Search

Steel fibre-reinforced concrete (SFRC) is widely applied in the construction of civil infrastructure projects, including the following: industrial floors, slabs, walls, and foundations. The application of steel fibres in the reinforcement of concrete remarkably improves the postcracking behaviour of such concrete. In order to estimate this property, the energy involved in absorption is measured by using several valid testing standards: EVS-EN 14651:2005, EVS-EN 14488-5:2006, and ASTM C1550-12a. The objective of this study was to carry out a comparable analysis of the results that have been obtained using previously-mentioned standards and to be able to find a more reliable method for the determination of the fracture toughness of SFRC specimens. Experiments were carried out in accordance with the chosen standards. It was concluded that procedure involved in the ASTM standard provides a smaller variability of results with better levels of repeatability, therefore a smaller volume of specimens can be tested in one series in order to achieve reliable results.

Article When the external appearance of the building is fixed due to heritage requirements the interior thermal insulation is the only possible solution for thermal upgrade of the building envelope. Applying internal insulation to existing buildings is known to pose a challenge in relation to hygrothermal risks, as this can lead to high relative humidity levels, condensation and ultimately, mould growth and decay. The case study building is under historical preservation and therefore this is not allowed to be insulated from outside. The paper describes the hygrothermal assessment of applying internal glass wool insulation and vapour barrier in masonry wall with air gap. In addition to the calculations the condition investigation was also performed. Data loggers measuring temperature and RH were applied during the period of 31.01.2013–16.02.2013. The conclusions were based to theoretical calculations (case study and DIN 4108-3) and practical measurement results based on the data logger values obtained. The calculations showed that glass wool and vapour barrier insulated system were in risk on condensation but the condensed water dries out during summer time. Due to the fact that logger measurements were recorded during the time when inside plastering was still in progress the relative humidity in the room was very high. As a result of calculations it is possible to build this type of wall effectively, but in this case it was not the most reliable way because of ongoing interior fitting.

Article In Estonian agricultural buildings there exist a lot of precast concrete load-bearing structures, which were manufactured in the 1970s and 80s. By now, some of these are rather near for reaching their designed service life. 20 years old prestressed concrete ribbed ceiling panels (type PNS-12) with the dimensions of 6 m (length) by 1.5 m (width) from an existing agricultural building (pigsty) are the subject of current study. The objective of current study was to evaluate the retention stress of prestressing bars (PSBs) of a ribbed panel PNS-12. In other words the purpose was to find out how much of the factory-issued initial prestress was left at the PSBs after 20 years of service. As a novel application in civil engineering strain gauges were applied in the evaluation of retention stress of PSBs in current study. The active strain gauges were glued to the opposite sides of PSBs at the middle-span of the ribbed panel, dummy gauges were glued to the unloaded steel slab. Strain gauges were connected to the half-bridge and measured with strain indicator and recorded. Retention stresses were calculated using the Hooke’s law through the measured strains and elastic modulus of steel. Elastic modulus of PSBs was also measured using the universal testing machine Instron 3369 and software Bluehill 2, based on two standards. The results demonstrated about 20.8% and 10.0% of retention stress of PSBs, respectively. The possible errors created by different aspects in experiment are also discussed.

