Search

Minu bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada, millised repertuaarid iseloomustavad uuringus osalenud eestlaste uudis- ja infomeedia kasutust kolme vanuserühma lõikes. Selle juures huvitas mind, kuidas uuritavad põhjendavad oma valikuid ja eelistusi. Enda eesmärkide saavutamiseks teostasin Q-metodoloogiat jälgiva uuringu, mille jaoks aitasid tudengid ainekursuse „Eesti meediasüsteem ja meediakasutus“ (õppejõud Signe Opermann ja Ragne Kõuts-Klemm) raames andmeid koguda. Faktoranalüüsi sobitusid 48 osaleja andmed, mille hulgas olid ka minu läbiviidud intervjuude andmed. Osalejad jaotusid vastavalt 15–20-aastased, 30–40-aastased ning 50–60-aastased. Teostasin andmetele faktoranalüüsi, mille käigus eristus edukalt 15–20-aastaste hulgast neli repertuaari, 30–40-aastaste hulgast viis ning 50–60-aastaste hulgast neli repertuaari. Noorte repertuaare iseloomustas eelkõige uute meediumite eelistus ja väljakujunemata eelistus väljaannete osas. Nooremas keskeas osalejad paistsid silma pigem laiahaardelise meediatarbimisega ning nende repertuaarid olid ka mitmekülgseimad. Vanemas keskeas osalejad olid selgelt rohkem traditsiooniliste kanalite poole kaldu ja seeläbi olid nad ka väga selgelt erinevad võrreldes noorte ja noorema keskeaga. Kokkuvõttes vastavad töö tulemused üldisele tendentsile, et meediatarbimine on killustunud ning inimeste harjumused on väga erinevad. Samuti joonistus välja väga erinev tarbimine iga vanusegrupi põhiselt. Töö annab põhjalikuma ülevaate inimeste meediatarbimise tagamaadest, mis on pakub head sisendit eestlaste meediatarbimise ilmestamiseks. Bakalaureusetöö tõestab, et eestlaste meediatarbimine on pidevalt muutuv ning nõuab rohkem uurimist, arvestades et viimased teadmised eestlaste meediatarbimise kohta tulid “Mina. Maailm. Meedia” uuringust 2014. aastal (Vihalemm ja Kõuts-Klemm, 2017).

Käesolevas bakalaureusetöös „Väärtused Saksa okupatsiooni aegses noorteajakirjanduses: ajakiri Eesti Noored (1944)“ uurisin, milliseid väärtusi püüti Saksa okupatsiooni ajal noortele loodud trükimeedia kaudu sisendada ja milline oli toonane ideaalse noore tüpaaž, kelleks püüti noort ajakirjanduse kaudu kasvatada. Selleks analüüsisin diskursusanalüüsi meetodi abil ajakirja iga ilmunud numbri juhtkirja. Bakalaureusetöö koosnes neljast osast. Esimeses peatükis kirjeldasin empiirilisi ja teoreetilisi lähtekohti, minnes alapeatükkides temaatiliselt järjest kitsamaks. Kõigepealt kirjeldasin ühiskonnakorda, üleüldist meelsus ja valitsevat ideoloogiat aastatel 1941-1944, mida teame Saksa okupatsioonina Eestis. Seejärel kirjeldasin noorsoo olukorda okupeeritud Eestis – haridust, kasvatust, tööteenistust ja noorteorganisatsioone. Viimaks kirjeldasin esimeses peatükis toonast ajakirjandusmaastiku ja ajakirja, mida analüüsima asusin – ajakirja Eesti Noored. Teises peatükis tõin välja eelnimetatud uurimistöö eesmärgi. Samuti sõnastasin teises peatükis uuringu eesmärgist lähtuvad uurimisküsimused, millele tahtsin vastust leida ning millist metodoloogiat uurimuse läbiviimisel kasutasin ja miks; põhjendan valitud valimit ning kasutusele võetud andmekogumis- ja analüüsimeetodeid. Kolmandas peatükis andsin ülevaate tehtud analüüsist ning kirjeldasin noortele sisendatud väärtusi, neile seatud eeskujusid ning ideaalse noore tüpaaži 1944. aastal ilmunud noorteajakirja Eesti Noored juhtkirjades. Kokku analüüsisin kuut juhtkirja, mille kõigi autor oli ajakirja vastutav toimetaja Herbert Michelson. Kui neljandas peatükis andsin vastused uurimisküsimustele ning arutlesin tulemuste üle, tehes kokkuvõtlikke järeldusi, siis viiendas peatükis reflekteerisin enese soorituse üle ning pakkusin ka edasiuurimise perspektiive. Kokkuvõtlikult võib väita, et analüüsi tulemusena eristus tugev ideaalse noore diskursus. Ajakirja juhtkirjad survestasid noori mahutuma raamidesse ning pakkusid lugejale mudelit, mida tuleks järgida, et olla aktsepteeritud. Õiget noort on kujutatud nt tööka, algatusvõimelise, kiire reageerimis- ja kohanemisvõimelise, kohusetundliku, võitlusvalmi, abivalmi, tähelepaneliku ja isamaalisena. Kellegina, kellel on sisemine kutsumus, tugev eesmärgitunne ja kes tegutseb suurema ühise eesmärgi nimel, mitte omakasupüüdlikest huvidest lähtuvalt.

