Search

https://www.ester.ee/record=b5452787*est

https://www.ester.ee/record=b5452179*est

https://www.ester.ee/record=b5456960*est

https://www.ester.ee/record=b5452790*est

https://www.ester.ee/record=b5354225*est

Lõputöö „Tartu- ja Viljandimaa rüüde lõikelised lahendused. Kaasajal kantav kodumantlite kollektsioon“ koosneb kahest osast. Uurimuslikus osas antakse ülevaade rüüde kandmistraditsioonist Eestis üldisemalt. Põhjalikumalt kirjeldatakse Tartu- ja Viljandimaa 19.sajandil kantud rüüde lõikelahendusi. Uurimusliku töö teoreetiliseks aluseks on võetud eelkõige I. Mannineni „Eesti rahvariiete ajalugu“ (1927, 2009, 2011), teoreetilised arhiivimaterjalid ning Eesti Rahva Muuseumi esemekogust 20 rüüd. Uurimistööst selgub, et Tartu- ja Viljandimaal esines nelja erineva rüü variandi kasutamist. Põgus ülevaade antakse 20. saj esimesel poolel populaarsust kogunud rõivaesemest, kodumantlist. Praktilise töö eesmärgiks on olnud uuritud Tartu- ja Viljandimaa rüüde lõikeid kasutades luua tänapäevane kodumantlite kollektsioon. Kollektsiooni loomisel on katsetatud erinevaid materjale. Rõivad on valmistatud linasest ning puuvillasest kangast. Kasutatud on nii ühevärvilist kui ka trükitud mustriga kangast. Rõivaesemete tänapäevaseks kohandamisel on lõigete pisidetailides tehtud muudatusi: muudetud ühel kodumantlil õlajoont, kolmel kodumantlil on tehtud lisaks varrukate sissevõtteid. Praktilise töö tulemusena on valminud kolme erineva lõikelahendusega viis kodumantlit. Kollektsiooni eesmärk on rakendada pärimuslikku kultuuripärandit ehk etnograafilist lõikelist tegumoodi kodumantli kollektsioonina, mis sobiks kandmiseks igapäevarõivana kodus, õues suvisel ajal. Mantlid on loodud naistele, kes oskavad hinnata kultuuripärandi olemust ja kellele meeldivad naturaalsed materjalid ning rõivaste kortsumine ei tekita probleemi., https://www.ester.ee/record=b5356755*est

Lõputöö eesmärk oli 1) kaardistada Eesti muuseumikogudes säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvööde tehnilised aspektid, 2) tutvustada vööde rolli 19. sajandi pulmakombestikus ning 3) leida aja- ja asjakohaseid võimalusi veimedega seotud pulmakombestiku taaselustamiseks võrkvööde näitel. Allikmaterjalidena on kasutatud etnograafilisi võrkvöid, arhiivitekste, kirjandusallikaid ning veimeteemalist originaalküsimustikku. Uurimus algab ülevaatega võrkvööde uurimisseisust Eestis. Koostöös TÜ VKA RKO käsitööteaduse terminite komisjoniga on välja pakutud kaasajastatud võrkpõime alased terminid. Uurimuse põhifookus on 19. sajandist säilinud Tartu- ja Viljandimaa võrkvöödel. Kahe maakonna piires joonistuvad välja mitmed ühisjooned nii põimimise tehnikates kui värvikasutuses. Lisaks enam levinud labasele ja diagonaalsele põimele leidub valimis kaks kahepoolses toimses põimes ning viis ringselt põimitud labast vööd. Paljudest kihelkondadest on säilinud üksikud võrkvööd või puuduvad näited sootuks, mis ei luba teha terviklikke järeldusi kihelkondlike tehniliste nüansside, värvi- ja mustrieelistuste osas. Kõrvutades Tartu- ja Viljandimaa pulmapärimuse alast arhiivmaterjali ning meeste vööde kohta leiduvat infot, on kolmandas peatükis antud ülevaade veimedest traditsioonilises pulmakombestikus. Veimi valmistati kogu neiupõlve vältel, enam pärast kosjade vastu võtmist. Annid olid lisaks veimevaka jagamisele olulised mitmetes rituaalides pulmapeo vältel. Neljandas peatükis on pakutud välja lahendusi tänapäeval koopialaadsete võrkvööde põimimiseks. See hõlmab mustriskeeme, hinnanguid materjalile ning arvutusi lõime tiheduse kohta. Töö raames valmisid 24 tööproovi neljast kihelkonnast, mis on leitavast lisast 2. Viimases peatükis vaatleb autor lähemalt võimalusi 19. sajandi pulmakombestiku taaselustamiseks ja veimede valmistamiseks. Küsitluse ning autori kogemuse põhjal on olemas huvigrupp, kes peab lugu vanematest kommetest ning käsitööst. Nende soovidest ja ettepanekutest lähtuvalt on pakutud soovitusi veimede valmistamiseks ning selleteemalise koolituse koostamiseks tänapäeval. Koolituste puhul on oodatud nii üle-Eestilisi kombeid ja pärandit kui ka kitsalt kihelkondlikke tavasid ja esemeid puudutav lähenemine., https://www.ester.ee/record=b5238749*est

