Search

Supplemental material, Appendix1 for The interplay between binge eating risk factors: Toward an integrated model by Katrin Kukk and Kirsti Akkermann in Journal of Health Psychology

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Söömishäirete keskmeks on pealetungivad mõtted oma kehakaalust ja –kujust ning tugev hirm kehakaalu tõusu ees, mistõttu tehakse äärmuslikke katseid seda vältida. On näidatud, et suurenenud serotoniini süsteemi aktiivsus viib söömise piiramiseni ja alanenud serotoniini süsteemi aktiivsus kutsub esile liigsöömist. Samas on söömishäiretega patsientidel läbiviidud uurimused andnud vastuolulisi tulemusi, kuna raske on eristada toidu piiramisega kaasnenud serotonergilise aktiivsuse muutusi püsiomadustega kaasnevatest serotoniinisüsteemi eripäradest. Väitekiri püüab vastata küsimusele, kas serotoniinisüsteemi funktsioon seostub otseselt häirunud söömiskäitumisega või pigem nende püsivate omaduste kaudu, mis söömissümptomaatikat mõjutavad. Serotoniini transporteri (5-HTT) geen on üks kindlamaid kandidaate seletamaks bioloogilist haavatavust söömishäiretele. Selle lühikest alleeli (s-alleel) seostatakse võrreldes pika alleeliga (l-alleel) pärsitud serotoniini tagasihaardemehhanismiga ning afektiivse ebastabiilsuse ja impulsiivse käitumisega. Käesolevates uurimustes ilmnes, et söömishäirega naised, kellele on iseloomulikud kontrollimatud ülesöömishood ja kes on s-alleeli kandjad, kogevad enam tungi üle süüa ja kontrollimatuid ülesöömishooge, ning neil esineb rohkem emotsiooni ja käitumise regulatsiooni raskusi. Lühikese alleeli kandlus seostus ka suurenenud ülesöömisega varases täiskasvanueas, kui lapsepõlves kogeti keskmisest enam negatiivseid elusündmusi Uurides kahe serotoniinisüsteemi markeri, monoamiinide oksüdaasi (MAO) aktiivsuse ja 5-HTT geeni polümorfismi koosmõju söömishäirete sümptomaatikale, ilmnes, et l/l genotüübiga tüdrukud, kel on kõrge MAO aktiivsus, on oluliselt rohkem hõivatud dieedimõtetest. Sarnased tulemused leiti ka söömishäiretega patsientide valimil. Sõltumata söömishäire alatüübist seostus 5-HTT geeni l/l genotüüp suurema hõivatusega kehakaalust ja välimusest, ning eksimuste pärast muretsemisega. Kuna mõlemaid kognitiivseid nähtusi seostatakse suurenenud kognitiivse rigiidsusega, siis võivad need tulemused selgitada, miks l/l genotüübiga indiviididel kehakaaluga seonduvad mõtted ei taha taanduda, hoides alal probleemset söömiskäitumist. Toitumise piiramise ja ülesöömise vaheliste seoste uurimiseks vaadati aju kasvufaktori (BDNF) geeni Val66Met polümorfismi mõju. Tulemustest nähtub, et met-alleeli kandjatel, kes oma toitumist piiravad, esineb rohkem ülesöömishooge, mis võib selgitada, miks dieedi pidamine viib mõnedel inimestel ülesöömishoogudeni ja teistel mitte. Söömishäiretega patsientide seisund kujuneb mitmest vastastikku mõjutavast protsessist: toitumise piiramisest, impulsiivsete ja kompulsiivsete joonte mõjudest ning keskkonnategurite toimest. Käesoleva väitekirja tulemustest nähtub, et serotoniinisüsteemi markerid mõjutavad eelmainitud protsesside toimet söömissümptomitele, mis võib selgitada söömishäirete sümptomaatikas ja kaasuvates joontes ilmnevat märkimisväärset heterogeensust., Eating disorders are characterized by intense fear of weight gain and preoccupation with body image and body weight, which leads to extreme food restriction, and other dysfunctional weight control behaviours. Although it has been shown that alterations in serotonergic activity contribute to various expressions of eating pathology it is not clear which changes in serotonin function observed in eating disorders patients represent effects induced by food restriction vs. effects related to traits. The aim of the present thesis was to explore whether the markers of the serotonin system may explain the heterogeneity in eating disorder symptoms and related traits. The serotonin transporter (5-HTT) gene is a firm candidate to explain biological vulnerability to eating disorders. The short or s-allele is associated to inhibited serotonin reuptake as compared to the homozygousity for the long or l-allele, and has been associated to affective instability and impulse control deficiencies. In the present study it was found that in women screened positively for binge-type eating disorders, the s-allele carriers show more severe binge eating and higher levels of impulsivity and