Search

Study question:Do the spectrum and prevalence of comorbidities of endometriosis and irritable bowel syndrome (IBS) overlap? Summary answer:Despite several overlapping symptoms, the most significantly associated comorbidities of endometriosis and IBS are different and are rather related to the organ systems primarily involved in the index diagnosis. What is known already:Endometriosis and IBS both have several similar unspecific symptoms, such as recurrent abdominal pain, cramping and anxiety, and both diseases affect young women and are associated with a number of comorbidities causing a poor quality of life. However, a detailed study, revealing the full spectrum of endometriosis and IBS comorbidities in the same study population, is lacking. Study design, size, duration:This article presents a retrospective in silico analysis of the data from a large nationwide biobank-based cohort consisting of 121 773 women. After excluding all first- and second-degree relatives, the data of up to 65 421 women were analyzed. Participants/materials, setting, methods:International Classification of Disease-10 diagnosis main codes associated with endometriosis (N80) and IBS (K58) diagnoses were identified from the Estonian Biobank dataset by linking with the Estonian Health Insurance Fund and other relevant registries. The associations between N80 and K58 and other diagnosis codes were tested using logistic regression, adjusting for age at recruitment and 10 genetic principal components to account for potential population stratification. Bonferroni correction was applied to account for multiple testing. Main results and the role of chance:Both women with endometriosis and IBS suffered from more conditions compared to the control group, with 226 and 428 diagnosis codes statistically significantly more frequent in women with respective diagnosis compared to controls. Women suffering from both conditions had 275 significantly associated comorbidities. A remarkable proportion of women with IBS or endometriosis suffered also from endometriosis (9.0%) or IBS (13.6%), respectively. In endometriosis, the most prevalent diagnoses were related to diseases of the genitourinary system (33 N-category codes) and in women with IBS, the most associated diagnoses were related to digestive disorders and gastrointestinal tract (52 codes from K-category). Among the most significant diagnoses in endometriosis were uterine leiomyomas (D25), menstrual disorders (N92) and infertility (N97) (P < 1 × 10-315 for all), and in IBS, lactose intolerance (E73), gastritis and duodenitis (K29) and functional dyspepsia (K30) were in the top list of most significant comorbidities (P < 1 × 10-315 for all). Limitations, reasons for caution:The information about the severity stages of endometriosis and subtypes of IBS was not available for analysis. The findings may not be fully extrapolated to all female populations, because all participants were from one geographic area and had good access to health services. Wider implications of the findings:These findings support previous studies that have found a high prevalence of pre-selected comorbidities in women with endometriosis and IBS. However, taking into account the differences in the full spectrum of comorbidities of endometriosis and IBS may aid in diagnosing these disorders. Women and healthcare providers need to be aware that women with endometriosis are at high risks of complications during pregnancy and should be carefully monitored.

Correction: Volume: 101 Issue: 4 Pages: 868-868 DOI: 10.1093/biolre/ioz092 Non

Endometrioosi diagnoosimiseks puuduvad siiani mitteinvasiivsed ja minimaalselt invasiivsed biomarkerid ning haiguse diagnoos põhineb peamiselt laparoskoopilisel operatsioonil ja endometrioosikollete histoloogilisel uuringul. Kuigi endometrioosi biomarkereid on vereplasmast ja -seerumist, uriinist, menstruaalverest, emakaõõne aspiraadist ja ka endomeetriumi koest aktiivselt otsitud, on leitud markerite usaldusväärsus endometrioosi diagnoosimisel jäänud siiski tagasihoidlikuks. Ülevaates on tehtud kokkuvõte endometrioosi biomarkerite otsingute hetkeseisust ja leitud markerite kasutatavusest kliinilises praktikas. Eesti Arst 2017; 96(6):335–341, Eesti Arst, Juuni 2017