Bakalaureusetöö eesmärk oli välja selgitada, millised on koolijuhtide meelest kommunikatsioonipraktikad ja roll haridusliku erivajadustega lastele mõeldud koolides ning millised on koolijuhtide meelest kommunikatsioonijuhtimise eripärad HEV-koolides. Eesmärgi saavutamiseks kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit, mis andis mulle võimaluse koolijuhtide erinevaid kogemusi ja valituid praktikaid paremini mõista. Intervjueerisin erinevaid Eesti HEV-koolide juhte. Kasutasin valimi moodustamiseks sihipärast valimit - võtsin e-kirja teel ühendust erinevate HEV-koolide juhtidega. Uuringus osales kaheksa koolijuhti. Uuringust selgus, et koolijuhtide arvates on kommunikatsioon nende töös väga olulisel kohal. Leiti, et kommunikatsioon tähendab peamiselt seda, kuidas erinevate huvipooltega suheldakse, samal ajal enda sõnumeid selgelt edasi andes. Üks peamisi kanaleid, mida kasutatakse on Facebook, kuhu jagatakse informatsiooni nii koolis toimuvate ürituste ja erinevate väljasõitude kohta. Ühe eripärana tõid koolijuhid välja, et kasutavad Facebooki inimeste teadlikkuse tõstmiseks HEV-laste ja -koolide kohta. Kusjuures soovitakse avalikkuse ees silma paista erinevate kaasaegsete õppemeetodite ning paindliku lähenemisega töös haridusliku erivajaduste lastega. Samuti pidasid uuringus osalenud koolijuhid oluliseks koostööd erinevate huvipooltega. Erinevate huvipoolte seas peeti olulisemaiks lapsevanemaid. Koolijuhtide arvamused lahknesid lapsevanematega suhtlemise keerukuse osas – ühelt poolt arvati, et suhtlus lapsevanematega on erinevatest huvipooltest kõige keerulisem, teiselt peeti lapsevanematega suhtlust lihtsaks. Üldiselt aga hinnati huvipooltega suhtlemise keerukust ja sagedust pigem vajadus- ja olukorrapõhiseks. Haridusliku erivajadustega lastele mõeldud koolide kommunikatsioonipraktikaid pole Eestis varem uuritud. Minu töö on sisendiks HEV-koolide kommunikatsiooni põhjalikumaks uurimiseks.

