Search

Käesoleva magistritöö eesmärk oli uurida, kuidas teevad kajastatavate sündmuste ja spordisaavutuste valikuid Eesti venekeelsed ajakirjanikud. Eesmärgi täitmiseks viisin ajavahemikul 1.04.-14.04.2022 kuue Eesti spordist kirjutava ajakirjanikuga läbi poolstruktureeritud intervjuud. Töö andis kvalitatiivse analüüsi põhjal ülevaate, kuidas mõtestavad Eesti venekeelsed ajakirjanikud spordi kajastamist, st oma tööd venekeelses meedias ning millistest teguritest sõltub publitseeritavate venekeelsete spordiuudiste valik. Eestis tegutsevate venekeelsete ajakirjanike arv on väike. Uurimise tulemusena selgus, et valdav osa nendest ei ole ametlikult spordiajakirjanikud ning meediaorganisatsioonides ei eksisteeri venekeelseid sporditoimetusi. Venekeelsete allikate kasutamine ja iseseisev reporteritöö lugude ja uudiste kirjutamiseks Eestis ilmuvates venekeelsetes spordiuudistes on tingitud mitmest asjaolust. Avalik- õiguslike ja eraõiguslike venekeelsete meediakanalite spordiajakirjanike töö spetsiifika erinevusteks võib tuua eesti- ja venekeelsete toimetuste koostöö valmidust ning võimalusi. Avalik õigusliku kanali juures töötavad respondendid kasutavad eesti- ja venekeelsete spordiajakirjanike vahelist teineteise dubleerimist ning vastastikust materjali kasutamist. Eraõiguslikel kanalitel on eesti- ja venekeelsetele sporditoimetustel koostöö vähene. Venekeelsed spordiajakirjanikud ütlevad, et vajavad materjali kogudes sportlastelt ja teistelt kõneisikutelt intervjuud vene keeles (eriti raadiointervjuude puhul). Eestis on venekeelsete kõneisikute puudus. Intervjuude käigus ei ole esile kerkinud teises keeles intervjuu võtmise takistust. Avalik õiguslik kanalid omavad kohalikku sporditemaatilist originaalmaterjali, kuid inimressursi puudumise tõttu jääb see avaldamata (monteerimine, tõlkimine, subtiitrite või muu lisatöö tõttu). Eraõiguslikes kanalites spordiuudiste avalikustamist mõjutab lugeja huvi ja klikkide jaht ehk edukus, tulu. Think-aloud vaatluse meetodi kasutamine kinnitas asjaolu, et kommertsportaalide spordiajakirjanikud ei unusta kirjutada “kollakama” tooniga uudiste pealkirju, põhjuseks teooria (teadlaste (Hennoste 2008; Pernice 2017) poolt kinnitatud ) ja väljaannete juhtkonna poolt nõutud tegur. Eestis tegutsevatel venekeelsetel spordiajakirjanikel on väljaannete ja toimetuste juhtkondade täielik usaldus. Eesti venekeelsete spordiuudiste valik ja sisu on otseses seoses spordiajakirjanike eetiliste eelistuste ja subjektiivsete valikutega. Kokkuvõtteks võib öelda, et kohalikud venekeelsed spordiajakirjanikud võivad mõjutada spordiuudiste avalikustamise ja Eesti kohaliku spordi viimist vene keelt kõneleva elanikkonnani.

https://www.ester.ee/record=b3087449*est

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada, milliseid soo- ja juhistereotüüpe on Eesti meediaväljaannetes omistatud Eesti Vabariigi viimase kolme valitsuse koosseisu naisministritele ja millise tonaalsusega on meediaväljaannetes iseloomustamiseks kasutatud sõnad ja väljendid. Lisaks sellele oli eesmärk välja selgitada, millistesse rollidesse naisministreid paigutatakse. Töö teoreetilisteks lähtekohtadeks olid peamiselt soo- ja juhistereotüüpidega seotud teooriad, mis käsitlesid seda, kuidas naispoliitikuid võrreldes meespoliitikutega meedias kujutatakse ning milline on stereotüüpide kasutamise mõju naissoost poliitikutele. Eesmärgi saavutamiseks kasutasin kombineeritud uurimismeetodit. Töö analüüsiühikuteks olid 32 Postimees Grupp ja 76 Ekspress Meedia väljaannetes ilmunud artiklit, kus valimisse sobisid vaid need artiklid, milles pealkirjas või sisus esines viiteid soo- ja/või juhistereotüüpsetele iseloomustusele. Kodeerimisel lähtusin teoreetilise materjali põhjal koostatud tabelist. Tulemustes selgus, et erinevaid soo- ja juhistereotüüpidele vastavaid iseloomustusi kasutati nii eraeluliste kui ka tööalaste aspektide kirjeldamiseks, millest võib järeldada, et naisministrite iseloomustamiseks kasutatakse üsna sageli tüüpilisi soostereotüüpseid sõnu ja väljendid. Välimuse ja eraeluga seonduvad stereotüüpsed iseloomustused olid valdavalt positiivse tonaalsusega, millega rõhuti naisministrite naiselikkusele. Nende teemadega seonduvad iseloomustused oli naisministrite lõikes ka üsna sarnased. Seevastu juhi rolliga seotud iseloomustused oli enamjaolt negatiivse tonaalsusega, millega suunati tähelepanu naisministrite ebakompetentsusele. Ministrite tööalane kogemus ja juhtimisstiil mõjutas seda, millistena ajakirjanikud või teised poliitikud neid meedias portreteerisid. Kuigi enamjaol kujutati naisministreid artiklites tööalases rollis, siis eraeluliste või töö- ja eraeluga seotud rollide kombineerimine sõltus suuresti sellest, mis oli artikli teema ja žanr., https://www.ester.ee/record=b5449655*est

Bakalaureusetöö eesmärk oli kaardistada ajakirjanike hinnanguid ajakirjanduslike rollide esinemisele ning analüüsida uuringus kasutatud meetodit. Kuna töö on osa rahvusvahelisest Journalistic Role Performance (JRP) projektist, siis eesmärgi saavutamiseks viisin läbi eesti uudisajakirjanike seas rahvusvahelise küsitluse, mille tõlkisin eesti keelde. Küsimustiku peamiseks sihiks oli teada saada, kuidas hindavad ajakirjanikud enda töös ja toimetuses esinevaid ajakirjanduslikke rolle. Sellele lisaks oli küsimustikus küsimusi veel ajakirjanike sotsiaal-demograafilise andmete, maailmavaadete ning ajakirjanike valikuvabaduste ja tööriistade kohta. Uuringus võrdlesin ajakirjanike isiklikus töös ja nende toimetuses esinevaid ajakirjanduslike rolle ja kirjeldasin enda ning vastajate tagasiside põhjal, millised piirangud ja soodustavad tegurid mõjutasid uuringu tegemist. Uuringust selgus, et eesti ajakirjanikud peavad kõige tähtsamaks valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rolle. Ajakirjanikele on tähtis kajastada uudistes kõiki osapooli, hoida silm peal võimuorganite tööl, edastada põhjalikke ja arusaadavaid uudiseid ning teavitada auditooriumit nende kohustustest. Kõige vähem tähtsaks peavad ajakirjanikud sekkuja rolli ehk ajakirjanikud ei soovi kasutada uudistest enda arvamust ning ei soovi saavutada läbi uudiste enda isiklikke poliitilisi või sotsiaalseid eesmärke. Ajakirjanikud ei taju suur vahet enda isikliku töö ja toimetuse praktikates esinevate ajakirjanduslike rollide esinemises. Ajakirjanike meelest on ka toimetuses levinud kõige rohkem valvekoera ja kodanikkonna ajakirjaniku rollid ning pole levinud sekkuja roll. Seega võib öelda, et eesti ajakirjandusmaastiku rolliideaalid on valvekoer ja kodanikkonna ajakirjanik, seejuures peetakse tähtsaks ausat, põhjalikku ja kõiki osapooli kajastavat ajakirjandust. Sarnaste laiamahuliste rahvusvaheliste ajakirjanduslike uuringute läbiviimise eelis on see, et Eesti meediamaastik on üsna väike, mistõttu ajakirjanikega kontakti saavutamine on lihtsam, kui mõnes muus riigis. Uuringu läbiviimisel peab arvestama, et ajakirjanikel on suur infokoormus ja tihe töögraafik, mistõttu võib neil vastamine aega võtta. Samuti ei tasu unustada, et meediamaastikud on riigiti erinevad, seega ei pruugi kõik rahvuvahelise uuringu küsimused minna kokku Eesti meediamaastiku eripäradega., https://www.ester.ee/record=b5449665*est

Kohalik ajakirjandus on oluline osa ajakirjandusest, mida ei suuda asendada üksi teine väljaande tüüp. Kohaliku ajakirjanduse püsimine on oluline, et auditoorium saaks tarbida objektiivseid kohalikke uudiseid. Kahjuks ei ole kohaliku ajakirjanduse majanduslik seis väga hea. Selleks, et madalseisust välja tulla, on vaja raha ja lugejaid. Lugejaid ei saa enam aga vaid traditsioonilise reklaami abil püüda vaid kohaneda tuleb infotehnoloogia ajastuga. See tähendab, et olemas peab olema digileht ning enda digilehe sisu tuleb sotsiaalmeedias jagada. Selleks saab kasutada näiteks maailma populaarseimat suhtlusvõrgustikku Facebooki. Kõigil Eesti maakonnalehtedel ongi nüüdseks oma digileht ja Facebooki lehekülg olemas. Teised ettevõtted on juba tõestanud, et kõige paremini toimib sotsiaalmeedias rahva kaasamine ja emotsionaalsus. Kuna seadus pole aga määranud, kuidas ajakirjanduslikku sisu reklaamida võib, võivad ajalehed oma Facebooki leheküljel täpselt sama subjektiivsed olla kui muud ettevõtted. Uurisin kontentanalüüsi kasutades, kuidas Eesti maakonnalehed enda sisu Facebookis levitamisega hakkama saavad. Minu valimisse kuulusid Eesti seitsmeteistkümnest maakonnalehest kolmteist ning analüüsisin nende kõiki 2021. jaanuaris tehtud Facebooki postitusi. Tuleb välja, et Eesti maakonnalehtede sotsiaalmeediaoskuste tase on väga erinev. Mitmete väljaannete pealt on näha, et nad on sotsiaalmeedia kasutamises isegi üleriigiliste päevalehtedega samal tasemel ning tulevad digimuudatustega hästi toime. Samas, suures enamuses kuuluvad kõik need lehed suurkorporatsiooni Postimees Grupp AS alla. Iseseisvad maakonnalehed nii hästi hakkama ei saa. Minu leitud tulemused kinnitasid teooria osas välja toodud varasemaid uuringuid. Näiteks seda, et reklaamivad postitused ei toimunud hästi, küll aga toimivad hästi näiteks üleskutsed. Kinnitust sai ka see, et kasu toovad regulaarne postitamine ja värvikas keel ning emotikonid, mis aga uudisteksti ei sobiks. Enim kirjutatakse sotsiaalmeediasse informeerivaid staatuseid ehk staatuseid, mille sisu on objektiivne ja sarnaneb suuresti uudise reaalse sisu või pealkirjaga. Eesti maakonnalehed ei ole sotsiaalmeedias väga subjektiivsed, olenemata sellest, et mitmetele neist võiks pisut rohkem subjektiivsust sotsiaalmeedias digilehe lugejate numbri kasvatamisel kasuks tulla., https://www.ester.ee/record=b5449842*est

