Search

Trükis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes plaanivad alustada mahepõllumajandusliku marjakasvatusega või juba tegelevad sellega NB! Mahepõllumajanduse nõuded võivad muutuda Kehtivad nõuded leiab mahepõllumajanduse õigusaktidest Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti (edaspidi PMA) veebilehelt Trükise väljaandja ootab lugejate kommentaare ja ettepanekuid e-mailile mahepm@gmail com. Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitmekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008 Eestis oli 2018 a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1951 ha (sh üleminekuajal olijad), lisaks oli puuvilja- ja marjaedu väikestel pindadel kokku 100 ha Suuremal mahepinnal kasvasid astelpaju 1449 ha, mustsõstar 202 ha, mustikas 107 ha, maasikas 49 ha ja vaarikas 28 ha Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest. Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi "Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas" raames, toetab Euroopa Liit.

Täistekst Sordiaretustöö tulemusena on puuvilja- ja marjakultuuride sortide valik lai. Kahjuks mitte kõik sordid ei sobi Eesti kliimavöötmes kasvatamiseks. Üha enam kasutavad tootjad võimalust tuua teistes riikides kasvatatavate sortide paljundus- ja istutusmaterjali, mis on aga enamasti aretatud intensiivviljeluses kasvatamiseks. Paraku on see ettevõtja risk, kui ta toob teisest riigist mahekasvatamiseks uusi sorte, mis on külmaõrnad ning haigustele ja kahjuritele vastuvõtlikud. Käesolevas materjalis on koondatud puuvilja- ja marjakultuuride sordid, mida on katsetatud ja uuritud Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Polli aiandusuuringute keskuse sordikollektsioonides. Puuviljasortide osas tutvustatakse kahte hapukirsi ja kolme maguskirsi sorti, kolme ploomi sorti, kahte pirni sorti, viit õuna sorti ja nelja astelpaju sorti. Marjasortide osas tutvustatakse seitset musta sõstra sorti, kahte punase sõstra sorti, kahte valge sõstra sorti, viit karusmarja sorti, viit vaarika sorti ja kolme maasika sorti. Kõik tutvustatavad sordid sobivad kasvatamiseks maheviljeluses. Trükistest „Mahepõllumajanduslik marjakasvatus“ ja „Mahepõllumajanduslik puuviljakasvatus“ saab täpsemalt lugeda marjade ja puuviljade kasvatamise, taimekaitse, koristamise ja säilitamise kohta. EMÜ Polli aiandusuuringute keskuse kollektsioonistandikes olevate sortide kohta saab lugeda http://sordivaramu. emu.ee/

Trükis on mõeldud põllumajandustootjatele, kes plaanivad alustada mahepõllumajandusliku marjakasvatusega või juba tegelevad sellega. NB! Mahepõllumajanduse nõuded võivad muutuda. Kehtivad nõuded leiab mahepõllumajanduse õigusaktidest Maaeluministeeriumi ja Põllumajandusameti (edaspidi PMA) veebilehelt. Kuigi maailma rahvastiku toitmiseks tuleb üha rohkem toitu toota, kasutades kõikvõimalikke uusi tehnoloogiaid, ei tohi see toimuda loodusliku mitekesisuse ja tasakaalu rikkumise arvelt. Terve ja loodushoidliku elukeskkonna säilimisel on oluline tähtsus looduslähedasel tootmisel. Alati on olnud nii mahetootmise pooldajaid kui ka vastaseid, ometi on see tootmisharu nii kogu maailmas kui ka Eestis aasta-aastalt tootjate ja tarbijate hulgas üha suuremat kõlapinda leidnud. Ka mahemarjakasvatus on muutunud üsna populaarseks tootmisharuks. Viimastel aastatel on mahetootjate kõrvale tulnud järjest rohkem ka mahetoodete töötlejaid. See võimaldab tootjatel ja töötlejatel omavahel koopereeruda ning parendada mahetoodete turustamisvõimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše ning hoida toitained ringluses. Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata. Oma tootmisüksuses tuleb säilitada ja suurendada elurikkust, et tagada looduslike vaenlaste tasakaalustav mõju taimekahjustajatele. Kindlasti nõuab mahetootmine võrreldes tavaviljelusega täpsemat eelnevat planeerimist ja kaalutlemist istandike alla mineva maa-ala valikul ja ettevalmistamisel, viljelusviiside ning liikide ja sortide valikul. Tänaseks on müügil erinevaid mahepõllumajandusse sobivaid väetisi ja taimekaitsevahendeid, mis võimaldab saada korralikku kvaliteetset saaki. Üsna mitmeid marjakultuure (nt astelpaju, sõstar) saab edukalt kasvatada kahjustajate minimaalse tõrjega. Mahepõllumajandust reguleerivad nii Euroopa Liidu (EL) kui ka Eesti Vabariigi õigusaktid (vt ptk „Täiendav info“), kõiki mahetootjaid kontrollib PMA. Mahepõllumajandusliku tootmise peamised eeskirjad, sh väetamiseks ja taimekaitseks lubatud vahendid on kehtestatud ELi määrusega (EÜ) nr 889/2008.Eestis oli 2016. a PMA andmetel mahemarjaaedade ja maasika üldpind kokku 1532 ha (sh üleminekuajal olijad). Suuremal mahepinnal kasvavad astelpaju 1084 ha, mustsõstar 167 ha, mustikas 107 ha, vaarikas 38 ha ja maasikas 34 ha. Käesolevas materjalis antakse ülevaade mahemarjaistandiku (maasikas, sõstrad, karusmari, vaarikas, astelpaju ja kultuurmustikas) maa-ala valiku ja selle ettevalmistamise põhimõtetest, istandiku rajamisest, istutusmaterjalist, istandike hooldamisest, saagi koristusest ja säilitamisest, maheviljelusse sobivatest sortidest ning neid kahjustavatest ohtlikumatest haigustest ja kahjuritest ning nende tõrjest. Trükis on välja antud MAK 2014-2020 programmi "Teadmussiirde pikaajaline programm mahepõllumajanduse tegevusvaldkonnas" raames, toetab Euroopa Liit.