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Endometrioos on tõsine günekoloogiline haigus, mida iseloomustab emaka limaskesta ehk endomeetriumi koe kasvamine kolletena väljaspool emakaõõnt. Vaatamata intensiivsetele uuringutele on siiani ebaselge, miks endometrioosikolded moodustavad ja millised on need molekulaarsed muutused, mis haiguse kujunemisele kaasa aitavad. Endometrioosi tekkemehhanismide väljaselgitamist on oluliselt hõlbustanud mikrokiibi- ja sekveneerimistehnoloogiate kiire areng, mis võimaldavad ülevaatlikult kirjeldada molekulaarseid muutuseid endometrioosikolletes ja endomeetriumis. Varasemad suure läbilaskevõimega tehnoloogiatel põhinevad endometrioosi uuringud on paraku jõudnud vastukäivate tulemusteni, mis viitab suure tõenäosusega erinevustele katsete disainis ja seetõttu on väga oluline juba uuringut planeerides pöörata tähelepanu võimalikele kitsaskohtadele. Antud töö eesmärgiks oli leida endometrioosi kujunemist mõjutavaid geneetilisi, epigeneetilisi ja mikroRNAde tasemete muutuseid nii endometrioosikolletes kui ka endomeetriumis, kasutades selleks hoolikalt valitud katseskeemi ja mikrokiipidel ning süvasekveneerimisel põhinevaid tehnoloogiaid. Töö tulemuste põhjal võime järeldada, et kromosomaalsed ümberkorraldused endometrioosikolletes ja endomeetriumis ning muutused endomeetriumi DNA metülatsioonimustris ei ole endometrioosi kujunemise esmasteks põhjusteks. Leidsime viis endometrioosikolletes kõrgelt ekspresseeritud mikroRNAd, mille taseme määramine võimaldab ilma histoloogiliste uuringuteta koldeid tuvastada. See uuring tõi välja ka uuringudisaini olulisuse, näidates et kollete mikroRNA tasemete määramiseks tuleb arvesse võtta kollet ümbritseva koe normaalset mikroRNA profiili. Samuti näitasime, et menstruaaltükli jooksul toimuvad endomeetriumi DNA metülatsioonimustris olulised muutused, mida tuleb haigusseoseliste markerite otsimisel kindlasti arvestada., Endometriosis is a serious gynaecological disease characterized by the growth of functional endometrial tissue outside the uterus. Despite of extensive research it is still unclear why endometriosis develops and what are the molecular events triggering the implantation of endometrial cells into the wrong location. The fast development of microarray and sequencing-based technologies has opened new possibilities to describe molecular changes in endometriotic lesions and endometria of endometriosis patients. However, previous high-throughput studies in endometriosis have provided conflicting results, most probably due to the differences in study design and therefore, it is extremely important to pay attention to possible shortcomings before planning the study. The aim of our study was to find genetic, epigenetic and microRNA markers in endometriotic lesions and endometrial tissue that contribute to the endometriosis development, by using carefully planned study design and high-throughput analysis methods. Based on the results of our study we propose that chromosomal alterations in endometriotic lesions and endometrium and changes in endometrial DNA methylation are not the key events responsible for disease development. In microRNA study, signature of five upregulated microRNAs in endometriotic lesions that enable correct diagnosis of endometriotic lesions without the need for traditional histological evaluation of tissue biopsy, was found. Also, the results of this study accentuated the relevance of study design and indicated that for identification of lesion specific miRNAs the normal miRNA signature of healthy tissue should be considered. Furthermore, we found that normal epigenetic changes occurring in endometrium across the menstrual cycle phases should be considered when looking for disease-specific DNA methylation markers.

