Search

ObjectiveWomen of reproductive age are exposed to ubiquitous chemicals such as phthalates, parabens, and per- and polyfluoroalkyl substances (PFAS), which have potential endocrine disrupting properties and might affect fertility. Our objective was to investigate associations between potential endocrine-disrupting chemicals (EDCs) and female fertility in two cohorts of women attending fertility clinics.MethodsIn a total population of 333 women in Sweden and Estonia, we studied the associations between chemicals and female fertility, evaluating ovarian sensitivity index (OSI) as an indicator of ovarian response, as well as clinical pregnancy and live birth from fresh and frozen embryo transfers. We measured 59 chemicals in follicular fluid samples and detected 3 phthalate metabolites, di-2-ethylhexyl phthalate (DEHP) metabolites, 1 paraben, and 6 PFAS in >90% of the women. Associations were evaluated using multivariable-adjusted linear or logistic regression, categorizing EDCs into quartiles of their distributions, as well as with Bayesian Kernel Machine Regression.ResultsWe observed statistically significant lower OSI at higher concentrations of the sum of DEHP metabolites in the Swedish cohort (Q4 vs Q1, β = -0.21, 95% CI: −0.38, −0.05) and methylparaben in the Estonian cohort (Q3 vs Q1, β = -0.22, 95% CI: −0.44, −0.01). Signals of potential associations were also observed at higher concentrations of PFUnDA in both the combined population (Q2 vs. Q1, β = −0.16, 95% CI -0.31, −0.02) and the Estonian population (Q2 vs. Q1, β = −0.27, 95% CI -0.45, −0.08), and for PFOA in the Estonian population (Q4 vs. Q1, β = −0.31, 95% CI -0.61, −0.01). Associations of chemicals with clinical pregnancy and live birth presented wide confidence intervals.ConclusionsWithin a large chemical mixture, we observed significant inverse associations levels of DEHP metabolites and methylparaben, and possibly PFUnDA and PFOA, with OSI, suggesting that these chemicals may contribute to altered ovarian function and infertility in women.

Taust. D-vitamiin mõjutab rohkem kui 200 geeni ekspressiooni, mistõttu on see vitamiin oluline paljudes füsioloogilistes protsessides. Inimene vajab D-vitamiini kogu elu vältel, ent kriitilise tähtsusega on see raseduse ajal. Rasedad naised ja nende vastsündinud moodustavad hüpo-D-vitaminoosi riskirühma ning D-vitamiini puudulikkusest on saanud ülemaailmne probleem. Eesmärk. Analüüsida Eesti naiste rasedusaegset vereseerumi D-vitamiini sisaldust, seda määravaid tegureid ning hinnata D-vitamiini vähese sisalduse mõju ema ning lapse tervisele. Meetodid. Analüüsiti TÜ Kliinikumi naistekliiniku tervete rasedate (n = 118) anamnestilisi ning kliinilisi andmeid raseduse II trimestril ja sünnitusjärgsel perioodil ning andmeid nende vastsündinute loost. Vereseerumi D-vitamiini sisaldus määrati kemoluminestsents- immuunmeetodil. Andmete analüüsiks kasutati lineaarset ja logistilist regressioonanalüüsi ning kohandamist seoseid mõjutavatele teguritele. Tulemused. Eesti rasedate D-vitamiini sisaldus seerumis oli keskmiselt 55,0 ± 22,8 nmol/l, jäädes 79,7%-l (95% uv 71,1–86,3) uuritavatest alla referentsväärtuse (75 nmol/l) ning 17,8%-l (95% uv 11,6–26,1) esines D-vitamiini puudulikkus (≤ 30 nmol/l). D-vitamiini väärtused vereseerumis sõltusid kalendrikuust ja naise raseduseelsest kehamassiindeksist. Rasedusaegne D-vitamiini vähene sisaldus oli seotud suurema rasedusaegse kaaluiibega, vajadusega sekkuda sünnitusse, makrosoomse lapse sünniga, lapse kehvema Apgarihindega, lapse sünnijärgse kohanemisraskusega ning ema rasedusjärgse arteriaalse vererõhu kätevahelise erinevusega üle 10 mm Hg. Järeldused. D-vitamiini väike sisaldus on Eesti rasedate naiste hulgas sage ning selle peamisteks riskiteguriteks on raseduse kandmine vähese päikeseintensiivsusega kalendrikuudel ning raseduseelne rasvumine. D-vitamiini väike sisaldus mõjutab ebasoodsalt raseduse kulgu ning ema ja lapse tervisenäitajaid. Eestis suvekuudel talletatud D-vitamiini varud ei ole talviseks perioodiks piisavad. Lähtudes sellest, soovitame määrata vereseerumi D-vitamiini sisaldust hüpo-D-vitaminoosi riskirühmal ehk rasedatel naistel ning vajaduse korral seda toidulisanditena juurde manustada. Kirjanduse andmetele tuginedes näeme vajadust suurendada D-vitamiini profülaktilist doosi päevas 70–80 IU/kg., Eesti Arst, Veebruar 2017

Gestatsioondiabeet (GDM) on rasedusaegne suhkru ainevahetuse häire, mis taandub pärast sünnitamist. See mõjutab kuni 14% kõikidest rasedusjuhtudest ning on ebasoodsa mõjuga nii emale kui tema vastsündinud lapsele. Uusim teaduskirjandus lubab arvata, et GDM on heterogeenne haigus ning praegused diagnoosikriteeriumid ei erista GDMi põhjuseid ega tuvasta kõiki hilisema diabeedi riskiga rasedaid naisi. Töö eesmärgiks oli analüüsida seda hüpoteesi.