Search

Õpilaste heaolu on haridussüsteemides järjest suurema tähelepanu all ning otsitakse võimalusi selle suurendamiseks. Ideaalmaailmas tuvastataks esmalt probleem, nt „teises ja kolmandas kooliastmes on õpilaste vahel palju konflikte ja vähe koostööd ning see vähendab vaimset heaolu ja halvendab õpitulemusi“. Järgmiseks püütaks leida selle probleemi põhjusi, sh juurpõhjusi, nt „koolid ei paku õpilastele piisavalt nende arenguvajadusi arvestavaid võimalusi oma autonoomia, seotuse ja kompetentsuse tunde kogemiseks“. Järgmiseks kavandataks sekkumisi selle probleemi leevendamiseks, nt „koolitus õpetajatele õppija toimevõimet toetava õpikeskkonna kujundamiseks“ või „kolmepäevane metsamatk õpilastele, et nad saaksid tegutseda väljaspool kooli rollimustreid“ või ka hoopis midagi muud. Siis toimuksid katseprojektid ja nende hindamise põhjal otsustataks sekkumist rakendada, muuta või sellest loobuda. Reaalmaailmas võivad aga sekkumised välja kasvada õhinapõhistest algatustest ilma tugeva teoreetilise ja metoodilise aluseta. Üks võimalus oleks selliseid algatusi ignoreerida, teine oleks pakkuda motiveeritud eestvedajatele suuniseid, kuidas muuta oma tegevus süsteemsemaks ning näidata, et sellel on sihtrühmale soovitud mõju. Käesolevas töös on otsitud vastust küsimusele, missugused on seiklusprogrammi KLAPP mõju hindamise võimalused. Esmalt on antud ülevaade teemakohasest kirjandusest, sh käitumisele suunatud sekkumiste senisest hindamisest Eestis. Esile on toodud võimalikud probleemkohad ja piirangud, millega programmi hindamisel arvestada tuleks. On kaalutud erinevate sekundaarandmete kasutusvõimalusi ning leitud, et praegu olemas olevad andmestikud senisel kujul ei paku selleks piisavalt võimalusi. Enim potentsiaali oleks riikliku üldhariduskooli rahuloluküsitluse andmestikul, kui küsimustik sisaldaks ka küsimust vastaja klassi kohta ning seda viidaks läbi kas igal aastal või vähemalt lisataks 6. klassi küsitlus. Varasema uuringu leidude põhjal on konstrueeritud KLAPPi programmiteooria ning sõnastatud tulemusnäitajad, mille põhjal selle mõju hinnata. Hindamiseks on koostatud eksperimentaalse hindamise plaan: sobitatud paaride meetodil loodud ootelehe-kontrollrühmaga eksperiment eel- ja järelmõõtmisega. Kontrollrühmaga eksperiment võiks anda programmi loojatele ja rakendajatele enim kindlust, kas sellel on sihtrühmale soovitud mõju. Hindamine on teooriapõhine, st arvestab mõju tekkimise põhjuslikku mehhanismi, kuna see võib anda nii sekkumise rakendajatele kui teistele sekkumiste kavandajatele rohkem ja rikkamat teavet, tegemata eksperimenti ennast märkimisväärselt keerukamaks või kulukamaks. KLAPPi mõju hindamine praktikas seisab alles ees; loodetavasti leiavad programmi autorid selleks ressursse. Käesolev töö pakub suuniseid, mida hindamist kavandades aluseks võtta ning millest võib kasu olla ka uute käitumuslike sekkumiste algatajatele.