Siinse töö eesmärk oli uurida, kui palju, mis viisidel ning mis raamidega kajastatakse kliimamuutust Eesti ajakirjanduses kolme meediakanali veebiuudistes aastatel 2018–2020. Töö eesmärgi saavutamiseks kasutasin standardiseeritud kontentanalüüsi ja kvalitatiivse sisuanalüüsi kombineeritud analüüsimeetodit. Selleks koostasin 11 kategooriaga kodeerimisjuhendi, kus lisaks üldistele kategooriatele, mis tagavad valimi kontrollitavuse, olid kategooriad uudise teemakäsitluslaad, uudise ajend, uudise tegevuse asukoht, uudise käsitluses avalduv seisukoht kliimamuutuse inimtekkelisuse kohta, lahendus ning kõneisikud. Valimisse kuulusid kõik vahemikus 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2020 ilmunud uudised, kus kliimamuutus oli uudise fookuses. Kodeeritavaid uudiseid oli 499. Uuringu tulemusena võib öelda, et kliimamuutust kajastatakse Eestis veebiväljaannete uudistes väga vähe, moodustades vähem kui 1% vaadeldud aastatel ilmunud uudistest. Enim levinud kodeerimiskategooriate koodide järgi on Eesti uudistes kõige levinum kliimamuutuse uudis teadaanne mingi sündmuse toimumisest, mille ajend on uuring ning mille tegevus toimub välismaal. Väljaannete võrdluses tuli välja, et esineb erinevusi. Kõigi väljaannete puhul oli uudise tegevuse asukoht välismaa, kuid uudise teemakäsitluslaad oli kõigil erinev – ERRil uuringu ülevaade, Delfil pikem teemakäsitlus mitme allikaga ning Postimehel teadaanne mingi sündmuse toimumisest – ning uudise ajend oli uuring ERRil ja Delfil, kuid Postimehel looduses silmaga nähtav toimumine. Eesti veebiväljaannete kliimamuutuse kajastust mõjutavad kindlalt rahvusvahelised kliimakohtumised ning poliitiline kõneaine. Kajastuse kõikumise puhul võis täheldada ka probleemi tähelepanu tsükli tunnuseid. Kuna enim levinud kliimamuutuse uudiste teemakäsitluslaad oli teadaanne mingi sündmuse toimumisest, siis saab ka öelda seda, et Eesti meedia funktsiooni kliimamuutuse kajastamisel on eelkõige informeerimine. Raamistus oli terve valimi kui ka eraldi väljaannete puhul sama. Siinsest tööst nähtus, et Eesti veebiväljaannete kliimamuutuse teemaliste uudiste raamistus on „Tagajärgede aktsepteerimine“, mille tunnusteks on inimtekkelise kliimamuutuse kindluse seisukoht, kuid ei pakuta sellele lahendusi. Peamised kõneisikud selles raamis on teadlased. Minu töö on üks esimesi omalaadseid Eestis, mistõttu on edasisi uuringusuundasid mitmeid. Uuringut saab laiendada nii, et see hõlmaks ka teisi artiklitüüpe peale uudise. Samuti saab uurida kliimamuutuse kajastust pikema perioodi jooksul. Lisaks saab uurida seda, kas siinses töös väljapakutud raamistus peab paika ka suurema valimi ja pikema ajaperioodi puhul., https://www.ester.ee/record=b5449645*est

https://www.ester.ee/record=b5450986*est

The aim of this thesis is to explore the influence of the external appearance, including gender distinction, of world decision-makers, in shaping perceptions abroad. Here, the theme of the appearance, or external presence, is considered as a component of the broader Image of a person. Image-making is an important tool in politics, especially when there is a state/entity representation behind it. Moreover, often, the national branding is closely related to the Image that maintains its respected decision-maker. By now, in the political, academic literature, the topic of external appearance has been analyzed mainly at a domestic level, regarding the relationship between candidates and voters. This thesis goes further and tries to explore how perceptions are shaped abroad, on an international level using real, current examples. Whereas, a crucial aspect is the Image of female heads of states, and how the public perceives the suitability for their governing posts. The thesis is based mainly on the Constructivist theory, while there is an additional line build on the feminist approach. Appearance here is connected, principally, with the meaning of suitability for a particular post. Concepts like soft power and Image Bite are discussed further to approach the topic more analytically. Additionally, the role of the Media as a channel of communication in the Image-making process, and the positioning of a certain state vis-a-vis another, are supplemental aspects in this paper. The thesis is an experimental one. Expectations are tested through the MDSD. Online focus groups, organized in three states, Bulgaria, Estonia, and Greece drove the conclusions. The participants were required to evaluate a set of two photographs of eleven world decision-makers and justify their opinions. Additional questions that approach the topic were also debated. The thesis finds that: a.) Male decision-makers have an advantage in being perceived as more suitable for top positions of power. b.) The bigger the state is, the more strict expectations are constructing the perceptions for the decision-makers' Image, especially for female leaders. c.) Where the state is located, vis-a-vis another state, and the quality of their relations, matter in the Image perception, of both the state and the respected decision-maker. d.) Finally, the more 'indifferent', or on the contrary 'bold', one's Image is, the most likely is this Image to be transformed to, and affect, the state or entity of representation, https://www.ester.ee/record=b5439312*est

Magistritöö oli osa rahvusvahelisest uuringust nimega Journalistic Role Performance. Siinse töö eesmärgiks oli uurida Eesti uudistes ajakirjanduslike rollide, nagu lojaalne vahendaja ja valvekoer, esinemise seotust uudisteemade ja väljaannetega trüki- veebi-, tele ja raadioajakirjanduses. Uurimisküsimustele vastamiseks kasutati andmete analüüsimiseks standardiseeritud kontentanalüüsi. Rahvusvahelise projekti juhistest tulenevalt kasutati valimi moodustamisel Stevensoni ehk konstrueeritud nädala meetodit ning terve 2020. aasta jooksul koguti kahe konstrueeritud nädala raames kokku 2409 uudislugu, mis hiljem kodeerimistabeli järgi kodeeriti. Analüüsist selgus, et Eesti uudisisus esines valvekoera rolli enim riigivõimu ning politsei ja kuritegevusega seotud teemalistes uudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines kõige rohkem sporditeemalistes uudistes, aga ka kultuuriuudistes. Seoses Covid-19 uudislugudega võivad tulemused viidata lojaalse vahendaja rolli varjatud esinemisele. Allikate puhul oli näha, kuidas niigi kõige populaarsemad riiklikud ja poliitilised allikad, olid Covid-19 uudislugudes veelgi tihedamini kasutatud ning neid leidus Covid-19 uudistes pea pooltes uudistes. Samal ajal kui näiteks tervishoiu taustaga allikaid kasutati lugudes vaid igas kuuendas Covid-19 teemalises uudises. Valvekoera rolli esines väljaannetest enim Eesti Päevalehes, “Seitsmeste” uudistesaates ja Õhtulehes ja ERRi raadiosaates “Päevakaja”, kus rolli esineb üle pooltes lugudes. Platvormide lõikes esines valvekoera rolli kõige rohkem ajalehtedes ning kõige vähem veebiuudistes. Lojaalse vahendaja rolli esines enim Postimehe ja Eesti Päevalehe uudislugudes. Platvormide lõikes esines lojaalse vahendaja rolli enim ajalehtedes ning kõige vähem raadios. Seosed eliitidega olid valvekoera rolli puhul kõige tugevamad poliitilise eliidiga ning enim esines seoseid Eesti Päevalehes, Postimehes ja “Päevakajas”. Ärieliidi suhtes on kõige kriitilisemad delfi.ee portaali ajakirjanikud. Kultuurieliidi puhul on kõige rohkem on valvekoerarolli seotust esinenud Õhtulehes. Lojaalse vahendaja rolli esines seoses poliitilise eliidiga pigem vähe. Enim “Seitsmestes”, “Reporteris”, “Aktuaalses kaameras”, mis on kõik teleplatvormid. Äri- ja majanduseliidi ja lojaalse vahendaja rolli seosed olid kõige tihedamad “Reporteris”. Kõige rohkem on lojaalse vahendaja roll seotud väljaannetes kultuurieliidiga. Enim kiidavad ja toetavad kultuurieliiti Õhtuleht ning Postimees ning neile järgneb üsna väikse vahega Eesti Päevaleht. Eestis on valimisse kuulunud uudislood kirjutanud ajakirjanikud võimukauged, sest võimusuhete osas on valvekoera rolli märkimisväärselt rohkem esindatud kui lojaalset vahendajat. See kinnitab ka põhja klastrile omast madalat poliitilist parallelismi, kuhu Eesti kuulub. Toetav on Eesti uudissisu kultuuri ja spordi suhtes., https://www.ester.ee/record=b5450972*est

La représentation d'un pays est importante pour l'établissement de relations politiques et économiques. Dans les médias estoniens, un message se répand, selon lequel le nouveau gouvernement aurait ruiné la réputation de l'Estonie. Différents politiciens ont donné plusieurs exemples tirés des médias anglophones, où, pour décrire l’Estonie, ils ont utilisé des mots tels que racisme, extrême-droite, sexisme, nationalisme, etc. Bien que le nouveau gouvernement soit entré en fonction le 29 avril, les tensions sont déjà apparues le 3 mars de la même année. La raison en est que, pour la première fois, le Parti conservateur d’Estonie EKRE a connu un grand succès. Mon point de départ est la question: si les médias anglophones décrivent l’Estonie comme ça, comment se présente la situation dans les médias français ?, https://www.ester.ee/record=b5371479*est

El objetivo de este trabajo es dar una visión general de cómo se refleja el tema de la independencia de Cataluña en los medios de comunicación estonios y estudiar los conocimientos de los jóvenes estonios de 20 a 25 años sobre Cataluña., https://www.ester.ee/record=b5372236*est