Uuringu eesmärk. Töö eesmärgiks oli anda ülevaade aastatel 2005–2008 endometrioosile viitavate kaebustega naistearsti vastuvõtule pöördunud ning diagnostilise laparoskoopia/laparotoomia läbinud patsientide küsitluslehtede andmetest ning leida võimalikke endometrioosiga seotud kaebuseid ja riskitegureid. Metoodika. Retrospektiivne uuring, mille valimi moodustasid TÜ Kliinikumi naistekliinikus laparoskoopia/laparotoomia läbinud 170 naist, kellest 118-l (69,4%) diagnoositi endometrioos ja 52-l (30,6%) haigust ei tuvastatud. Patsiendid, kellel operatsiooni käigus endometrioosi ei tuvastatud, moodustasid edasistes analüüsides kontrollrühma. Tulemused ja järeldused. Uuringus osalenud endometrioosi ja kontrollrühma naiste üld- ja reproduktiivanamneesis olulisi erinevusi ei leitud, kuid endometrioosiga patsiendid kaebasid mõnevõrra sagedamini kogu menstruatsiooni kestel esinevaid alakõhuvalusid ning menstruatsiooniaegset valulikkust või veritsust defekatsioonil. Kontrollrühma naised olid sagedamini suitsetajad (32,7% vs 17,8%, p = 0,02) ning olid rohkem põdenud sugulisel teel levivaid haigusi (48,1% vs 25,4%, p = 0,01). Võrreldes endometrioosi mõõduka-raske vormiga esines minimaalse-kerge vormi korral sagedamini viljatust (vastavalt 34,7% ja 76,8%; p vs 27,5%; p = 0,02). Kokkuvõttes leidsime, et kogutud anamneesi ja kaebuste alusel on raske ennustada endometrioosi esinemist ja raskusastet. Diagnoos kinnitatakse vaid laparoskoopilise ja histoloogilise leiu põhjal. Endometrioosi kergemad vormid on aga seotud naise reproduktiivfunktsiooni häiretega – viljatuse ja spontaanabortidega. Eesti Arst 2011; 90(7):321–326, Eesti Arst, August 2011

Geneetilise põhjusega viljatus diagnoositakse 10–15%-l viljatutest meestest. Sagedasemateks teadaolevateks geneetilisteks põhjusteks on autosoomsete ja sugukromosoomide arvu, struktuuri ja ümberpaiknemise anomaaliad. Lisaks on tuvastatud suur hulk reproduktiivsüsteemiga seotud geene ja neis esinevaid geenivariatsioone, mille roll meeste viljatuse patogeneesis ei ole üheselt selge. Senised meeste viljatuse ja geenivariatsioonide vahelised uuringud on olulisi seoseid leidnud vaid vähestel juhtudel. Siiski on geneetilised uuringud kiiresti ja pidevalt arenev valdkond. Saadud teadmised peaksid tooma kliinilisse meditsiini uusi geneetilisi markereid, mis võimaldaksid senisest edukamalt diagnoosida meeste geneetilist viljatust. Artiklis on antud lühiülevaade meeste viljatuse geneetilistest põhjustest ning tutvustatud mõningaid võimalikke mehe viljakust mõjutavaid geene ning geeni polümorfi sme. Eesti Arst 2008; 87(9):628−634, Eesti Arst, September 2008

Androgeenid, testosteroon ja dihüdrotestosteroon (DHT) toimivad seondumisel androgeeni retseptorile (AR), mõjutades seeläbi androgeen-sõltuvate geenide transkriptsiooni ning stimuleerides ja säilitades spermatogeneesi. AR geeni ühenukleotiidsed polümorfismid (SNP-d) ning CAG ja GGN mikrosatelliitsed variatsioonid võivad mõjutada AR aktiivsust ning seeläbi meeste viljakust. Ensüüm 5α-reduktaas (SRD5A) redutseerib testosterooni sihtmärkkudedes bioloogiliselt aktiivseks DHT-ks. 5α-reduktaasi tüüp 2 geeni (SRD5A2) polümorfismide mõju ensüümi aktiivsusele on vähe uuritud. Antud töös uuriti kuue AR geeni ühenukleotiidilise polümorfismi, kahe trinukleotiidse kordusjärjestuse (CAG ja GGN) ning viie SRD5A2 geeni polümorfismi võimalikke seoseid idiopaatilise mehepoolse viljatusega. AR geenis tuvastati 13 sagedasemat haplotüüpi, millest HAP4 osutus riskihaplotüübiks (OR = 5,15; 95% CI = 1,75–15,15; p = 0,003). Samuti leiti, et CAG/GGN mikrosatelliitsete kordusjärjestuste arv ei erinenud uuritavates gruppides. SRD5A2 geeni SNP-de analüüsil leiti, et SNP2 G alleel oli seotud riskiga oligozoospermia (OR = 2,98; 95% CI 1,26 – 7,05; p = 0,013) ja azoospermia (OR =2,87; 95% CI 1,01 – 8,19; p = 0,048) tekkimiseks. Samuti leiti, et SNP1 C alleel, SNP3 A alleel ja SNP4 C alleel suurendasid riski viljatuse kujunemiseks.