Search

Rahvusvaheline lingvistikaolümpiaad kutsuti ellu 2003. aastal. Eestis seati see sisse samal aastal tänu Renate Pajusalule, kes seda vedama asus. Siinne artikkel vaatabki tagasi 20-le lingvistikaolümpiaadi aastale ning Renate rollile selles, tehes seda Renate kaasteeliste pilgu läbi. Artiklis leiavad kajastust erinevad võistlusvoorud, aga ka olümpiaadi heaks tehtavad tegevused, nagu lingvistikalaagrid, koolikülastused ja lingvistikaseminarid. Ühtlasi ilmneb artiklist, et olümpiaad ja sellega seonduv on nende 20 aasta jooksul täitnud oma laiemat eesmärki: tuhanded õpilased on saanud aimu erisugustest maailma keeltest ja ka keeleteadusest. Abstract. Miina Norvik, Linda Freienthal, Olga Gerassimenko, Airika Harrik, Axel Jagau, Reeli Torn-Leesik, Külli Prillop: 20 years of linguistics Olympiad with Renate Pajusalu. The International Linguistics Olympiad was inaugurated in 2003. The corresponding Estonian national olympiad was established in the same year thanks to the efforts of Renate Pajusalu who became its chief organiser. The present article looks back on the role played by Professor Pajusalu in the history of the Estonian linguistics olympiad through the eyes of colleagues who have been part of the process. The text recalls the different stages of the contest, as well as various tasks preparing the olympiad such as linguistics retreats, school visits to introduce it, and linguistics seminars. It is clear that the 20 years of the olympiad and events associated with it have served its overall purpose well: thousands of school students have become aware of the diversity of the world’s languages and of the science of linguistics.

This paper analyses strategies for forming polar questions and their historical sources in the two main varieties of Livonian – Courland Livonian and Salaca Livonian. The results reveal that the main means for marking polar questions in both varieties are sentence-initial particles. Their usage is compared to the means found in other varieties spoken in the Central Baltic area. This micro-areal comparison offers an in-depth analysis of the main patterns in the area, including their developmental paths. It appears that on several occasions, Livonian, Latvian, Latgalian, and Leivu South Estonian (spoken in Latvia) pattern together as opposed to the Estonian and South Estonian varieties (spoken in Estonia) and Lutsi and Kraasna South Estonian (spoken, respectively, in southeastern Latvia and the southern Pskov region in Russia). The data originate from various sources and different times, and were obtained by using both manual and automated methods; the analyses are qualitative. Kokkuvõte. Miina Norvik, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Eva Saar: Liivi keele üldküsimused areaalsel taustal. Artiklis analüüsitakse üldküsimuse vormistamise strateegiaid ning nende kujunemise allikaid kahes liivi keele põhikujus – Kuramaa liivi keeles ja Salatsi liivi keeles. Tulemused näitavad, et mõlemas on üldküsimusi moodustatud peamiselt lausealguliste partiklitega. Liivi keele üldküsimuste struktuuri võrreldakse areaalselt lähedaste keelte ja murrete moodustusviisidega. Selline mikroareaalne võrdlus võimaldab sügavuti analüüsida Balti areaalis leiduvaid põhilisi üldküsimuste vormimalle ning nende arenguteid. Artiklist ilmneb, et mitmel juhul osutuvad sarnaseks liivi, läti, latgali ja lõunaeesti leivu keelesaare üldküsimuste moodustusviisid, erinedes eesti keele, lõunaeesti murdekujude ning lõunaeesti lutsi ja kraasna keelesaare üldküsimuse moodustusest. Andmestik on kogutud mitmesugustest eri aegade allikatest ning seda on analüüsitud kvalitatiivselt. Kubbõvõttõks. Miina Norvik, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Eva Saar. Līvõ kīel iļammizt kizzimizt areāl kontekstõs. Kēras sōbõd vaņtõltõd amnämniz kizzimiz lūomiz stratēgijd ja nänt ovātõd kōds līvõ kīel vīțs – Kurmō līvõ kīels ja Salāts līvõ kīels. Tuņšlimi nägțõb, ku mȯlmis sōbõd kȭlbatõd partikõld, mis irdistiz ātõ lieudtõb kītõm īrgandõksõs. Kēra ītlõb līvõ kīel amnämnizt kizzimizt struktūrõ seļļizt īž struktūrõdõks munt ležgõlizt kēļši ja kīelmūrdis. Seļļi ītlimi äbțõb tuņšlõ amā sagdidi amnämnizt kizzimizt formõd modelidi ja nänt suggimizt Vāldamier areāls. Nei īž tuņšlimi nägțõb, ku amnämnizt kizzimizt struktūr pierrõ līvõ kēļ, lețkēļ, ladgal kēļ ja jedālēsti leivu kīelkōla ātõ jõvāgid ītizt – nēši kēļši struktūrõd ātõ mõitizt äbku ēsti kīels, jedālēsti kīelmūrdis, jedālēsti Lutsi ja kraasna kīelkōlis lieudtõb. Tieutõd tuņšlimiz pierāst ātõ kubbõ pandõd īžkižist ovātist ja tuņšlimiz pierāst sōbõd kȭlbatõd kvantitatīvizt metōdõd.