https://www.ester.ee/record=b5158627*est

http://www.ester.ee/record=b4775290*est

https://www.ester.ee/record=b4908475*est

Lõputöö teemaks oli sallikollektsiooni loomine Põhja-Viljandimaa 19. sajandi koekirjaliste õlakatete ainetel. Töö tulemusel valmis kolm villast kangastelgedel kootud koekirjadega, mis pärinevad autentsetelt etnograafilistelt õlakatetelt. Kollektsiooni nimeks sai Sitiksallid – Põhja-Viljandimaa õlakatetel ja eesti tekkidel ühe levinuma traditsioonilise koemustri, „sitikakirja” järgi. Sitiksallid on luksuslikud, originaalkavanditel põhinevad käsitsi valmistatud naturaalsest materjalist sallid, mida saab kanda nii õla- kui ka kaelasallidena. Sallide loomisel on inspiratsiooniallikaks olnud Põhja-Viljandimaa õlakatetelt võetud üle mitmeid iseloomulikke tunnuseid nagu sallide koosnemine kahest eraldi kootud kangapaanist, traditsioonilised koekirjade tüübid jm. Kollektsioon kannab tugevat tunnetuslikku ja visuaalset sidet minevikuga, ent sobib funktsionaalsuse ja disaini poolest ka nüüdisaja inimestele., http://www.ester.ee/record=b5143615*est, 2024-12-31

