Search

Nooremaealistel insuldi patsientidel esineb insuldijärgselt vähem neuroloogilisi kahjustusi, kuid ühel osal haigestunutest on senistes uuringutes leitud püsivat kognitiivset düsfunktsiooni, mis on oma olemuselt varjatum ning võib seeläbi meditsiinisüsteemis sagedamini tähelepanuta jääda. Nooremaealiste kõrgete igapäevaelu nõudmiste tõttu võivad püsivad kognitiivsed probleemid kaasa tuua olulisi funktsionaalse ja emotsionaalse toimetuleku raskusi. Põhjalikke neuropsühholoogilisi uuringuid on siiski vähe ning olemasolevate uuringute põhjal on ebaselge, kas leitud kognitiivsete häirete puhul on tegemist püsivamate muutustega ning kuivõrd saab muutusi omistada insuldile. Käesoleva uurimuse eesmärgiks oli täpsustada nooremas eas insulti haigestunute kognitiivset profiili ajal, mil peaks olema toimunud iseeneslik taastumine ning uurida kahjustuse profiili seost ka insuldi hemisfääriga, mille osas on seniste uuringute tulemused vastuolulised. Uurimuses osales 20 nooremaealist suhteliselt kerge ühepoolse isheemilise insuldi diagnoosiga patsienti ning 17 demograafilistelt omadustelt sobivat kontrollisikut. Patsientide sooritus jäi kontrollgrupi sooritusest madalamaks mitmetes verbaalset mälu ja tähelepanu funktsioone hindavates testides. Üksikute profiilide võrdluses oli suurema osa patsientide sooritus normikohane, kuid ligikaudu kolmandikul jäid tulemused kontrollgrupi keskmisetest vähemalt 1,5 SD võrra madalamaks  4 erinevas testisoorituses. Kahjustuse asukoha võrdluses oli sooritus madalam parempoolse hemisfääri insuldiga patsientidel, kuid leitu üldistatavust piirab uurimuse väike valim. Käesolev töö juhib tähelepanu nooremas eas insulti haigestunute põhjalikuma neuropsühholoogilise hindamise vajadusele.

Uurimistöö eesmärgiks on kontrollida eestindatud WAIS-III testikomplekti kordustesti reliaablust. Uurimises osales 93 tervet isikut vanuses 16-87 (42 meessoost ja 51 naissoost isikut, keskmine vanus 42, SD=21.6), keda testiti kahel korral intervalliga 2 kuni 12 nädalat (keskmine kordustesti intervall oli 34 päeva). Kordustesti stabiilsuskoefitsiendid arvutati ka kolmele vanusegrupile: 16-25 (n=31), 26-52 (n=31), 54-87 (n=31). Kahe testimiskorra alltestide tulemuste vahelised korrelatsioonikordajad (Spearmani roo) üle kõikide vanusegruppide jäid vahemikku 0,62 (keskmine) kuni 0,87 (kõrge) ja IQ/indeksskooride korrelatsioonid jäid vahemikku 0,79 (hea) kuni 0,86 (kõrge). Kuigi stabiilsuskoefitsiendid antud uurimistöös olid üldiselt madalamad kui WAIS-III tehnilises käsiraamatus esitatud USA andmed, võib uurimistöö tulemuste põhjal hinnata eestindatud WAIS-III skaala reliaablust heaks.

Uurimustöö eesmärgiks on kontrollida eestindatud WAIS-III testipaketi diagnostilist valiidsust Alzheimeri tõvega patsientide hindamisel. Uurimuses osales16 Alzheimeri tõve diagnoosiga patsienti ja 16 haridustaseme, vanuse ja soo poolest vastavat kontrollisikut. Statistiliselt olulised erinevused ilmnesid 12 alltesti tulemuste puhul 14-st alltestist. Samuti ilmnesid statistiliselt olulised erinevused Sooritusliku IQ ja kõikide indeksskooride tulemuste vahel. Kõige tundlikumateks alltestideks AT hindamisel olid Sümbolite otsimine ja Šifreering ning kõige tundlikumaks indeksiks oli Töötluskiiruse indeks. Vähem tundlikud olid Sarnasuste ja Arvumälu alltestid ning Sõnalise taibukuse indeks. Haridusega ilmnes oluline seos mõlemas grupis Informeerituse ja Sõnalise taibukuse alltestide tulemustega. Kognitiivse tagasilanguse ulatusega AT grupis oli seotud Arvumälu ja Kujundite moodustamise alltestid. Tulemuste põhjal võib hinnata eestindatud WAIS-III diagnostiliselt valiidseks eristamisel AT gruppi kontrollgrupist. Välja on toodud ka tundlikkuse näitajad, mis on kasulikud individuaalsel tulemuste interpreteerimisel praktilises töös., http://www.ester.ee/record=b4426394~S1*est

