Search

In Finland, there is need for new crop insurance system as the Crop Damage Compensa-tion scheme (CDC) is abolished in 2015. Therefore, the responsibility of farmers, insurance companies and government in case of crop damages and catastrophic events need to be de-fined. We compared CDC data to the total value of crop production in Finland. Probability of catastrophic losses was simulated by Monte Carlo method and compared to farmers’ stated beliefs on catastrophic events. Results suggest that there occurs no such catastrophic risk that crop insurance system would not be able to cover. Thus, disaster relief program by the gov-ernment is not needed in Finland.

One of the key issues in the debates and research of structural changes in agriculture has been the livelihood and survival of family farms. Reduced demand for agricultural labour due to the technological progress, rising incomes in other economic sectors, and deteriorating terms of trade for agricultural products has forced family farms, in order to sustain livelihood for the family, to increase in size. Due to the limited availability of agricultural land, these processes have implied a decrease in the number of farms and an increase in average farm size. This thesis explored the factors of farm growth, decline, continuation and exit in the structural adjustment of Estonian agriculture. The role of the main institutional changes in Estonian agriculture in last 25 years was analysed. Regaining of independence in 1991, and the ownership, agricultural and land reforms initiated at the end of the 1980s and the beginning of the 1990s implied structural break in Estonian agriculture. New private farms were established via restitution of agricultural land and farmsteads, privatisation of land and previous collective farms. In Estonia, a dualistic farm structure already emerged in the early phases of transition, and it is characterised by large share of smaller agricultural holdings, producing a small share of agricultural output, and small proportion of large agricultural holdings, that produce most of the agricultural output. In 2010, 8.2% of agricultural holdings produced 82.9% of the total standard output. From 1991–2001 the number of agricultural holdings increased from 7,400 to 55,700. However, by 2010 the number of agricultural holdings decreased to 19,600. Due to the fact that, in 2001, the number of agricultural holdings exceeded the number of persons employed in agriculture, hunting and related service activities (55,700 and 28,800 respectively), it is obvious that many of the agricultural households established in the 1990s were unable to provide full-time employment for at least one household member. Thus, the 64.8% decline in the number of agricultural households in the period of 2001–2010 could, in some respects, be regarded as expected. The effects of farm-specific socioeconomic factors on the continuation and exit from farming, and farm shrinkage and growth were studied based on the two farm surveys, conducted in 2007 and 2011, and data from Estonian Agricultural Registers and Information Board. The results indicate that farm growth, decline, continuation and exit processes in Estonia follow the farm life cycle pattern, and are affected by farm-specific socioeconomic characteristics similar to Western countries: age and condition of health of the farm operator, and availability of the potential successors. A 10-year increase in the farm operator’s age increased the probability of farm exit by 4.0%. Also, an increase in the farm operator’s age decreased the probability of farm growth. The probability of farm growth was highest among the farm operators aged 40–49 years. The good availability of successors significantly reduced the probability of farm exits, and increased the probability of farm growth. Farm size, which is closely related to the income earning potential of the farm, has significant effects on continuation of farming, farm shrinkage and exits. Every 10 ha of additional