Betooni kõrge survetugevus ja terase head tugevusnäitajad tõmbel teevad raudbetoonist laialdaste kasutusvõimalustega komposiitmaterjali, mida kasutati möödunud sajandil ehitustarindites küllaltki ulatuslikult. Vananemise tõttu on kulutused olemasolevate raudbetoontarindite hooldusele, remondile ja asendamisele viimastel aastakümnetel oluliselt suurenenud. Kirjanduses jagatakse raudbetoontarindi kasutusiga mitmeks perioodiks. Torres-Acosta jt. (2007) järgi eristatakse kolme perioodi: korrosiooni alg-, levimis- ning jääkperiood. Viimasel kolmel aastakümnel on ulatuslikult ja intensiivselt uuritud korrosiooni algperioodi. Vähemal määral on uuritud korrosiooni levimist ja selle mõju raudbetoontarindi käitumisele (Li jt. 2008). Korrosiooni levimise ja jääkperioodi uuringutest on üsna vähesed pühendatud korrosioonikahjustustega raudbetoontarindi jääkkandevõimele (Torres-Acosta jt. 2007). Enamikus sellistes katsetes on korrosioon tekitatud ja kiirendatud laboratoorsetes tingimustes, kus korrosiooni tekitamiseks paigaldatakse betoon koos kloriididega ning korrosiooni kiirendamiseks kasutatakse sundvoolu. Paraku ei anna kiirendatud korrosiooniga tehtud katsed alati võrreldavaid tulemusi loomulikus keskkonnas korrodeerunud tarindite katsetega (Torres-Acosta jt. 2007). Kahjuks leidub kirjanduses vähe andmeid katsetest vananemisel korrodeerunud raudbetoontarindite kohta. Sellest tulenevalt on käesoleva doktoritöö põhieesmärgiks täiendada katsetulemusi olemasolevate raudbetoontarindite seisundi ja jääkkandevõime kohta. Töö esimeses osas kirjeldatakse 46 vanadest hoonetest võetud raudbetoonist ribipaneeli katsetamist eesmärgiga: 1. Uurida paneelide jääkkandevõimet, käitumist ja purunemist paindel (I, II, III). 2. Selgitada visuaalse hinde põhjal paneelide korrosioonikahjustuste mõju nende jääkkandevõimele paindel (I, III). Üheksalt objektilt (peamiselt sigalad ja lehmalaudad) pärinevate paneelide vanus katsetamisel oli 10…32 aastat. Kõigi 46 paneeliga tehti paindekatse. Koormamisel imiteeriti ühtlaselt jaotatud koormust. Enne katset hinnati paneele visuaalselt 6-pallist skaalat kasutades. Katseseeriatel alates 2000. aastast (4 seeriat) tehti katseid ka paneelidest võetud materjalidega. Iga paneeli pikiribidest puuriti kümme betoonkärni, mida katsetati survele. Kümnes pragunemata kohas iga paneeli pikiribis avati pingesarrus ning mõõdeti kaitsekihi paksus ja karboniseerumissügavus. Ühe katseseeria (R1…R8) kõrvalpaneelide betoonis hinnati ka kloriidide sisaldust. Iga paneeli pikiribidest lõigati kuus nähtavate korrosioonikahjustustega eelpingestusterase katsekeha. Korrodeerumise iseloomustamiseks määrati katsekehade keskmine massikadu ja diameetri maksimaalne vähenemine. Tõmbekatsega määrati pingesarruse suhteline voolavuspiir ja tõmbetugevus. Tulemused ja järeldused: 1. Kõik paneelid, mille purustav koormus oli väiksem kui kontrollkoormus hinnati visuaalselt hindele 0. Seega tuleks tähelepanu pöörata pikiribis sarrusest eraldunud kaitsekihiga ribipaneelidele (hinne 0), kuna nende paindekandevõime võib olla vähenenud võrreldes uute paneelidega. 2. Kõik paneelid, mille pikiribis oli korrosiooni tagajärjel tekkinud pragu (hinne 1) suutsid kanda kontrollkoormust. Seega vastavad need paneelid uute paneelide tugevustingimustele isegi peale suhteliselt pikka kasutusiga. 3. Kõik uuritud paneelid (olenemata hindest) suutsid kanda arvutuslikku koormust, st. vastasid kandepiirseisundile. Siiski, piisavast jääkkandevõimest hoolimata vajavad pragunenud või sarrusest eraldunud kaitsekihiga paneelid (vastavalt hindega 1 ja 0) remonti. 