Magistritöö eesmärk oli uurida, milliseid mängulisi tegevusi saab kasutada 5- kuni 10-aastaste laste meedia-, info- ja digipädevusi arendamiseks. Lisaks viisin läbi fookusgrupi intervjuu, kus küsisin kaheksalt esimese kooliastme õpetajalt nende arvamust mängupõhiste meetodite kasutamise kohta meedia- ja digipädevuste õpetamisel. Selgus, et mängude olulisim komponent on laste omavaheline kogemuste jagamine. Just eakaaslased oskavad tuua konkreetse grupi jaoks kõige kõnekamaid näiteid, millest õppust võtta. Mängu juhtiva täiskasvanu roll on suunata ja täiendada laste arutelu nii, et sellest kujuneks turvalise käitumise soovitus. Luues hinnanguvabaks kogemuste jagamiseks usaldusliku õhkkonna, jaguneb õppimise ja õpetamise vastutus juhendaja ning laste vahel nii, et sellest on mõlemale osapoolele kasu. Nii ei pea õpetaja end kõikide uute mängude, platvormide ja trendidega süvitsi kurssi viima ning lapsed saavad kõige huvitavamate näidete varal õppida. Mängud võiksid olla vaheldusrikkad, pakkudes lastele nii füüsilist kui vaimset stimulatsiooni. Näiteks saab tunnikavasse pikkida koostööd soodustavaid ning gruppi ühendavaid jooksu- ja võistlusmänge. Nende korraldamisel on oluline lubada lastele mõistlikus koguses autonoomsust olukordades, mis pole õppe-eesmärkide saavutamise seisukohalt kriitilised. Tegevused võiksid olla kergesti ümberkohandatavad vastavalt laste internetikogemustele ja energiatasemele. Õpitu kinnistamiseks ja teadmiste kontrollimiseks võiks kavasse lisada reflekteerimist toetavaid tegevusi. Minu mängud on leitavad veebilehelt www.lasteaeg.ee. Fookusgrupis osalenud õpetajate suhtumine mängupõhisesse õppesse oli positiivne. Nad leidsid, et mängud arendavad lisaks digi- ja meediapädevustele ka teisi eluks vajalikke olulisi oskusi. Kuigi mängude läbiviimine ning digi- ja meediapädevuste õpetamiseks info hankimine on uuringus osalenud õpetajate sõnul lisatöö ja rollimängud ajamahukad, siis pedagoogide hinnangul on mängupõhise õpetamise kasutegur piisavalt suur, et selle meetodi rakendamiseks aega võtta.

Minu bakalaureusetöö eesmärgiks oli jõuda arusaamani, kuidas president Kersti Kaljulaid kasutas enda sümboolset võimu läbi kõnede. Uurisin seda presidendi kahe vabariigi aastapäeva kõne näitel. Valimi moodustasid Kaljulaidi kõige esimene vabariigi aastapäeva kõne 2017. aastal ning viimane aastapäevakõne 2021. aastal. Ühele presidendile keskendudes on võimalik märgata täpsemalt tema stiili, eripärasid ning muutuseid läbi aja. Uurimistöö fookuses olid presidendi kõnes domineerivad diskursused ning kuidas Kaljulaid neid erinevate retoorikavõtete abil esile tõstis ning omavahel suhestas, kujundades seeläbi oma sümboolse võimu toel ühiskonnas diskursiivset korda. Lisaks analüüsisin ka meediavälja ning kuidas Eesti suurimad uudiseportaalid presidendi vabariigi aastapäeva kõnele reageerivad. Kõneanalüüsiks kasutasin diskursusanalüüsi meetodit, mille raames analüüsisin mõlema kõne meta-, makro-, meso- ja mikrostruktuuri. Diskursusanalüüsi abil tõlgendasin ja kirjeldasin presidendi kõnesid, vaadates kuidas erinevad kõnestruktuurid diskursuseid esile toovad ning võimendavad. Meediavälja analüüsisin standardiseeritud kontentanalüüsi abil, mille käigus uurisin, kuidas käsitlevad arvamusartiklid presidendi kõnes esinenud diskursuseid. Täpsemalt kodeerisin seda, kas arvamusartiklid nõustusid, vastandusid, jäid neutraalseks presidendi käsitletud diskursuste suhtes või oli käsitlus ebaselge, rääkides hoopis teistest diskursustest. Diskursusanalüüsi käigus määrasin 2017. aasta kõnele neli erinevat diskursust ning 2021. aastal lisandus veel viies. Bakalaureusetöö käigus tuli välja, et president Kaljulaid tõi enda vabariigi aastapäeva kõnedes kõige enam esile õmblusteta ühiskonna diskursust ning võimendas neid peamiselt kolmikute, kontrastide, metafooride ja paaris loetelude abil. Enda kõnedes tagas ta sidususe peamiselt ühtlase stiili ja esitlusviisiga. Meediavälja kontentanalüüsi käigus selgus, et enamus autoreid keskenduvad presidendi kõnes sellele osale, mis on enim kooskõlas nende enda eluvaldkonnaga. Mõlema kõne puhul oli arvamusmeedia kõige enam võimendanud õmblustega ühiskonna diskursust, enamasti sellega nõustudes. 2021. aasta kõne puhul pakkus meedias palju kõneainet ka põhiseaduslik diskursus. Põhiseadusliku diskursusega oli meedia rohkem vastandunud kui nõustunud. Peamiselt oli arvamusartiklite keskmeks presidendi sõnavõtt üldhariduskoolide üleminekul täielikult eestikeelsele haridusele. Kuna see oli antud hetkel ühiskonnas ja poliitikas väga vastuoluline teema, siis meedia seda ka võimendas. 2017. aastal oli palju kõneainet pakkunud teemaks presidendi kõnelemine lähisuhtevägivallast. Kuna ükski president ei olnud seda teemat varem vabariigi aastapäeva kõnes puudutanud, siis oli see rahvale üllatuseks. Enamasti arvamusmeedia aga presidendi käsitlusega nõustus.