El objetivo de este trabajo es presentar cómo se ha reflejado los deportistas españoles en el periodismo estonio, qué deportes dominan, a qué deportes se les presta más la atención y, además, comprobar la minuciosidad de los artículos., https://www.ester.ee/record=b5371559*est

Mediernes traditionelle opgave er at informere og kommunikere information, at være ”et vindue til verden”, men over tid har mediet fået flere opgaver. Medierne formidler meninger og viden, underholder, men former også den offentlige mening. Info, som kommer fra medierne, når ud til massevis af mennesker, og man kan bruge medierne til at påvirke masserne og processer i samfundet. Det, hvordan mediet fremstiller eller ”fortolker” et emne, påvirker det, hvad mennesker synes om et konkret emne. Jeg vil derfor undersøge, hvordan danske medier fremstillede Estlands genoprettelse af selvstændighed i 1991., https://www.ester.ee/record=b5370957*est

https://www.ester.ee/record=b3087449*est

Töö eesmärk oli saada üldpilt veganluse meediakuvandist Eesti põhilistes veebiväljaannetes ning seekaudu mõista paremini veganluse positsiooni meie ühiskonnas. Täpsemalt uurisin veganluse kuvandit Eesti peamiste meedia veebiväljaannete – Delfi, Postimehe, Õhtulehe, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe ja ERR-i – artiklites aastatel 2015-2018. Antud ajavahemik sai valitud põhjusel, et selle jooksul on veganluse populaarsus Eestis oluliselt tõusnud. Uurimisküsimustele vastamiseks kasutasin meetoditena standardiseeritud kontentanalüüsi, et saada esinduslik ülevaade veganluse kajastamisest eelmainitud veebiväljaannetes ning kriitilist diskursusanalüüsi, et saada kvalitatiivset sissevaadet veganluse kujutamisest. Teoreetiliseks eelduseks lähtuvalt sotsiaalkonstruktivismi paradigmast oli, et meedia esitab erinevaid kuvandeid veganlusest. Lisaks oli eelduseks väide, et veganlus on ühiskonnas (meedia poolt) marginaliseeritud (Aavik, 2019; Cole ja Morgan, 2011). Uurimistöö põhitulemusteks on veganluse meediakajastuste tõusev trend, mis kinnitab Eestis toimunud veganbuumi ja selle kajastumist ka meedias. Lisaks kajastuste suur esinemissagedus meelelahutuslikes rubriikides viitab veganluse kajastamisele pigem elustiilina kui laiema maailmavaatelise küsimusena. Valdavalt esines veganlus artiklites möödaminnes mainides, mis viitab mõiste levinud kasutusele kirjeldava omadusena. Nii peateemade kui ka lühemate mainimiste puhul oli teemaks kõige sagedamini vegan toit ja toitumine. Trendi võib näha nii problemaatilisena tendentsina taandada veendumus toitumisviisile kui ka positiivses võtmes, et vegan toit on päevakajaline teema. Lisaks nii artiklites esinenud tegelaste kui ka allikate puhul moodustasid suure osa avaliku elu tegelased, mis viitab sellele, et meedia huvitub (veganluse kontekstis) eelkõige kuulsustest. Suures osas artiklitest jäädakse veganluse suhtes neutraalseks, kuid negatiivset tooni esineb üle kahekordselt võrreldes positiivsega. Veganlust kujutati analüüsitud arvamusartiklites kuue eristatud diskursuse kaudu, mis esindasid nii toetavaid kui ka kriitilisemaid kõneviise. Eristatud diskursused hõlmasid laiemaid ühiskondlikke teemasid, veganlust kui veendumust ning toitumist. Samuti diskursuste kõneisikud esindasid erinevaid seisukohti, autoritena oli nii loomaõiguslasi, veganaktiviste, õppejõude, teadlasi, lugejaid kui ka väljaannete toimetajaid. Tulevastes uuringutes võiks veganlust analüüsida Eesti kontekstis rahvuse aspekti kaudu, analüüsides venekeelse elanikkonna esindatust vegan liikumises. Lisaks vääriksid meedias esinevad veganluse diskursused veel laiemat analüüsi, kui antud töö raames oli võimalik teostada., https://www.ester.ee/record=b5303226*est

https://www.ester.ee/record=b5238708*est

Avsikten med den här BA-uppsatsen har varit att undersöka vilken bild Sveriges media ger till svenskar av Estland och om den har förändrats genom tiden. Jag valde tidsperioden från 1 januari 2016 till 14 mars 2018. Jag valde denna period därför att i oktober 2017 öppnades en gratis sportklubb vid Tallins flygplats som är Europas första träningshall på flygplatsen. Jag undersökte vilken bild Sveriges media ger därför att det är intressant att veta vilken bilden av Estland är i Sverige. Och jag ville jämföra min undersökning med Kristel Vainos kandidatupsats, men under undersökningen upptäckte jag att jag inte kan jämföra det med hennes uppsats direkt eftersom jag grupperade nyheter efter tematiken till åtta grupper men Vaino grupperade de till elva grupper. Det första som jag gjorde var att jag sökte artiklar från olika tidningar. Jag hittade tre tidningar: Göteborgs-Posten, Aftonbladet och Expressen. De tre valde jag därför att de är gratis att läsa på internet eftersom i Estland finns inga möjlighet att köpa dem i kiosken eller läsa dem i biblioteket., https://www.ester.ee/record=b5157391*est

https://www.ester.ee/record=b5158468*est

Bakalaureusetöö eesmärgiks oli kirjeldada hetkeolukorda Eesti ajakirjanduse veebimaastikul ja seeläbi analüüsida valeuudiste, mis selle töö kontekstis on mittekavatsuslikult desinformeerivad ja võltsuudiste, mis on loodud kavatsusega eksitada, sattumist peavoolumeediasse. Otsisin selgitusi sellele, kuidas valeinformatsiooni sisaldavad uudised professionaalses uudismeedias levivad ning millised on valdkonna ekspertide selgitused selle tekkepõhjustele. Eesmärgi saavutamiseks viisin sihipärase valimiga läbi seitse semistruktureeritud süvaintervjuud Eesti peavoolumeedia väljaannete peatoimetajatega. Transkriptsioonidele tegin kvalitatiivse sisuanalüüsi kasutades MAXQDA analüüsitarkvara. Töö praktiliseks väljundiks on alapeatükk, kus esitan teoreetilise materjali ja kogutud andmete põhjal praktilised soovitused, mida tuleks järgida, et vältida valeinformatsiooni sisaldavate uudiste taastootmist. Selgus, et veebiuudiseid eripäradeks on näiteks teemade hakkimine ja päeva peale doseerimine, katkematu uudise tootmise tsükkel, konkurentsist tulenev kiiruse surve ja tarbijakeskne sisuloome. Eesti väljaanded püüavad kohaneda fragmenteerunud meediamaastiku ja lugeja aina kiiremini hajuva tähelepanuga. Allikakriitilisus on informatsiooni usaldusväärsuse hindamisel muutunud oluliseks ka juhul kui kogemuspõhiselt on tegemist usaldusväärse allikaga. Eestis esinevad mõned valeuudiste levikut soodustavad tööpraktikad nagu näiteks refereerimine ehk allikapesu, uudise vormis reklaamlugude ja pressiteadete avaldamine ning sensatsioonilisusele rõhumine. Peatoimetajad leidsid, et rõhk emotsioonile ja sensatsioonilisusele pole tingimata omane ainult veebimeediale ning ei tunnetanud Eestis murrangulist tõejärgse ajakirjanduskultuuri pealetungi. Eesti ajakirjandusmaastikul pole vale- ja võltsuudiste levik aktuaalne, sest meil on väike keeleruum ja rahvusvaheliste lugude tõlkimisel tekib lisaaeg, mille käigus informatsiooni hinnata. Kuna Eestil (nagu ka teistel endisel Nõukogude Liidu liikmesriikidel) on Lääne- Euroopast, Skandinaaviast ja USA-st pikaajalisemad kogemused Vene propagandamasinaga, võib eestlastel olla välja kujunenud vilumus ja kogemuspõhine skepsis, mis aitab valeuudised välja sõeluda. Käsitletud teemat saab edasi arendada mitmes suunas. Esmajoones oleks huvitav koguda kvantitatiivset andmestikku ühe suurema väljaande kohta, mõõtes näiteks ilmunud paranduste ja Pressinõukogu taunivate lahendite arvu suhestatuna ilmunud uudiste koguarvuga. See aitaks selle töö tulemusi kas kinnitada või ümber lükata., https://www.ester.ee/record=b5152309*est

https://www.ester.ee/record=b3087449*est

Meedia on valijate jaoks tähtis platvorm, mille kaudu saada infot poliitikat kujundavate inimeste, erakondade ja valimisliitude kohta. Avaliku meedia roll selles ülesandes on edendada demokraatlike väärtusi, milleks on valijate objektiivne informeeritus neid valitsevate inimeste üle. Kallutatud avalik meedia ei ole demokraatlikust seisukohast mõistetav, kuivõrd see tähendaks olukorda, kus riik kallutab enda rahastatud meedia kaudu inimesi teatud erakondade ja ideoloogiate poole. Töö probleemipüstitus põhines demokraatlikul põhimõttel, mis eeldab avalikult rahastatud meedialt kallutamatut ning apoliitilist infoedastust. Apoliitilisuse võimalikku puudumist soovis autor kontrollida vaadeldes võimalikku seost 2017. KOV valimiste võistluslikkuse ja meedia kontsentreerituse vahel. Sellest tulenevalt oli käesoleva töö eesmärgiks välja tuua kausaalne seos 2017. aastal toimunud kohaliku omavalitsuse volikogu valimiste tulemuste ja erakondade ning valimisliitude avalikus meedias mainimiste kontsentreerituse vahel. Töö teoreetilises osas kirjeldas autor eelkõige meedia kallutatuse erinevaid faktoreid, ning võttis kasutusele parimana kvantitatiivsele mudelisse sobinud kallutatust ilmestava variatsiooni. Sellele lisaks tõi autor töö uurimisprobleemi lahendamiseks sisse kontsentreerituse mõiste kallutatuse hindamiseks, ning seletas kontsentreerituse teoreetilist baasi. Tulenevalt probleemipüstitusele ning toetutes teoreetilisele baasile ja kasutusel olevale andmestikule püstitas autor töö hüpoteesi. Töö hüpoteesi kohaselt peaks leiduma statistiliselt oluline seos valimiste võistluslikkuse 2017. aasta Eesti KOV valimistel ja meedia kontsentreerituse vahel. Selleks töötles autor kasutuses olevaid andmestikke (sh. taandades 2017 meediamonitooringu andmed uue haldussüsteemi järgi) ja koostas mudeli, mille statistilisel rakendumisel oleks näha seost võistluslikkuse ja meedia kontsentreerituse vahel. Püstitatud hüpotees ei leidnud aga kinnitust. Regressioonianalüüs kahe muutuja vahel ei leidnud nende vahel statistiliselt olulist seost, mille tulemusena on hüpotees tõesus ümberlükatud. 22 Hüpoteesi ümberlükkamine tähendab aga seda, et meedia kallutatus Eesti näitel ei ole piisavalt suure statistilise olulisusega. See tähendab Eesti avaliku meedia objektiivsust nii raporteerimisel kui ka väljaannete toimetamisel. Lisaks sellele võib loota, et ka Eesti valijad ei ole kallutatusest niivõrd mõjutatavad. Tulevastes uurimustes tasub lisada uurimistööle rohkem sõltuvaid muutujaid, mis prooviksid kirjeldada valimiste võistluslikkuse taseme suurust erinevates KOVides, näiteks nagu sotsiaaldemograafilised näitajad, mis on välja toodud ka antud töö teoreetilises osas., http://www.ester.ee/record=b5143655*est