emotional instability. Moreover, the s-allele carriers were observed to be more sensitive to adverse life events and to show elevated binge eating in response to chronic stress. Examining the effect of two markers of the serotonergic system, platelet monoamine oxidase (MAO) activity and the 5-HTT gene polymorphism on symptoms of eating disorders, it was found that the preoccupation with dieting and weight gain was the highest in girls with the l/l genotype and high MAO activity. Similarly, in women with eating disorders the l/l genotype was related to preoccupation with dieting and body image, and concern over mistakes. These results may refer to the cognitive inflexibility in eating disorders patients with l/l genotype, thus maintaining the preoccupation with body image and the disturbed eating behaviour. The results of the present thesis also show that brain-derived neurotrophic factor Val66Met genotype moderates the effect of food restriction on binge eating and suggest that the met-allele carriers are especially vulnerable to this effect. This finding may explain why some people develop binge eating in response to dieting and others do not. To conclude, studies indicate that the momentary status of the eating disorder patients represents diverse contributing processes: transient effects of food restriction, effects related to impulsive and compulsive traits, and the effects precipitated by environmental stimuli. In the present thesis it was found that the markers of the serotonin system moderate these effects and may explain the heterogenity in eating disorder symptoms and related traits.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Häirunud söömiskäitumist on võimalik vaadelda kontiinumil, mille ühes otsas on normaalne söömine, teises söömishäiretele iseloomulik liigsöömine ja nende keskel ülesöömine. Liigsöömine kätkeb endas ülemäärase toidukoguse tarbimist lühikese aja jooksul, millega kaasneb kontrollitunde puudumine söömise üle. Lisaks üle- ja liigsöömisele võib häirunud söömiskäitumisena käsitleda ka emotsionaalset söömist – söömist vastusena negatiivsetele emotsioonidele, sageli emotsioonide reguleerimise eesmärgil, ja positiivset emotsionaalset söömist. Viimase puhul ei ole aga selge, kas see on patoloogiline või osa normaalsest söömisest. Kuna häirunud söömiskäitumist esineb ka tavapopulatsioonis ja see on oluline riskifaktor söömishäire tekkeks, oli käesoleva doktoritöö eesmärk uurida emotsionaalse söömise konstrukti, eristades positiivsete ja negatiivsete emotsioonide ajel söömist, ja vaadata lähemalt, kuidas kumbki seostub söömishäirele iseloomulike joonte ja raskustega emotsioonide reguleerimisel. Leidsime nii sarnasusi kui erinevusi positiivse ja negatiivse emotsionaalse söömise vahel. Nimelt seostus negatiivsete emotsioonide ajel söömine tugevalt liigsöömise, söömishäiretele iseloomulike joonte ja raskustega emotsioonide reguleerimisel. Positiivne emotsionaalne söömine seevastu seostus ülesöömisega, mis viitab sellele, et positiivne emotsionaalne söömine ei pruugi olla patoloogiline. Samas esines peamiselt positiivsete emotsioonide ajel sööjatel mõningaid raskusi impulsikontrollis ja oma emotsioonidega toimetulekul võrreldes inimestega, kel emotsionaalset söömist ei esinenud. Need tulemused viitavad sellele, et raskused tugevate tunnetega toimetulekul – olgu need positiivsed või negatiivsed – võivad olla riskifaktoriks häirunud söömiskäitumise tekkes ja arengus. Huvitaval kombel esines positiivsete emotsioonide ajel ülesöömist rohkem meestel, mis viitab olulistele soolistele erinevustele emotsionaalses söömises. Kokkuvõttes täpsustasime emotsionaalse söömise olemust, näidates, et negatiivsete emotsioonide ajel söömine on oluline riskifaktor söömishäire tekkeks. Samuti täpsustasime positiivsete emotsioonide rolli söömiskäitumises, näidates, et selle seos häirunud söömiskäitumisega on mitmetahuline ning vajab edasist uurimist., Dysregulated eating could be viewed on a continuum, with normal eating behaviour on one end, binge eating on the other end, and overeating in the middle of the continuum. Binge eating refers to consuming an excessive amount of food within a short period of time that is accompanied by a feeling of loss of control over eating. In addititon to over- and binge eating, emotional eating could also be considered a dysregulated eating behaviour. Emotional eating refers to