Artiklis uurisime COVID-19 pandeemia sotsiaalmajanduslikku mõju ühiskonnas tõrjutute seas Euroopa riikides ning millised tegurid seda mõjutasid. Selle analüüsimiseks, kasutasime nii abiorganisatsioonide klientide seas läbiviidud küsitluse kui ka abiorganisatsioonide töötajatega läbiviidud intervjuude ja töötubade andmeid. Tulemustest selgus, et enam kui kolmandik abiorganisatsioonide klientidest tundis, et COVID- 19 pandeemia sotsiaalmajanduslik mõju on olnud nende jaoks negatiivne. Neljast seatud hüpoteesist leidis kinnitust vaid üks – mida kõrgem on respondendi psühholoogiline kerksus, seda vähem koges ta negatiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Pandeemia sotsiaalmajanduslikud mõjud olid negatiivsemad nende seas, kes elasid oma kodus, olid nooremad või kes olid immigrandi või asüülitaotleja staatuses. Sotsiaalmajanduslikud mõjud olid väiksemad näiteks vanemas eas vastanute ning nende seas, kelle peamiseks sissetulekuallikaks olid sotsiaaltoetused. Artikli tulemused on olulised, sest aitavad paremini mõista, millised on olnud ühiskondlikult tõrjutute kogemused COVID-19 pandeemiaga ning kes on sotsiaalmajanduslikult enim pihta saanud. Tagamaks tõrjutute parem toimetulek ja vältimaks veelgi tõsisemate sotsiaalmajanduslike probleemide välja kujunemist, soovitame hädaolukordades leevendada kriteeriume, millele abivajajad teenustele ja toetustele ligipääsemiseks vastama peavad. Edasised uuringud võiksid kaasata suuremaid ning sihtpopulatsiooni suhtes esinduslikumaid valimeid ning võimaldada riikidevahelist võrdlust. Samuti võiks võrdlevalt uurida ka teisi ühiskondlikult tõrjutud rühmasid.

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida kaugtöö sageduse muutumist seoses koroonapandeemiaga ja selle sageduse muutumisega seotud tegureid koroonapandeemia tagajärjel. Esmalt toimus teemaga seotud kirjandusest ülevaate andmine. Sellest tulenevalt toimus kaugtöötamist mõjutavate tegurite defineerimine erinevatesse valdkondadesse, mille abil mõista ja prognoosida kaugtöötamise sageduse muutust. Autor kasutas töös Euroopa Sotsiaaluuringu 10. vooru Eesti andmeid. Kasutati multinoomset logistilist regressioonanalüüsi, et uurida mil moel sõltuv muutuja ehk kaugtöötamise sageduse muutumist erinevate sõltumatute tunnuste lõikes taustakategooriate taustal avaldub. Selleks loodi mudel, mis kaugtöötamise sagedustaseme muutumist prognoosis. Analüüsi tulemusel ilmnes, et kaugtöötamise mittevõimalikkust soodustavad statistilisel olulisel määral liht- ja oskusametitel töötamine. Statistiliselt olulisel määral on kõige enam tõenäosus kaugtöötamise sageduse tõusule suurlinna elanikel, naistel ning neil organisatsioonitöötajatel, kellelt eeldatakse ületundide tegemist. Samuti prognoosib analüüsimudel, et mida noorem on töötaja, seda suurem tõenäosus on kaugtöötamise sageduse tõusule. Kaugtöötamise sagedustaseme tõusu prognoosivad lisaks kõrgharidus, keskastme spetsialisti amet, spetsialisti amet ning avalikus sektoris töötamine, kuid mitte statistiliselt olulisel määral. Analüüsi on võimalik edasi arendada mitmes eri valdkonnas, seda nii kasutatud kirjanduse kui ka töö tulemuste põhjal. Antud tööd saab edasi arendada, uurides kaugtöötamise sageduse muutumist seoses koroonapandeemiaga, võttes arvesse peredünaamikaid ning kuidas kaugtöötamise sagedustaseme muutumine sugudevahelist ebavõrdust kujundab. Lõputöö tulemusena selgusid kaugtöötamise sageduse muutumistega seotud tegurid ning kuidas antud tegurid kujundavad inimese tasandil tema kaugtöö sagedustaseme muutumist koroonapandeemia tagajärjel. Antud teema on relevantne, kuna kaugtöötamine on muutunud püsivaks osaks töömaailmast ning selle üks riskidest on sugudevahelise stratifikatsiooni ning ebavõrduse stereotüüpide juurutamine., https://www.ester.ee/record=b5554166*est

