muuseumieksponaat on natukenegi sarnane minu uuritavates vanades ajakirjades õmblemiseks pakutavaga? Kas võiks oletada, et keegi nende lõigete järgi kunagi mänguasju ka valmistas? Kokku panin metoodilise õppematerjali, kus vanadest ajakirjadest kogutud mänguasjade lõiked, mis on minu poolt täiendatud ja parandatud ning juurde andsin samm-sammulised metoodilised juhendid koos abistavate fotodega. Nende lõigete järgi õmblesin ka seeria omanimelistest mänguasjadest., http://www.ester.ee/record=b4577763*est

http://www.ester.ee/record=b4577790*est

Antud lõputöö on jätk seminaritööle „Helme kihelkonna põlled 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.” ning koosneb kahest osast kirjalikust ja loov-praktilisest. Kirjalikutöö eesmärgiks on leida vastus uurimisküsimustele: Kuidas jõudis heegeldamise oskus eesti maarahvani? Kuidas jõudis heegeldamine Helme kihelkonda? Kust sai eesti talunaine heegeldamiseks vajalikud materjalid? Teoreetiline osa toetub varem avaldatud kirjalikele allikatele ning eseme vaatlustele, millega seoses külastasin Viljandi Muuseumi. Sealses kogus uurisn 19. sajandi lõpu käterätikute heegelpitse ning võrdlesin neid Helme põlledel olevate heegelpitsidega. Allikate ja esemete uurimisel oli eesmärgiks välja selgitada, kuidas mõjutasid heegeldamise jõudmist maarahvani mõisad, rändkaupmehed ja laadad, 20. sajandi alguse käsitööalane ajakirjandus ning käsitööharidus koolides. Loov-praktilise töö eesmärgiks on luua kuuest kleidist koosnev kollektsioon, milles saaks taaselustatud Helma kihelkonna põlled. Kollektsiooni loomise juures on saadud inspiratsiooni Helme põlledest ning põlled on võetud eeskujuks materjalide ja kaunistuselementide valimisel. Loov-praktilisetöö kirjalik osa annab ülevaate kollektsiooni loomise protsessist ning sisaldab idee kirjeldust, materjalide valiku põhjendust, moe- ja tööjooniseid, lõigete skeeme ja hooldusjuhendeid., http://www.ester.ee/record=b4577744*est

Lõputöö praktilise osa eesmärgina valmisid kolm Muhu rahvarõivaseelikut, mis esindavad ajalooliselt erinevaid tehnoloogilisi arenguetappe. Eeltööna uurisin läbi lisaks seminaritöös käsitletule kõik Muhu Muuseumis leiduvad 40 seelikut. Nende mustreid analüüsides selgus, et kõik pikitriibulised seelikud olid liigitatavad varem seminaritöös esitatud tehnoloogilistesse arenguetappidesse ( 2-, 4-, 8- ja 12- niiepuuga kootud kangad). Kogemustega kangakudujana otsisin võimalusi, kuidas mõningaid ajaloolisi aeganõudvaid tööetappe lihtsustada ja kiirendada. Selleks asendasin käsitsi kirja korjamise niiepuude ja tallalaudade lisamisega. Seeliku kokkuõmblemise ajal tehtava kurrutamise asemel mõtlesin välja , kuidas kurruniite juba kangasse nii koe- kui lõimesuunas sisse kududa. Kõik uuenduslikud töövõtted õigustasid ennast ilma kvaliteedis järeleandmisi tegemata., http://www.ester.ee/record=b4577750*est

Lõputöö Ajaloolisest põllekandmisest inspireeritud kollektsioon kaasaegseid põllesid eesmärgiks on kavandada kollektsioon argiolukorras, ka väljaspool kodu kantavaid põllesid, ning seeläbi pakkuda kaasaegsetele naistele võimalus taasavastada igapäevasest kasutusest kadunud rõivaese. Põllekollektsiooni kavandamisel on kasutanud allikatena Eesti Rahva Muuseumis ning Viljandi Muuseumis leiduvaid etnograafilisi põllesid, pöörates esemeuurimuses tähelepanu lihtsamatele, arvatavalt töötegemisel kasutatud põlledele. Lisaks põllede materiaalsele olemusele on töös pööratud tähelepanu ka põlle kandmisega seotud tähendustele ja funktsionaalsusele. Töös on kasutatud ka ERMi etnograafilises arhiivis ja muuseumi korrespondentide vastuste vastavates sissekannetes leiduvat informatsiooni. Lisaks ajaloolise materjaliga tutvumisele ja analüüsimisele on põllekollektsiooni kavandamisel kasutatud erinevate elualade naissoost esindajate hulgas läbi viidud küsitluses saadud andmeid. Küsitlus valmis eesmärgiga kaardistada naiste võimalikke kogemusi põlle kandmisest ning valmidust põlle oma igapäevase rõivastuse osana kanda. Lõputöö kirjalik osa koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis kirjeldatakse ja analüüsitakse põlli puudutavaid kirjalikke allikaid ning kirjeldatakse põllekandmisega seotud kombestikku. Kombestiku kirjeldamisel ei käsitleta erinevate üleminekuriitustega seotud kombeid (n pulmad, matused), sest lõputöö tegeleb argise põllekandmisega seotud tavade uurimisega. Teine peatükk käsitleb muuseumis uuritud esemeid ning võrdleb neid kirjalike allikate andmetega. Kolmas peatükk kirjeldab praktilise osana valminud põlli ning põllede valmistamisele eelnenud küsitlust. Iga põlletüübi kohta on esitatud lihtne tööjoonis, selgitused ning hinnakalkulatsioon. Lisa nr 1 sisaldab valminud põllede fotosid, Lisas nr 2 on põllede kandmisega seotud küsitlusankeet, Lisa nr 3 sisaldab põllekandmist puudutava küsitluse tarvis valminud näidispõllede jooniseid. Lõputöö praktilise osana kujundati ajalooliste allikate uurimise ja küsitluse tulemusena kolm eri põlletüüpi – nn lihtne pliiatspõll, erinevatest kangastest kokku õmmeldud lapiline põll ja kähar, pidulikum põll. Kolmest eri põlletüübist valmis kokku 7 põlle., http://www.ester.ee/record=b4577772*est

https://www.ester.ee/record=b4478657*est