the tendency to eat in response to various negative emotions, usually with an intent to alleviate negative affect. Lately, the concept of positive emotional eating has also emerged, although its relation with eating disorder psyhopathology is unclear. As dysregulated eating behaviours are also seen in community samples and as they represent risk factors for developing an eating disorder, the aim of this doctoral dissertation was to explore the construct of emotional eating, while differentiating between eating in response to positive and negative emotions, and to further investigate their associations with eating pathology and emotion regulation difficulties. We found important similarities as well as differences between positive and negative emotional eating. Namely, eating in response to negative emotions was more closely related to binge eating, general eating pathology, and difficulties with regulating emotions. Positive emotional eating, however, was associated with overeating, which suggests that eating in response to positive emotions might not itself be pathological. However, individuals who endorsed primarily positive emotional eating were characterized by increased difficulties in regulating their impulses and emotions in general compared to individuals without emotional eating. These results indicate that difficulties in managing one’s emotions – be it positive or negative – might be a risk factor for the development and maintenance of dysregulated eating. Interestingly, positive emotional eating appeared to be more pronounced in men, pointing towards important sex differences in emotional eating. In conclusion, we clarified the construct of emotional eating by further confirming that eating in response to negative emotions is an important risk factor for eating disorder psychopathology. We also clarified the role of positive emotions in eating behaviours by showing that its relationship with dysregulated eating is multifaceted and therefore in need of further research., https://www.ester.ee/record=b5513533

Perfektsionism ja impulsiivsus on mitmetahulised isiksuseomadused, mis võivad olla anorexia nervosa (AN) väljakujunemise riskifaktorid ning samaaegselt ka säilitavad faktorid, mis takistavad häirest paranemist (Fairburn & Harrison, 2003; Bardone-Cone et al., 2016). Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli võrrelda AN piiravat (restricting; AN-R) ja väljutavat (binge-eating/purging, AN-B/P) alatüüpi, lähtudes perfektsionismi ja impulsiivsuse konstruktide mitmetahulisusest. Lisaks hinnati depressiooni modereerivat mõju perfektsionismi ja impulsiivsuse alaskaaladele ning söömishäire sümptomitele. Valim koosnes 207 naisest, kellest 79 ja 18 olid vastavalt AN-R ja AN-B/P patsiendid ning 110 olid kontrollisikud. Uurimuse tulemusena ei leitud erinevusi AN-R ja AN-B/P patsientide vahel adaptiivses perfektsionismis ega düsfunktsionaalses impulsiivsuses. Küll aga leiti depressiooni modereeriv mõju kõikidele impulsiivsuse alaskaaladele (DFI, FI, BIS-11), osadele perfektsionismi alaskaaladele (vigade pärast muretsemine, vanemate ootused/kriitika) ning enamustele söömishäire sümptomite alaskaaladele (toitumise piiramine, toidu väljutamine, hõivatus kehakaalust). Depressiooni mõju kontrollimisel kadusid mitmed AN-R ja AN-B/P patsientide vahelised söömishäire sümptomite erinevused, indikeerides, et depressioon süvendab impulsiivsuse ja perfektsionismi mõju söömishäire sümptomitele. Erinevused impulsiivsuse ja perfektsionismi alaskaaladel kadusid suures osas just AN-R patsientide ja kontrollgrupi vahel, AN-R ja AN-B/P gruppide vahel olulisi muutusi ei toimunud, mis viitab AN-R patsientide sarnanemisele impulsiivsuse ja perfektsionismi poolest pigem kontrollgrupi kui AN-B/P patsientidega. Tulemustega on kooskõlas Soidla & Akkermanni (2020) uuring, kus leiti, et erinevalt AN-B/P patsientidest kuulub suur osa AN-R patsientidest impulsiivsuse ja perfektsionismi alusel hästi funktsioneerivasse klassi, kuhu kuulub ühtlasi enamus kontrollisikuid. Käesoleva töö tulemused toetavad seega liikumist kategoriaalselt häirete liigituselt dimensionaalse liigituse suunas, mis pooldab söömishäirega patsientide profileerimist ja klassidesse jaotamist isiksuseomaduste, nagu impulsiivsuse ja perfektsionismi alusel, et tagada paremad ravitulemused (Wildes et al., 2011; Wildes & Marcus, 2013; Soidla & Akkermann, 2020).