Trükis on mõeldud mahepõllumajandusliku marja- ja puuviljakasvatusega alustavatele tootjatele. Teine, täiendatud ja parandatud trükk. Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodus hoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Et puuviljad ja marjad on pika ajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi nende kasvatamisel rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, haljasväetisi ja erinevaid multše. Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata. Mahetootja peab oma tegevust hästi planeerima, rakendama ennetavaid tõrjevõtteid ja hoidma taimetoitaineid ringluses. Mahepõllumajanduslikult kasvatati Eestis puuvilju ja marju 2009. aastal 1250 hektaril, 2010. aastal 1222 hektaril ja 2011. aastal1396 hektaril. Suure- mal pinnal kasvavad astelpaju, õunapuu ja must sõstar. Vaatamata võrdlemisi suurele pinnale on puudu nii värskest kui ka töödeldud mahetoodetest. On istandikke (eriti vanad õunapuuaiad, astelpajuis- tandused), mis ei anna kvaliteetset saaki. Mahe- mahlu ja -moose valmistavad Eestis vaid vähesed väikeettevõtted. Seega tuleb senisest enam pöö- rata tähelepanu saagi kvaliteedile ja tootearen- dusele.

Täistekst Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus on loodushoidlik tootmisviis, mis põhineb tasakaalustatud aineringlusel ja kohalikel taastuvatel ressurssidel. Väga tähtis roll on elustikurohkel ja orgaanilise aine rikkal mullal. Et puuviljad ja marjad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi nende kasvatamisel rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, allakülve ja erinevaid multše. Maheviljeluses sünteetilisi taimekaitsevahendeid ei kasutata. Mahetootja peab oma tegevust hästi planeerima, rakendama ennetavaid tõrjevõtteid ja hoidma taimetoitaineid ringluses. Mahepõllumajanduslikult kasvatati Eestis puuvilju ja marju 2008. aastal 1250 hektaril, 2009. aastal 1251 hektaril, ning 2010. aastal 1272 hektaril. Kõige suuremal pinnal kasvasid astelpaju, õunapuu ja must sõstar. Marjade ja puuviljade all olev mahepõllumajanduslik maa ei ole viimastel aastatel eriti laienenud, samuti pole suurenenud mahemarjade ja -puuviljade valik kauplustes. Puudu on ka töödeldud mahetoodetest: mahemahlu ja -moose valmistavad Eestis vaid üksikud väikeettevõtted. Senisest enam tuleb pöörata tähelepanu saagi kvaliteedile ja tootearendusele.