agricultural area decreased the farm exit probability by 0.8%. Having an off-farm job increased the likelihood of farm exits by 13.4%. Farms participating in a semi-subsistence farming scheme had a 10.6%, and farms participating in the less favoured area payment scheme a 10.5% lower probability to exit from farming. However, participating in these payment schemes did not have significant effects on farm growth and decline probabilities. It appeared that a higher level of education had a positive effect on the probability of farm growth, while farm operator’s higher evaluation on his or her knowledge and experience had negative effect on the probability of farm exits and positive effect on the probability of continuation of farming. Farms that were established based on the restituted land or farmsteads had a lower probability of farm shrinkage and farm growth. In addition, the discrepancies between intentions and actual behaviour regarding continuation and exit from farming, decline and growth of agricultural area, were studied. The study revealed that the farm operators’ intentions regarding exiting from farming and shrinkage of farm size are less useful in predicting actual exits and contraction compared to the intentions regarding continuation of farming and farm growth in predicting actual continuation or growth. This implies that the information gathered from the farm operators regarding their intentions about continuation of farming, farm exits, farm shrinkage and growth, is limited. Therefore, planning of the agricultural policy measures that address the problems related to structural adjustment of agricultural holdings, should be based on ex-post analysis of actual changes in farm structures. The results of this thesis emphasise the significant role of the age of the farm operator, farm family life cycle, and farm size (income) among the farm-specific socioeconomic factors of farm growth, decline, continuation and exit. Põllumajandustootjate strukturaalsete muutuste käsitlemisel on üheks oluliseks uurimis- ja aruteluteemaks väiketootjate, sh peretalude toimetulek ning püsimajäämine. Tehnoloogilisest arengust tingitud tööjõuvajaduse vähenemine põllumajanduses, sissetulekute kasv teistes majandusharudes ning aastakümneid kestnud põllumajandustoodete püsihindade alanemine on sundinud põllumajandustootjaid piisava elatise tagamiseks laienema ning tootmismahte kasvatama. Põllumajandusmaa piiratuse tõttu on nende protsesside tulemuseks põllumajandustootjate arvu vähenemine ning alles jäävate tootjate keskmise suuruse kasv. Käesolevas töös uuriti Eesti põllumajanduslike majapidamiste tootmismahu kasvu ja kahanemist ning tegevuse jätkamist ja lõpetamist mõjutavaid tegureid. Analüüsiti institutsionaalsete muutuste osa Eesti põllumajanduse strukturaalses kohanemises viimase 25 aasta jooksul. Eesti taasiseseisvumine ning 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses algatatud põllumajandus-, omandi- ja maareformid tõid põllumajanduses kaasa struktuurikatkestuse. Asutati uued, eraomandis olevad põllumajanduslikud majapidamised ja ettevõtted, mis baseerusid tagastatud talumaadel ja -kohtadel, erastatud põllumajandusmaal ja ühismajanditel. Eestis tekkis 1990. aastate reformivalikute tagajärjel duaalne põllumajandustootjate struktuur, mida iseloomustab suur väiksemate tootjate osakaal, kes annavad väikese osa põllumajandustoodangust, ja väike suuremate tootjate osakaal, kes annavad enamiku toodangust. 2010. aastal andis 8,2% tootjatest 82,9% Eesti põllumajanduse standardtoodangust. Aastatel 1991–2001 kasvas põllumajanduslike majapidamiste arv Eestis 7400-lt 55 700-ni, aastaks 2010 vähenes see 19 600-ni. Kuna 2001. aastal oli Eestis põllumajanduslikke majapidamisi rohkem kui põllumajanduses, jahinduses ja nendega seotud valdkondades töötajaid (vastavalt 55 700 ja 28 800), on ilmne, et suur osa neist ei suutnud pakkuda täistööajaga hõivet isegi ühele pere liikmele. Seetõttu on aastatel 2001–2010 toimunud põllumajanduslike majapidamiste arvu vähenemine 64,8% võrra mõneti loomulik. 