This article offers a comparative analysis of several morphosyntactic and phonological features in the South Estonian language islands: Leivu, Lutsi, and Kraasna. The objective is to give an overview of the distribution of selected features, their (in)stability over time, and discuss their form and use in a broader areal context. To achieve this goal, comparative information was also included from the closest cognate varieties (Estonian and the South Estonian varieties, Courland Livonian and Salaca Livonian) and the main contact varieties (Latgalian, Latvian, and Russian). The data analysed in this study originated from various sources: text collections, dictionaries, and language corpora. The results reveal a multitude of linguistic patterns and distribution patterns, which means that the studied varieties are similar to / different from one another in various ways and points to multifaceted contact situations and outcomes in this area. Kokkuvõte. Miina Norvik, Uldis Balodis, Valts Ernštreits, Gunta Kļava, Helle Metslang, Karl Pajusalu, Eva Saar: Lõunaeesti keelesaared Kesk-Balti mõjuväljas. Artikkel esitab lõunaeesti keelesaarte – Leivu, Lutsi ja Kraasna – mitme morfosüntaktilise ja fonoloogilise joone võrdleva analüüsi. Uurimuse eesmärgiks on anda ülevaade valitud joonte levikust ja püsivusest ajas ning arutleda nende vormide ja kasutuse üle laiemas areaalses kontekstis. Selleks võetakse arvesse lähimate sugulaskeelte (eesti ja lõunaeesti, Kuramaa ja Salatsi liivi) ja -murrete ning tähtsamate kontaktkeelte (latgali, läti, vene) esinemusi. Analüüsitakse erinevatest allikatest, mh tekstikogudest, sõna- raamatutest ja keelekorpustest pärit ainest. Uurimistulemused toovad esile mitmesuguseid vormiseoseid ja muutuste levikuviise, osutades uuritud keelte ja murrete omavaheliste kontaktide mitmelaadsusele ning sellest tingitud erinevatele keelesüsteemi arengutele.

The supine inessive form in Salaca Livonian appears in a copular construction or as a sole predicate, and is usually associated with progressive and futurate readings. The linguistic data analysed in this study consist of example sentences in Salaca Livonian that are provided with Latvian, German, and/or Swedish translations. The data originate from the 19th century when Livonian was still spoken by Livonian-Latvian bilingual speakers in the northern part of Latvia. The present paper aims to study the functions and possible development of the supine inessive construction in detail, including the possibility of contact-induced change. The study takes a functional-typological and usage-based approach. We suggest that the usages of the supine inessive form reveal both language-internal development as well as instances of contact-induced development, more precisely reanalysis of Latvian forms with a similar function and/or form. Kokkuvõte. Miina Norvik, Helle Metslang, Karl Pajusalu: Supiini inessiivikonstruktsioon salatsiliivi keeles. Salatsi liivi keeles on supiini inessiivivorm kasutusel koopulat sisaldavas konstruktsioonis või iseseisva predikaadina, olles üldiselt seostatav progressiivsete ja tulevikuliste tähendustega. Uurimuses analüüsitava keelematerjali moodustavad salatsiliivikeelsed näitelaused koos läti-, saksa- ja/või rootsikeelsete tõlgetega. Materjal pärineb 19. sajandist, mil salatsi liivi keel kõlas veel liivi-läti kakskeelsete kõnelejate suus Läti põhjaosas. Siinse artikli eesmärgiks on käsitleda täpsemini supiini inessiivikonstruktsiooni funktsioone ja võimalikku arengut, sh ka kontaktist tingitud muutuse võima likkust. Analüüsimisel on aluseks võetud funktsionaal-tüpoloogiline ja kasutuspõhine lähenemine. Artiklis näidatakse, et supiini inessiivivormi kasutus juhtude hulgas on nii selliseid, mis annavad tunnistust keelesisesest arengust, kui ka selliseid, mis