Häirunud söömiskäitumine on üks iseloomulikumaid tunnuseid söömishäirete diagnoosis ja ka ravis. Söömishäirete diagnoosimise teeb keeruliseks noorukitel esinev mittepatoloogiline häirunud kehataju ning söömiskäitumine – seega võib olla keeruline eristada häirunud söömiskäitumist diagnostilisi kriteeriume ületavast söömishäirest. Söömiskäitumise hindamisel on oluline silmas pidada häire diagnostilisi kriteeriume: nii enesetajuhäireid kui ka käitumuslikke valikuid, mis võivad päädida äärmusliku hirmuga toidu ja sellest tulenevalt kehakaalu tõusu ees. Söömishäire diagnostilise selguse puudumine võib olla seotud limiteeritud hindamismeetoditega, mis peamiselt toetuvad enesekohastel sümptomite väljatoomisel, seega on oluline kaasata ka lapsevanemapoolne hinnang lapse söömiskäitumisele. Vaatamata raskustele, mis kaasnevad ainult lapse või nooruki enesekohaste küsimustike kasutamisega ning teadmisele, et täiendav teave sümptomite varieeruvuse ja raskusastme puhul on oluline nii hindamises ja ka ravi planeerimises, siis teisekohaseid hindamisvahendeid on endiselt vähe. Antud kirjeldavas uurimistöös ilmnes lapsevanematele mõeldud häirunud söömiskäitumist hindaval skaalal suur erinevus üldskooris kui ka söömishäirega patsientide enesekohases sõeltestis. Laste ja teismeliste söömishäirete identifitseerimisel ning adekvaatses ravis mängivad suurt rolli teine arvamus söömiskäitumisest ning selle patoloogilisusest, sest söömishäirega teismelised kas võivad sümptome vähendada või eitada, samaaegselt lapsevanemad ei pruugi tajuda oma laste häirunud söömiskäitumist. Laste ja noorukite söömishäire tuvastamisel on olulised lapsevanema tähelepanekud, kuid raviprotsessis muutub üha olulisemaks düsfunktsionaalse söömiskäitumise ära tundmine ning hindamine, millel sageli häiret alalhoidev roll. Söömishäire ravimisel on lapsevanemate või teiste esmaste hooldjate söömishäirealane psühhoharimine väga oluline.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli hinnata bariaatrilisele operatsioonile suunatud patsientide häirunud söömiskäitumise ja emotsionaalse enesetunde vahelisi seoseid. Uurimistöö koguvalim moodustus 214-st inimesest: bariaatrilisele operatsioonile suunatud patsiendid (n = 137 ), kaalujälgijad (n = 47) ja kontrollgrupp (n = 72 ). Uuritavate poolt oli täidetud Söömishäire Hindamise Skaala (SHS) ja Emotsionaalse Enesetunde Küsimustik (EEK-2). Töö käigus hindasime gruppide vahelisi erinevusi ning grupi siseselt SHS ja EEK-2 vahelisi seoseid. Tulemused viitavad, et Söömishäire Hindamise Skaala skoorid on mõõdukas seoses EEK-2 alaskaalade skooridega. Bariaatrilisele operatsioonile suunatud patsiendid on hõivatud oma välimusest ja kehakaalust, kuid ei teata liigset piiramist ega liigsöömist. SHS alaskaalad (v.a piiramine) olid positiivses korrelatsioonis kõigi EEK-2 alaskaaladega.