http://www.ester.ee/record=b4684023*est

Bakalaureusetöö “Eesti alternatiivmeedia kanalite Nihilist, Vanglaplaneet ja Uued Uudised toimimine ning funktsioonid” andis ülevaate Eesti alternatiivmeedia internetiportaalide toimimisest. Nagu pealkiri ütleb, et suurema tähelepanu all olid kolm Eesti alternatiivmeedia kanalit: Nihilist, Vanglaplaneet ja Uued Uudised. Need portaalid valisin välja peale põhjalikku kanalite analüüsi, mille eesmärgiks oli leida kolm kanalit, mille põhjal saaks Eesti alternatiivmeedia erinevaid liike iseloomustada ja analüüsida. Kolm alternatiivmeedia tüüpi olid: rahvameedia (Nihilist), konspirituaalne (Vanglaplaneet) ja poliitiline (Uued Uudised) kanal. Töö teostamiseks viisin läbi kolm poolstruktureeritud intervjuud – Ühe intervjuu iga fookuses olnud kanali esindajaga. Töö uurimisküsimusteks olid: 1. Kuidas Eesti alternatiivmeedia kanalid Nihilist, Vanglaplaneet ja Uued Uudised toimivad? 2. Millised funktsioone Nihilist, Vanglaplaneet ja Uued Uudised tegijate sõnul täidavad? Uurimisküsimustele vastusteks leidsin kokkuvõtvalt järgmisi tähendusi. Kanalite teemad kujunevad enamasti peavoolumeediast ning neid teemasid käsitletakse vastavalt kanali püstitatud agendale. Koostööd teevad portaalid ainult sarnase suunitlusega alternatiivmeedia kanalitega. Sisuvoo käimashoidmine ja kanali arendamine on seotud sellega, kuidas portaalid ennast rahastavad. Kõikide kanalite eesmärk on peavoolumeedia puudusi tasakaalustada. Ühtlasi üritavad portaalid oma tegevusega Eesti ühiskonnas muutusi tekitada. Kuigi alternatiivmeedia on maailmas küllaltki vana nähtus, siis Eestis on aktiivsem alternatiivmeedia tegutsenud vaid viimased paar aastat ning võib spekuleerida, et teistsugune meedia muutub riigis järjest populaarsemaks. Kui alternatiivmeedia on oma tegevuses vastandlik peavoolumeediale ja mingil määral ka riigimehhanismidele, siis võib arvata, et ka inimeste seas on alati neid, kes need toimijad oma mõttemaailmas kahtluse alla seavad. Sellepärast on oluline, et Eesti alternatiivmeediat teaduslikult uuritakse ning analüüsitakse. Seda on tänapäevani tehtud väga vähe, kuid loodetavasti annab minu bakalaureusetöö selle tarbeks oma panuse., http://www.ester.ee/record=b4682137*est

This research evaluates the role of public minority language television as an agent of memory and actor in the achievement of the social cohesion. More precisely, it is focused on the case of the Estonian public television channel in the Russian language ETV+ and its coverage of commemorations in Estonia. This thesis analyses representations and interpretations of historic events in order to define how it deals with the conflict of memories between the Estonian and Russian-speaking communities. The theoretical framework and research methodology refer to studies of media, memory, and minorities. Specifically, this study uses a combination of qualitative methods: from the one side it analyses the narrative indicators in the coverage of anniversary ceremonies; from the other side, it evaluates these narrative indicators, interprets meanings and draws the conclusion on this basis. The research defines three major categories of indicators: “self”/ “other”, shared Estonian-Russian history, and representation of the 'Russian' element in the local Estonian history. On the empirical level, this study deals with materials produced by the television channel ETV+ during official and unofficial commemorations. It focuses on the coverage of four official Estonian anniversaries: the Estonian Independence Day (the 24th of February in 2016 and 2017), the Estonian Victory Day (the 23rd of June 2016), and Day of Restoration of Independence (the 20th of August 2016). In addition, it includes the 'Russian Victory Day' (the 9th of May 2016) and its commemoration in Estonia. The research period is from February 2016 to February 2017, because the work of the thesis was finished before the other dates of anniversaries. The research concludes that the public television in minority language can be a platform for the negotiation of the shared memory of majority and minority populations., http://www.ester.ee/record=b4690236*est

Lisa 3 ja 4 on ainult paberversioonis, lisatuna CD-plaadil., Viimastel aastatel on eestlaste tagasiränne kodumaale hakanud tõusma, ent tagasirännet ja hilisemat kohanemist käsitlevaid uuringuid on Eestis läbi viidud võrdlemisi vähe. Antud tööl on oluline panus eelkõige seetõttu, et läbi meediaprisma vaadatuna ei ole varasemalt Eestis tagasirännet ja taaskohanemist uuritud. Käesoleva magistritööl oli kaks eesmärki. Esimeseks eesmärgiks oli vaadelda, millist mõju avaldavad võrgustikud ja meedia Soome rändamise ja kodumaale tagasirändamise otsusel. Teiseks eesmärgiks oli välja selgitada, kuidas erineva rändetaustaga informandid Soomes ja Eestis kohanevad ning milline on selles protsessis meedia, hargmaisuse ja võrgustike roll. Töö teoreetilises osas anti ülevaade rändest ja seda mõjutavatest teguritest. Lisaks võrgustike ja meedia mõjule toodi välja rändeotsust mõjutavad majanduslikud, sotsiaalsed ja poliitilised tegurid. Kirjanduse ülevaates toodi välja hargmaisuse kontseptsioon ja vaadeldi migrantide toimimist mitmes riigis korraga. Sealjuures anti ülevaade ka hargmaisusega seotud mõistetest – hübriidusest, diasporaast ning piiriülesest rahvuslusest. Seejärel toodi välja meedia ja võrgustike rolli kohanemisel uues riigis. Töö teises osas anti empiiriline ülevaade eestlaste peamistest rändetrendidest ning rändest Soome. Seejärel tehti ülevaade varasematest uuringutest, mis on käsitlenud eestlasi Soomes ning kirjeldati Eesti-Soome hargmaist ruumi. Uurimisküsimustele vastamiseks viidi läbi struktureeritud intervjuud Soomes elavate ja sealt tagasirännanud eestlastega. Kvalitatiivse uurimismeetodi abil püüti välja selgitada, millise mõju on meedia ja võrgustikud mänginud rolli rändel ja kohanemisel. Prognoositi, et nii Soome rändel, tagasirändel Eestisse kui ka kohanemisel mõlemas riigis mängivad olulist rolli meedia (sh internet) ja võrgustikud. Põhitulemustena selgus, et nii Soome rändamise kui ka tagasirändamise otsust mõjutavad suuresti võrgustikud ning nendes olevad tugevad ja nõrgad sidemed teiste eestlastega. Lisaks selgus, et rändekäitumisele on mõju avaldanud ka personaalsed suhtluskanalid ning ühtlasi on rändeotsuse langetamise taustal rolli mänginud erinevad sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud tegurid. Meedia ja kommunikatsioonivõrgustikud on võimaldanud Soome rännanutel toimida paralleelselt mitmes ühiskonnas ning ühtlasi on võrgustikud ja meedia hõlbustanud kohanemist Soomes ja taaskohanemist Eestis., http://www.ester.ee/record=b4685470*est

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärk on analüüsida, mil määral on Eesti ajakirjandus võtnud globaalse poliitilise sündmuse nagu USA presidendivalimised, kajastamisel üle lääneliku liberaalse mudeli (Hallin & Swanson 2004, Obijofor & Hanusch 2011:19 kaudu) ajakirjandustavasid. Bakalaureusetöö valimi moodustasid artiklid Postimehest, Eesti Päevalehest, Õhtulehest ja Eesti Rahvusringhäälingu uudisteportaalist. Bakalaureusetöö teoreetilise raamistiku loomisel tugines autor peamiselt postmodernistlike valimiskampaaniaid (Plasser & Plasser 2002, Norris 2000), amerikaniseerumist (Doolan 2009), kommertsialiseerumist (Mancini & Swanson 1996, Esser & Strömbäck 2012:291-292 kaudu) ja avaliku-õigusliku ajakirjanduse rolli (Habermas 1962, Rowland & Tracey 1995) käsitlevatele teoreetilistele lähenemistele. Antud bakalaureusetöö empiirilises osas analüüsis autor enda loodud kodeerimisjuhendi järgi kommertsialiseerumise elementide esinemist 2012 aasta USA presidendivalimiste kajastuses Eesti meedias. Autor analüüsis juhtumiülest kvalitatiivset sisuanalüüsi kasutades üldist artiklite kommertsialiseeritust. Bakalaureusetöö raames kodeeris töö autor 212 artiklit. Bakalaureusetöö tulemustest ja järeldustest leidis autor, et kõikidest kodeeritud artiklitest leidus kommertsialiseerumise elemente 76 protsendil artiklites. Kvantitatiivset ning kvalitatiivset andmeanalüüsi meetodit kasutades leidis bakalaureusetöö autor, et kommertsialiseerunud artikleid leidus valimis 94 protsenti. Valimi puhul, kus uuritud artikli allikas oli rahvusvaheline uudisteagentuur või USA meediakanal leidus kommertsialiseerumist 85 protsendil artiklites ja artiklid, kus ei kasutatud ühtegi allikat või allikaks oli mõni ERRi meediakanal leidus kommertsialiseerumise elemente 74 protsendil artiklitest. Teiste seas leidis autor, et enim kajastatud teema USA presidendivalimiste kajastamisel artiklites olid 54 protsendiga valimiskampaaniad. Avalikku-õiguslikku ajakirjanduse kommertsialiseeritust analüüsides leidis bakalaureusetöö autor, et ERRi uudisteportaal, avaliku-õigusliku väljaandena, ei erine erakanalitest kommertsialiseerituse poolest. Sellest järeldas autor, et avaliku-õigusliku meediakanali kommertsialiseeritus tuleneb püüdest püsida meediaturul konkurentsis., http://www.ester.ee/record=b4579418*est

