Search

Taust ja eesmärk. Vaimse tervise probleemid põhjustavad olulist rahvastiku tervisekadu nii Eestis kui ka mujal maailmas. Seoses COVID-19-pandeemiaga on depressiooni ja teiste vaimsete häirete esinemine sagenenud. Töö eesmärk on kirjeldada depressiooni sümptomite levimust täiskasvanud Eesti elanike hulgas ning analüüsida selle seoseid tervise ja koroonaviirushaigusega seotud teguritega. Metoodika. Töö põhineb Tervise Arengu Instituudi (TAI) 2021. aasta kevadel (13.04.–05.05.2021) korraldatud uuringu andmetel. Küsitlusele vastas 3604 inimest, uuringu vastamismäär oli 35%. Analüüsi kaasati 3557 vastaja andmed. Depressiooni sümptomite esinemist hinnati emotsionaalse enesetunde küsimustiku (EEK-2) abil. Arvutati levimus ja logistilise regressioonanalüüsi abil leiti kohandatud šansisuhted (adjusted odds ratio, AOR) koos 95% usaldusvahemikega. Tulemused. Viimase kuu jooksul oli depressiooni sümptomeid esinenud 18,6%-l vastajatest (95% uv 17,3–20,0). Depressiooni sümptomeid oli COVID-19-pandeemia ajal naistel oluliselt rohkem kui meestel (21,6% vs. 15,2%, AOR = 1,8). Kohandatud analüüsi kohaselt oli depressiooni sümptomite esinemise šanss oluliselt suurem noorematel täiskasvanutel võrreldes 70–81aastastega (nt 20–29aastastel AOR = 12,0; 30–39aastastel AOR = 6,0 ja 30–39aastastel AOR = 3,8). Depressiooni sümptomite kogemise šanss oli oluliselt suurem kehvema elujärjega, töötutel ja mittetöötavatel ning üksi elavatel vastajatel, samuti neil, kellel oli kehvem tervise enesehinnang, vähem lähedasi, kellele mure korral toetuda, ning neil, kes tarvitasid alkoholi tervist ohustavas koguses ja suitsetasid aeg-ajalt tava- või e-sigarette. Järeldused. Ligikaudu iga viies inimene oli viimase kuu jooksul kogenud depressiooni sümptomeid. Ennetustegevustes tuleks suuremat tähelepanu suunata eelkõige naistele, noorematele vanuserühmadele, väiksema sotsiaalse tugivõrgustiku ning kehvema elujärjega isikutele., Eesti Arst, 2022: November

Taust ja eesmärk. Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring (TKU) on kõige pikemat aega korraldatud tervist käsitlev küsitlusuuring Eestis. Artiklis on kirjeldatud 2018. aasta kevadel toimunud 15. uuringuvooru metoodikat ja peamisi tulemusi. Meetodid. Läbilõikelise posti­ ja veebiküsitlusena toimunud uuring põhineb rahvastikuregistrist saadud kihitatud juhuvalimil (5000 kirjet), mis moodustati Eesti 16–64aastastest inimestest. Küsimustik hõlmas vastajate toitumist, kehalist aktiivsust ning liikluskäitumist, suitsetamist ja alkoholi tarvitamist, terviseseisundit ning arstiabi ja ravimite kasutust. Uuringu kohandatud vastamismäär oli 51,4%. Tulemused. Enamik toitumise, füüsilise vormi ja kehakaalu näitajaid ei ole võrreldes eelmise uuringuga oluliselt muutunud. Samuti ei ole alkoholi tarvitamise sageduses ja tarvitatud koguses võrreldes 2016. aasta tasemega olulist muutust toimunud. Statistiliselt oluliselt on vähenenud suitsetajate ning passiivse suitsetamise osakaal. Oma tervist hindas heaks või üsna heaks 50% vastanutest, teisalt on sama palju vastajaid, kellel esineb pikaajalisi terviseprobleeme või tervisega seotud igapäevategevuste piiranguid. Vähenenud on üleväsimust (43%) või depressiooni (17%) tundnud vastajate osakaal. Arstiabi ja ravimite kasutuses märgatavaid muutusi ei ole toimunud. Järeldused. TKU annab vajaliku tervikpildi Eesti tööealiste inimeste tervisest ja tervisekäitumisest. Uuringute ühetaoline metoodika ja ligi 30 aasta pikkune periood võimaldavad kirjeldada usaldusväärselt paljude näitajate muutust ajas., Eesti Arst, 2019: August