4. 46 paneelist 36 purunes paindemomendile. Lisaks esines veel paneeli pikisarruse ankurduse (keevise) purunemist (3 paneeli), põikjõupurunemist (3 paneeli), põiki- (2 paneeli) ja pikiribi sarruse purunemist (1 paneel) ning pikiribi purunemist (1 paneel). Töö teises osas esitatakse Kohtla-Järvel 1951. aastal ehitatud põlevkivikeemiatehase generaatorihoone raudbetoonist kandetarindite seisundi ja betooni omaduste uurimise tulemused. Nende uuringute eesmärk oli: 1. Leida ja hinnata visuaalselt generaatorihoone kõige tõsisemate korrosioonikahjustustega raudbetoontarindid (IV, V). 2. Võrrelda postidest ja taladest väljapuuritud betoonkärnide survetugevust ehitusprojekti andmetega (IV). 3. Teha kindlaks kahjustuste kõige tõenäolisem põhjus (IV). Ka kõiki generaatorihoone raudbetoonposte ja –talasid hinnati visuaalselt 6-pallist skaalat kasutades. 55 puursüdamikul määrati survetugevus ja mõõdeti karboniseerumissügavus ning puuraukudes mõõdeti betoonkaitsekihi paksus. Generaatorit kandvatest taladest puuritud neljal kärnil määrati sulfaatide, kloriidide ja nitraatide sisaldus. Lisaks võeti 1. korruse postidest kümme betoonitükki veeimavuse määramiseks. Tulemused ja järeldused: 1. Tarindite visuaalsel hindamisel selgus, et enamiku postide (1-3. korrusel) ja talade (2-4. korrusel) kaitsekiht on korrosiooni tagajärjel sarrusest eraldunud (hinne 0). Hinde 0 saanud tarinditest olid kõige halvemas seisundis generaatorit kandvad talad 2. korrusel. 2. Nii postidest kui taladest puuritud kärnide keskmine survetugevus ületas (endises Nõukogude Liidus kasutatud) projektile vastavat betooni tugevusmarki. Taladest puuritud betoonkärnide survetugevus vastaks praegu kehtivatest betooni tugevusklassidest kõige madalamale – C8/10. Postidest puuritud betoonkärnide tugevus jääb tänapäeva tugevusklassidest madalamaks. 3. Uuritud generaatorihoone raudbetoontarindite kahjustused võivad pärineda juba 1950-ndatest. Teistsuguse tootmistehnoloogia tõttu (generaatoreid kasutati gaasi tootmiseks) eemaldati tollal generaatoritest igapäevaselt šlakki. Šlaki „roopimise“ ajal olid generaatorit kandvad raudbetoontarindid kaitsmata luukide kaudu väljuvate agressiivsete gaaside eest. Nende gaaside kõrge kontsentratsioon ongi kõige tõenäolisem raudbetoontarindite kahjustuste põhjus. Uuringu tulemustest lähtudes on antud soovitused generaatorihoone kahjustunud raudbetoontarindite remondiks. Üldised järeldused: 1. Doktoritöö mõlemas osas hinnati raudbetoontarindeid 6-pallisel skaalal. Töö tulemused näitavad, et skaalal hinde 0 saanud tarindite kandevõime varieerus kõige enam. Töös rakendatud skaala on välja töötatud 1974. aastal ja vajab hinde 0 osas edaspidistes uuringutes täiendamist. 2. Raudbetoontarindi korrosiooni algperiood, levimisperiood ja jääkperiood võivalt oluliselt varieeruda. Põlevkivikeemiatehase uuring näitas, et generaatorit kandvate talade eluea jääkperiood osutus mitmeid kordi pikemaks kui alg- ja levimisperiood kokku. 3. Doktoritöö mõlemad uuringud näitasid, et ebapiisav materjalide või ehitustööde kvaliteet võib katsetulemusi mõjutada. Sellest tulenevalt tuleks olemasolevate raudbetoontarinditega seotud katsetulemusi interpreteerida ettevaatlikkusega. 4. Doktoritöös uuritud korrosioonikahjustustega raudbetoontarinditel esines sarrusterase ühtlane korrosioon. Ühtlast korrosiooni on suhteliselt lihtne mõõta ja selle abil raudbetoontarindi eluea jääki prognoosida. Olemasolevate raudbetoontarindite kandevõime vähenemise seisukohalt on tunduvamalt ohtlikumad punktkorrosioon ja pingekorrosioon. Publication of this thesis is supported by the Estonian University of Life Sciences