2007. ja 2011. aastal põllumajanduslike majapidamiste juhtide seas läbiviidud küsitluste ning Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti andmete alusel analüüsiti ettevõttespetsiifiliste sotsiaal-majanduslike tegurite mõju põllumajanduslike majapidamiste tootmise jätkamisele ja lõpetamisele ning tootmismahu kahanemisele ja kasvule. Selgus, et sarnaselt teiste lääneriikidega mõjutavad ka Eestis põllumajanduslike majapidamiste tegevuse jätkamist, lõpetamist, tootmismahu kahanemist ja kasvamist oluliselt selle juhi ja tema pere elutsükliga seotud tegurid: juhi vanus, tervis ning majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolu. Juhi vanuse suurenedes 10 aasta võrra kasvas põllumajandusliku majapidamise tegevuse lõpetamise tõenäosus 4,0%. Juhi vanuse kasvades vähenes ka tegevusmahu laienemise tõenäosus. Tootmismahu kasvamise tõenäosus oli kõige suurem juhtide vanuserühmas 40–49 aastat. Põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosust mõjutas oluliselt majapidamise üleandmiseks sobivate järeltulijate olemasolule antud hinnang. Mida positiivsem see oli, seda väiksem oli ettevõtte tegevuse lõpetamise tõenäosus ning seda suurem oli tootmismahu kasvamise tõenäosus. Lisaks juhi ja tema perega seotud teguritele mõjutab põllumajandustootmise lõpetamist või jätkamist suurel määral majapidamise ja sealt saadava sissetuleku suurus. Iga 10 ha täiendavat põllumajandusmaad vähendas põllumajandustootmisega tegelemise tõenäosust 0,8%. Ettevõtte juhi palgatööl käimine väljaspool ettevõtet suurendas põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosust 13,4%. Elatustalude kohanemise toetust saanud põllumajanduslike majapidamiste puhul oli tootmise lõpetamise tõenäosus 10,6% ning ebasoodsamate piirkondade toetust saanud majapidamiste puhul 10,5% väiksem kui neil majapidamistel, mis vastavaid toetusi ei saanud. Samal ajal ei olnud nendel toetustel olulist mõju majapidamiste tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosusele. Juhi haridustase mõjutas positiivselt põllumajandusliku majapidamise tootmismahu kasvamise tõenäosust. Nende põllumajanduslike majapidamiste juhtide puhul, kes hindasid oma teadmisi ja kogemusi kõrgemalt, oli põllumajandustootmise lõpetamise tõenäosus väiksem. Nendel põllumajanduslikel majapidamistel, mis asusid tegutsema tagastatud põllumajandusmaa või talukoha baasil, oli tootmismahu kahanemise ja kasvamise tõenäosus väiksem kui neil tootjatel, kes hakkasid tegutsema teistel alustel. Lisaks uuriti põllumajanduslike majapidamiste juhtide tootmise jätkamist ja lõpetamist ning põllumajandusmaa suuruse kahanemist ja kasvu puudutavate kavatsuste ning tegeliku käitumise lahknevusi ja neid mõjutavaid tegureid. Selgus, et juhtide kavatsused, mis puudutavad tootmise lõpetamist ja ettevõtte põllumajandusmaa pindala vähenemist, on tegeliku käitumise prognoosimiseks vähem usaldusväärsed kui kavatsused, mis puudutavad põllumajandustootmisega jätkamist ning põllumajandusmaa laiendamist. Sellest tuleneb, et põllumajanduslike majapidamiste juhtide kavatsusi uurivate küsitluste kaudu saadud informatsioon ei võimalda piisavalt täpselt prognoosida põllumajanduslike majapidamiste tegevuse jätkamist ja lõpetamist ning tootmismahu kahanemist ja kasvamist. Seega peaks põllumajanduslike majapidamiste strukturaalseid muutusi puudutavate põllumajanduspoliitika meetmete kujundamisel arvesse võtma põllumajanduslike majapidamiste struktuuris toimunud tegelikke muutusi ning neid mõjutanud tegureid. Põllumajanduse strukturaalse kohanemise protsessi paremaks mõistmiseks on vaja põhjalikke teadmisi põllumajandustootjate tootmismahu kasvu ja kahanemist ning tegevuse jätkamist ja lõpetamist mõjutavate tegurite kohta. Käesoleva töö tulemused toovad põllumajandusettevõtete kasvu, kahanemist ning tegevuse lõpetamist mõjutavate sotsiaal-majanduslike tegurite hulgas esile eelkõige põllumajanduslike majapidamiste juhtide vanuse, majapidamise üleandmiseks järeltulijate olemasolu ning majapidamise suuruse (sissetuleku) olulise osa.