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, millist tüüpi olid 2011.-2015. aastal ühe Riigikogu ametisoleku perioodil Eestis aset leidnud poliitskandaalid. Lisaks tüüpide määratlusele oli oluline ka see, kuidas antud skandaale asjaosaliste poolt lahendama asuti ehk siis milliseid üleelamis- ja lahendamisstrateegiad kasutati. Samuti oli autori eesmärgiks saada teada, kas ja millised on enamlevinud skandaalitüüp või –tüübid ning lahendamisstrateegia või –strateegiad. Oluline seejuures oli ka see, kas kummagi puhul eksisteeris tüüpe, mida ei esinenud üldse. Viimaks soovis autor vaadelda kas ja kuidas skandaalitüüp ja lahendamisstrateegia omavahel seotud on. Valitud vahemikus toimus kolmteist suuremat poliitskandaali. Uurimise käigus valis autor online-meedia abil valimisse suuremad asetleidnud skandaalid ning kirjeldas seejärel nende põhiolemust: puhkemist, kulgemist ning asjaosaliste käitumist. Selle põhjal sai määratleda skandaalitüübi ning ka lahendamisstrateegia. Läbiviidud analüüsi põhjal võib väita, et selgelt joonistus välja populaarseim skandaalitüüp, milleks oli finantsskandaal. Samuti leidus ka skandaalitüüp, mida ei esinenud ühelgi korral – seksiskandaal. Lahendamisstrateegiatest esines valitud ajavahemikul enim eitamist, sellega pea samaväärselt õigustamist. Selged seosed skandaalitüübi ja lahendamisstrateegia puhul saab välja tuua vaid võimuskandaalide puhul – asjaosalised kasutasid kõikidel kordadel eitamise taktikat. Nii kõne- kui finantsskandaalide puhul ei joonistunud välja kindlat skandaali lahendamise tüüpi. Eesti poliitmaastik, võib öelda, on vaadeldud perioodi põhjal esiteks vägagi finantspoliitiliste skaalide keskne. See omakorda annab märku majanduslike vahendite kaalukast rollist meie poliitikas. Samuti seisab Eesti poliitkultuuris olulisel kohal iseenda maine hoidmine ja hea nime kaitsmine - valdav osa kordadest kasutati skandaalide puhkemisel just eitamis- ning õigustamisstrateegiat. Võib väita, et kinnitust sai ka ajakirjanduse oluline koht poliitiliste skandaalide kajastamisel, veel enam nende kujundamisel. Sellele annab tõestust fakt, et antud töö raames pandi skandaali tüüp ja lahendamisstrateegia paika just ajakirjanduse vahendatud info põhjal. Töö tulemused annavad kindlasti teatud kaardistuse esiteks ühest kindlast perioodist, aga mõnes mõttes ka laiema pildi selle kohta, milline on Eesti poliitkeskkond skandaalide vaatenurgast. Samas annab antud töö ka põhja, et teemat veelgi edasi uurida. Et autori tehtud väidetele meie poliitilise kultuuri kohta kinnitust saada, võiks antud teemat, võttes vaatluse alla ka teised Riigikogu tööperioodid ja sel ajal toimuvad skandaalid, edasi uurida. Saadud tulemuste põhjalt saaks teha veelgi laiapõhjalisemaid kokuvõtteid meie poliitilise kultuuri kohta, samas võrrelda ka erinevatel perioodidel ametis olnud parlamendi koosseise seoses poliitiliste skandaalidega., http://www.ester.ee/record=b4580946*est

http://www.ester.ee/record=b4577112*est

http://www.ester.ee/record=b3087449*est

Käesoleva magistritöö eesmärk on uurida muusikakriitika väärtushoiakuid Eesti trükiajakirjanduses ning selgitada, kuidas need kultuuriväljal suhteid organiseerivad. Töö põhineb kaheksa Eesti ajakirjandusväljaande kolme kuu materjali kvalitatiivsel sisuanalüüsil. Valimisse kuuluvad täielikult riigi poolt rahastatud Sihtasutuse Kultuurileht väljaanded Sirp, Teater.Muusika.Kino ja Muusika, üldlehed Postimees, Eesti Päevaleht ja Eesti Ekspress ning kultuuriväljaanded Müürileht ja KesKus. Kõnealune töö lähtub väärtushoiakute tuvastamisel nii klassikalisest esteetikateooriast (Immanuel Kant) kui ka muusikaesteetika vanematest ja uuematest käsitlustest (Roger Scruton), aga selle teoreetiliseks keskmeks on kultuurisotsioloog Pierre Bourdieu maitse- ja väljade teooria ning temast inspireeritud muusikasotsioloogide uurimistöö (Simon Frith, Motti Regev jt). Toetudes magistritöö autori bakalaureusetööle (Järvekülg 2012) ning värsketele Eesti kultuuriajakirjanduse uuringu tulemustele, kinnitab antud töö, et Eesti trükiajakirjanduse muusikakriitikat võib vastavalt eelistatud kajastamiseks valitud objektidele vaadelda polariseerununa: Sihtasutuse Kultuurileht väljaannetes domineerib klassikalise muusika kajastus kontserdiarvustuse vormis ning ülejäänud väljaannetes popmuusika kajastus plaadiarvustuse vormis. Tulemustest selgub, et Sihtasutuse Kultuurileht väljaannete muusikakriitikas avalduvad positiivsed väärtused nagu professionaalsus, romantiseeritud „kunst kunsti pärast” ideoloogia, traditsioon ja haridus, mille kaudu ilmnevad ringkonnale omane institutsionaalne hoiak, universaalse „õige” taotlus ning ka otsesed negatiivse alatooniga vastandused nii-öelda kommertsialiseerunud massimuusikaga laiemal muusikaväljal. Üldlehtede, Müürilehe ja KesKusi muusikakriitika baseerub eelkõige aga individualiseeritud, eneseväljenduslikul, personaalselt seostatud käsitlusel, mis on selle grupi läbiv hoiak. Ka nende väljaannete puhul võib leida ühiseid väärtusi, mis on organiseeritud näiteks autentsuse või originaalsuse ümber, aga mida ei pruugita näha üheselt läbi positiivse või negatiivse hinnangu. Kõikvõimalike hierarhiate loomine aga ei välju seejuures popmuusikavaldkonnast. Sellest võib järeldada, et riigi poolt toetatud väljaannete autorid teadvustavad oma teatavat kõrgemat staatust kultuuriväljal ning tunnetavad, et see on traditsiooniliselt madalamaks peetud muusikavormide poolt ohustatud. Eeltoodu alusel sobiks intervjuude abil edasi uurida seda, kuidas suhtuks kultuuriväljal tegutsevad professionaalid popmuusika eri vormide võimalikku legitimatsiooni riiklikult rahastatud kultuuriväljaannetes ja ühiskonnas laiemalt. Enne seda peaks aga tuvastama, mida erinevates klassikasfäärides tegutsevad inimesed popmuusikana tajuvad ja mida selle juures väärtustavad., http://www.ester.ee/record=b4605022*est

http://www.ester.ee/record=b4501603*est

Eest imidž ja identiteet prantsuse ja frankofoonse belgia meediakäsitluses aastatel 2009-2013. Selles töös uuriti Eesti identiteedi avaldumist läbi tema erinevate nimetamiste Le Figaro’i, Le Monde’i ja Le Soir’i artiklites aastatel 2009- 2013. Sellesse ajavahemikku jäävad 2000 aastate üleilmne majanduskriis, mis mõjutas tugevasti ka Eestit, liitumine euro alaga ning president Toomas Hendrik Ilvese twitteri-skandaal. Uurisimegi, kuidas on Eestit käsitletud ning millises valguses näidatud kahe prantsuse, Le Figaro’i ja Le Monde’i ning ühe belgia, Le Soir’i, meediaväljaannete artiklites. Täpsemalt uuriti Eesti identiteedi eri külgi, mis avaldusid läb geograafilise, majanduslike, ja eriti infotehnoloogilise ja poliitilise alatooniga nimetamiste läbi peatükis „Le président tweeteur“. Kõigepealt analüüsiti kõige sagedasemaid tähistusi ning uuriti nende avaldumist erinevates kontekstides läbi identiteedi prisma. Järgmisena uurisime twitteri-skandaalil tagamaid, ehk kas maailma üks populaarsemaid sotsiaalmeedi keskkondi on võtmeks Eesti maailmas kiiremini tuntavaks tegemiseks. Viimaks vaatlesime, kuidas kujunevad Le Figaro’i, Le Monde’i ja Le Soir’i profiilid läbi erinevate nimetamiste paradigma. Le Figaro’s nimetatakse Eestit enim Balti riigiks ja seejärel Euroopa Liidu liikmeks, kes võttis vastu euro hoolimata üleilmsest kriisist, näidates nii Eesti majandusruumi piisavat stabiilisust. Le Monde’is avaldub Eesti infotehnoloogilises võtmes eriti Marion Von Renterghemi artiklis „En Estonie la revanche du président tweeteur“. Le Soir’i käsitluses oli Eesti geograafilisest vaatepunktist enamasti „väike balti riik“ või „endine balti tiiger“ ja ajalooliselt „3. endine kommunistlik vabariik“. Kui enamasti nimetati Eestit „väikses balti riigiks“, kes on infotehnoloogias kõrgelt arenenud, võib tema identiteeti frankofoonses meedias tõlgendada kui geograafiliselt „balti- ja põhjamaa riik“, kes infotehnoloogilises plaanis on välja arendanud silmapaistva e-riigi kuvandi. Kuigi Eesti oli võrdselt tähistatud nii „Baltimaa“ kui „Põhjamaana“, järeldasime siiski, et prantsuse ja belgia lugejate silmis on jääv pilt Eestist pigem kui „balti riik“. Isegi kui E-esti tähistusele toetudes saaks teda liigitada ka „uueks Põhjamaaks“, siis poliitilises ja majanduslikus plaanis on Eesti siiski „Baltimaa“., Dans cette étude, j'analyserai l’image discursive de l'Estonie dans l'espace médiatisant de la presse francophone à l’intervalle des années 2009 à 2013. Au cours de cette période les événements comme la crise financière mondiale en Estonie, l’adhésion à la zone euro et le scandale de « tweets » de Toomas Hendrik Ilves font d’actualité. D’après plusieurs articles publiés à propos de ces événements, il me semble bien qu’il y ait un intérêt augmenté à propos de l’Estonie, c’est-à-dire, c’est le cible pour un pays constamment « soucieux développer une bonne image dans le média étranger », http://www.ester.ee/record=b4581120*est