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, „Milline on Teie tervis üldiselt?” on küsitlusuuringutes sagedasti kõlav küsimus. See lihtne enesehinnangule tuginev terviseseisundi mõõdik on laialdaselt kasutusel ning tõendus varasematest uuringutest kinnitab instrumendi valiidsust rahvastiku terviseseisundi hindamisel ning edasiste tervisetulemite prognoosimisel. Rainer Reile doktoritöö analüüsis subjektiivse tervise hindamismehhanisme, tervise enesehinnangu aluseks olevaid tegureid ja nende sotsiaalset variatiivsust, ning seost edasise suremusega. Töös leiti, et tervise enesehinnangu mõjurid varieeruvad sõltuvalt tervise enesehinnangu tasemest: kui negatiivne hinnang seondus põhiliselt füüsilise ja vaimse tervise aspektidega, siis positiivne hinnang seondus ka demograafiliste, sotsiaalmajanduslike ja heaolu teguritega. Negatiivse tervise enesehinnangu korral prognoosisid edasist suremust haigustega seotud piirangud, positiivse tervise enesehinnangu korral sõltus suremusrisk demograafilistest, sotsiaalmajanduslikest ja tervisekäitumisega seotud teguritest. Halva tervise enesehinnanguga vastajatel oli ligi 40% suurem suremusrisk ligi 18-aastase jälgimisaja jooksul. Leid, et erinevalt eestlastest ei prognoosi tervise enesehinnang prognoosib edasise suremusriski mitte-eestlastel, viitab võimalikule sotsiaalsele variatiivsusele tervise hindamisel. Töö näitas, et tervise enesehinnang on tundlik mõõdik tervise hindamiseks makromajanduslike muutuste taustal – 2008. aastal alanud majanduskriis peatas eelneva tervise enesehinnangu olulise paranemise trendi kriisist tugevalt mõjutatud Eestis ja Leedus. Makromajanduslikud muutused avaldasid mõju ka tervise enesehinnangu sotsiaalsele varieeruvusele – kui majanduskasvuga seoses ebavõrdsus kasvas, siis majanduskriisi tingimustes ebavõrdsus pigem kahanes. Doktoritöö näitab, et tervise enesehinnang varieerub lisaks tervisega otseselt seotud teguritele ka demograafiliste, sotsiaalmajanduslike ning psühholoogiliste tegurite lõikes. Need tegurid mõjutavad nii terviseseisundit kui ka selle tõlgendamist ja hindamist tervise enesehinnangu kontekstis. Seega saab tervist subjektiivsete tervisemõõdikute kontekstis käsitleda eelkõige ettevaatlikku tõlgendust vajava sotsiaalse nähtusena, The single question on individual’s self-rated health (SRH) –“How would you rate your health in general?”– has become a popular tool in survey research as its validity for assessing population health status and predicting mortality and morbidity outcomes has been consistently demonstrated. Rainer Reile’s dissertation analyzed the mechanisms underlying the subjective health evaluations, their social variations and associations between SRH and mortality. The findings support the existing evidence that SRH is a valid and responsive indicator of individual health that rests on a wide range of determinants that differ for negative and positive health assessments. The former is characterized mostly by the physical and psychological aspects whereas a wide range of demographic, socioeconomic and wellbeing-related factors contribute to the latter. Moreover, similar patterning of predictors of positive and negative health was also found for factors underpinning the mortality risk in an analysis stratified by SRH. Those with poor SRH had approximately 40% higher mortality during the 18-year follow-up period. SRH was found to predict subsequent mortality only among Estonians with social variations in health assessments being one of the plausible explanations. The dissertation studied SRH in the context of macroeconomic changes demonstrating the health effects of late-2000s economic recession that halted the previous trend of health improvement in Estonia and Lithuania. The reduction in existing health disparities during the recession indicates that rapid economic fluctuations may affect different socioeconomic groups disproportionately. SRH is influenced by a wide range of factors, not necessarily limited to those directly related to physical aspects of health. The social determinants affect health outcomes but are also the source of social variation in health assessments as they influence how health is conceptualized and evaluated. In this, health can be interpreted essentially as a social phenomenon that in the context of subjective health measures requires careful interpretation

