Search

Bakalaureusetöö eesmärgiks on tutvustada filosoofilist aspekti abordidebatis, abordiga seostuvaid moraalseid probleeme ning võimalikke vastuseid. Põhiliseks ülesandeks on vastata küsimusele, millal on moraalselt lubatud teha aborti. Sellega seoses tuleb ka põhjendada, milline moraalne staatus on sündimata lapsel ning milline on see võrreldes täiskasvanud inimese ja emaga. Sündimata lapse moraalne staatus omistab tema suhtes ka teatud õigusi ja kohustusi, mille rikkumine peab olema piisavalt põhjendatud. Abordi moraalsus või ebamoraalsus on teema, mis tekitab sageli tugevaid emotsioone. Ühe vaate eest seisavad elupooldajad (pro-life), kes püüavad iga hinna eest sündimata laste tapmist peatada, ning teise eest valikupooldajad (pro-choice), kes näevad abordi keelamises naiste inimõiguste rikkumist. Tegu on moraalse probleemiga, mis ikka ja jälle muutub aktuaalseks nii läänes kui mujal. Maailmas leidub piirkondi, kus abort on karistatav surmanuhtlusega. Samuti on riike, kus seda nähakse enesestmõistetava inimõigusena. Kuigi tegemist võib olla levinud praktikaga, on see siiski kohati tabuteema, millest osalejad ei taha avalikult rääkida. Säärane hoiak on mõistetav, sest kuigi paljud inimesed ei pühenda aega abordi filosoofilisele mõtestamisele, on suuremale osale arusaadav, et selle käigus surmatakse keegi või miski tahtlikult. Tegu ei ole ka niisama tapmisega, vaid inimese või kellegi, kes kunagi võiks inimeseks saada, kaotamisega. Seega on tüüpiline, et isegi ühiskondades, kus aborti seaduslikult tõlgendatakse naise inimõigusena, eksisteerib paralleelselt arvamus, et seda peaks siiski varjama ning vältima. Nii nähakse raseduses midagi iseenesest väärtuslikku ja kohati püha, mis peaks olema rõõmustav, mitte kurvastav. Töös püüan just seda tundlikku teemat mõlemast vaatekohast esitada ning näidata, kuidas elu- ja valikupooldajad võivad näha sama moraalset probleemi kardinaalselt erinevalt., http://www.ester.ee/record=b4501024*est