Search

https://www.ester.ee/record=b5505561*est

https://www.ester.ee/record=b5510578*est

https://www.ester.ee/record=b5506167*est

https://www.ester.ee/record=b5506381*est

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada millisel viisil, millises sotsiaalses kontekstis ning millistes keskkondades lapsi seksuaalselt ahvatletakse. Analüüs toetus 2018-2020 aastate Tartu Maakohtu kinnistele kohtutoimikutele. Ohvrid olid keskmiselt vanuses 11-14-aastased, samas nooremad olid vaid 6-aastased. Kannatanuteks olid nii poisid kui tüdrukud. Ahvatlejateks olid üldjuhul inimesed, kellega laps oli varasemalt mingil viisil kokku puutunud, näiteks pereliikmed või tuttavad ning inimesed, kellega tutvuti internetis. Kuna lähedastel inimestel on parem võimalus ohvritele ligi pääseda, esineb sellistel juhtudel rohkem kontaktset väärkohtlemist. Toimepanijad kasutavad erinevaid ahvatlusviise, näiteks seksuaalse sisuga failide näitamist, lapse privaatsete kehaosade katsumist, enese alasti eksponeerimist ja seksuaalsetel teemadel rääkimist. Kui ohver tõrjub toimepanija teod tagasi, kasutatavad toimepanijad sellistel juhtudel ka näiteks ähvardamist, vägivalda või ebaseadusliku jälgimist ja jälitamist. Tulemustest selgus, et kontaktkuritegusid pannakse enamasti toime öösel, samas kui internetis toime pandud kuritegude puhul ajaline faktor niivõrd rolli ei mänginud. Väljaspool virtuaalmaailma pandi kuritegusid toime enamasti ohvri kodus, toimepanija kodus, avalikus kohas ning ühel juhul ka koolis. Internetikeskkondades toimus ahvatlemine Snapchatis, Facebooki Messengeris, Instagramis ning erinevates kohtinguportaalides. Kokkuvõttes võib öelda, et toimepanijad eelistavad pigem haavatavaid ohvreid ja neile mugavat ligipääsu. Seega on oluline pakkuda välja lahendusi, mis aitaksid haavatavaid sihtrühmi paremini seksuaalse ahvatlemise eest kaitsta. Edasised uuringud võiksid keskenduda erinevate veebiplatvormide rollide uurimisele, et paremini mõista, kuidas levinud platvormid seksuaalset väärkohtlemist ja muud ekspluateerivat käitumist võimaldavad ning lihtsustavad. Samuti oleks oluline uurida noorte internetikasutajate häirivaid kogemusi populaarsetes veebikeskkondades ning seda, milliseid toimetulekustrateegiaid sellistes olukordades rakendatakse., https://www.ester.ee/record=b5451209*est