Taust ja eesmärk. Hinnata virvendusarütmia tüsistuste ennetamiseks kasutatavate uute suukaudsete antikoagulantide – dabigatraani ja rivaroksabaani – kulutõhusust ja eelarvemõju võrrelduna standardse varfariinraviga. Artikkel tugineb TÜ tervishoiu instituudis koostatud tervisetehnoloogiate hindamise raportile. Metoodika. Markovi simulatsioonimudeli ja eelarve mõju analüüsiga hinnati 65aastaste virvendusarütmiaga patsientide hüpoteetilise kohordi tervisetulemeid ja ravikulusid eluea perspektiivis. Ravistrateegiatest võrreldi dabigatraani ja rivaroksabaani raviskeeme varfariinraviga, et oleks kaetud sihtrühma ravivajadus. Tulemused. Antikoagulantravi võib pikendada kvaliteetset eluiga 0,83–1,2 aasta võrra, sh lisanduks dabigatraaniga täiendavalt 0,37 kvaliteetset eluaastat (QALYt, ingl qualityadjusted life year) ja rivaroksabaaniga 0,23 QALYt patsiendi kohta võrreldes varfariinraviga. Lisanduva QALY maksumuseks kujuneb dabigatraani kasutamisel 20 696 eurot ning rivaroksabaani kasutamisel 30 215 eurot. Hinnanguliselt kuni 15 000 patsiendi antikoagulantravi kogukulu võib võrreldes 2013. aastaga olla 2018. aastal 1 915 387 – 10 082 443 euro võrra suurem kui 2013. aastal, sõltuvalt seni ravita olevate haigete lisandumisest ja uute antikoagulantide soodusmäärade suurenemisest. Järeldused. Uute antikoagulantide kasutamisel lisandub oluliselt kvaliteetseid eluaastaid, kuid selle saavutamiseks tuleb teha märkimisväärseid lisakulutusi, sest kulud antikoagulantravile kasvavad suuremas mahus, kui väheneksid ärahoitud tüsistuste ravikulud. Eesti Arst 2016; 95(11):709–715, Eesti Arst, Detsember 2016

Taust. Kolorektaalvähk on seedetrakti kasvaja, millesse haigestub Eestis igal aastal 800–900 inimest. Kolorektaalvähk on enamasti aeglase ja astmelise tekkeprotsessiga; tekkivate adenoomide varane avastamine ja eemaldamine võimaldab ära hoida kolorektaalvähi tekke. Kolorektaalvähist tingitud haigestumuse ja suremuse vähendamiseks on mitmes riigis kasutusel fakultatiivsed ja rahvastikupõhised sõeluuringuprogrammid.Eesmärk. Hinnata teaduskirjanduse ja Eesti andmete alusel tervishoiu rahastaja perspektiivist kolorektaalvähi skriinimise kulutõhusust guajakimeetodil põhineva testi (gFOBT), immunokeemilise testi (FIT) ja ühekordse sigmoidoskoopiaga võrreldes mitteskriinimisega.Metoodika. Koostati Markovi mudel 60aastaste kohordi skriinimiseks 10 aasta perspektiivis, mille alusel võrreldi erinevate skriiningumeetodite tervisetulemeid, kulusid ja kulutõhusust.Tulemused. Võrreldes mitteskriinimisega suudetaks skriinimisel osaleva kohordi kohta Eestis 10 aasta jooksul ära hoida 33–74 kolorektaalvähi surmajuhtu ja võita 71–136 kvaliteetset eluaastat (QALY). Täiendkulu tõhususe määr (ICER) lisanduva QALY kohta on FIT puhul 9919 eurot, gFOBT puhul 13 456 eurot ning sigmoidoskoopia puhul 3759 eurot. Kõige enam mõjutab kulutõhususe hinnangut osalusmäär sõeluuringus, vähi ja vähieelsete seisundite esinemistõenäosused, diskonteerimise mitterakendamine ja hindamise ajaperspektiivi pikendamine.Järeldused. Sõeluuring võib vähendada kolorektaalvähist tingitud suremust ja võita kvaliteetseid eluaastaid. Kolme võrreldud skriinimise testmetoodika täiendkulu tõhususe määrad on samas suurusjärgus.Eesti Arst 2015; 94(11):652–659, Eesti Arst, Detsember 2015