The aim of this Master’s thesis is to find out about the types of violence the child protection workers in Estonia have been exposed to by clients and in what way they describe the aftermath and effects of that violence. The research questions were formed as follows: 1. According to the child protection workers, what are the types of violence by clients they have been exposed to at work? 2. How do the child protection workers describe the consequences/effects of the client violence they experienced? 3. According to the child protection workers, what were the measures taken at the workplace by superiors and/or workplace after the incidents? To conduct this qualitative research, eight Estonian child protection workers were individually interviewed using semi-structured interviews. Content analysis was used to analyse the research material. The interviewees represent different sizes of local governments from smaller municipalities to bigger cities and are geographically located unevenly almost throughout Estonia. The interviews took place during April of 2022. The results show that Estonian child protection workers are exposed to client violence, mainly to psychological violence including threats. The negative consequences of the client violence can be versatile and even devastating on the well-being, health, and the person’s ability to work. Some positive outcomes also came up, the main outcome being a positive effect on professional and personal growth. Most of the child protection workers acknowledged little or no support from the management in conjunction with client violence, yet some brought out the excellent level of management who have offered all the support needed. The vital and appreciated role of collegial support came up strongly throughout all the interviews., https://www.ester.ee/record=b5554192*est

https://www.ester.ee/record=b5554173*est

Töö eesmärgiks oli mõista, kuidas riigikaitseõpetuse õpetajad näevad riigikaitseõpetuse ainet. Täpsemalt uurisin, kuidas kirjeldavad riigikaitseõpetajad enda rolli aine kujundamisel, milliseid eesmärke peavad õpetajad ise kõige olulisemaks ainet õpetades ning millised on riigikaitseõpetuse arenguvõimalused tulevikus. Metoodika osas selgitasin kvalitatiivse uurimismeetodi valikut, ning horisontaalse sisuanalüüsi eelist käsitletava teema uurimiseks. Kvalitatiivsest uurimismeetodist tulenevalt viisime töö raames läbi riigikaitseõpetuse õpetajatega 10 intervjuud, milles osales kokku 18 õpetajat. Horisontaalset sisuanalüüsi kasutades viisin läbi induktiivse kodeerimine, mis võimaldas intervjuudes peamisi olulisi teemasid koondada ja analüüsida. Kokkuvõtteks on riigikaitseõpetuse õpetajate jaoks oluline olla hea õpetaja, mis tähendab, et õpetajal on sisemine motivatsioon, missioonitunne, ainet õpetada; õpetaja on kompetentne nii erialaselt, kui pedagoogiliselt; õpetajal on piisavalt isiklikke kogemusi, mida ainet õpetades õpilastega jagada. Olulised aine eesmärgid õpetajate jaoks on positiivsete hoiakute kujundamine ja kaitsetahte tõstmine, õpilaste riigikaitsealaste teadmiste arendamine ning viimaks praktiliste oskuste andmine õpilastele, et nad saaksid hakkama kriisiolukorras. Tulevikus võiks õpetajate meelest olla riigikaitseõpetus korraldatud tsentraalse üksuse poolt, et aine tase oleks kooliti ühtlane, samuti võiks mõningate muudatustega olla aine tulevikus kohustuslik, praegusel kujul aine ei sobi hästi kohustuslikuks aineks riiklikul tasandil. Ainemahu osas arvasid õpetajad, et vähemaga hakkama ei saaks, kuid mõnel juhul võiks olla haridussüsteemis võimalus valdkonnast huvitatud õpilastel riigikaitsealaseid teadmisi süvendatult õppida. Selle töö keskmes oli riigikaitseõpetuse aine nägemine ning mõistmine õpetaja silmade läbi, edasiarendusena peaks tulevikus uurima süvendatult ka teiste osapoolte vaateid seoses ainega. Näiteks, millisena näevad ainet Kaitsevägi, õpilased, koolide juhid, poliitikakujundajad. Veel oleks kindlasti hea uurida õpilaste interpretatsiooni aine eesmärkidest., https://www.ester.ee/record=b5554171*est