Söömishäirete puhul esinevaid häirunud käitumismustreid on seni uuritud peamiselt enesekohaste küsimustikega, kuid see põhineb patsiendi enda hinnangu adekvaatsusel, aususel ning ei pruugi kuidagi olla vastavuses reaalselt väljenduvate omadustega. Selle uuringu eesmärgiks oli leida katselist kinnitust käitumusliku kontrolli raskustele mõõtes eksperimentaalselt tegevuse planeerimist, probleemilahendusoskusi, impulsside käitumuslikku pidurdust ning kognitiivset paindlikkust. Võimalike puuduste arvesse võtmine nendes valdkondades ning sobivate objektiivsete mõõdikute leidmine võiks olla edaspidi abiks nii söömishäirete diferentsiaaldiagnostikas kui ka ravis. Selleks võrreldi anorexia nervosa (AN) (n=8) ning bulimia nervosa (BN) (n=10) patsientide sooritust kontrollgrupiga (n=10) täidesaatvaid funktsioone mõõtvates neuropsühholoogilistes testides. Kasutatud testid olid Londoni torni test, Beckhera hasartmängukatse, Linki kuubik ja Kesküla Linnakaart, millele lisaks täitsid uuritavad ka impulsiivsust, ärevust, söömishäirete sümptomaatikat ning meeleolu mõõtvad küsimustikud. Neuropsühholoogiliste testide tulemused kinnitavad söömishäiretega patsientide kehvemat sooritust vaid osaliselt ning rohkem BN kui AN patsientide puhul. Neuropsühholoogiliste testide sooritus ei korreleerunud patsientide puhul enesekohaste küsimustike tulemustega, mistõttu ei paista need väljendavat samu omadusi, mida objektiivsed mõõdikud. Tulemused kinnitavad töös tõstatatud probleeme ning annavad põhjuse valdkonda söömishäirete paremaks mõistmiseks edasi uurida., http://www.ester.ee/record=b4427579~S1*est

Käelisi oskusi on dementsuse korral oluline hinnata, kuna apraksia võib olla üks dementsusega kaasnevatest sümptomitest. Käesolevas uurimuses osales 15 Alzheimeri (AT) ja 15 Parkinsoni tõvest tingitud dementsusega (PTD) patsienti ning neile vastavate demograafiliste näitajate alusel valitud heas kognitiivses üldseisundis 30 kontrollgrupi uuritavat. Uurimuse eesmärgiks oli hinnata käeliste oskuste erinevust, analüüsida käelisi oskusi puudutavate apraksia alatüüpide – ideatoorse (IDA), ideomotoorse (IMA) ning konstruktsioonilise apraksia (KA) esinemist ja spetsiifilisust AT ning PTD patsientidel. Samuti hinnati dementsuse raskusastme seost ja demograafiliste näitajate mõju käelistele oskustele. Lisaks hinnati PTD patsientide haiguse raskusastme seost apraksia tüüpe hindavate testidega. Hindamiseks kasutati kolme apraksia tüüpi mõõtvaid ning käte motoorset vilumust hindavaid erinevaid neuropsühholoogilisi teste. Tulemused näitasid, et AT ja PTD patsientide tulemused olid võrreldes kontrollgrupiga oluliselt madalamad enamikes apraksia testides, kuid motoorses vilumuses ainult PTD patsientidel. AT ja PTD pantsientide sooritused apraksia testides polnud statistiliselt oluliselt erinevad, kuid nende madalam sooritusaste väljendus ülesannetes erinevalt, viidates AT patsientidel enam IDA-le ning PTD patsientidel rohkem IMA-le ja KA-le. Dementsuse raskusastme puhul ilmnes statistiliselt oluline seos ja mõju enamike käelisi oskusi hindavate ülesannetega ning vanusel peamiselt motoorset vilumust hindavate testidega. PTD haiguse raskusaste võiks olla enam seotud IMA-ga., http://tartu.ester.ee/record=b2656648~S1*est

Uurimuse eesmärgiks oli täpsustada mittedementsete Parkinsoni tõvega (PT) patsientide kognitiivset profiili, kasutades selleks põhjalikku neuropsühholoogilist testipatareid. Töös osales 16 mittedementset PT patsienti ning 16 vanuse ja haridusetaseme poolest vastavat kontrollisikut. Tulemused ei näidanud ühtegi statistilist olulist gruppidevahelist erinevust hinnatud 10 kognitiivse funktsiooni valdkonnas ning vastavad efekti suurused olid väga väiksed kuni keskmised. Kõikides hinnatud valdkondades olid haridustase ja/või vanus olulisemad ning suurema seletusvõimega kognitiivse soorituse ennustajad kui uurimusgrupp (PT või kontroll). Suurem läbitud haridusaastate arv ja noorem vanus olid seotud parema testisooritusega. Patsiendigruppi kuuluvus ennustas vaid vähesemaid semantilisi teadmisi. Lisaks selgus, et nooremas eas PT haigestunud ja pikema haiguskestvusega patsientidel oli oluliselt madalam sooritus töömälu osas. Uurimus annab jätkuvat kinnitust, et kognitiivsete häirete esinemine mittedementsetel PT patsientidel on väga varieeruv. Samuti juhib töö tähelepanu vajadusele põhjalikumalt uurida mittedementsete PT patsientide kognitiivsete võimete seoseid erinevate demograafiliste ja haiguskarakteristikutega., http://tartu.ester.ee/record=b2656618~S1*est

Magistriprojekt kliinilises psühholoogias, Uurimustöö eesmärk oli välja töötada Eesti kultuurikonteksti sobiv nimetamistest, mis võimaldaks hinnata nimetamist erinevates kategooriates, koguda testi esialgsed normid vanemaealiste vanuserühmas ning võrrelda sooritustaset demograafiliste näitajatega. Lisaks uuriti nimetamisfunktsiooni ka definitsioonide järgi nimetamise ülesandega ning hinnati nimetamise seoseid teiste keeleliste funktsioonidega. Uurimuses osales 51 tervet inimest (27 naist ja 24 meest), vanuses 50-84, keskmise haridusega 12,5 aastat. Uurimustulemuses olulist seost nimetamistestide tulemuste ja demograafiliste näitajate vahel ei ilmnenud, kuigi tendents viitas hariduse ja üldise kognitiivse taseme mõjule ning definitsioonide järgi nimetamise testil ka vanuse mõjule. Nimetamistesti tulemused korreleerusid foneemilise voolavuse skoori ning seotud kõne efektiivsust näitava minutis öeldud infoühikute arvuga.