Mahe- ehk ökoloogiline viljelus põhineb suures osas kohalikel ressurssidel ning sõltub ökoloogilise tasakaalu säilitamisest ja bioloogiliste protsesside optimaalsest toimimisest. Väga tähtis osa on elustikurohkel ja küllaldase orgaanilise aine varuga mullal. Iga mahetalu alussambaks peaks olema kohalikesse oludesse sobiv külvikord, millega saab nii mullaviljakust kui ka -struktuuri parandada. Keskset rolli mängivad külvikordades mullaviljakust säilitavad ja suurendavad liblikõielised kultuurid, mis ühtlasi aitavad kaasa taime tervise tugevdamisele, kuivõrd nende juureeritised hukkavad mitmeid haigustekitajaid. Tähtis on taimetoitainete ringluses hoidmine. Puuviljade ja marjade ökoloogilise kasvatamise puhul peame arvestama nende eripäraga. Et nad on pikaajalised kultuurid, siis klassikalisi külvikordi siin rakendada ei saa. Mulla viljakuse ja ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks tuleb kasutada orgaanilisi väetisi, multše ja allakülve. Tavapäraseid mineraalväetisi ja keemilisi taimekaitsevahendeid maheviljeluses ei kasutata.

Magistritöö Aianduse õppekaval Must sõstar on oluline marjakultuur, mida on võimalik kasvatada parasvöötme kliimas ja teha seda edukalt suhteliselt karmides oludes. Must sõstar on Eesti aiandussektori arengukavas kirjas kui suure kasvupotentsiaaliga kultuur. Tarbijate eelistus kaldub järjest enam mahetoodetele ja seetõttu on oluline leida maheviljeluseks sobivad agrotehnilised meetodid. Saagikuse suurendamiseks ja marjade biokeemilise koostise parandamise üheks võimaluseks on mahepõllunduses sobivate biostimulaatorite kasutamine. Käesoleva töö eesmärgiks on võrrelda erinevate maheviljeluses lubatud biostimulaatorite mõju mahe musta sõstra viljade keemilisele koostisele ja saagikusele. Katses uuriti viie erineva biostimulaatori mõju mahe musta sõstra (Ribes nigrum l.) saagikusele ja marjade biokeemilisele koostisele. Katse viidi läbi Polli Aiandusuuringute keskuses sordiga ’Pamjati Vavailova’. Kasutatud biostimulaatorid olid Raskila, GreenTop, Folicist, Fylloton ja Vinasse. Saadud tulemustest võib järeldada, et biostimulaatorit, mis mõjuks ühtviisi positiivselt kõikidele uuritud näitajatele, üheselt välja tuua ei saa. Kõige paremaid tulemusi saadi biostimulaatoriga Folicist – see mõjutas positiivselt nii marja massi, marja rakumahlas lahustunud kuivaine sisaldust (°Brix) kui ka orgaaniliste hapete sisaldust. Biostimulaatoriga Fylloton saavutati hea tulemus askorbiinhappe sisalduse näitajates. Antud katse tulemuste põhjal jääb tagasihoidlikuks biostimulaator Raskila - marja massi ja saagikuse näitajad jäid alla kontrollvariandile ning marja biokeemilise koostise osas ületasid teised katses olnud biostimulaatorid Raskilaga saadud tulemusi. Sobivaima biostimulaatori valikul tuleks lähtuda eesmärgist – kui saak realiseeritakse näiteks dessertmarjadena, siis on oluline jälgida marja massi ja marjade toitainete sisaldust. Kui aga marjad on tooraineks näiteks toidulisandite tootmiseks, siis tuleks kasutada biostimulaatoreid , mis parandavad marjade biokeemilisi omadusi. Avamaakatsete osas mõjutab saadud tulemusi oluliselt ilmastik, mis kateaastal oli küllaltki ekstreemne. Musta sõstra maheistandikesse parimate biostimulaatorite soovitamiseks on vajalik katset jätkata. Blackcurrant is an important berry species that can be grown successfuly in temperate climates. Furthermore, it can even be cultivated in harsher conditions. Black currant is considered to be with high growth potential in the Estonian gardening sector development plan. As customer preferences start moving towards organic goods, it is important to find the best practices for organic farming. One option to improve the yield and biochemical content of the berries, is to use proper biostimulants in natural farming. The aim of this research paper is to compare different biostimulants that are allowed in organic farming and measure their effects on the black currant berries yield and biochemical content. The experiment was conducted in the Polli Horticultural research center and during the experiment, the berry type used was ‘Pamjati Vavailova’. For the experiment, five different biostimulants were used on the black currant (Ribes nigrum l.). The used biostimulants were Raskila, GreenTop, Folicist, Fylloton, and Vinasse. From the results of the experiment, it cannot be said that there was one biostimulant that out performed all others in the measured metrics.The best results were achieved while using the Folicist biostimulant - it improved the berries weight, the soluable solids (°Brix)and the number of organic acids. Biostimulant Fylloton also showed great results in improving the amount of ascorbic acid in the berries. From the results of the experiment it can be said that the use of Raskila is not reccommended since the individual berry size and yield were below that of the control group and other measured improvements were outdone by other biostimulants. To find the best biostimulant one should consider what the end goal is - if the purpose is to use the berries for dessert then the size is important, but if the berry is used in the production of food supplements then the use of biostimulants that improve the chemical content is advised. It should be noted that since the experiment was done in an open field the results were highly dependent on the year the experiment was conducted. To recommend the best biostimulants for organic black currant farming it would be necessary to conduct this experiment for multiple years.