OCI-R (Foa jt, 2002) on usaldusväärne ja laialdaselt kasutatav küsimustik OKH sümptomite raskuse hindamisel. Kuus alaskaalat esindavad igaüks levinud OKH sümptomeid: Pesemine, Painamine, Kogumine, Korrastamine, Kontrollimine ja Neutraliseerimine. Käesolevas töös hinnati eestikeelse OCI-R (E-OCI-R) küsimustiku faktorstruktuuri, sisereliaablust, kordustestimise reliaablust ja eristavat valiidsust 650 osalejaga. Neist 144 olid psühhiaatrilise diagnoosiga indiviidid, kel esines kas obsessiiv-kompulsiivne häire, depressioon, ärevushäire, anorexia nervosa, bulimia nervosa või autismispektrihäire. Kinnitav faktoranalüüs kordas originaalküsimustiku 6-faktorilist lahendit. Koguskaala sisereliaablus oli suurepärane (α = .909, ω = .911) ning kordustestimise reliaablus väga hea (rs = .758, p = .001). OKH-ga indiviidide E-OCI-R koguskoor erines meeleoluhäiretega ja tervete indiviidide E-OCI-R koguskoorist, kuid mitte ärevushäiretega indiviididest. E-OCI-R küsimustikku on alust pidada usaldusväärseks mõõtvahendiks OKH sümptomite hindamisel, kuid selle võime eristada OKH-ga indiviide teiste psüühikahäiretega indiviididest ja tervetest indiviididest vajab täiendavat kontrollimist suuremal kliinilisel valimil.

Käesoleva uurimistöö eesmärk oli uurida kohortidevahelisi muutusi söömishäirete sümptomaatikas (buliimia, kehaga rahulolematus ja kõhnuseihalus) ja kehakaalu reguleerimise strateegiate kasutamises. Omavahel võrreldi kolme kohorti (2001. a., 2007. a. ja 2021. a.), hinnates enesekohaste küsimustike abil, kuidas on ajas muutunud 18-aastaste neidude ja noormeeste söömishäirete sümptomite tase. Esimese ja teise kohordi andmed pärinesid ELIKTU vanema (N=357) ja noorema sünnikohordi (N=367) uuringust, kolmanda kohordi andmed koguti aastal 2021 (N=293). Tulemustest nähtub, et ühiskonna arenedes ilmneb üha rohkematel noortel häirunud söömiskäitumist. Kolmanda kohordi neidude seas oli oluliselt sagenenud buliimia ja kõhnuseihaluse sümptomaatika esimese ja teise kohordiga võrreldes ning kehaga rahulolematuse sümptomaatika teise kohordiga võrreldes. Kehakaalu reguleerimise strateegiate kasutamine on noorte seas üha tavapärasem, kus dieedi pidamine, kehalise aktiivsuse suurenemine ja toidukordade vähendamine on näidanud püsivat sagenemist iga järgneva kohordi lõikes nii neidude kui noormeeste seas. Saadud tulemused viitavad söömishäirete sümptomaatika arenemisel kultuurispetsiifiliste tegurite rollile.