http://www.ester.ee/record=b3087449*est

The current thesis set out to explore the dynamics of collective memory and identity in anniversary journalism, using the case study of the Molotov-Ribbentrop Pact (MRP) signed between the Soviet Union and Nazi Germany in 1939. MRP was chosen due to offering multiple layers of commemoration and also being politically relevant in the present day, and not only domestically or bilaterally but starting from 2009 also at pan-European level. The empirical material comprised newspaper articles from the Estonian (both in the Estonian and Russian language) and Russian press between 1989-2004, thus also allowing for a comparison across different mnemonic communities. The theoretical part of the thesis dealt with the key concepts of collective memory and identity, politics of memory and journalism’s memory work (anniversary journalism). Content analysis was used to achieve the research aim. The given study provides an overview of the emergence and gradual disappearance – the dynamics – of the commemoration of the MRP in the Estonian press. The results give ground to conclude that the current politics of memory behind the MRP, now mostly at European level, will keep the anniversary date of 23 August as a worthy object of research for memory scholars. However, even if the relevance of 23 August is increasing, it will most likely not be the MRP as the centrepoint. It remains to be seen to which extent it will become a commemoration day of the Baltic Way and/or for the victims of totalitarian regimes. As for Russia and the Russian press, the relevance of the MRP and 23 August will most likely depend on the role this date will become to hold in the European politics of memory, since the thesis showed the journalistic treatment of the MRP in the Russian press to be mostly of reactionary nature to others’ initiatives., http://www.ester.ee/record=b4486926

Bakalaureusetöö keskendus Eesti julgeoleku temaatika uurimisele Delfi veebiuudistes 2013. aasta lõpust kuni 2014. aasta kesksuveni. Eesti julgeolek tähendas käesolevas töös välisjulgeolekut militaarvaldkonnas Balti riikide tasandil. Eesmärk oli analüüsida Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise teooria järgi julgeolekuohtude konstrueerimist ning lisaks kaardistada fraasi „muutunud julgeolekuolukord“ esinemist ja uurida, kas seda kasutatakse mõne teema julgeolekustamisel. Uurimise ajendiks olid riigikaitseteemalised avaliku arvamuse uuringud, mille tulemustest ilmnes, et võrreldes eelnevate aastatega hakkasid Eesti elanikud alates 2014. aasta märtsist pidama ulatuslikku sõjalist rünnakut Eesti vastu märgatavalt tõenäolisemaks (Avalik... , 2014: 21). Lisaks Ukraina ja Venemaa konfliktile on sõjahirmu kasvamise põhjusena nähtud ka ajakirjanduses paisunud tormi. Tulemustest selgus, et julgeolekustatud teemadest kerkisid esile Kesk-Aafrika Vabariigi missioon ning Venemaa teema. Esimeses julgeolekustati Eesti osalemist välismissioonil, teises liitlasvägede kohaloleku suurendamist Eestis ja Balti riikides. Julgeolekuohtude konstrueerimisel Delfi veebiuudistes domineerisid vaatlusalusel ajal Eesti, USA ja EL-i poliitikud ning riigitegelased. Fraasi „muutunud julgeolekuolukord“ ja Venemaa teemal julgeolekustamine esinesid koos keskmiselt igas kolmandas julgeolekustatud artiklis. Uurimistöö esimeses peatükis kirjeldati bakalaureusetöö jaoks olulisi teoreetilisi ja empiirilisi lähtekohti, mille käigus tehti põgus ülevaade rahvusvahelise julgeoleku uuringute kujunemisest ning Kopenhaageni koolkonna panusest sellesse valdkonda, samuti selgitati julgeolekustamise kontseptsiooni. Lisaks esitati lühiülevaade varasematest julgeolekustamise teooria rakendamistest ning kirjeldati Eesti julgeoleku käsitlust käesolevas töös. Teises peatükis esitleti püstitatud uurimisküsimusi. Kolmandas peatükis tutvustati valimi moodustamise põhimõtteid, kirjeldati meetodit ning toodi näiteid kodeerimisjuhendi kategooriatele vastamisest ja võimalikest mitmeti tõlgendatavatest konstruktsioonidest. Töö neljandas peatükis vastati uurimisküsimustele, mida illustreeriti joonise ja tabelitega. Viiendas peatükis arutleti vabas vormis töö tulemuste, puuduste ja edasiste uurimisvõimaluste üle., http://www.ester.ee/record=b4486337*est

Magistritöö eesmärgiks on uurida, millisel määral on Eesti, Läti ja Leedu mainekujunduspüüdlused leidnud vastukaja välismeedias. Magistritöö keskendub teoreetilises osas avalikule diplomaatiale ning riigi brändimise kontseptsioonidele. Teises osas vaatleb Eesti, Läti ja Leedu püüdlusi oma mainet kujundada. Kolmandas peatükis on kasutatud välismeedia sisu uurimiseks standardiseeritud kvantitatiivsete meedia kontentanalüüsi. Analüüsiperioodiks on ajavahemik 1. jaanuar 2013 kuni 31. detsember 2014 ja kasutatud on kolme suure ingliskeelse väljaande, Daily Maili, New York Timesi ja Daily Telegraph’i, sisu. Uurimistulemustest selgub, et 2015. aastaks oli vaid Eestis rakendatud laiaulatuslikku brändingustrateegiat. Läti ja Leedu mainekujundus jäi pigem avaliku diplomaatia piiridesse. Vaatamata kõigi kolme riigi püüdlustele käsitletakse Eestit, Lätit ja Leedut välismeedias ka 24 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist 35%-40% ulatuses endise Nõukogude liiduvabariigina. Lisaks kajastatakse neid kõige enam Balti riikidena, mitte mõnes teises piirkondlikus kontekstis. Kõige positiivsemalt kajastati Eestit, kõige negatiivsemalt Lätit. Peamisteks teemadeks, millest Eesti, Läti ja Leedu puhul räägiti, oli Ukraina kriisist tulenev Vene oht Baltikumile, Läti ja Leedu puhul oli Briti väljaannetes palju juttu nende kahest riigist pärit immigrantidest. Üks teema, millega on tegelenud Eesti brändingustrateegia ja mida on Eesti üritanud välismaal teadlikult kajastada, on Eesti saavutused info- ja kommunikatsioonitasandil valitsussektoris. Teatud määral on see leidnud kajastust välismeedias ning umbes 20% Eestit kajastanud positiivsetest artiklitest käsitlesid Eesti e-riigi edulugu. Läti ja Leedu puhul teadlikult edendatav teema ja narratiiv puudus. Seega võib järeldada, et tekkimas on teatud määral bränd Eestist kui e-riigist., http://www.ester.ee/record=b4484605*est

http://www.ester.ee/record=b4431482~S1*est

http://www.ester.ee/record=b3087449*est

Kvantitatiivsete sotsiaaluuringute ja seega meediauuringute tulemuste usaldusväärsus sõltub paljudest erinevatest mõjuteguritest, nende hulgas meetodist või lähenemisviisist ning uuringuinstrumendist. Üheks oluliseks uuringu usaldusväärsuse aspektist on uurija võime konstrueerida uurimisinstrument selliselt, et see oleks sobiv uuritava kogemusruumiga. Käesoleva töö fookuses on Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi poolt korraldatud Mina.Maailm.Meedia. küsitluse tõlgendamine eesti- ja venekeelsete noorte hulgas. Selle magistritöö eesmärgiks oli uurida, kuidas inimesed tõlgendavad erinevaid küsimusi, küsimuste skaalasid ja vastusevariantide sõnastusi. Samuti selgitati, kuidas uurimisinstrumenti tõlgendatakse tulenevalt vastajate individuaalsetest keelelis-kultuurilistest ja muudest kogemustest. Käesolev töö kasutab küsitlusuuringu Mina.Maailm.Meedia ankeedi individuaalsete tõlgenduste uurimiseks kvalitatiivset kognitiivse intervjuu meetodit. Nimetatud meetod võimaldab aktiveerida intervjueeritava mälu erinevaid tasemeid ning seega aitab temal enda kogemust meelde tuletada ja kirjeldada. Kuna meenutamise efektiivsust saab oluliselt parandada sarnase olukorra loomisega, keskendus nimetatud intervjuu antud uuringu käigus ühest küljest intervjueeritavate varasema küsitluskogemuse kirjeldamisele spontaanselt, teisalt aga erinevate formaliseeritud küsimuste ja skaalade tõlgendamisele etteantud Mina.Maailm.Meedia küsimuse abil. Valim on moodustatud lähtuvalt kvalitatiivse strateegilise valimi põhimõtetest, ehk intervjueerisin 13 haridus- ja sotsiaalteaduskonna bakalaureuse tudengit ja magistranti vanuses 22-33 aastat. Uurimustulemustest selgus, et erinevused skaalade tõlgendamise osas ei pruugi üks-üheselt seotud olla intervjueeritavate keele- ega kultuuritaustaga. Keelelis-kultuurilise kogemusruumi kõrval mängis olulist rolli skaalade tõlgendamisel elukogemus, samuti ka omandatud eriala ja töökogemus ning sooline kuuluvus. Keelelised ja kultuurilised kogemused on pigem olulised uuringus osalemise eesmärkide ning põhjuste üle argumenteerides. Samas skaalajaotuste tõlgendused erinesid suurel määral küsimuse sisulisest olemusest. Näiteks, küsimusi, kus vastusvariandid on määratletud subjektiivsete mõistete abil (nt „Sageli“, „Mõnikord“, „Väga harva“ jne), vastajad arvavad, et siin on pigem sobilik üldistatud vastus. Selgelt mõõdetavad vastusvariandid annavad intervjueeritavate arvates täpsemat ning seega usaldusväärsemat tulemust. Samuti hinnanguskaala korral pole sageli vajalik kõigile skaalapallidele sõnaliste vastete andmine, kuna intervjueeritute hinnangul skaalajaotuste sõnastus pigem segab subjektiivsuse väljendamist. Rääkides skaalapikkusest tuleks öelda, et skaala peab olema piisavalt palju jaotusi selleks, et antud nähtust kirjeldada ja hinnata. Seega kui keerulisem ja sisukam on hindamissubjekt, seda pikem peaks olema skaala selle hindamiseks. Seega mõnede intervjueeritavate arvates 5- palliline järjestusskaala ei peegelda tavaliselt niivõrd hästi tehelikku pilti. Uuringu huvitavamaks tulemuseks skaalade tõlgendamise lõikes on alternatiivse vastusvariandi „ei oska öelda“ tõlgendamine. See ei pruugi väljendada vaid vastaja soovimatust antud küsimusele vastata või teadmatust antud teema suhtes. Mõnedel juhtudel (sõltudes skaalatüübist; positsioonist skaalal jne) see võib väljendada erapooletust või ükskõiksust, samuti sisulist tähendust. Intervjueeritavate poolt pakutud selgituste, hoiakute ja arvamuste põhjal sõnastasin mõningaid soovitusi meediauuringute tulemuste usaldusväärsuse suurendamiseks. Ma loodan, et käesoleva uuringu tulemused on kasuks nii tulevate uuringute planeerides, aga ka hiljem tulemusi analüüsides., http://www.ester.ee/record=b4417702~S47*est