Bakalaureusetöö Aianduse õppekaval Maheviljeluses on sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine rangelt reguleeritud või keelatud, seega on oluline leida nendele efektiivseid alternatiivseid meetodeid. Kuna kõrvenõgest kasutatakse järjest rohkem mahepõllumajanduses, on oluline teada kuidas ta mõjub teistele taimedele või mullale. Töö eesmärgiks oli välja selgitada teaduskirjanduse baasil, mil moel on võimalik kasutada kõrvenõgest põllu- ja aiakultuuride maheviljeluses. Kõrvenõgesest valmistatud leotiseid saab kasutada kasvu- ja arengustimulaatorina, väetisena, mullaparandajana, püüniskultuuri ja seltsilistaimena ning kahjurputukate ja taimehaiguste tõrjeks. Kõrvenõgeseleotis muudab mineraalained kättesaadavamaks, mis soodustab taime kasvu ja arengut ning lehed muutuvad rohelisemaks. Kõrvenõgeseleotise kasutamine kasvu- ja arengustimulaatorina annab parima tulemuse kasvuperioodi esimesel poolel. Kõrvenõges akumuleerib endasse lämmastikühendeid, seega saab taime kasutada mulla rikastamiseks lämmastikuga. Kõrvenõgese kasvatamisega saab takistada mullaerosiooni, mulla kooriku teket ning pärssida mulla kuivamist. Kõrvenõgeseleotis parandab mullastruktuuri, -hingamise aktiivsust ja veehoiuvõimet ning tõstab mulla pH-d. Leotis piirab veel ka lehetäide, lehekirpude, lestade ja kilptäide ning nematoodide levikut, mõjudes neile peletavalt. Erinevatele putukatele on leotise mõju erinev. Kõrvenõgeseleotisega satuvad taime lehtedele erinevad mikroobid, mis mõjuvad alla suruvalt haigustekitajatele. Kuna kõrvenõges on paljudele lehetäide vaenlastele toidutaimeks, siis saab seda kasutada püüniskultuurina. Edaspidi võiks uurida kõrvenõgese mõju erinevatele kahjuritele. In organic farming, the use of synthetic substances is prohibited or strictly limited, therefore it is important to find effective alternative methods. Because nettle is used more and more in organic production, it is important to know the impact of stinging nettle to other plants and soil. The aim of this study was to give an overview about the main uses of stinging nettle in organic farming. This study is based on scientific literature. Stinging nettle is used as growth and development stimulator, fertilizer, soil improver, pesticide and is good trap culture and companion plant. Various positive effects, such as increased growth, darker green leaves have been noticed on other plants. This effect probably depends on better accessibility of some minerals. Stinging nettle infusion, as growth stimulator, gives the best results in the first half of the growing season. Stinging nettle can be used to enrich the soil with nitrogen, thus stinging nettle accumulates nitrogenous compounds. Its cultivation was found to protect the soil against erosion, crusting and drying. Also, its infusion can improve soil structure, respiration activity, water holding capacity and raises soil pH. Infusion can inhibit the spread of aphids, psyllids, mites, scales and nematodes. Stinging nettle has a repellent effect on insects. Different insect species responded quite differently to the stinging nettle infusions. Stinging nettle infusion contains many different microbes which can inhibit the spread of different plant pathogens. Since stinging nettle is good a food plant for aphids’ natural enemies, it can be used as trap culture near the main crop. In further studies, it would be important to study the impact of stinging nettle to different species of pests.