https://www.ester.ee/record=b5453842*est

https://www.ester.ee/record=b5359802*est

https://www.ester.ee/record=b5368391*est

https://www.ester.ee/record=b5364040*est

https://www.ester.ee/record=b5242170~S1

Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli teada saada, millised on noorte hoiakud seksuaalse väärkohtlemise suhtes, millised muutused nendes hoiakutes 12 aasta jooksul toimunud on ning mis soost ja emakeelega noored nõustuvad rohkem seksuaalset väärkohtlemist soosivate hoiakutega. Analüüs valmis toetudes kahele eelnevalt läbi viidud uurimusele. Enamik noori peavad seksuaalset väärkohtlemist valeks, eriti eesti emakeelega noored. Eesti noored on võtnud vene noortega võrreldes taunivamad hoiakud lapse ja täiskasvanu vahelise seksuaalsuhte suhtes. Ajaga on siiski noorte arvamused muutunud lapse ja täiskasvanu vaheliste seksuaalsuhete suhtes sallimatumaks. Vägistamismüütide uskumine on ajaga vähenenud rohkem eesti noorte hulgas (ka varem pooldasid eesti noored neid vähem), vene noorte hulgas sellist nihet toimunud ei ole. Märkimisväärselt paljud vastajad on võtnud ohvrit (siinkohal tüdrukut) süüdistava hoiaku. Noortele esitatud väited seksuaalse väärkohtlemisega seotud müütide kohta on aga ohtlikud kui neid uskuda ja nende uskumine ning levimine ainult juurutab väärarusaamu, millest tuleks tegelikult lahti saada. Kokkuvõtlikult võib siiski öelda, et enamik noori peavad seksuaalset väärkohtlemist valeks ning nende arvamused on kahe uuringu vahepealse 12 aastaga muutunud seksuaalse väärkohtlemise suhtes taunivamaks. Seksuaalse väärkohtlemise suhtes on eriti tauniva hoiakuga tüdrukud. Tulemustest on siiski näha, et teavitustööd tuleb teha veel, et kaoksid väärarusaamad ning hoiakud, mis toetavad laste seksuaalset väärkohtlemist ja ohvri süüdistamist., https://www.ester.ee/record=b5151615*est

Internet muutub päev-päevalt kõigile kättesaadavamaks ning ka interneti kasutamine algab järjest nooremast eagrupist. See toob endaga kaasa selle, et veebis on aina rohkem kasutajaid ning nende seas ka neid, kellel on vähem üldiseid teadmisi ja kogemusi ning seetõttu on neil suurem tõenäosus sattuda kokku ka erinevate internetis olevate riskidega. Bakalaureusetöö eesmärk oli teada saada, millisena tajuvad noored netiperverti, kuidas selline ahistaja oma ohvreid peibutab ning kes on noorte meelest perverdi tüüpilised ohvrid. Nendele küsimustele vastuste välja selgitamiseks kasutati selles bakalaureusetöös kvalitatiivset uurimismeetodit ning kombineeriti omavahel loovuurimismeetodit intervjuuga. Uurimisküsimustele vastuse saamiseks viisin läbi kolmteist intervjuud kahe erineva kooli gümnasistidega, mille aluseks olid osalejate poolt eelnevalt joonistatud pildid „netiperverdist“.. Netiperverdina näevad intervjueeritud noored kaht erinevat tüüpi online-ahistajat – stereotüüpset ja stereotüübist kõrvalekalduvat perverti. Stereotüüpne ahistaja on 35-55- aastane meesterahvas, kes on materiaalselt kehval järjel, töötu või tegeleb lihttööga. Tegemist on enamasti inimesega, kellel on olnud raske lapsepõlv või kellel on psüühilised häired. Sellist ahistajat nähakse siinses kontekstis pigem eestlasena, kes istub pidevalt kodus oma lauaarvutis. Sellegipoolest arvavad noored, et netipervert võib olla ka täiesti tavaline inimene meie endi seast, kes tegeleb lisaks ohvrite otsimisele ja nendega suhtlemisele ka paljude muude igapäevaste asjadega nagu laste kasvatamine, abikaasaga suhtlemine ja tööl käimine. Sellisel juhul on tegemist stereotüübist kõrvalekalduva perverdiga, keda noored pidasid nooremaealiseks ning ei välistanud ka seda, et tegu võib olla naissoost isikuga. Olenemata perverdi tüübist kasutab ta tavaliselt ohvri peibutamiseks manipulatsiooni, kiitmist ja tunnustamist, hüvede pakkumist ning uue ja põneva teabega meelitamist. Tihti on noorte arvates ahistajal korraga mitu erinevat ohvrit, kes on reeglina naiivsed, kergeusklikud ja uudishimulikud tüdrukud, kellelt tahetakse saada pilte, kus ohver näitab enda alasti keha või jõuda füüsilise kontaktini. Sealjuures valib netipervert peibutamisviisi tavaliselt vastavalt enda eesmärkidele ja ohvri tüübile. Kui siinse bakalaureusetöö tulemusi võrrelda Murumaa-Mengeli (2015) tehtud uuringu tulemustega, siis on kõige suuremaks erinevuseks tõsiasi, et tänased noored tajuvad, et pervert ei ole alati äratuntavalt teistsugune ning ta võib olla ükskõik kes meie seast. See teadmine näitab, et noored on õppinud internetist leitavatesse uutesse kontaktidesse skeptilisemalt suhtuma ja ohtu osatakase paremini ära tunda., https://www.ester.ee/record=b5152413*est