Eesmärk. Kirjeldada naiste teadlikkust emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ja tutvustada hinnanguid, mis on antud erinevate ennetusmeetmete vajalikkusele, ning analüüsida teadlikkuse seoseid sotsiaal-demograafiliste ja tervisekäitumuslike teguritega Eestis. Metoodika. Andmed emakakaelavähki ennetavate meetmete (sõeluuring ja inimese papilloomiviiruse vastane vaktsiin) ning nende enesele vajalikuks hindamise kohta koguti 2011. aastal 18–45aastaste meeste ja naiste hulgas korraldatud rahvastikupõhise labilõikelise posti-küsitlusuuringuga. Analüüsi kaasati uuringus osalenud 1965 naise andmed. Andmeid kirjeldati, kasutades sagedustabeleid, ning seoseid modelleeriti, kasutades logistilist regressiooni. Tulemused. Üle poolte (68,2%) naistest olid teadlikud emakakaelavähi sõeluuringust ja 56,4% inimese papilloomiviiruse nakkust ennetavast vaktsiinist. Mõlemast ennetavast meetmest oli teadlik 42,2% uuritavatest. Šanss olla teadlik emakakaelavähki ennetavatest meetmetest oli statistiliselt oluliselt suurem eestlastel (sõeluuringu puhul kohandatud šansisuhe AOR = 2,13; 95% usaldusvahemik (uv) 1,59–2,86; vaktsiini puhul AOR = 2,44; 95% uv 1,75–3,33) ja nendel naistel, kes on kasutanud reproduktiivtervisega seotud tervishoiuteenuseid seoses rasedusega (sõeluuring: AOR=1,52; 95% uv 1,02–2,27), onkotsütoloogilise uuringu teostamisega (sõeluuring: AOR = 1,45; 95% uv 1,11–1,92) ja Pap-testi kõrvalekallete esinemisega (vaktsiin: AOR=2,62; 95% uv 1,70–4,04). Samuti oli teadlikkus suurem vanemate (sõeluuringu puhul: vs. > 40 eluaasta; AOR = 1,49; 95% uv 1,02–2,22) ja kõrgema sissetulekuga (vaktsiini puhul: I–II kvintiil vs. III–V kvintiil; AOR = 1,46; 95% uv 1,07–1,98) vastajate hulgas. Positiivselt oli seotud ennetusmeetmest teadlik olemine ja selle enesele vajalikuks pidamine (sõeluuring: AOR = 2,08; 95% uv 1,04–4,16; vaktsiin: AOR = 2,77; 95% uv 1,96–3,85). Märkimisväärne erinevus ilmnes kahe ennetusmeetme enesele vajalikuks hindamisel, kus 80,5% uurituist hindas enesele vajalikuks sõeluuringut ning vaid 23,7% vaktsiini. Järeldused. Analüüsi tulemused osutavad reproduktiivtervisega seotud terviseteenuste kasutamise ja teadlikkuse olulistele seostele, samas on naiste teadlikkus ennetusmeetmetest siiski vähene. Eestis on vaja jätkata teavitustööd emakakaelavähki ennetavatest meetmetest ning enam tähelepanu tuleb pöörata muukeelsele rahvastikule ja noorematele naistele. Samuti tuleb rakendada tõhusamat sekkumist teadlikkuse suurendamiseks ennetavatest meetmetest väljaspool raviteenuse pakkumise konteksti, et info jõuaks naisteni, kes arsti juures ei käi. Eesti Arst 2013; 92(4):195–203, Eesti Arst, Aprill 2013

https://www.ester.ee/record=b5448577

https://www.ester.ee/record=b5359414