https://www.ester.ee/record=b4741560*est

Eesti rahvusliku silmuskudumise ajalugu on tänu säilinud tuhandetele museaalidele võrdlemisi hästi jälgitav alates XIX sajandi I poolest. XX sajandi lõpukümnenditest peale on meie ajalooliste kudumite uurimise ja taaskudumisega tegelejate hulk pidevalt kasvanud nii kodumaal kui ka mujal maailmas. Kirjandust on ilmunud nii eesti kui mõnevõrra inglise keeles. Pildistatud ja internetis kättesaadava esemekogu maht kasvab pidevalt. Kindauurimist alustasin oma kodukihelkonna Suure-Jaani ainestiku põhjal. Pärast esialgsete arusaamade kujunemist nii kinnaste liikide, kronoloogia kui tehnoloogiliste võtete osas kasvas vajadus tunda tausta ehk kinnaste kujunemislugu üldisemalt. Kuna XIX sajandil kuulusid Lõuna-Eesti (k. a Suure-Jaani kihelkond Viljandimaal) ja Põhja-Läti ühisesse Liivimaa kubermangu pealinnaga Riias, piiritlesin magistritöö materjali Lõuna-Eesti alade ehk endise Põhja-Liivimaa kindapärandiga. Keskendusin labakinnastele, sest sõrmkindad on hilisemad, mõneti ühtlasemad, ja neid uurib põhjalikult mu magistritöö juhendaja MA Kristi Jõeste. Keskendusin eesmärgile mõista eelkõige kinnaste kujundus- ja kudumisvõtteid sel tasemel, et suuta tänaste vahenditega taaskududa endiste aegade ilu. Vaatlesin muuseumis üle 300 kindapaari, üksikkinda, kindakatke. Vaatlusandmed süstematiseerisin tabeli kujul. Magistritöö esimene peatükk keskendub uurimistulemuste kirjeldamisele paikkonniti. Teine peatükk on pühendatud läbikootud kinnaste saamisloole – tehnoloogilistele üksikasjadele koos püüdega mõista ühe või teise otstarbekust, kogemustele kudumistiheduse ja tänapäevase materjali sobitamisest. Kuna muuseumikinnaste koopia ei sobi tihti tänase inimese kätte (inimene on XXI sajandil märgatavalt suurem kui XIX sajandil) ja tema ootus kantavale kindale erineb samuti endisaegsest, seadsin eesmärgiks kududa kohandatud rekonstruktsioone ehk museaaliga sarnaseid, ent kandjale sobivaid labakindaid. Kas eesmärk täitus, selgub sedamööda, kui kindad leiavad edaspidi kandjad. Ootuspäraselt on eriti omapärased kindad kuulunud suletud ühiskonna ellu (saared, äärealad). Südamaal on ühelaadseid kindaid kootud laiematel aladel (vrd Mulgimaa, Põhja-Viljandimaa). Siiski on eripärasid ka rühma sees (nt Lääne- ja Ida-Mulgimaa erinevused, Pilistvere ja Kolga-Jaani selge eristus värvides). Mida enam XIX sajandi lõpu poole, seda värvikamaks ja ühetaolisemaks muutusid kindad nii kirja kui tehnoloogiavõtete poolest. Saartel oli ühtlustumine aeglasem. Loodetavasti pakub minu töö äratõuke- ja arendusvõimalusi nii uurijaile kui praktikutele, kes vajavad eelkõige näpunäiteid ilu ja otstarbekuse taasloomiseks, millest vanad labakindad on tulvil, http://www.ester.ee/record=b4674417*est

Lõputöö Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna - Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani, Suure-Jaani põlled ja tanud eesmärgiks on anda ülevaade Põhja-Viljandimaa tanudest, tuues välja nende sarnasusi ja erinevusi, millistest materjalidest ja kuidas nad on valmistatud. Põhja-Viljandimaa nelja kihelkonna põlledest on tehtud põhjalik uurimus juba varasemalt seminaritöö käigus. Antud töö uurimuslik osa annab ülevaate Eesti tanudest, tavalistest lihtsalõikelistest tanudest. Selgitatud on tanu osad ja mõisted. Väike kokkuvõte on tanu tähtsusest meie rahvakommetes. Eraldi peatükk kajastab Põhja-Viljandimaa tanude iseloomulikke tunnuseid Põltsamaa, Pilistvere, Kolga-Jaani ja Suure-Jaani kihelkondades. Töö teine pool koosneb nelja kihelkonna tanude ja põllede valmistamise kirjeldusest. Lõputöö praktilise osa eesmärgiks oli igast neljast kihelkonnast teostada üks põll ja üks tanu, mis kuuluvad ajaliselt ühte perioodi ja seetõttu on ühe tervikliku komplekti osad. Minu sooviks oli nende esemete valmistamise protsess praktiliselt ise läbi teha, et saada reaalne kogemus. Praktilise tööna valminud komplekte valmistades püüdsin saavutada museaalidele võimalikult sarnase tulemuse., http://www.ester.ee/record=b4577768*est

