Search

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone, Doktoritöö „Puuduvad tõlgendused. Looduslikud ja jäänukleiuna interpreteeritud esemed Eesti arheoloogiakogudes“ keskmes on tõlgenduseta või ühekülgselt seletatud leiud, mida on Eesti arheoloogiakogudesse praeguseks jõudnud märkimisväärne arv. Töö allikaks on kahte liiki leiud – looduslikud, nagu fossiilid ja veerised, ning inimtekkelised, nagu hilisematest kontekstidest leitud kiviesemeid (kivikirved, -talvad, tulekivist nooleotsad). Viimaseid on enamasti peetud jäänukleidudeks samal paigal asunud varasemast asulakohast. Analüüsitud leidudel on kahtlemata olnud erinevaid tähendusi. Kuigi suur osa tõlgendusi jääb spekulatiivseks, õnnestus mitmete leidude puhul nende leiukonteksti ning kasutus-kulumisjälgi arvestades näidata, et osa fossiile, veeriseid ning varasemaid kiviesemeid hilisemates kontekstides on teadlikult kunagistesse asulatesse, linnustesse või kalmetesse toodud. Veeriseid võidi kasutada erinevast materjalist esemete poleerimiseks, keedukividena vee soojendamisel, lingukivide või mängukividena. Samas on nii kirjalike allikate, etnograafiliste analoogide kui folklooritekstide põhjal teada, et erinevaid kive, fossiile ning kiviesemeid on kasutatud kaitse- ja ravimaagilistes toimingutes. Näiteks on kivikirveid, talbu ja nooleotsi, aga ka fossiile ja silmatorkava välimusega veeriseid peetud taevast välgulöögiga alla kukkunud piksenoolteks, mida kasutati muuhulgas äikese ja tulekahju eemal hoidmiseks, aga ka äkiliste haiguste ravimiseks. Eesti hilisraua-, kesk- ja uusaegsetest kontekstidest leitud varasemate kiviesemete leiud võiksid viidata just sellele uskumusele. Maagilisi kaitse- ja ravipraktikaid iseloomustab variatiivsus, mis tähendab, et vajadusel omistati maagilist toimijalisust väga erinevatele esemetele ja ainetele. Nii ei pea kaitse- ja ravimaagilisi esemeid otsima atraktiivsete või silmatorkavate leidude hulgast ning pigem võib neid leida esmapilgul ootamatute, looduslike või igapäevaste asjade seast. See teadmine andis põhjuse juba kogutud arheoloogilise allikmaterjali analüüsimiseks lähtuvalt maagia aspektidest., The doctoral dissertation „Missing interpretations. Natural and residual finds in Estonian archaeological collections“ is concentrated on numerous selection of finds in Estonian archaeological collections that have remained uninterpreted or have attached only one-sided explanations. The source material of the thesis includes two kinds of finds – natural, like fossils and pebbles, and human-made, like stone artefacts (stone axes, adzes, flint arrowheads) found from chronologically later contexts. The latter have mostly been interpreted as residual finds. The analysed finds have undoubtedly had different meanings and functions. Although the large part of interpretations are destined to remain speculations, the find context of several finds or use-wear on them enabled to show that part of fossils, pebbles and earlier stone artefacts have deliberately been brought to the later settlement sites, hillforts or cemeteries. Pebbles could have been used for burnishing items of various materials, as potboilers to heat water, ammunition stones or playing pieces. At the same time we know from written sources, ethnographical analogues as well as folklore records that different pebbles, fossils and stone items have been used in apotropaic and curing magical practices. For example stone axes, adzes and arrowheads, but also fossils and conspicuous pebbles have been regarded as thunderbolts that have fallen from the sky with a lightning strike; among other things they were used to keep away fires and lightning, but also to cure suddenly appearing diseases. Several finds in Estonian Late Iron Age, medieval and modern contexts can refer namely to this belief. Magical curing and apotropaic practices are characterised by variety, which means that when needed agency could be ascribed to very different artefacts and substances. Thus we do not have to look for apotropaic and curing magical items among attractive and outstanding artefacts and they can rather be found amid unexpected, natural or everyday instruments. This understanding motivated to analyse the already gathered archaeological material from the viewpoint of magic.