Teatud isiksusejooni nagu neurootilisus ja kaasuvaid afektiivseid häireid on söömishäiretes tuvastatud kui häire kujunemist, selle kulgu ja häire säilimist mõjutavate faktoritena. Söömishäire raskust on klassifitseeritud lähtudes erinevatest näitajatest nagu kehamassiindeks anorexia nervosa (AN) ja ebakohaste kompensatoorsete käitumiste sagedus bulimia nervosa (BN) puhul. Alternatiivsed lähenemised vaatavad psühholoogilisi näitajaid nagu hõivatus välimusest ja kehakaalust. Selliselt on söömishäire raskust defineeritud ka selles töös. Söömishäiretega indiviididel on tihti raporteeritud kõrget neurootilisust, madalat ekstravertsust ning seoseid impulsiivsusega nendes häiretes, mida iseloomustavad liigsöömissööstud ja/või väljutavad käitumised. Käesoleva töö eesmärk oli uurida isiksusejooni AN ja BN patsientidel, millised isiksusejooned ennustavad SH raskust ning samuti vaadata, mis rolli mängivad sagedaseimad komorbiidsed häired nagu depressioon ja ärevus. Uuringus võttis osa 311 naist, kellest 94 olid BN, 86 piiravat tüüpi AN ja 22 väljutavat tüüpi AN diagnoosiga patsienti ning 109 kontrolli. Toitu väljutavad patsiendid olid ootuspäraselt rohkem hõivatud oma välimusest ja kehakaalust kui piiravad patsiendid. Regressioonianalüüsid viidi läbi ainult piiravat tüüpi AN ja BN patsientide valimil. Ootuspäraselt leiti neurootilisuse ja kaasuva afektiivse ebastabiilsuse (depressioon ja ärevus) mõju hõivatusele mõlemas häires. AN patsientidel olid kõige tugevamad prediktorid kibestumine, depressioon ja seisundiärevus, BN patsientidel aga psüühiline ärevus, kõrgem KMI ja lühem häire kestvus. Need leiud viitavad sellele, et kuigi hõivatus välimusest ja kehakaalust on olemas nii piiravat kui väljutavat tüüpi söömishäiretel, võib hõivatuse kujunemine olla tingitud erinevate riskifaktorite koosmõjust. Antud uuring toetab alternatiivset dimensionaalset lähenemist söömishäiretele ning pakub välja võimalikke faktoreid, mille tõttu hõivatus välimusest ja kehakaalust söömishäiretes püsib ning on raskesti ravile alluv.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli kohandada ärevustundlikkuse küsimustik ASI-3 (Anxiety Sensitivity Index; Taylor et al., 2007) eesti keelde ning kontrollida selle valiidsust ja usaldusväärsust. Uuringus osales 305 inimest vanuses 18-65 aastat, neist 48 vaimse tervise spetsialisti poolt diagnoositud psüühikahäirega inimest ning 57 eneseraporteeritud psüühikahäirega inimest. Psühhomeetriliste näitajate kontrollimiseks viidi läbi uuriv faktoranalüüs, korrelatsioonanalüüs sarnaste konstruktide küsimustikega, dispersioonanalüüs ja sisemise reliaabluse test. Sarnaselt originaaluuringule eristus faktoranalüüsiga kolm faktorit: kehalised, kognitiivsed ja sotsiaalsed hirmud. Küsimustiku sisemine reliaablus oli suurepärane (0,93). Seosed ASI-3, EEK-2 (Aluoja et al., 1999) ja STAI (Spielberger et al., 1983) küsimustike alaskaalade vahel kinnitasid konvergentset valiidsust. Vaimse tervise häire diagnoosiga inimeste keskmised ASI-3 skoorid olid statistiliselt olulisel määral kõrgemad tavapopulatsiooni keskmistest skooridest. Uuring kinnitab eestikeelse ASI-3 piisavat valiidsust ja usaldusväärsust.

Personality-based profiling can help elucidate associations between pathological symptomatology and address shortcomings of current diagnostic systems. Furthering these aims, this thesis investigated personality-based profiles within a female sample that included both patients (n = 313) and healthy controls (n = 114). It was hypothesised based on eating disorder (ED) and transdiagnostic studies that 3–5 classes resembling high functioning, undercontrolled and overcontrolled profiles would emerge. Anxiety, stress susceptibility, mistrust, detachment, irritability and embitterment were expected to, in addition to impulsivity and perfectionism, distinguish between profiles. Using latent profile analysis, a 5-class solution proved best-fitting and the extracted profiles included a high-functioning, a well-adapted, a moderately impulsive and socially dysregulated, an anxious-perfectionistic, and an emotionally and behaviourally dysregulated class. Statistically significant differences in depression, state anxiety and disturbed eating occurred, and diagnostic distribution across classes was also meaningful with a large number of bulimia nervosa patients falling in the impulsive and socially dysregulated class and the anxious-perfectionistic class displaying depression and generalised anxiety. The emotionally and behaviourally dysregulated class exhibited the most comorbidity and severe psychopathology. This hints at profiles’ clinical relevance in predicting current symptomatology. Due to over-representation of EDs in the sample, future studies are warranted to replicate the found profiles. Additionally, longitudinal studies are needed to assess treatment outcome and classification stability.