Ehitusinseneriõppe lõputöö Maaehituse õppekaval Antud uurimistöö käsitleb eelkõige probleeme, mis tekivad niiskuse ja soolade pääsemisega poorsesse materjali ning nende vähendamist desalineerivate meetodite abil. Eesmärgiks oli teemaga tutvuda ja katsetada, kuidas toimivad Eestis toodetud savi- ja lubjapõhised ohverkrohvid soolatustamise protsessis ja kas mõjutavad segu omadusi erinevad lisandid: aktiivsüsi ja kanepiluu. Katsed viidi läbi Mooste tall-tõllakuuri ligi 200 aastat vanal kiviseinal, krohvides seal katselappe viie erineva ohverkrohvi seguga. Kiirendatud katsed tehti kasutades põletatud telliseid. Erinevate segudega krohviti 24 tellist, mida oli eelnevalt leotatud kolmest erinevast soolast (NaCl, Na2SO4, NH4NO3) valmistatud lahuses. Ideed katsete teostuseks saadi peamiselt kirjandusest ja metoodika põhineb aluspinna soolasisalduse määramisel enne ja pärast ohverkrohvide paigaldust. Katsete tulemused näitasid peamiselt savibaasil sideainetega segude tõhusust desalineerimisel. Parimad tulemused soolaioonide eemaldamisel ning ka ohverkrohvide eemaldamisel aluspinnast andis savikrohv kanepiluuga. Erinevused reaalse seina ja kiirkatsete vahel näitab objektipõhiste reaalsete situatsioonide dünaamilisust, mis tõttu on soovituslik desalineerimise protsessi alustades selgeks teha probleemi tekkepõhjused, müürimaterjalide omadused, ennekõike poorisuurus, jaotumine, ja kogus. Ning sellest lähtuvalt, kui valikuks saab ohverkrohvi või mähise kasutamine, koostada objektipõhine segu, kus on desalineerimise toimemehanismid arvestatud ning seeläbi tõhusus suurema tõenäosusega. This research deals with moisture and salinity problems in porous materials and aims to find solutions through various desalinaiting methods. The goal was to get acquainted with the problems and test locally produced clay- and limeplasters for desalination through sacrificial plastering and is there difference in using additives like hempshive and coal. Tests were carried out on a wall in near than 200 year old building that used to be horse stable and carriage house which is part of „Manor of Mooste“, where five different sacricial test plaster were applied. Using fired clay bricks forced tests where also conducted. 24 bricks, which were soaked in solution of NaCl, Na2SO4, NH4NO3, were covered with various plaster combinations. Idea came from reading related literature and methodology is based on determining the salinity values of substrate before and after the application of sacrificial test plasters. The results showed that mainly plasters with clay as binder were most efficient in substrate desalination. Best performance in desalinting and removing from substrate without residue was given by clayplaster with hempshive. Differences between real masonry and forced tests show the dynamic processes that are present in real masonries. Before starting desalination processes it is mandatory to fully understand the sources of the problem, and to more effectively remove salts, understand the characteristics of substrate and plaster materials, especially porocity. Because with that it is possible to create object-based plasters, which helps to be more effective in removing salts from substrate, regarding what kind of desalinating mechanism is chosen.