viitavad keelekontaktist tingitud arengule, täpsemini sarnast funktsiooni ja/või vormi kandvate läti vormide reanalüüsile. Märksõnad: progressiiv, tuleviku väljendamine, kontaktist tingitud keelemuutus, finiidistumine, Salatsi liivi keel Kubbõvõttõks. Miina Norvik, Helle Metslang, Karl Pajusalu: Supīn inesīv formõd Salāts līvõ kīelsõ. Salāts līvõ kīelsõ supīn inesīv sōb kȭlbatõd īdskubs kopulaks agā īžkiz; ne formõd jemmitõt võibõd nägțõ progresīvizt ja tulbizāiga tǟntõkst. Kēra alīzõks ātõ kītõmõd Salāts līvõ kīels īdskubs lețkīel, saksā kīel ja/agā rūotškīel tulkõmõdõks. Materiāl um perīņ 19. āigastsadāst, ku Salāts līvõ kīeldõ rõkāndizt līvõ- ja lețkēļizt rovst Pūojlețmōl. Kēras um tuņšõltõd, mingizt ātõ supīn inesīv konstruktsijd funktsijd, ja kui ne ātõ suggõnd. Vel um vaņtõltõd, või mõitõks võib vȱlda perīņ kīeld kontaktist. Analīz alīzõks um funktsionāli-tipologli tuņšlimizmetōd ja kȭlbatimiz tuņšlimi. Tuņšlimi nägțõb, ku supīn inesīv formõd kȭlbatimi vaišti um seļļi, ku sīesõ āt nǟdõbõd suggimizt kīel eņtš sizāl, bet ātõ ka seļļizt, mis āt perīņ kīeld kontaktist, īžkist form ja/agā funktsijd pūolst ītizt lețkēļizt formõd reanalīzõd.

The present article studies the usage of the Estonian verb jääda and Livonian īedõ in various grammatical constructions. Although in both languages they can be attested to convey REMAIN and CHANGE, there are differences in their use depending on the construction. Apart from Estonian, the Livonian īedõ is shown to function as a general change-of-state predicate. Whereas previously the Estonian jääda has been associated with negative change and continuation, this study demonstrates that, in more general terms, one could speak about unexpectedness or difference from the majority, and remaining in an activity or state for some time. The linguistic data originates from various corpora, in the case of Livonian also from collections of texts. In order to investigate the historical development, the Old Written Estonian data was also included in the study. We propose that originally the verb expressed ‘remain, stay behind’. The corresponding meaning is present in most of the constructions expressing location; in Old Written Estonian such instances constituted ¾ of all examples. Kokkuvõte. Miina Norvik ja Külli Prillop: Eesti jääda ja liivi īedõ: PÜSIMISE ja MUUTUSE väljendamine erinevates grammatilistes konstruktsioonides. Artiklis analüüsitakse eesti jääda- ja liivi īedõ-verbi kasutust erinevates grammatilistes konstruktsioonides. Kuigi mõlemas keeles on ‘jääda’-verbil nii püsimise kui ka muutuse väljendamise funktsioon, võib konstruktsiooniti täheldada mitmeid erinevusi. Ühtlasi selgub, et liivi īedõ on laia kasutusvaldkonnaga üldise tähendusega muutusverb, mille vaste eesti keeles (lisaks jääda-verbile) võib olla ka saada, minna või tekkida/ilmuda. Kui eesti keeles on verbi jääda varem seostatud ennekõike negatiivse muutuse ning püsimisega, näidatakse siinses artiklis, et veelgi üldisemalt võiks jääda puhul rääkida olukorra erandlikkusest või ootamatusest ning selles püsimisest. Analüüsitav näitematerjal pärineb erinevatest korpustest, liivi keele puhul ka tekstikogumikest. Ajaloolise arengu kohta oletuste tegemiseks on võrdlusmaterjali kogutud ka eesti vana kirjakeele korpusest. Ilmneb, et algselt on tegemist ‘maha jäämist’ tähistanud verbiga – nimetatud tähendus on ennekõike esil kohta väljendavates konstruktsioonides, mis näiteks vanas kirjakeeles moodustasid enamiku kasutusjuhtudest. Võtmesõnad: muutus; püsimine; grammatilised konstruktsioonid; liivi keel; eesti keel; eesti vana kirjakeel