Väitekirja elektrooniline versioon ei sisalda publikatsioone., Meediakommunikatsioonil on tänapäeva globaalses maailmas oluline roll kogu ühiskonnasüsteemi käigushoidmisel ja inimeste ühiskonnaga sidustamisel. Käesolevas töös analüüsitakse täpsemalt, kuidas meedia toetab integratsiooni nendel erinevatel tasanditel. Ühiskonna tasandi integratsiooni kohta on töös tehtud järeldused päevalehtede temaatiliste eelistuste, aja ja ruumi konstrueerimise analüüsi põhjal. Analüüs näitab, et hoolimata asjaolust, et tegemist on geograafiliselt ja ajalooliselt lähedalt seotud piirkondadega, on Eestis, Soomes ja Venemaal 20.sajandi vältel ajakirjandus täitnud erinevaid rolle demokraatia ja ühiskonnas aset leidvate muutuste toetajana. Ainult Soome puhul on märgata läbi sajandi esiplaanil olnud arutelu inimeste kooselu põhimõtete ja regulatsioonide üle, samal ajal kui Eestis ja Venemaal on meediakommunikatsiooni adressaate integreeritud hoopis teistel tasanditel – nii identiteedi kujundamise kui ka normatiivse teguri kaudu. Töö teises osas antakse ülevaade elanike meediakasutusest viimasel paaril kümnendil, et hinnata nende seotust meediakommunikatsiooniga. Analüüsiga kõnetatakse meediauurijate hirme inimeste kapseldumisest oma lemmikkanalite või -sisu ümber – tajutakse ohtu, et kui meediaruumis puuduvad kokkupuutepunktid ja seeläbi ka ühised jututeemad, on ühiskonna kui terviku eksistents küsimärgi all. Käesolevas töös osutatakse, et antud hirmudel ei ole alust – väga väikese osa Eesti elanike puhul on märgata ühe meediakanali kasutamise eelistust. Just erinevate kanalite ja mitmekülgse sisu kasutamise kaudu on inimesed seotud erinevate ühiskonna osadega, mida tänapäeva keeruka ühiskonna toimimine ka eeldab. Töö on oluline süsteemiteoreetiline vaade meedia ja integratsiooni küsimustele ning avab uued uurimisperspektiivid edaspidiseks., The main question of this dissertation is: How is integration supported by media communication? The preliminary condition for the constitution of a society is defined by the communicative bonds between different parts and levels of society. The mass media plays a central role in that it allows for different parts of society to be mutually informed, both on the very broad scale and on different levels. The answer the question of the dissertation will not only be applied to its application on the level of society as a whole, but also in terms of individual subjects. By illuminating the macro-structures of journalism content over long period in three countries the dissertation has shown that media communication can offer self-descriptions of society and cognitive world horizons for the system level. Based on the Finnish example conclusion is made that if the mass media can operate as an independent system in society, the most important element in a functionally differentiated contemporary society is the discussion surrounding the rules and norms that hold us/society together. In the periods of social changes, media communication becomes more pluralised, with intense discussions and more frequent references to the past and future – like it was the case in the Estonian and Russian newspapers during almost the whole 20th century. On the other side, individuals can contribute to the society through communication – this presupposes that the individual is ‘connected’ if he/she follows different media channels and -content. Different individuals, who are characterised by different interests, preferences, needs and skills, are based on the combinations of those aspects connected to the different media channels and –content. The audience fragmentation is not treated as the encapsulation. From the systems theoretical perspective it seems that fragmentation of media use is a strategy suitable for application to a hyper-complex society – it enables individuals to be connected to media communication in diverse ways. For the next empirical study the hypothesis will be raise that a hyper-complex society can only be managed through the communication of well-educated individuals.

Magistritöö eesmärgiks oli uurida, kas vahetul Euroopa Liidu kogemusel (õppimise, töötamise või elamise näol) on mõju hoiakute kujunemisel Euroopa Liidu suhtes. Antud juhul oli peamiseks märksõnaks sotsiaalsed võrgustikud, mis aitavad kaasa Euroopa integratsiooniprotsessi kujundamisele. Ka teoreetilises peatükis andsin ülevaate avaliku sfääri olemusest ja avaldumise võimalustest, mille puhul antud töö kontekstis oli oluline keskenduda just sotsiaalsetele võrgustikele, mis eeldavad inimeste kaasatust. Oma töös otsisin vastust kolmele suuremale uurimisküsimusele. Peale selle, milline mõju on praktilisel kogemusel üldisele suhtumisele Euroopa Liitu, keskendusid ka sellele (2) milline on kogemuse mõju Euroopa Liidu tulevikunägemusele? Ja (3) millised on erineva Euroopa Liidu kogemusega inimeste ootused meediale seoses Euroopa Liidu teemadega? Nendele küsimustele vastuse saamiseks viisin antud magistritöö jaoks läbi neli fookusgrupi intervjuud inimestega, kellel kas vastavalt oli või ei olnud otsest EL-i kogemust kas õppimsie või töötamise näol. Tulemusi analüüsisin nii kvalitatiivse tekstianalüüsi kui kriitilise diskursusanalüüsi meetodil. Magistritöö empiirilise osa tulemustest selgus, et nii nagu ka varasemad uuringud on näidanud, on Eesti inimeste üldine hoiak ja meelestatus Euroopa Liidus suhtes pigem positiivne ja Eesti kuulumist EL-i pigem toetatakse. Olulisemad tulemused olid järgmised: • Euroopa Liidu kogemuse olemasolu hakkas Euroopa Liiduga suhestumisel rolli mängima mikrotasandil, kui inimesed väljendasid oma tõelisi uskumusi, mis üldises tekstianalüüsis välja ei tulnud, küll aga diskursusanalüüsis. • Kogemuseta gruppide puhul nähti Euroopa Liiduga suhestumist eelkõige kasu-diskursuse läbi ning EL-i nähti pigem “nemad,” mitte “meie” tähenduses. Kogemusega gruppide puhul oli samuti kasu-diskursus läbivalt esindatud, kuid otseselt EL-iga suhestumise puhul muutus “meie” tähendus teatud juhtudel laiemaks kui vaid Eesti. • Euroopa Liidu tulevikunägemuse puhul ei olnud kogemuseta kui kogemusega gruppide puhul põhimõttelisi erinevusi ja valdavaks arvamuseks oli see, et EL liigub föderatsiooni suunas. Kogemuse roll ilmnes taas mikrotasandil, kui osalejad väljendasid oma uskumusi, et protsess on kas paratamatu või saab ka Eesti mingil määral kaasa rääkida või mõjutada. • Meediakajastuse ootuse puhul tuli kogemuse roll kõige selgemalt välja. Kui kogemuseta gruppides öeldi, et EL-iga seotud meediakakastusel ei ole kas midagi viga või see võiks veelgi rohkem näidata eestlaste edulugusid teistes EL-i liikmesriikides, siis kogemusega grupid olid palju kriitilisemad. Ootused, mida meediale esitati, puudutasid eelkõige teemade senisest laiemat käsitlemist ning üle-euroopaliste teemade senisest põhjalikumat ja konteksti avavat käsitlemist. Eesti avalikkuse euroopastumist on käsitlenud ka mitmed varasemad uurimused, mille järeldustes on nenditud, et ühtse Euroopa avaliku sfääri avaldumine rahvuslikes meediates on pigem tagasihoidlik. Antud magistritöö valmis ajal, mis Euroopa on haaratud finants- ja võlakriisi ja liidu tulevikuarutelude tõttu järjest enam ka identiteedikriisi. Võib öelda, et sotsiaalsete võrgustike roll ühtse Euroopa avaliku sfääri kandjate ja kujundajatena võib järgnevatel aastatel senisest enam esile kerkida. Seda põhjusel, et institutsionaalsed integratsiooniprotsessid Euroopa sees hägustavad järjest enam seniste rahvusriikide mõistet, mis omakorda võib tähendada ka inimeste sotsiaalsete uskumuste tihedamat põimumist. Euroopa avaliku sfääri käsitluse seisukohast võib see aga luua olukorra, kus erinevates Euroopa paikades on inimesi, kes tänu multukultuursetele võrgustikele näevad Euroopa Liidus peale isiklku kasu ka laiemat “meie-tundel” põhinevat ühist ruumi., http://www.ester.ee/record=b4083382*est

Arvuti, Internet ja uue meedia vahendid pakuvad õpilastele ning õpetajatele uusi võimalusi õppimiseks. Õppimine võib toimuda igal ajal, igal pool, millal selleks soovi avaldatakse. PISA 2009 IKT küsimustik, mis oli õpilasküsimustiku osa ning mille tulemused näitavad, kas peab paika ettekujutus õpilaste heast arvutikasutustasemest, võimalusest tehnoloogiaid koolis tarbida, mänguhuvist ja kui palju näiteks õpilaste meelest kasutatakse tehnikat erinevates ainetundides. PISA 2009 õpilasküsimustik koosnes 10 küsimusest, mis olid jaotatud kolme alateemasse: kättesaadavus (kodus ja koolis); kasutamine (kodus ja koolis: meelelahutuse ja koolitööga seotud); suhtumine.