Diagnosing autism in adults is difficult. Current paper tries to fill a gap in self-report screening instruments by adapting into Estonian two questionnaires: Autism Spectrum Quotient (AQ, Baron-Cohen et al., 2001) and Camouflaging Autistic Traits-Questionnaire (CAT-Q, Hull et al., 2019). Sample (N = 498, f = 409, m = 89) consisted of autistic (n = 42), self-suspected autistic (n = 105), autistic close relative (n = 95) and non-autistic (n = 256) participants. Using exploratory factor analysis, a 5-factor solution was found in AQ-24, total variance explained was 44.2% with Cronbach’s alpha of .86. CAT-Q-25, with five new items, retained the original three-factor solution, with total variance explained 56.1% (Cronbach’s alpha .95). As expected, correlations between autism questionnaires were higher than questionnaires measuring related constructs. Although correlation with anxiety measures i.e., Social Phobia and Anxiety Inventory (Turner et al., 1989) were significantly high as well. Group and sex interaction effect onto CAT-Q-25 total and subscale scores when controlling for either general or social anxiety revealed that a statistically significant interaction effect appeared only when controlling for social anxiety. It is worth considering applying item response theory approach to find the best set of questions. It is also important to explore both sex effects in autism and the effects of anxiety to autism related traits, and the possible ways how anxiety might affect autistic individuals.

Buliimia sümptomite kogemine ning häirunud söömiskäitumise riskitegurid impulsiivsus ja neurootilisus võivad olla seotud eripäradega serotonergilises süsteemis. Buliimiat ning kõrgemat impulsiivsust ja neurootilisust võib ennustada ka stressirohkete elusündmuste kogemine, samas kui toetav perekeskkond võib olla nende eest kaitsev faktor. TPH2 G-703T polümorfismi T-alleeli ning 5-HTTLPR polümorfismi s-alleeli on seostatud serotonergilise süsteemi häirumisega, mis võib suurendada nende alleelide kandjate vastuvõtlikkust keskkonnamõjude suhtes ja seeläbi ennustada stressirohkes keskkonnas kõrgemat neurootilisust ja impulsiivsust. Käesolevas töös uuriti Eesti laste isiksuse, käitumise ja tervise uuringu (ELIKTU) mõlema sünnikohordi naissoost osalejate andmetel 5-HTTLPR s-alleeli ja TPH2 G-703T T-alleeli koosmõjusid stressitekitavate elusündmustega neurootilisusele ja impulsiivsusele ning nende rolli buliimia sümptomite ennustamisel 18. eluaastal. Samuti uuriti töös, kas perekeskkonna soojus kaitseb genotüüpide ja stressitekitavate elusündmuste mõju eest, võttes arvesse liigsöömistüüpi söömishäire riskitegureid. Tulemustest selgus, et 5-HTTLPR s/l genotüüp ennustas koosmõjus stressitekitavate elusündmustega buliimia sümptomite kogemist 18. eluaastal. 5-HTTLPR genotüüpidel ning TPH2 T-alleelil puudusid aga peamõjud ning koosmõjud omavahel ning keskkonnateguritega impulsiivsuse ja neurootilisuse ennustamisel. Töö panustab söömishäirete geneetiliste ning keskkondlike riskifaktorite koosmõjude mõistmisesse.