The objective of this article is to present the main findings of research into Livonian syntax. As is typical of the Finnic languages other than Estonian and Finnish, in the past, syntax-related issues have received little attention. For instance, the only scientific grammar of Livonian, which was written in German and published in the 19th century, remains the most comprehensive overview of Livonian syntax. In recent times, however, interest in syntax-related issues has grown and there are several separate studies on specific issues of Livonian syntax. Furthermore, a contemporary Livonian reference grammar will be published in a few years and it will also contain a chapter on syntax. The present article is meant to give a research overview of the main topics discussed previously and point out the main challenges for future research. Kokkuvõte. Miina Norvik: Liivi keele süntaksi uurimine: varasemad tulemused ning eesseisvad ülesanded. Artikli eesmärgiks on esitleda peamisi liivi keele süntaksi uurimisel saadud tulemusi esimese teadusliku grammatika ilmumisest 1861. aastal kuni tänapäevani ning selgitada uue grammatika kirjutamisega seotud ülesandeid. Kuigi liivi keele süntaksi uurimine on hoogus tunud alles viimastel aastakümnetel, on süntaksi põhiküsimusi varemalt käsitletud vähemalt põgusalt. On nii teemasid, mis on alles hiljuti tähelepanu keskmesse tõusnud (nt tuleviku, modaalsuse, eituse väljendamine), kuid on ka teemasid, mida on viimati käsitletud üle 150 aasta tagasi (nt sõnajärg) või mida pole üldse uuritud (nt osaöeldistäide, sõnajärg kõrvallauses). Peamiste eesseisvate ülesannetena nähaksegi varasemate uurimistulemuste koondamist uude grammatikasse; vajadusel nende ühtlustamist ja kontrollimist, kuna uurimused on kirjutatud eri aegadel ning traditsioonis; ning varasemas uurimuses esinevate lünkade täitmist. Märksõnad: liivi keel, süntaks, grammatika, predikaat, nominaalsed argumendid, lausetüübid Kubbõvõttõks. Miina Norvik: Līvõ kīel sintaks tuņšlimi: jedlõmizt rezultātõd ja tulbizt ilzandõkst. Kēra võttõksõks um līvõ kīel sintaks tuņšlimiz pǟmizt rezultātõd klīerimi ežmiz tieudliz grammatik ulzõ āndamizõst 1861. āigastõn tämpiz sǭņõ ja seļțõ tulbiži ilzandõkši ūd grammatik kēratimiz pierāst. Koks kil līvõ kīel sintaks tuņšlimi um võttõn jūontõ set perrizt āigastkimmõd āigal, sintaks pūojkizzimiži um vaņțõltõd jõvā vaŗīmõld, amā veitõm lītõld. Nei ātõ tematõd, mis ātõ perīst kõrdõ vaņțõltõd jemīņ ku 150 āigastõ tāgižpēḑõn (ngț. sõnākȭrda) agā ka seļļizt, mis äb ūotõ vaņțõltõd. Nei siz pǟmizt tulbizt ilzandõd ātõ vaŗīmõd tuņšlimiz rezultātõd kubtimi ūd grammatik pierāst, nänt lebbõ vaņțlimi, ītiztimi ja vaŗīmiz tuņšlimiz ōkõd tǟtami.

The present article considers change-of-state predicates in Livonian and their possible development into future copulas. The focus is on the verbs īedõ ‘remain, stay; become’, sǭdõ ‘get; become’, and līdõ (synchronically a future copula), but also the verbs tūlda ‘come’ and lǟdõ ‘go’ are included for comparative purposes. The results show that all five verbs can be used for expressing change of state, but it depends on the particular verb and underlying construction, whether conveying the sense ‘become’ is a central or only a marginal function. This study shows that Courland Livonian fits well to the general picture of Northern Europe where the present tense form of a verb with meaning ‘become’ can be used for marking the future time reference, and at least one verb – līdõ – also appears as a future copula. Kokkuvõte. Miina Norvik: Muutust väljendavad predikaadid liivi keeles ning nende kasutamine tuleviku väljendamisel. Siinne artikkel analüüsib muutust märkivaid verbe liivi keeles ning nende võimalikku arengut tulevikukoopulaks. Põhirõhk on verbidel līdõ (sünkrooniliselt tulevikukoopula), sǭdõ ‘saada’ ja īedõ ‘jääda, saada’, kuid võrdluseks on vaadeldud ka verbe tūlda ‘tulla’ ja lǟdõ ‘minna’. Artiklis näidatakse, et kuigi kõik need viis verbi võivad esineda muutust väljendavana, on verbiti ja ühtlasi