Antud bakalaureusetöö eesmärgiks oli analüüsida Marko Mihkelsoni, Aivar Mäe ja Mehis Viru juhtumi järel ilmunud sõnavõtjate tekstides esinevaid mustreid, võttes aluseks eetika diskursuse. Samuti, kuidas erinevaid väärtusi ja väärtuskonflikte kommunikeeritakse, kuidas skandaali kajastatakse, kuidas toimub avalik arutelu ning kuidas eetika diskursus väljendub nimetatud juhtumites ja milliseid väärtusi rõhutatakse. Analüüsiks kasutasin diskursusmeetodit, millest lähtuvalt moodustasin analüüsimiseks kategooriad. Kategooriad moodustusid vastavalt analüüsitud sõnavõtjate tekstidele ja nendes esinenud väärtuste ja meediaeetilistele võtmeteemadele. Kokku oli analüüsitavaid tekste 21. Sõnavõtjate tekstide analüüsis selgus, et neis esinesid erinevad väärtuskonfliktid ning nende lahendamiseks kasutati erinevaid argumente ning avalik arutelu mõjutab ühiskonna hoiakuid ja väärtusi. Antud juhtumid hõlmavad avaliku elu tegelasi ning tekitavad suurt avalikku huvi. Kõigis juhtumites esinesid anonüümsed allikad, mis tõi kaasa usaldusväärsuse küsimuse. Samuti leidus sõnavõtjate tekstides demagoogiavõtete kasutamist ja hinnangute andmist, mis võivad mõjuda skandaali kulgemisel manipuleerivalt infot moonutavalt, eriti kui põhinetakse faktiväidetel.

Minu bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada, millised repertuaarid iseloomustavad uuringus osalenud eestlaste uudis- ja infomeedia kasutust kolme vanuserühma lõikes. Selle juures huvitas mind, kuidas uuritavad põhjendavad oma valikuid ja eelistusi. Enda eesmärkide saavutamiseks teostasin Q-metodoloogiat jälgiva uuringu, mille jaoks aitasid tudengid ainekursuse „Eesti meediasüsteem ja meediakasutus“ (õppejõud Signe Opermann ja Ragne Kõuts-Klemm) raames andmeid koguda. Faktoranalüüsi sobitusid 48 osaleja andmed, mille hulgas olid ka minu läbiviidud intervjuude andmed. Osalejad jaotusid vastavalt 15–20-aastased, 30–40-aastased ning 50–60-aastased. Teostasin andmetele faktoranalüüsi, mille käigus eristus edukalt 15–20-aastaste hulgast neli repertuaari, 30–40-aastaste hulgast viis ning 50–60-aastaste hulgast neli repertuaari. Noorte repertuaare iseloomustas eelkõige uute meediumite eelistus ja väljakujunemata eelistus väljaannete osas. Nooremas keskeas osalejad paistsid silma pigem laiahaardelise meediatarbimisega ning nende repertuaarid olid ka mitmekülgseimad. Vanemas keskeas osalejad olid selgelt rohkem traditsiooniliste kanalite poole kaldu ja seeläbi olid nad ka väga selgelt erinevad võrreldes noorte ja noorema keskeaga. Kokkuvõttes vastavad töö tulemused üldisele tendentsile, et meediatarbimine on killustunud ning inimeste harjumused on väga erinevad. Samuti joonistus välja väga erinev tarbimine iga vanusegrupi põhiselt. Töö annab põhjalikuma ülevaate inimeste meediatarbimise tagamaadest, mis on pakub head sisendit eestlaste meediatarbimise ilmestamiseks. Bakalaureusetöö tõestab, et eestlaste meediatarbimine on pidevalt muutuv ning nõuab rohkem uurimist, arvestades et viimased teadmised eestlaste meediatarbimise kohta tulid “Mina. Maailm. Meedia” uuringust 2014. aastal (Vihalemm ja Kõuts-Klemm, 2017).