Ehitusinseneriõppe lõputöö Maaehituse õppekaval Käesolevas magistritöös uuriti tagastatud vedela betooni taaskasutamist uue betoonisegu koostamisel. Töö annab ülevaate taaskasutamisest nii Eestis kui ka mujal maailmas. Üha rohkem on üle maailma hakatud pooldama ja tegelema taaskasutamisega, kuna toorainetena kasutatavaid loodusvarasid ei jätku lõpmatuseni. Betoon on maailmas ka enim kasutatav ehitusmaterjal ja enimkasutatud ressurss vee järel. Tagastatud betoon on segu, mis tuuakse betooniveokitega tehasesse tagasi ja nimetatakse üleliigseks materjaliks. Töö eesmärk on uurida betoonisegusid, mis sisaldavad tagastatud betooni. Magistritöös uuriti erinevaid betoonisegusid, mis sisaldasid 0%, 20%, 40% ja 60% taaskasutatavat seisvat betooni. Uuriti betoonisegude omadusi, nagu survetugevus, töödeldavus, lisatud vee mõju, õhusisaldust ning tsemendi tardumisaega. Kivistunud betooni puhul võrreldi survetugevust valmis segatud ja aeglaselt tarduvas betoonis, mis on segatud uuesti ringlusse võetud betooniga. Katseteks kasutati kahte erineva tugevusklassiga betooni ning selgus, et teatud kogus betoonisegust on võimalik asendada taaskasutatava betooniga. Paremad tulemused saadi betooni tugevusklassiga C35/45, kus vajaliku tugevuse saavutasid kõik katsekehad. Tund aega seisnud taaskasutatav betoon (segus 60%) oli segatud värske betooniga (segus 40%) ning peale 28 päeva saadi keskmiseks survetugevuseks 48,71 MPa. Kaks tundi seisnud taaskasutatav betoon (segus 40%) segati värske betooniga (segus 60%) ning keskmiseks survetugevuseks saadi 49,08 MPa. Kolm tundi seisnud taaskasutatav betoon (segus 20%) segati värske betooniga (segus 80%) ning keskmiseks survetugevuseks saadi 50,79 MPa. Tugevama tugevusega (C50/60) betoonil tuleb kasutada väiksem kogus taaskasutatavat betoonisegu. Tund aega seisnud taaskasutatav betoon (segus 60%) oli segatud värske betooniga (segus 40%) ning peale 28 päeva saadi keskmiseks survetugevuseks 57,76 MPa. Kaks tundi seisnud taaskasutatav betoon (segus 40%) segati värske betooniga (segus 60%) ning keskmiseks survetugevuseks saadi 55,14 MPa. Kolm tundi seisnud taaskasutatav betoon (segus 20%) segati värske betooniga (segus 80%) ning keskmiseks survetugevuseks saadi 61,47 MPa. Katsete põhjal saab järeldada, et kolm tundi seisnud betooni on võimalik kasutada kogu tema olekus uuesti värske betooni koostamisel. Asendades 20% värsket betooni taaskasutatava betooniga saab vajaliku survetugevuse kätte. Edaspidi tuleks täiendavalt uurida, milline on taaskasutatava betoonisegu külmakindlus. In this master's thesis, the reuse of returned liquid concrete in the making of a new concrete mix was investigated. The work provides an overview of reuse both in Estonia and elsewhere in the world. There is growing support around the world and deal with recovery because resources do not last indefinitely. Concrete is also the most used building material and resource after water in the world. Returned concrete is a mixture that is brought back to the factory by concrete trucks and is called surplus material. The aim of the work is to study concrete mixtures that contain returned concrete. In the master's thesis, different concrete mixtures were studied, which contained 0%, 20%, 40% and 60% recyclable standing concrete. In the case of hardened concrete, the compressive strength was compared in ready-mixed and slow-setting concrete mixed with recycled concrete. The concrete mixtures were studied with Abrams cone, added water, air content in the concrete, compressive strength and setting time of the cement. Two different strength classes of concrete were used for the experiments and it was found that a certain amount of concrete mix can be replaced by recycled concrete. Better results were obtained with a lower strength class (C35/45), where the required strength was achieved by all test specimens. The recyclable concrete (in the mixture 60%) that had been standing for one hour, was mixed with fresh concrete (in the mixture 40%) and after 28 days the average compressive strength was 48,71 MPa. After two hours the recycled concrete (in the mixture 40%) was mixed with fresh concrete (in the mixture 60%) and the average compressive strength was 49,08 MPa. After three hours the recycled concrete (in the mixture 20%) was mixed with fresh concrete (in the mixture 80%) and the average compressive strength was 50,79 MPa. For stronger strength (C50/60) concrete, a smaller amount of reusable concrete mix must be used. The recycled concrete (60% in the mix) that had been standing for one hour was mixed with fresh concrete (40% in the mix) and after 28 days the average compressive strength was 57.76 MPa. After two hours, the recycled concrete (in the mixture 40%) was mixed with fresh concrete (in the mixture 60%) and the average compressive strength was 55,14 MPa. After three hours the recycled concrete (in the mixture 20%) was mixed with fresh concrete (in the mixture 80%) and the average compressive strength was 61,47 MPa. From the tests, it can be concluded that the concrete, which has been standing for three hours, can be used in its entire state in the preparation of fresh concrete. By replacing 20% of fresh concrete with recycled concrete, the required compressive strength is obtained. The frost resistance of the recycled concrete mix should be further investigated in the future.