https://www.ester.ee/record=b5495610*est

https://www.ester.ee/record=b5448912*est

Antud magistritöö eesmärgiks oli selgitada välja, milline on ajateenistuses kogetud probleem-sete suhete ja sidususe mõju ajateenistusega rahulolule ning edasisele valmidusele panustada riigikaitsesse. Tulemustest selgus, et probleemsete suhete kogemine ajateenistuses mõjutas ajateenijate üldist rahulolu kogu ajateenistusega ning seda selliselt, et mida rohkem esines ajateenijal prob-leemseid suhteid teenistuse jooksul, seda rahulolematum oli ta ka ajateenistusega. Probleemsed suhted ülematega mõjutasid ajateenistusega rahulolu rohkem kui ajateenijate omavahelised suhteprobleemid. Samuti hindasid ajateenijad ennast ka omavaheliste suhetega rohkem rahulolevamaks kui suhetega oma ülematega. Probleemsete suhete mõju rahulolule oluliselt ei muutunud, kui arvesse võeti ka sotsiaaldemograafiliste taustategurite mõju. Probleemsed suhted ja rühma ühtekuuluvustunne olid omavahel seotud mitmel viisil. Mida rohkem esines probleemseid suhteid nii ajateenijatel omavahel kui ka oma ülematega, seda rohkem kritiseeriti ajateenijate poolt oma rühmakaaslasi ja nende käitumist. Samuti mida rohkem esines probleemseid suhteid ülematega, seda ebapädevamaks ja ebausaldusväärsemaks pidasid ajateenijad oma ülemat tema tööülesannete täitmisel. Ajateenistuses kogetud probleem-sed suhted, eriti ülematega teenistusalastes suhetes, võivad vähendada ka ajateenijates soovi kuuluda tulevikus Kaitseväkke. Rühma ühtekuuluvustunne avaldas mõju ka ajateenistusega rahulolule. Kõige suurem mõju ajateenistusega rahulolule oli horisontaalsel tugevdaval sidususel ning vertikaalsel sidususel, mis tähendas seda, et mida nõrgemad olid ajateenijate omavaheline ühtekuuluvustunne ning ajateenijate ja nende ülemate vaheline ühtekuuluvustunne, seda rahulolematum oldi ka kogu ajateenistusega. Samuti, mida nõrgem oli sidusus ajateenija ja Kaitseväe vahel, seda rahul-olematum oldi ajateenistusega üldiselt. Ajateenija enda subjektiivse füüsilise vormi mõju ajateenistusega rahulolule näitas, et mida madalamaks oli ajateenija hinnanud oma füüsilise võimekuse, seda rahulolematum oli ta ka ajateenistusega. Ajateenijatel, kes olid hinnanud oma füüsilise võimekuse üsna halvaks või halvaks, esines rohkem ülematega isiklikke suhteprobleeme kui neil, kes olid hinnanud oma füüsilise võimekuse üsna heaks, heaks või keskmiseks., https://www.ester.ee/record=b5359737*est

https://www.ester.ee/record=b5251150*est

https://www.ester.ee/record=b5251136*est

Artikli eesmärk oli välja selgitada, millised rahulolutegurid on ajateenijatele olulisemad ja kuivõrd varieeruvad rahuloluhinnangud vastavalt ajateenijate sotsiaaldemograafilisele profiilile. Analüüsis keskenduti seega nii sotsiaaldemograafilistele tunnustele kui ka kaitseväe eri aspektidele, mis võiksid avaldada mõju indiviidi üldisele eluga rahulolule. Järgnevalt vastan analüüsi põhjal lühidalt uurimisküsimustele. 1. Millised ajateenistuse tegurid mõjutavad enim üldist eluga rahulolu? Seos eluga rahulolu ja ajateenistuse aspektide vahel ilmnes mitmetel puhkudel, nagu näiteks suhetes rühmas ja ülematega, samuti oli tugevaks mõjutajaks autonoomia tajumine ja väljaõppe sisukus. Kinnitust leidis ka see, et vabatahtlikult kaitseväkke astunud ajateenijad on eluga rahulolevamad kui kutse alusel värvatud. 2. Kuidas erineb rahulolu ajateenijate seas tulenevalt sotsiaaldemograafilisest profiilist? Eesti kaitseväes teenivate ajateenijate rahuloluhinnangutele avaldavad töös käsitletud sotsiaaldemograafilistest tunnustest olulist mõju vaid haridus ja vanus. Sealjuures kõrgemalt haritud ajateenijad olid ajateenistusega enam rahul kui madalama haridustasemega ajateenijad ja nooremad ajateenijad olid ajateenistusega rohkem rahul kui vanemad. 3. Kuidas muutub ajateenijate eluga rahulolu hinnang ajateenistuse vältel? Tulemustest selgus, et ajateenijate eluga rahulolu muutus teenistusaja vältel olulisel määral, olles ajateenistuse algul suurim, kaitseväeteenistuse keskel väikseim ja lõppfaasis taas veidi suurem. Töö on oluline Eesti Kaitseväe ajateenistuse seisukohalt, sest annab tagasisidet ajateenistuse kui protsessi kohta juhib läbi ajateenijate hinnangute tähelepanu probleemsetele valdkondadele. Töö tulemused näitasid, et ajateenistuse kui keskkonna erinevatel teguritel (näiteks olme, suhted) on suur roll ajateenija rahulolu kujunemisel, ja seda terve ajateenistuse vältel. Lisaks näitasid tulemused, et ajateenistus erineb oma olemuselt ja korralduselt suurel määral argielust, mis tingib ajateenijate seas olulisi rahulolu kõikumisi, eriti ajateenistuse algfaasis ehk sõduribaaskursuse ajal. Samuti saab töö põhjal aimu, kuidas mõjutab ajateenijate erinev sotsiaaldemograafiline taust nende hinnanguid ajateenistuse aspektidele. See annab Kaitseväele võimaluse teha vastavalt sellele oma töökorralduses või otsustes muudatusi, et tagada ajateenijatele sujuvam ajateenistusse asumine ja parandada nende rahulolu erinevate ajateenistuse teguritega, tagades seeläbi ajateenijate kõrgema üldise rahulolu., http://www.ester.ee/record=b5148689*est