Käesoleva töö “Persistent practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia” [“Praktikate püsivus. Multidistsiplinaarne uurimus küttide ja korilaste matustest Eestis, ajavahemikul 6500–2600 eKr“] keskmes on küsimus, kuidas kohtlesid kiviaja kütid ja korilased surnuid. Lähtun surnukehast, õigemini selle materiaalsetest jäänustes, milleks siin on terviklikud luustikud ja üksikud inimluud asulate kultuurkihtides. Matmispraktikaid rekonstrueeritakse arheotanatoloogia abil ning surnute esmaseid identiteete osteoloogiliste meetodite ja süsiniku ja lämmastiku stabiilsete isotoopide analüüside kaudu. Luu kollageenist tehtud radiosüsiniku dateeringud annavad uurimusele ajalise sügavuse. Uute radiosüsiniku dateeringute kohaselt leidsid kõige vanemad matused toimusid 7. aastatuhande keskel Narva Joaorus. Noorimad dateeringud seevastu kuuluvad Tamula ja Naakamäe matustele, jäädes aega umbes 2600 eKr. Stabiilsete isotoopide uuringud näitavad, et vaadeldud inimluud kuuluvad sisemaa kalastajatele ja ranniku küttidele. See omakorda näitab, et kuni 3. aastatuhande keskpaigani eKr oli püügimajanduslik elatusviis määrava tähtsusega, lubades töös vaadatud surnuid koondada ühisnimetaja kütid ja korilased alla. Arheoloogiliselt nähtavad matmispraktikad said osaks nii naistele, lastele, kui ka meestele. Seetõttu võib öelda, et esmastel identiteetidel ei olnud matmispraktikate valimisel määravat rolli. Pikk ajaline perspektiiv lubab jälgida nii praktikate püsivust, kui ka muutusi. Arheotanatoloogiline analüüs näitab, et aktsepteeritava normi moodustas hulk erinevaid praktikaid. Kusjuures suur osa toonastest rituaalidest jääb tabamatuks. Arheoloogiliselt jälgitavatest praktikatest domineerib esmane laibamatus, samas tõestati ka mitme-episoodiliste matuste olemasolu Eestis. Surnuid sängitati nii asula kultuurkihti, kalmistutele, kui ka üksikmatustena asustusest eemale. Hoolimata mitmetest erinevustest rõhutatakse töös, et matuserituaalide põhisisu säilis ajavahemikus 6500–2600 eKr suures osas muutumatuna. Selleks muutumatuks tuumikuks võib pidada kohest tegutsemist surma ilmnemisel, surnukeha kesksust praktikate läbiviimisel, elevate ja surnute maailma ranget eraldamatust ja praktikate avatud iseloomu, mis võimaldas nende säilimise ja järk-järgulise muutumise ligi nelja aasta tuhande jooksul. Võtmesõnad: matmispraktikad, praktikate teooriad, keha materiaalse kultuuri osana, arheotanatoloogia, süsiniku ja lämmastiku stabiilsed isotoobid, radiosüsiniku dateeringud, kütid ja korilased, kiviaeg, Eesti, The thesis “Persistent practices. A Multi-Disciplinary Study of Hunter-Gatherer Mortuary Remains from c. 6500–2600 cal. BC, Estonia” focuses on the question of how death was handled within and among hunter-gatherer communities in Estonia. The study departs from the human remains – both intact skeletons and loose human bones in occupation layers – bringing the human body to the foreground to detect mortuary practices through the lens of archaeo-thanatology, and to recreate the primary identities of these people by the application of osteological methods and stable carbon and nitrogen isotope studies. The time depth is provided by the radiocarbon dates of human bone collagen. The new radiocarbon dates show that the first burials took place at Narva Joaorg starting from the mid of the 7th millennium cal. BC. The youngest hunter-gatherer burials derive from Tamula that was used as a burial place for a longer time period; its end date corresponds to the burial at Naakamäe, being c. 2600 cal. BC. Stable isotope results show that all the human remains belonged to inland fishers and coastal hunters of marine fished and mammals, indicating the importance of hunting and gathering subsistence until the mid of 3rd millennium cal. BC in Estonia. Burials contained the remains of both females, males, and adults and children of all age groups. These general observations about biological sex and age allege that mortuary rituals were carried out irrespective of the primary identities of the deceased. The long temporal perspective allowed observing the continuum and change of practices. As indicated by the archaeothanatological analyses, a range of practices were considered as norm. Only a fraction of the population received archaeologically observable handling; the vast majority of these constitute primary inhumations in a variety of body positions either with or without grave goods. Also, clear evidence of practices in multiple episodes was demonstrated. The deceased had been placed in the ground of contemporary settlement sites, cemeteries, and solitary graves close to the hunter-gatherer pathways. However, instead of stressing the differences in grave goods, or in places for the dead, and/or variability in body positions, it is stressed that a unchanging pattern of underlying norms of mortuary practices persisted from the first evidence of mortuary remains in c. 6500 cal. BC until the mid 3rd millennium cal. BC. This core of practices was formed by the immediate handling of the dead, primacy of the corpse, absence of clear separation between life and death, and open character of the mortuary practices that allowed the maintenance and gradual change of mortuary rituals within and among hunter-gatherer communities. Key words: mortuary practices, practice theory, body as material culture, archaeothanatology, carbon and nitrogen stable isotopes, radiocarbon dates, hunter-gatherers, Stone Age, Estonia