Magistritöö Maaehituse õppekaval Suur energia tarbimine on saamas üheks suurimaks probleemiks maailmas. Ehitussektoris saab vähendada energia tarbimist kui ehitada ja renoveerida hooneid, mis tarbivad vähem energiat. Käesoleva magistritöö eesmärgiks on uurida, kas 1988. aastal ehitatud eluhoonet on võimalik renoveerida liginullenergiahooneks. Eestis peab oluliselt rekonstrueeritav hoone vastama energiamärgise C-klassile, kuid renoveeritud liginullenergiahoone peab olema sama energiatõhus kui uus hoone. Hoone kohta viidi läbi energiasimulatsioonid kasutades simulatsioonitarkavara EnergyPlus ja OpenStudio. Renoveerimislahendused leiti kolmes erinevas järgus. Esmalt leiti lahendus, mis vastas oluliselt rekonstrueeritavale hoonele, seejärel lahendus, et hoone vastaks madalenergiahoonele ja lõpuks liginullenergiahoonele. Energiasimulatsioonidest saadud tulemuste põhjal on liginullenergiahoone renoveerimislahenduse energiatõhusarvuks 144 kWh/(m²·a) ja hoone vastab liginullenergiahoone energiatõhususele. Energy consumption as a whole is becoming a bigger problem in the world. In the construction sector the energy consumption could be reduced by building and renovating buildings which consume less energy. The aim of this Master`s thesis is to find out whether it is possible to renovate a singlefamily house built in 1988 to nearly-zero energy building (nZEB). In Estonia there are energy performance requirements for deep renovation. Then the building has to meet the energy requirements for C-energy label. A renovated nZEB must have same energy performance level as a new building.The energy performance is simulated using EnergyPlus and OpenStudio programs. There were three different types of renovation solutions found, first equal to deep renovation and then to low-energy building and finally to a nearly-zero energy building. According to the data gathered from energy simulations the renovation solution chosen for nZEB has energy usage of 144 kWh/(m²·y) and the building meets the energy performance requirements for nZEB.