Kokkuvõtlikult saab öelda, et ajateenijate hinnangud (ehk seeläbi ka hoiakud) ajateenistuse vajalikkusele võivad teenistuse jooksul muutuda. 2016. aastal aega teenima asunutest ligikaudu kolmandik muutis oma hoiakut ajateenistuse jooksul teenistuse vajalikkuse kohta ning ülejäänud 2/3 jäid ka pärast SBK-d kindlaks oma ajateenistuse alguses antud hinnangule, leides et ajateenistus on vajalik nii isikliku arengu kui ka Eesti riigi julgeoleku seisukohalt või et ajateenistus ei ole kummagi seisukohalt vajalik. Ühtset kindlat tendentsi – kas hoiakuid muudetakse Kaitseväele positiivsemas või negatiivsemas suunas, välja tuua ei saa. Märkimisväärne on siinkohal asjaolu, et mingeid kindlaid sotsiaalseid gruppe, kes oma hoiakuid muudaks, ei õnnestunud välja selgitada. Tõdeda saab vaid seda, et eesti keelt põhilise koduse keelena rääkivate ajateenijate puhul on võrreldes venekeelsetest kodudest pärit ajateenijatega suurem tõenäosus, et nad peavad ajateenistust püsivalt teenistuse jooksul vajalikuks. Samuti saab analüüsi põhjal öelda, et nende puhul, kes astusid ajateenistusse omal algatusel, on suurem võimalus, et nad muudavad oma hoiakud ajateenistuse vajalikkuse kohta vaid mõnevõrra, ehk leiavad pärast SBK lõppu, et ajateenistus on vajalik kas isikliku arengu või Eesti riigi julgeoleku seisukohalt. Analüüsist selgus, et paremini on ajateenistuse vajalikkuse hinnangu muutus seletatav teiste kaitseteemalitse hoiakute kaudu, mis olid ajateenijatel välja kujunenud pärast SBK lõppu. Üldine tendents on, et mida positiivsema hoiakuga ollakse erinevates kaitseteemalistes küsimustes, seda suurem on tõenäosus, et ajateenistust hinnatakse nii ajateenistuse alguses kui ka pärast SBK-d vajalikuks või et hinnang ajateenistuse vajalikkusele paraneb ja vastupidi. Peale selle on oluliseks mõjutajaks asjaolu, kas tuldi hea meelega aega teenima või mitte ja kas tuldaks teenistusse ka siis, kui see ei oleks Eesti Vabariigis kohustuslik, vaid vabatahtlik. Kui ollakse positiivselt meelestatud (tuldi hea meelega ja asutakse aega teenima ka siis, kui see ei oleks kohustuslik), siis hinnatakse ka ajateenistuse vajalikkust positiivsemat ja vastupidi., http://www.ester.ee/record=b5148691*est