https://www.ester.ee/record=b5152579*est

http://www.ester.ee/record=b4683153*est

http://www.ester.ee/record=b4509105*est

Perevägivalla ohvri jaoks on vägivaldse suhte vastu võitlemine pikk ja vaevaline protsess. Abi otsimise valikud olenevad vägivallaliigist, ohvri mõtetest ja tunnetest ning kättesaadavatest võimalustest. Abi saadakse nii praktikutelt kui ka mitteformaalsetelt abistajatelt. Käesolevas uurimuses saadud tulemused põhinesid neljal naisohvritega tehtud intervjuul ja seetõttu pole tulemused üldistatavad kõigile Eesti perevägivallaohvritele. Intervjuude põhjal saadud tulemused olid sarnased teiste autorite poolt varasemates uurimustes saadud tulemustega. Uurimuses tuli välja nelja liiki abi, mida ohvrid said: nõu, psühholoogiline abi, turvalisus ja majanduslik abi. Nõu kaasnes kellelegi rääkimisega ja oli sageli esimeseks sammuks abi saamise protsessis. Psühholoogilist abi saavad perevägivalla ohvrid kõige sagedamini ja majanduslikku abi on kõige keerulisem saada. Turvalisuse puhul tundsid ohvrid tihti, et nad ei saanud õigussüsteemilt piisavalt kaitset. Järelikult tuleks senisest enam tähelepanu pöörata füüsilise ja majandusliku turvatunde tagamisele. Abi otsimist takistavad tegurid jagunesid uurimuse põhjal kaheks: peresisesed ja perevälised. Peresisesed takistused olid seotud vägivallatseja käitumisega ja vägivaldse suhte mõjuga. Neid iseloomustas ohvri hirm, mis takistas abi otsimist. Ohvrite hirmu ja teiste tunnetega tuleks arvestada abi saamise võimalusi kavandades. Pereväliseid takistavaid tegureid iseloomustas ohvreid süüdistav suhtumine ja liigse vastutuse panemine ohvrile. Pereväliste takistavate tegurite vähendamise võtmeteguriks on teadlikkuse tõstmine perevägivallast. Praktikud peaksid saama spetsiaalseid koolitusi perevägivalla teemal. Samuti võiks perevägivallast rääkida üldhariduskoolides kõigile. Niimoodi suudavad inimesed paremini vägivaldseid suhteid vältida ja aidata perevägivalla ohvreid. Ohvrid leidsid, et abi saamise võimaluste kohta on liiga vähe infot. Info vähesus võib olla põhjuseks, miks abi otsimine tundub ohvrite jaoks liiga keeruline. Järelikult tuleks rohkem panustada abi saamist puudutava info kättesaadavaks tegemisse. Samuti on oluline jälgida, et info oleks ohvritele kergesti mõistetav ja kõigilt praktikutelt saadav info oleks sama. Lõpetuseks võib öelda, et ohvrite kogemused annavad väga palju infot selle kohta, milline on abi otsimise protsess. Eesti ohvrite põhjal saadud tulemused olid sarnased välismaa autorite poolt saadud tulemustega. Seega mõjutab abi otsimist tugevalt just perevägivalla olemus. Käesolevas töös analüüsisin perevägivalla abi otsimise kogemusi naisohvritega tehtud intervjuude põhjal. Edaspidi võiks uurida ka mees- ja lapsohvrite kogemusi., http://www.ester.ee/record=b4417214~S1*est

http://tartu.ester.ee/record=b2611183~S1*est