konstruktsiooniti erinev, kas muutuse väljendamine on esmane või üksnes marginaalne funktsioon. Uurimusest selgub, et kõige rahvapärasem ning üldisema tähendusega muutusverb liivi keeles on īedõ ‘jääda, saada’, mis siseneb translatiivsesse muutuskonstruktsiooni. Teine sage muutusverb on sǭdõ ‘saada’, kuid selle kasutamises võib vähemalt osaliselt tunda kontaktkeelte mõju, näiteks eelistatakse verbi sǭdõ ‘saada’ tarvitada muutuse väljendamiseks usulistes tekstides. Edasist arengut tulevikoopulaks näitab siiski vaid līdõ, mis ennekõike väljendab tulevikus olemist, kuigi tagaplaanil on sageli tunda ka muutuse tähendust ning ajaline tähenduselement põimub üldjuhul modaalse tähenduselemendiga. Märksõnad: seisundimuutus, koopulad, tuleviku väljendamine, Kuramaa liivi keel Kubbõvõttõks. Miina Norvik: Mȭitõksvärbõd līvõ kīelsõ ja nänt kȭlbatõmi tulbiz āiga ulzkītõmiz pierāst. Se kēra tuņšlõb mȭitõksvärbidi līvõ kīelsõ ja nänt tultõkst tulbiz āiga kopulaks. Pǟažālistõz um vaņţõltõd värbidi līdõ, sǭdõ ja īedõ. Nēḑi um tazāntõd värbõdõks tūlda ja lǟdõ. Amād vīž värbõ võibõd ulzkītõ mȭitõkst. Vȱldantõs värbstõ ja konstruktsijst, või se um pǟtǟtõks agā set kūorali tǟntõks. Tuņšlõks nägțõb, ku amā rovvīți mȭitõksvärb um īedõ, mis sōb kȭlbatõd konstruktsijs translatīvõks. Tuoi sagdi mȭitõksvärb um sǭdõ, bet se um lieudtõb emmit vaimližis tekstis. Võib vȱlda, ku se um kontaktkīeld mȯj. Kazāndõkst mȭitõks > tulbiz āiga kopula nägțõb set līdõ. Se kītõb pakāndim vȯlmizt, bet vel võib se kītõ mȭitõkst ja modālizt tǟntõkst.

Artikli eesmärgiks on anda teoreetiline ülevaade aja- ja aspektikategooriast ning siduda eesti aja- ja aspektikäsitlusi maailma keeleteaduse vastavate uurimissuundadega. Ajakategooria puhul tuuakse välja selle deiktiline olemus ehk vajadus pidepunkti järele, ning näidatakse, kuidas lähtepunktist tulenevalt eristuvad absoluutne, relatiivne ja absoluut-relatiivne aeg. Seejärel tutvustatakse Hans Reichenbachi (1947) jooniste alusel üht võimalust, kuidas keelelist aega esitada graafiliselt: näidatakse, kuidas kujutatakse oleviku, mineviku ja tuleviku aega, võttes arvesse kõnehetke, sündmushetke ja vaatlushetke. Aspekti juures seletatakse aspekti mittedeiktilisust, kuid samas rõhutatakse selle seotust ajaga. Artiklis antakse ülevaade grammatilise aspekti tüüpilisest vastandusest, milleks on imperfektiivsus versus perfektiivsus, tutvustatakse Zeno Vendleri (1967) situatsioonitüüpe ning tuuakse esile, et aspektist saab rääkida ka lausest suuremate üksuste puhul. Põgusalt on käsitletud ka aja ja aspekti teiseseid tähendusi. Tense and aspect. The aim of this paper is to give a theoretical overview of the cateories of tense and aspect. An attempt is made to bring together Estonian treatments of tense and aspect with the similar theoretical approaches in the world. In relation to the cateory of tense its deictic nature is emphasized and it is shown how it is possible to distinguish absolute, relative and absolute-relative tense depending on the reference point. Based on the drawings by Hans Reichenbach (1947) a way to represent tense graphically is introduced: it is demonstrated how present, past and future tenses can be represented by using the notions of ’point of speech’, ’point of the event’, and ’point of reference’. In relation to the category of aspect the non-deictic nature of aspect is explained, emphasizing at the same time that regardless of that there still is a connection with the category of tense, only of different nature. The article gives an overview of the typical aspectual distinction of imperfective versus perfective and introduces Zeno Vendler’s (1967) situation types. It also points out that aspect can be a property of discourse segments larger than the sentence. The secondary meanings of tense and aspect are discussed only briefly.