http://www.ester.ee/record=b4579335*est

Bakalaureusetöö eesmärgiks on anda ülevaade Viljandimaal omavalitsuste omandis olevatest metsamaadest. Täpsemalt uuritakse neid metsi, millel on inveteerimise andmed, et selgitada, kas ja kuidas on neid metsakinnistuid seni majandatud. Selgitatakse välja ka edaspidise majandamisega seotud aspekte. Lõputööks vajalike materjalide kogumine toimus 2015. aasta sügisel. Uurimuse läbiviimiseks oli vaja saada infot Viljandimaa omavalitsuste omandis olevatest metsamaadest. Selleks kasutati Registrite ja Infosüsteemide Keskuse (RIK) ekinnisturaamatut. Paljude valdade kinnistute kohta oli info napp või isegi puudulik. Saadud tulemusi kontrolliti ka Viljandimaa omavalitsuste maakasutusspetsialistidega suheldes. Valdav osa saadud infost kattus kinnisturaamatust kogutud allikatega. Metsaga üksustesse on lisatud kinnistud mis vastavad Metsaseaduse § 3 sätestatud definitsioonile. Kinnistuid leiti kokku 36, millel asub metsamaa, nendest üheksal kinnistul on olemas kehtivad inveteerimisandmed. Lisaks leiti 71 muud üksust milleks on peamiselt pargid ja haljasalad. Vastavalt Metsaseadusele kui ka kõik muud alad asuvad peamiselt kohalike omavalitsuste keskuste läheduses või keskustes endis. Seetõttu on paljud üksused moodustatud üldkasutatavaks maaks ja kannavad paljud kinnistud rekreatiivset eesmärki. The aim of this thesis is to provide an overview of the forest lands owned by the local governments of Viljandi County. In particular, the study focuses on forests with accompanying inventory data in order to examine whether and how the forest properties have been managed. Aspects concerning future management are also explored. The data used in this thesis was collected in autumn 2015. To conduct the study, information was needed about forest lands owned by the local governments of Viljandi County. This was gained via the e-land register of the Centre of Registers and Information Systems. Data concerning the properties of many rural municipalities were poor or inadequate. The results were corroborated in communication with the land use specialists of the local governments in Viljandi County. The majority of the information coincided with that gained from the land registry. A property is considered forested, if it conforms to the definition of "Forest and forest land" established under §3 of the Forest Act. There were 36 properties with forest land found, of which nine had valid inventory data. In addition, there were 71 other properties, mainly parks and green areas. According to the Forest Act, all other areas are located primarily in the vicinity of local government centres or inside them. For that reason, many properties have been granted into the public domain and serve a recreational purpose.