Käesoleva töö eesmärk oli uurida ajakirjandusorganisatsioonide struktuure ja nende muutusi Eesti meediamajade näitel. Muutustena struktuurides vaatlesin kahte aspekti, arvulised muutused ja struktuuriüksuste ehk osakondade tähistuste muutused. Esimene neist kajastub struktuurides töötajate ja osakondade arvus, teine struktuuriüksuste ehk osakondade nimedes. Analüüsi tegemiseks kaardistasin esmalt töö teoreetilises osas, milliseid ajakirjandusorganisatsioonide struktuurimuutus te ajendeid on empiiriliselt käsitletud. Kaardistusest kujunesid välja järgnevad enim esile kerkinud teemad, mille valguses töös edaspidi muutusi uurisin: majandusloogika ja -keskkond ning selle muutumine; tehnoloogia muutumine; tehnoloogia arengutest ajendatud uued ajakirjandussuunad; ajakirjandusorganisatsiooni väline kriis; kommertsialiseerimine; ettevõtte liitumised ja muutused juhtimises; uus turg või toode. Uurimusküsimustele vastamiseks kogusin materjali väljaannete kodulehtede baasil, et tuvastada organisatsiooni struktuur. Struktuuri määramiseks ja selle analüüsimiseks kasutasin kvantitatiivset sisuanalüüsi meetodi võtteid. Sama tegin ka leidmaks ja analüüsimaks võimalikke põhjendusi, mida meedia avalikes allikates on muutuste põhjusteks toodud. Peamise järeldusena võib välja tuua, et ajakirjandusorganisatsioonide struktuur ja töötajaskond selles on iga-aastaselt muutuses. Vahelduvad nii osakondade suurused kui ka osakondade olemasolu üldiselt. Seoses uute valdkonnapõhise trendidega või majanduslike eesmärkide uuenemisega tekib osakondi juurde või kaotatakse ära. Kümnendi jooksul on näha ajakirjandusliku sisuga tegelevate osakondade suuruste kas samale tasemele jäämist või vähendamisi nende töötajaskonna hulgas. Turundus, müügi ja reklaamiga tegelevad osakonnad on perioodil 2010-2020 pigem kasvanud. Sellest võib järeldada rõhuasetust ajakirjandusväljaannete tulu teenimisele läbi müügi ja reklaami.

Minu magistritöö eesmärk oli selgitada välja Eesti kodanikualgatuste (n=13) esindajate arusaamad veebiaktivismist ja släktivismist ning see, milliseid probleeme ja võimalusi nad selles näevad. Lisaks kaardistasin valimisse kuulunud kodanikualgatuste esindajate peamised aktivistide tüpoloogiad (Neumayer jt, 2016). Andmete kogumiseks viisin läbi fookusgrupi intervjuud (n=4) ja kvalitatiivse teemaanalüüsi. Käesolev magistritöö annab vastuse, et valimisse sattunud kodanikualgatuste esindajad on enamuses vastuolulised aktivistid (Neumayer jt, 2016: 139), kes võitlevad, et luua muutust ning ei karda vajadusel vastanduda ka seadusega (ibid.). Infoühiskonnas ei oleks kodanikualgatus ja sotsiaalne aktivism mõeldav ilma veebiplatvormideta, mis tähendab, et veebiaktivism on aktivismi lahutamatu osa. Nii Vegh (2003: 74) kui Cammaerts (2015) on toonud veebiplatvormide tugevusena välja info kiire ja laialdase leviku. Eesti kodanikualgatuste esindajad ei erista suures plaanis släktivismi ülejäänud veebiaktivismist. Neumayer jt (2016: 142) loodud aktivistide tüpoloogia seab kahtluse alla släktivismile omistatud negatiivse tähendusvälja. Mitmed liikumiste esindajad ei olnud varasemalt släktivismi mõistega kokku puutunud, mis tähendab, et nad ei saanud seda ka negatiivsena tajuda. Ennekõike nähakse släktivismis võimalust edastada sõnumit, informatsiooni, anda nõu ja kutsuda kodanikke üles aktivismile. Nii nagu on kirjutanud Picone jt. (2019: 2019) ja Christensen (2011), näevad ka intervjueeritavad probleemina seda, kui tegevust tehakse ühekordselt ja oma staatuste upitamiseks. Kõige enam nähti negatiivseid släktivismi ilminguid Facebooki pildiraamide vahetamises ehkki oli ka kodanikualgatusi, kes on kasutanud neid enda kuuldavaks tegemisel või kes leiavad, et see loob kogukonna tunde ning annab inimestele valjuhäälselt märku sellest, mida pooldatakse, mis omakorda tagab sarnaselt mõtlevate inimeste teineteise märkamise küberruumis. Valimisse sattunud kodanikualgatuste seas oli ka neid, kelle aktivism põhineb släktivistlikel tegevustel ehk iga kodanikualgatus ei otsi uusi reaalelus tegutsevaid aktiivseid liikmeid, vaid hoopiski seda, et nende mentaliteet jõuaks massidesse ning looks seeläbi teistsuguse mõttemalliga tuleviku.