Minu uurimistöö eesmärgiks on selgitada erinevate Eestis kasvatatavate ja päris uute musta sõstra sortide saagi kvaliteedi kujunemist mahe- ja tavaviljeluses. Kuna maheviljelus aitab säilitada puhta elukeskkonna, on see eelistatud viljelusviis. Mustad sõstrad on kõige väärtuslikumad värskelt tarbituna. Käesolev uurimistöö annab vastuse küsimustele: millised musta sõstra sordid sobivad maheviljelusse ja millised on parimad dessertsordid. Musta sõstra saagi kvaliteet sõltub genotüübist ja kasvatusviisist. Sordid võivad käituda erinevates kasvuoludes erinevalt. Marja mass sõltub marja seemnete arvust. Erinevate genotüüpide puhul ei pruugi marja suuruse ja seemnete arvu vahel valitseda positiivne seos. Uurimistöö koosneb kolmest peatükkidest. Esimene peatükk annab ülevaade must sõstra kasvatamise hetkeolukorrast maailmas ja Eestis ning kvaliteeti mõjutavatest teguritest. Teine peatükk kirjeldab katsematerjali, -metoodikat ja –tingimusi. Viimases peatükis on esitatud uurimistöö tulemused: kobara massi, kobara marjade arvu, marja massi sõltuvus genotüübist ja kasvatusviisist, C-vitamiini, mahlakuivaine, suhkrute ja hapete sisaldus. Uurimistöö tulemusena selgus et:  Musta sõstra saagi kvaliteet sõltub genotüübist ja kasvatusviisist. Genotüübiti on kasvatusviisi mõju erinev.  Maheviljeluses on musta sõstra sortide kobara ning marja mass, marjade arv kobaras ning marja seemnete arv väiksem kui tavaviljeluses. Kasvatusviis ei mõjutanud nimetatud näitajate väärtust sortide `Pamjati Vavilova`, `Titania`, `Intercontinental`ja aretise Asker puhul.  Marjade mass sõltub marja seemnete arvust (r=0,46)  Maheviljeluses on marjade suhkrute sisaldus ja suhkru happe suhe suurem, kuid askorbiinhappe sisaldus väiksem kui tavaviljeluses. Marjade hapete sisaldust kasvatusviis oluliselt ei mõjuta.  Suurima askorbiinhape sisaldusega on aretise Asker viljad ning suurima suhkru happe suhtega `Karri` ja Mairi viljad, kusjuures suurim sisaldus oli maheviljeluses  Maheviljelusse sobivad sordid on: `Pamjati Vavilova`, `Titania`, `Intercontinental`, aretis Asker. Nende sortide saagi kvaliteet ei halvene maheviljeluse tingimustes  Parim dessertsort on `Karri` ja aretis Mairi The aim of this research is to analyze the determination of the quality of the yield of different varieties growing in Estonia as well as entirely new varieties of blackcurrant in both organic and conventional cultivation. Blackcurrant is most valuable when consumed fresh. The present research gives answers to the following questions: which varieties of blackcurrant are suitable for organic cultivation and which are the best dessert varieties. The quality of blackcurrant yield depends on genotype and cultivation method. In different cultivation conditions varieties can behave differently. The mass of a berry depends on the number of seeds in it. There does not have to be a positive dependence between the size and the number of seeds in berries of different genotypes. The paper consists of three chapters. The first chapter provides an overview of contemporary situation of cultivation in the world and in Estonia as well as reviews factors that affect the quality. The second chapter describes material, methodology and conditions of the experiment. The last chapter presents the results of the research: the mass of a bunch, the number of berries in a bunch, the dependence of the mass of a berry on the genotype and cultivation method, the content of vitamin C, dry weight of the sap, sugars and acids. As a result of the research, it became evident that:  The quality of blackcurrant yield depends on genotype and cultivation method. The effect is different for different genotypes and cultivation methods.  In organic cultivation the bunch of blackcurrant varieties as well as the mass of berries, the number of berries in a bunch, and the number of seeds in a berry are smaller than in conventional cultivation. Cultivation method did not affect the value of the following indicators: ‘Pamjati Vavilova’, ‘Titania’, ‘Intercontinental’, and Asker cultivar.  The mass of berries depends on the number of seeds in a berry (r=0.46)  In organic cultivation the ratio of content of sugars and sugar acid is higher, but the content of ascorbic acid is lower than in conventional cultivation. The content of acids in berries does not significantly affect the method of cultivation.  The highest content of ascorbic acid has been found to be in the fruits of Asker cultivar, and the highest content of sugar acid has been discovered in the fruits of ‘Karri’ and Mairi. However, the highest content has been noticed in organic cultivation.  Varieties that are suitable for organic cultivation are: ‘Pamjati Vavilova’, ‘Titania’, ‘Intercontinental’, and Asker cultivar. The quality of those varieties does not deteriorate in the conditions of organic cultivation.  The best dessert varieties are ‘Karri’ and Mairi cultivar