http://tartu.ester.ee/record=b2659734~S1*est

Käesoleva magistritöö eesmärgiks oli uurida televisiooni spordireportaaži žanrit ja välja tuua sellele iseloomulikke jooni, mis ilmestaksid žanri tehnilisi ja metodoloogilisi toimimismehhanisme. Selleks intervjueerisin viit Eesti spordireporterit, kes tegelevad (või tegelesid) igapäevaselt televisioonis spordivõistluste kommenteerimisega ning uurisin kümmet televisiooni spordireportaaži (seitse jalgpalli ja kolm kergejõustiku) salvestust nii Eesti, Briti kui ka USA telekanalitelt. Mitmed Eesti spordireporterid tõid välja, et televisiooni spordireportaaži tegemine ei ole õpitav ning toetub suuresti reporteri andekusele. Mina aga leidsin, et erinevate reportaažide vahel on mitmeid sarnasusi ja tehnilisi nüansse, mis korduvad olenemata reportaaži tegijast. Sellest tulenevalt jõudsin järeldusele, et spordireportaaž on oma subjektiivsele loomule vaatamata siiski õpitav, kuna koosneb suuresti metodoloogilistest elementidest. Tuginedes Eesti spordireporterite intervjuudele ja uuritud spordireportaažidele, võib välja tuua kaks üldisemat olulist nüanssi, mis on hea spordireportaaži aluseks. Esiteks tuli välja, et olulisel kohal on spordiala tundmine, mis ühest küljest koosneb konkreetsest ettevalmistusest ehk operatiivsest informatsiooni kogumisest konkreetse võistluspäeva tarvis. Kuid veelgi olulisemal kohal on pidev ettevalmistus ehk pidev spordialaga kursis olemine ja selle jälgimine, ilma milleta ei ole võimalik ka parima improvisatsioonivõime juures olla piisavalt informatiivne. Teiseks ilmnes, et head reportaaži iseloomustab sujuv koostöö reporterite vahel, mille aluseks on ennekõike rollijaotus. Kui minu bakalaureusetööst selgus, et Eesti spordireportaažide nõrgem tase võrreldes lääne riikide analoogidega peitub suuresti just nimelt reporteri ja eksperdi omavaheliste rollide kehvas või liialt häguses jaotuses (Liik 2010), siis antud töö suuresti kinnitas seda. Samas selgus ka, et USA reportaažidele omane äärmiselt range rollijaotus, kus reporteril on üksnes kirjeldamise ja instrueerimise roll ning eksperdil argumentatiivne osa, ei ole ideaalne alternatiiv, kuna võib reportaažile kui loomult subjektiivsele žanrile liialt steriilsena ja loominguliselt pärssivana mõjuda. Eesti ja USA mudeli alternatiivina kerkis esile hoopis Briti mudel, kus reportaaži rollijaotused ei olnud reporteri ja eksperdi vahel niivõrd ranged, kuid hoidsid siiski selgelt struktuuri ja samal ajal säilis žanrile omane subjektiivne omapära. Viimase olulise punktina saab välja tuua, et reportaažide stiililisi erinevusi tingib kõige enam spordialade tempokuse erinevus ning see omakorda sõltub konkreetsele spordiala reportaažile omasest emotsionaalse pinge vaheldumise tempost. Reportaaži stiililised erinevused tulevad mängu seejuures mitte ainult erinevate spordialade puhul, vaid ka ühes konkreetses reportaažis, kuna emotsionaalse pinge vaheldumine dikteerib, mida ja kuidas reporter (koos eksperdiga) parasjagu reportaaži ajal räägib. Käesolevas töös selgus, et emotsionaalse pinge astmest sõltub nii see, millist sõnavara reporter parasjasti kasutab, kui palju reporter räägib kui ka see, kas reportaaži tekst on sisult argumentatiivne, instrueeriv või kirjeldav. Emotsionaalse pingekõvera vahendamise oskus oli ka see, mille poolest Eesti spordireporterid oma Briti ja USA kolleegidele kõige rohkem alla jäid. Muuhulgas oli üks peamisi sellise erinevuse põhjustajaid fakt, et Eesti spordireporterid ei oska üldjuhul reportaažis emotsionaalse pingekõvera vahendamise ja seadmise võttena kasutada vaikust ning pigem üritavad eetrit igal võimalikul hetkel täis rääkida. Edasistest võimalikest uurimissuundadest saabki ühena välja tuua emotsionaalse pingekõvera vaheldumise uurimise erinevate spordialade puhul, et täpsemalt selle vaheldumist tingivaid tegureid välja selgitada ning kvantitatiivsel kujul täpsemalt spordialade omavahelisi võrdlusi välja joonistada. Antud töö uuris seda valdkonda vaid põgusalt ning jõudis järeldusteni emotsionaalse pingekõvera kui reportaažide peamise erinevuse dikteerija kohta alles teiste uurimiseesmärkide kõrval. Lisaks võib spordireportaaži uurimist jätkata antud žanri teise olulise osapoole ehk ekspertkommentaatori rolli täpsema analüüsimisega ning seda ennekõike just intervjuude abil. Antud töö käsitleb ekspertkommentaatori rolli reportaažis kõigest reportaažinäidete analüüsimise kaudu. Kolmanda võimaliku uurimissuunana pakun välja riikide spektri laiendamist. Näiteks ei ole antud töös ega minu bakalaureusetöös käsitletud Venemaa või Lõuna-Euroopa spordireportaaže, mis esmasel vaatlusel ei lähe stiiliselt kokku seni uuritud Lääne- ja Põhja-Euroopa ning USA reportaažide stiiliga ning väga võimalik, et nad moodustavad seetõttu omaette huvitava spordireportaažide koolkonna., http://www.ester.ee/record=b4083364~S1*est

Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas räägiti demokraatiast Eestis nõukogude võimust vabanemise järgselt aastatel 1991–1992 ning kuidas aastatel 2011–2012. Lisaks kahe ajavahemiku demokraatiaväidete analüüsile oli olulisel kohal nende perioodide omavaheline võrdlus, et teada saada, kuidas on mõiste kasutamine kahekümne iseseisvusaasta jooksul muutunud. Töö valimi moodustasid 520 Eestist rääkivat artiklit ajalehes Postimees, kus kasutati sõna demokraatia. Demokraatiast kirjutasid 329 erinevat inimest, peamiselt poliitikud, teadlased ja ajakirjanikud. Demokraatia mõiste kasutamise konteksti arvestades sündisid demokraatiaväited – iseloomustavad, Eesti demokraatiale hinnangut andvad ning normatiivsed. Järgnes väidete temaatiline grupeerimine, mille tulemusel selgusid kahel perioodil seoses demokraatiaga kõige enam kõne all olnud teemad. Taasiseseisvumise järgselt, aastatel 1991–1992, ei kiirustatud leheveergudel Eesti demokraatiale hinnangut andma. Pigem kirjeldati, mida demokraatia kui valitsemisviis/ühiskonnakorraldus endast kujutab ning avaldati lootust, et Eesti transformeerumisprotsess saab olema edukas; rõhutati vajadust noort demokraatiat arendada ja tugevdada. Selle lootuse kõrval oli ruumi ka kartusele – räägiti demokraatlikku korda ohustada võivatest teguritest ning väljendati hirmu tagasilangemise ees autoritaarsesse võimu. Hirm Eesti tuleviku pärast on iseloomulik ka aastatele 2011–2012. Mitmed rahvusvahelised demokraatiaindeksid on andnud Eestile juba aastaid igati positiivse hinnangu, teised juhtinud tähelepanu teatud puudustele, milleks üks on poliitiline kultuur. Rahulolematus hetkepoliitikaga kumas selgelt aastate 2011–2012 artiklitest: leheveerge täitsid sõnumid demokraatiakriisist, mille taga probleemid poliitilises kultuuris ja riigijuhtimises. Lisaks murele Eesti tuleviku pärast, oli kahe perioodi demokraatia tähendusväljas sarnasusi teisigi. Nii domineeris iseloomustavate väidete seas sõnum demokraatiast kui rahva võimust. Kui aastatel 1991–1992 (taas)tutvustati rahvale seda, mis nõukogude ajal oli olnud vaid unistus: võimalust reaalselt võimu teostamisel osaleda, siis aastatel 2011–2012 oli demokraatiast kui rahva võimust rääkimine otsekui sõnum Eesti poliitikutele ning ärgitus kodanikele: tuletati meelde, kelle käes peab demokraatias olema otsustusõigus. Pigem oli ajavahemike demokraatiakäsitlus (nii väited iseenesest kui ka väidete esitamise kontekst) siiski erinev kui sarnane. Selle taga on vaadeldavatel perioodidel valitsenud erinev poliitiline olukord: analüüsides töö tulemusena formuleerunud demokraatiaväiteid konkreetsel ajaperioodil valitsenud poliitilise olukorra ja sündmuste kontekstis selgus, et poliitiline olukord mõjutab demokraatiast kõnelemist kõige otsesemal viisil ning demokraatia mõiste teatud ajaperioodil sisustab see, mis on ühiskonnas aktuaalne. See kehtib nii hinnangulise ja normatiivse kui ka demokraatiat iseloomustava tähendusvälja kohta., http://tartu.ester.ee/record=b2659767~S1*est

Käesoleva magistritöö uurimise eesmärgiks oli Eesti ülikoolides õppivate ning õppinud ja siia elama jäänud Venemaalt pärit soome-ugri rahvaste esindajate massimeedia kasutamise kaardistamine/määramine. Teoreetiliseks baasiks olid identiteedi küsimus, meedia ja identiteedi seoste uurimine ning ülevaade Venemaa soome-ugri rahvastest ja nende meedia olukorrast. Uurimuse läbiviimisel on kasutatud standardiseeritud ankeetküsitluse meetodit. Ankeeti jagati Eestis õppivate ja elavate Venemaalt pärit soome-ugri rahvaste esindajate seas. Uurimise tulemuste alusel saab kokkuvõtteks ütelda, et Eestis õppivad ja elavad soome-ugri väikerahvaste esindajad kasutavad kõige enam nii Eesti kui ka Venemaa meediat. Informatsiooni saamisel domineerib kõikidest uuritud meediakanalitest ja kõikides uuritud keeltest uus meedia – internet. Mitte kõikidel soome-ugri rahvaste esindajatel ei ole ligipääsu oma rahvuskeelsetele meediakanalile, kuid suuremal osal on mingi ligipääs siiski olemas. Oma rahvuskeeles kasutavad enamik vastajaid meediakanaleid ebaregulaarselt või pigem harva. Saab ka välja tuua, et tänapäeval etniliste meediakanalite roll on piiratud, võib olla muutub see tulevikus. Venemaalt pärit soomeugrilased on suuremalt jaolt kohanenud Eesti eluga. Nende seas toimub ka mingil määral integratsiooniprotsess Eesti ühiskonnaga, kuigi domineerivaks suhtluskeeleks on vene keel. Kuid nad kasutavad töö ja õppimiskohal üsna olulisel määral ka eesti keelt. Nad säilitavad ka oma rahvuskeeles suhtlemise, tehes seda peamiselt oma perekonnaringis ja rahvuskaaslastega suheldes., http://tartu.ester.ee/record=b2657416~S1*est

https://www.ester.ee/record=b3087449*est