https://www.ester.ee/record=b5508538*est

Õpilaste heaolu on haridussüsteemides järjest suurema tähelepanu all ning otsitakse võimalusi selle suurendamiseks. Ideaalmaailmas tuvastataks esmalt probleem, nt „teises ja kolmandas kooliastmes on õpilaste vahel palju konflikte ja vähe koostööd ning see vähendab vaimset heaolu ja halvendab õpitulemusi“. Järgmiseks püütaks leida selle probleemi põhjusi, sh juurpõhjusi, nt „koolid ei paku õpilastele piisavalt nende arenguvajadusi arvestavaid võimalusi oma autonoomia, seotuse ja kompetentsuse tunde kogemiseks“. Järgmiseks kavandataks sekkumisi selle probleemi leevendamiseks, nt „koolitus õpetajatele õppija toimevõimet toetava õpikeskkonna kujundamiseks“ või „kolmepäevane metsamatk õpilastele, et nad saaksid tegutseda väljaspool kooli rollimustreid“ või ka hoopis midagi muud. Siis toimuksid katseprojektid ja nende hindamise põhjal otsustataks sekkumist rakendada, muuta või sellest loobuda. Reaalmaailmas võivad aga sekkumised välja kasvada õhinapõhistest algatustest ilma tugeva teoreetilise ja metoodilise aluseta. Üks võimalus oleks selliseid algatusi ignoreerida, teine oleks pakkuda motiveeritud eestvedajatele suuniseid, kuidas muuta oma tegevus süsteemsemaks ning näidata, et sellel on sihtrühmale soovitud mõju. Käesolevas töös on otsitud vastust küsimusele, missugused on seiklusprogrammi KLAPP mõju hindamise võimalused. Esmalt on antud ülevaade teemakohasest kirjandusest, sh käitumisele suunatud sekkumiste senisest hindamisest Eestis. Esile on toodud võimalikud probleemkohad ja piirangud, millega programmi hindamisel arvestada tuleks. On kaalutud erinevate sekundaarandmete kasutusvõimalusi ning leitud, et praegu olemas olevad andmestikud senisel kujul ei paku selleks piisavalt võimalusi. Enim potentsiaali oleks riikliku üldhariduskooli rahuloluküsitluse andmestikul, kui küsimustik sisaldaks ka küsimust vastaja klassi kohta ning seda viidaks läbi kas igal aastal või vähemalt lisataks 6. klassi küsitlus. Varasema uuringu leidude põhjal on konstrueeritud KLAPPi programmiteooria ning sõnastatud tulemusnäitajad, mille põhjal selle mõju hinnata. Hindamiseks on koostatud eksperimentaalse hindamise plaan: sobitatud paaride meetodil loodud ootelehe-kontrollrühmaga eksperiment eel- ja järelmõõtmisega. Kontrollrühmaga eksperiment võiks anda programmi loojatele ja rakendajatele enim kindlust, kas sellel on sihtrühmale soovitud mõju. Hindamine on teooriapõhine, st arvestab mõju tekkimise põhjuslikku mehhanismi, kuna see võib anda nii sekkumise rakendajatele kui teistele sekkumiste kavandajatele rohkem ja rikkamat teavet, tegemata eksperimenti ennast märkimisväärselt keerukamaks või kulukamaks. KLAPPi mõju hindamine praktikas seisab alles ees; loodetavasti leiavad programmi autorid selleks ressursse. Käesolev töö pakub suuniseid, mida hindamist kavandades aluseks võtta ning millest võib kasu olla ka uute käitumuslike sekkumiste algatajatele.

https://www.ester.ee/record=b5541914*est