The PhD thesis of Priit-Kalev Parts entitled “Sustainable community management in Estonia: reflections on heritage projects on Kihnu Island, in Viljandi county, and in various protected areas” examines the problems related to the administration and protection of landscape, rural life and other traditional values in an era in which, even for rural populations, agriculture is being rapidly demoted to a subsidiary source of employment and income. The author analyses the conceptual underpinnings of the conservation of nature and heritage in Estonia and reveals implicit ideological currents in the regulatory practice of the field. The thesis suggests a series of alternative concepts (living landscape, rural inhabitants as an endangered breed, heritage-based sustainable livelihoods, endangered settlements) as the basis for the assessment, monitoring and regulation of rural landscapes. The author elaborates a series of guidelines and measures to ensure that, in the management of landscape planning and rural cultural heritage, closer attention is paid to the specifics of local conditions and that local residents are not cornered into addictive subsidy arrangements by excessive prohibitions and controls on their livelihoods. The thesis includes examples of attempts to reconceptualise local nature and heritage protection as a complex set of actions seeking to develop sustainable livelihoods. The approach highlights the role of values in the making of the corresponding decisions and suggests various options for achieving economic and administrative savings in practical landscape planning. The thesis discusses how the approach may be implemented in the protected areas of Estonia and in other culturally sensitive areas. The approach is also shown to hold considerable potential for application in the administration and regional development of cultural landscapes located outside protected areas. The studies conducted as part of the thesis show that there is no agreement in Estonia concerning the values that underpin the assessment of cultural landscapes and cultural heritage. Although a certain body of accepted rhetorical formulations has developed over time, it is often used to justify widely different or even outright contradictory aims and visions, which often results in the euphemisation of problems and development priorities. The accepted rhetoric appears to favour the interests and perspectives of mobile groups (tourists, academic experts) over those of local residents and is geared to generate opposition between economic activities and protective measures. The author recommends a more dynamic and complex approach to rural values and suggests that protective measures should be integrated into the development of sustainable local livelihoods. This entails a series of challenges to official institutions in terms of rewriting the existing regulations and rethinking their practical work such that the protection regimes of each protected area would be determined with regard to the specifics of the area. It also means that, where necessary, the institutions should be prepared to grant local communities priority rights to use natural resources, to relieve the restrictions on human activity in endangered settlements and to arrange for and recognise, in relation to certain trades, the individual learning of those in the immediate or approximate environment of skill bearers. Priit-Kalev Partsi doktoritöö “Kestlik kogukonnakorraldus: kultuuripärandiga seostuvate arendustegevuste peegeldusi Kihnu saarelt, Viljandi maakonnast ja Eesti kaitsealadelt” käsitleb maaliste väärtuste haldust ja kaitset olukorras, kus põllumajandus on maapiirkondade elanike jaoks taandumas kõrvaliseks sissetuleku ja tööhõive allikaks. Autor analüüsib loodus- ja muinsuskaitse kontseptuaalseid aluseid ning varjatult ideoloogilisi seoseid valdkonna korralduspraktikaga, pakkudes välja alternatiivseid mõtestamiskonstruktsioone (elav maastik, maainimene kui ohustatud tõug, pärandipõhine kestlik elatis, ohustatud asustusega külad) maa-maastike hindmiseks, seireks ja korralduseks. Analüüsi ja alternatiivsete kontseptsioonide sünteesi alusel töötas autor välja tegevusjuhiseid ja meetmeid maa-maastike ja maakultuuripärandi senisest kohasidusamaks ja iseorganiseeruvamaks korraldamiseks. Väitekirjas demonstreerib autor kohaliku loodus- ja muinsuskaitse ümbermõtestamise katseid kestlike elatiste arendamisele suunatud tegevuste kompleksina. Lähenemine toob selgelt esile väärtuspõhisuse ning pakub praktilisele maastikukorraldusele majanduslikke ja halduslikke kokkuhoiuvõimalusi. Väitekiri demonstreerib, kuidas antud lähenemist rakendada Eesti kaitsealadel ja teistel kultuuriliselt tundlikel aladel, osutades selle potentsiaalile ka väljaspool kaitsealasid paiknevate kultuurmaastike haldamises ja regionaalses arendustöös. Doktoritöö tulemusena selgus, et Eestis puudub kokkulepe kultuurmaastike ja kultuuripärandi väärtuskriteeriumite osas. Kuigi välja on kujunenud ühtne retoorika, teostatakse selle raames väga erinevaid või lausa vastuolulisi eesmärke ja nägemusi, mis viib sageli probleemide ning arenguprioriteetide eufemistliku käsitlemiseni. Väljakujunenud retoorika kaldub eelistama liikuvate (turistid, akadeemilised eksperdid) rühmade huve ja vaatenurka paiksete ees ning suunab majandus- ja kaitsetegevusi vastandama. Väitekirja autor soovitab läheneda maalistele väärtustele dünaamilisemalt ja komplekssemalt, lõimides kaitsetegevused kohalike kestlike majanduspraktikate arendamisega. Ametlikele institutsioonidele kätkeb see nii õiguslikke kui praktilist töökultuuri puudutavaid väljakutseid määratleda väärtused ja vastavad hoiumeetmed iga ala puhul eraldi. Samuti tähendab see institutsioonidele vajadust arendada valmisolekut anda kohalikule kogukonnale vajadusel loodusressursside kasutamisel eelisõigusi, leevendada inimtegevuse õiguslikke ja praktilisi piiranguid ohustatud asustusega külades ning korraldada ja tunnustada teatud oskuste õpet individuaalselt oskuste kandjate vahetus või lähedases keskkonnas.