Laste aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) diagnoosimisel on üheks hindamisvahendiks sageli lähedaste inimeste (nt õpetajate ning vanemate) hinnangud lapse käitumise kohta. Teaduskirjandus viitab aga sellele, et hindajatevaheline kooskõla on enamasti üsna madal. Selle üheks põhjuseks on välja pakutud, et ATH sümptomaatika hindamisel võivad olulist mõju avaldada soopõhised stereotüübid. Töös uuriti õpetajate ning lapsevanemate hinnangute kokkulangevust sugude ning erinevate ATH probleemvaldkondade lõikes, kasutades selleks Tervise Ameti Instituudi poolt eesti kooliõpilaste kohta kogutud andmeid. Leiti, et õpetajate ning lapsevanemate hinnangute kokkulangevus oli kõrgem eksternaliseeritud probleemide puhul ning madalam internaliseeritud probleemide korral. Ilmnes, et sugude lõikes olid üldiselt kooskõlalisemad poiste kohta antud hinnangud. Lapsevanemad hindasid poiste ning tüdrukute probleeme sarnasemalt esinevateks, kuid õpetajate hinnangute põhjal esines poistel oluliselt rohkem probleeme kui tüdrukutel. Uuriti ka seda, mil määral langevad n-ö objektiivse hindamisvahendi (Go-NoGo testi) tulemused kokku vanemate hinnangutega lapse ATH sümptomaatika esinemise osas. Ehkki Go-NoGo testi vahelejätmiste arv seostus lapsevanemate tähelepanematusele antud hinnangutega ning valehäirete arv hüperaktiivsusele antud hinnangutega, jäid efektisuurused antud töös siiski tagasihoidlikeks.

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publiktsioone, Käesoleva doktoritöö eesmärgiks oli kogemuse väljavõtte meetodi abil uurida liigsöömise ja ülesöömise riskitegureid, ning laiendada teadmisi meeste söömiskäitumisest. Liigsöömine ja ülesöömine on häirunud söömiskäitumise ilmingud, mis suurendavad ülekaalulisuse ja söömishäirete riski. Liigsöömine hõlmab tavapärasest suurema toidukoguse söömist, millega kaasneb kontrollikadu söömise üle. Ülesöömine kätkeb endas tavapärasest suurema toidukoguse söömist ilma kontrollikao tundeta. Uuringus leidsime, et ülesöömist esines ligi pooltel ning liigsöömist peaaegu veerandil osalejatest uuringuperioodi jooksul. Uuringutulemustest nähtus, et nii emotsiooniregulatsiooni raskused, st piiratud oskused tugevate tunnetega toimetulekul, kui tung söömist piirata ennustavad liigsöömist. Emotsiooniregulatsiooni raskuste roll oli seejuures meeste ja naiste seas erinev. Meestel vahendasid emotsiooniregulatsiooni raskused negatiivse afekti mõju liigsöömisele. Naiste seas oli emotsiooniregulatsiooni raskustel modereeriv mõju, st emotsiooniregulatsiooni raskused koosmõjus negatiivse afektiga ennustasid liigsöömist. Lisaks ennustasid liigsöömist integreeritud mudelis negatiivne afekt, negatiivse afekti kõikumine, hõivatus välimusest ja kehakaalust ning neurootilisus. Seejuures ülesöömist antud tegurid ei ennustanud. Käesoleva doktoritöö tulemusi saab kasutada paremate ennetusprogrammide väljatöötamiseks. Emotsioonidega toimetulekuoskuste õpetamine ning söömise piiramise käsitlemine on olulised liigsöömise ennetamise võimalused, This doctoral thesis aimed to assess risk factors of binge eating and overeating using experience sampling method, in addition to expand current knowledge about eating behavior among men. Overeating and binge eating as aspects of disordered eating behavior increase the risk of overweight and eating disorders. Binge eating comprises eating a large amount of food and experiencing loss of control during eating, while overeating comprises eating a large amount of food without the experience of loss of control. We found that nearly half of the participants experienced overeating and around quarter of participants experienced binge eating during the study period. Our research showed that emotion regulation difficulties, i.e. the inability to reduce the intensity of one’s negative emotions, and the need to restrain one’s eating are both associated with binge eating. However, the role of emotion regulation difficulties was somewhat different in men and women. Among men, difficulties in emotion regulation mediated the effect of negative affect on binge eating, meaning that the association between negative affect and binge eating is partly due to emotion regulation difficulties. While among women emotion regulation difficulties had a moderating effect, i.e. the interaction between emotion regulation difficulties and negative affect predicted binge eating. Negative affect, fluctuations in negative affect, preoccupation with one’s body image and bodyweight and neuroticism also predicted binge eating in an integrated model. However, overeating was not associated with these aspects. The results of this doctoral thesis could be used for designing better prevention strategies. For instance, teaching adaptive ways to alleviate strong negative emotions as well as addressing dietary restraint could help in preventing binge eating., https://www.ester.ee/record=b5346647