Magistritöö Maaehituse õppekaval Kaasaegses kiiresti arenevas ühiskonnas, kus inimesed veedavad väga palju oma vabast ajast kodus, on eriti oluline pöörata suuremat tähelepanu elukeskkonna sisekliimale. Inimesed ise hindavad järjest enam eluaseme mugavust ja siseõhu kvaliteeti, mis tagab neile hea enesetunde ja on tervislik. Käesoleva lõputöö eesmärgiks on uurida ja analüüsida Tartu linnas paiknevate korterelamute sisekliima parameetreid peale renoveerimist. Lõputöö käigus salvestati korterite sisetemperatuur, suhteline õhuniiskus ja süsihappegaasi sisaldus andmesalvestajatega. Siseõhu temperatuuri, suhtelise õhuniiskuse ja süsihappegaasi andmed on nelja kuu pikkusest perioodist. Mõõteperioodi korterite keskmine õhutemperatuur oli 23,9 ˚C, keskmine suhteline õhuniiskus 34,5% ja keskmine süsihappegaasi sisaldus 769 ppm. Tulemusi analüüsides selgus, et kortermaja siseõhu temperatuur ja süsihappegaasi sisaldus vastavad etteantud väärtustele. Probleemseks kohaks on korterite suhteline õhuniiskus. Olukorra lahendamiseks tuleks edaspidi läbi viia täiendavaid uuringuid ja probleemile sobiv lahendus. In the modern fast-developing society where people spend much of their free time at home, it is especially important to pay greater attention to the indoor climate of the living environment. People themselves value the comfort of the housing and the quality of indoor air more and more which ensures them a good feeling and which is healthy. The aim of this thesis is to study and analyse the parameters of the indoor climate of the apartment buildings in the city of Tartu after renovation. In the course of the thesis, the indoor temperature, relative humidity and carbon dioxide content was recorded using data recorders. The data of the indoor air temperature, relative humidity and carbon dioxide are from a period of four months. The average air temperature of the apartments during the measuring period was 23.9 ˚C, the average relative humidity was 34.5% and the average carbon dioxide content was 769 ppm. When analysing the results, it was revealed that the indoor air temperature and carbon dioxide content of the apartment buildings complied with the prescribed values. The problem was the relative humidity of the apartments. In order to solve the situation, further studies should be conducted and a suitable solution to problem should be found.

Magistritöös käsitletakse betooni tugevusomaduste uurimist Tartu Annelinna Prisma ehitusobjektil. Katsekehad valmistati betoonist klassiga C25/30, mida kasutati vundamentide rajamisel. Katsekehadeks olid kuubid 150mm. Katsekehad jäeti konstruktsiooni juurde kivinema, et tingimused oleks võimalikult samasugused valatud konstruktsioonidega. Betooni tugevust hinnati purustaval ja mittepurustavatel meetoditel. Mittepurustavatest meetoditest kasutati põrkevasarat ja põrkevasara-ultraheli meetodit. Lisaks sellele viidi katsetused läbi ehitusplatsil põrkevasaraga. Katsetulemusi statistiliselt analüüsides tehti järeldusi betooni tugevusomaduste kohta. Objektil põrkevasaraga konstruktsioonide peal tehtud katsetel oli purustava katsega väike seos (R2=0,19). Laboris sooritatud katsetel leiti suuremad seosed, põrkevasara ja purustava survetugevuse vahel oli seos (R2=0,81). Põrkevasara-ultraheli ja purustava survetugevuse vahel leiti seoseks (R2=0,70). Graafikul on esitatud betooni survetugevuse kõverad, mis on leitud purustavatel ja mittepurustavatel meetoditel. Graafik on eelkõige betooni tugevusomaduste hindamiseks ja ehitusinseneridele võrdlusaspektiks ning kinnituseks. This paper presents the evaluation of concrete strength properties at Annelinn Prisma construction site. Test specimens were 150 mm cubes made from concrete C25/30. Compressive strength is evaluated by destructive and non-destructive methods. Rebound hammer and the combined method is used for assessing the quality of concrete and the estimation of its compressive strength. Rebound hammer is used in-situ and in laboratory. Regression analysis is applied and models between compressive strength of in-situ concrete and non-destructive values are derived. Relationships between compressive strength and non-destructive methods are established. Simple linear and multiple regressions are adopted to obtain the correlations. Correlation between in-situ rebound index and compressive strength is quite low (R2=0.19). Laboratory tests had a higher correlation. Rebound index and compressive strength has a high correlation value (R2=0.81). The combined method and compressive strength have a moderate correlation value (R2=0.70). A graph containing destructive and non-destructive methods is given with the aim of providing a comparative perspective and helping civil engineers to better assess the compressive strength of in-situ concrete.