Käesoleva magistritöö teema hõlmab endas eestvedajate tegevusi kohalikes omavalitsustes. Euroopa avaliku halduse printsiip SIGMA, Hea Halduse Tava ja Eesti Vabariigis kehtiv põhimõte on suunatud kodanikukesksusele ja tulemustele orienteeritud lähenemisele. Eestvedamise rakendamine on seotud organisatsiooni efektiivsega, järgijate panustamise ja töötulemustega ning klientide see tähendab elanike rahulolu ja elukvaliteediga. Antud töö eesmärk oli uurida Viljandi maakonna kohalike omavalitsuste liidrite ja järgijate hinnangud eestvedamisele, ning teha kindlaks, kas liidrid on suhetele või ülesannetele orienteeritud eestvedajad. Eesmärgi saavutamiseks viidi läbi kvantitatiivne uurimus Viljandi maakonna 11 kohalikus omavalitsuses. Ankeetküsitlusele vastas 11 kohaliku omavalitsuse eestvedajat ning 77 kohaliku omavalitsuse ametnikku ja töötajat, kus nad andsid hinnanguid kaasava, jagatud ning ümberkujundava eestvedamise kohta. Selleks, et väljaselgitada, kas vallavanemad ja linnapead on eestvedamisel orienteeritud ülesannetele või suhetele kasutati Fiedleri vähim eelistatud töökaaslase (LPC )testi. Andmete analüüsimiseks kasutati tulemuste keskmisi, sagedus ja protsent jaotusi ning dipsersioon- ja korrelatsioonanalüüsi. Tulemused näitasid, et liidrite hinnangute järgi kasutavad nad ise kaasavat ja jagatud eestvedamist sagedamini, kui järgijate hinnagul. Eestvedjajte ja järgijate hinnangute järgi kasutavad vallavanemad ja linnapead pigem kaasavat, kui jagatud eestvedamist. Liidrite hinnangute järgi on nad ise pigem ümberkujundavad eestvedajad aga järgijate hinnagul pigem mitte. Eestvedajate hinnangute järgi on nad ise inspireerivad motiveerijad. Järgijate hinnangul on liidrid pigem intellektuaalsed stimuleerijad. Fiedleri LPC testi tulemused näitasid, et enamik uuringus osalenud liidritest kasutab suhetele orienteeritud eestvedamisstiili. Hinnangud väljendasid, et naised, vanemad ning kogenumad vallavanemad ja linnapead kalduvad rohkem suhetekesksele eestvedamisele. The theme of this master's thesis encompasses the activities of leaders in local governments. European Principles for Public Administration SIGMA, The European Code of Good Administrative Behaviour and the principle valid in the Republic of Estonia are focused on the citizens as well as on the results-oriented approach. The implementation of the leadership is related to the organization's efficiency, contribution and work results of the followers and customers i.e. citizens' satisfaction and quality of life. The aim of the thesis was to study leaders’ and followers’ assessments on leadership: in local municipalities of Viljandi County, and to identify if the leaders’ leadership style is tasks or relationships oriented. A questionnaire survey was conducted in 11 local municipalities of Viljandi County. 11 local municipality leaders and 77 followers responded to the survey where they assessed questions about participative, shared and transformational leadership. Fielder Least Preferred CoWorker (LPC) test was used to study if municipality leaders are tasks or relationship oriented. For data analysis mean scores, frequencies, percentages, analysis of variance and correlations were used. The results show that in the leaders’ opinion they used participative and shared leadership more than the followers think that they did. The leaders were more likely to use participative leadership techniques than shared leadership. Leaders and followers disagreed on how much leaders use transformational leadership style. The leader emphasized use of inspirational motivation; followers intellectual stimulation. The scores of Fielder LPC test showed that most leaders in the study were relationship oriented. Female leaders, older and more experienced leaders were more relationship oriented.

http://www.ester.ee/record=b4483341*est

http://www.ester.ee/record=b4523299*est

http://www.ester.ee/record=b4498531*est