The present study uses the analytical framework of multi-level governance (MLG) to investigate the implementation of EU’s participatory rural development (RD) policy LEADER (Liaison Entre Actions de Développement de l'Économie Rurale" meaning "Links between the rural economy and development actions”) in Estonia, a country outside of the mainstream academic debates on MLG and LEADER. It provides insight into the restrictions on autonomy faced by the local action groups (LAGs), the local level implementers of the RD policy measure, at the doorstep of the 2014-2020 programming period of EU structural funds. Even though LEADER is well-known for its bottom-up approach and finding solutions to local needs based on local resources and potential, it is actually very much influenced by the MLG framework within which it operates as well as the rules regulating its implementation, which in practice makes the local level constrained in what it is and what it is not allowed to do. The thesis investigates why the implementation of RD policies may diverge from the originally devised policy at the European level. Based on MLG theory all the levels included in the LEADER governance arrangement – the European (the European Commission), the national (the Managing Authority and the Paying Agency) and the local (the LAGs) – are expected to have a role to play in shaping the governance arrangement. The study first ascertains the degree of autonomy the EU level has intended to grant to the local level for policy implementation. As the second step it compares the actual implementation of the LEADER programme in Estonia to the EU level intentions and identifies a gap in-between. The study identifies that the restrictions which are causing the constraints faced by the LAGs have been introduced by the national level, not the EU level, and that these national level restrictions are undue. Thus the research finally establishes that the sub-national level has less autonomy in implementing LEADER than the EU level had initially intended because of the way the national level is involved in the governance arrangement and the additional restrictions it has introduced. This confirms the hypothesis that the involvement of the national level plays the decisive role in determining the eventual form of the governance arrangement., http://www.ester.ee/record=b4578838*est

Käesolevas töös uuriti, millised tegurid mõjutavad 2001. ja 2007. aastal 18-aastaste teismeliste söömismustreid. Kirjanduse ülevaates toodud varasemad uuringud teismeliste söömiskäitumise kohta on välja toonud, et olulised on isiku-lähikeskkonna-ning makrokeskkonna tegurid. Ühiskondlikud muutused on uurijate seas püstitanud destruktureerimise hüpoteesi: koos naiste laieneva tööhõive, erinevate perevormide leviku ning suurema individualiseerimisega muutuvad ja katkevad traditsioonilised söömismustrid ning inimesed söövad ebaregulaarsemalt. Teismelised on potentsiaalselt muutustele kõige altim rühm. Teismeliste söömisharjumusi mõjutavad lisaks ühiskonna muutustele ja indiviidi maitse-eelistustele ka perekonna tegurid, perekond on ka söömiskäitumise olulisimaks sotsialiseerijaks, vanemlike eeskujude ja väärtuste najal kujunevad järeltuleva põlvkonna söömismustrid. Töös uuriti kahe 18-aastaste kohordi andmetel (ENSU), millised tegurid mõjutavad teismeliste söömise regulaarsust. Uurimiseks kasutati kvantitatiivseid meetodeid, sealhulgas multinominaalset logistilist regressiooni. Leiti, et perekonna majandusliku olukorra hinnang, perevorm ning vanemate haridus on olulised söömisregulaarsuse mõjutajad, kuid konkreetsed mõjud (erinevatele söömisregulaarsuse kategooriatele, näiteks ebaregulaarsele hommikusöögi söömisele või ebaregulaarse koolilõuna söömisele) varieeruvad soo lõikes. Ka söömisregulaarsus on erinev 2001. ja 2007.aastal: 2001.aastal oli enam regulaarseid hommikusöögi sööjaid ja võrdlemisi väike osa regulaarseid koolilõuna sööjaid ning 2007.aastal oli rohkem ebaregulaarseid hommikusöögi sööjaid ja märgatavalt rohkem regulaarseid koolilõuna sööjaid, kusjuures erinevused ilmnesid ka poiste ja tüdrukute 2001. ja 2007.aasta söömisregulaarsuses. Töös leiti, et teatud määral võib kinnitada söömise destruktureerimise teesi - inimeste valikute suurenemisel traditsioonilistest mustritest loobutakse, ning söömismustreid tundub enam mõjutavat individuaalne maitse-eelistus. Pere teguritest ilmnenud majandusliku olukorra mõju annab alust arvamaks, et valikute suurenemisel on kehvema majandusliku positsiooniga inimesed eriti haavataval ja ebavõrdsel positsioonil. Edaspidi vajaksid uurimist nii konkreetsemad seosed indiviidi- ja suhetetegurite ja söömisharjumuste vahel kui rahvastiku ajakasutusandmete analüüs üldise destruktureerimise uurimiseks., http://www.ester.ee/record=b4498752*est

http://www.ester.ee/record=b4498660*est

http://www.ester.ee/record=b4498700*est

http://www.ester.ee/record=b4417239~S1*est

http://www.ester.ee/record=b4417251~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2654944~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2655231~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2654951~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2610651~S1*est