Search

Minu magistritöö eesmärk oli kaardistada küljenduselemendid, mis äratavad vastuvõtja tähelepanu ajakirja Sport esikaane vaatamisel. Selgitasin välja, millel peatub lugeja pilk esikaant vaadates esimesena ehk märkisin ära katsealuste tähelepanu äratajad. Uuringu viisin läbi koostöös Tartu Ülikooli Majandusteaduskonnaga, kasutades eye tracking ehk pilgujälgija meetodit. Katsete läbi viimiseks valisin välja viis ajakirja Sport esikülge ning lõin neile kontrastiks alternatiivid. Pilgujälgija katsete jaoks valmisid esikülgedest paarid, kus ühel versioonil on kaanepersoon riides ning teisel juhul näitab paljast ihu. Sellise kõrvutamise abil sain teada, kas kaanepersooni riietus mõjutab vastuvõtja tähelepanu ja selle kestust. Lisaks pilgujälgijale, palusin kõigil osalejatel täita ka ankeetküsitluse, et saada üldisemat informatsiooni valimis osalenud inimeste lugemisharjumustest ja eelistustest. Minu magistritöö valimisse kuulus 32 eelküsitluse abil välja valitud katsealust, kes jäid vanusevahemikku 20–30 eluaastat. Pilgujälgija abil läbi viidud katsetest selgus, et vastuvõtja kiiremat tähelepanu pälvivad esikaaned, kus kaanepersoon eksponeerib oma paljast ihu. Lisaks püsis katsealuste pilk nendel esikaantel ka kauem. Huvipiirkonda kitsendades selgus, et pilgu esimene kinnistus tehakse esmalt kaanepersooni näopiirkonnas. Seda ala vaadatakse ka kõigist foto- ja küljenduselementidest kõige kauem. Seejärel suundub inimese pilk kaanepersooni kehale, kus palja ihu eksponeerimise korral püsib vaataja tähelepanu kauem kui seda riides alternatiivide puhul. Seega püüab ajakirja esikaanel kiiremat ja püsivamat tähelepanu just paljast ihu eksponeeriv kaanepersoon. Ankeetküsitlusest selgus, et valimis osalenutest 30 peab esikaane kujundust ajakirja ostmisel oluliseks aspektiks. Lisaks mõjutab inimeste otsust ka kaanefoto ning kaanepersoon. Oluliseks peetakse aga ka ajakirja kaante vahel leiduvat ehk kvaliteetset sisu. Erinevaid väljaandeid paneb poelettidelt ostma aga ka sõprade soovitus ning hetkeemotsioon. Lisaks kaardistasin ka valimis osalenud vastuvõtjate visuaalse hierarhia ehk esitan inimese silma liikumise trajektoori küljenduselementide haaval. Tuli välja, et vastuvõtjate tähelepanu esmane kinnistumine käib skeemil suuremast elemendist väiksemani ehk esmalt märgatakse värvilist fotot, misjärel suundutakse suurematest tekstidest väiksemate viideteni. Kuna pilgujälgimise meetodit kasutatakse meediauuringutes praegu veel pigem harva, siis näen antud meetodil Eestis suurt potentsiaali. Tegemist on meetodiga, mille tulemusi ei ole võimalik ühelgi teisel viisil koguda. Mõne teise empiirilise meetodi (näiteks ankeetküsitlus või kvalitatiivne intervjuu) sidumisel pilgujälgimisega, on võimalik saada ülevaade vastuvõtjate visuaalsest käitumisest, eelistustest ja lugemisharjumustest. Antud tulemused on kasulikud nii ajalehtede/ ajakirjade veebilehekülgede arendajatele, paberlehtede toimetajatele ning küljendajatele., https://www.ester.ee/record=b5152792*est

http://www.ester.ee/record=b4576642*est

Minu bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Eesti päevalehtedes töötavate spordiajakirjanike igapäevast tööd. Valimisse kuulusid spordiajakirjanikud nii Eesti Päevalehe, Postimehe kui ka Õhtulehe sporditoimetustest. Hetkel töötab nendes toimetustes kokku 16 spordiajakirjanikku, kellest kaheksa kuulus minu valimisse. Otsustasin uurimismeetoditena kasutada semistruktureeritud süvaintervjuud ja uurimispäevikut. Süvaintervjuudeks oli mul ettevalmistatud intervjuukava. Vastavalt allika vastustele, muutsin küsimuse sõnastust ja vajadusel küsisin ka lisaküsimusi, mis ei kuulunud minu intervjuukavasse. Uurimispäevikuid lasin spordiajakirjanikel täita seitse päeva. Nädala jooksul pidid nad sinna märkima oma töömahtu ja päevaga kaasnenud emotsioone. Päevikutest ja intervjuudest tuli välja, et vaatamata pikkadele tööpäevadele ja hilistele töötundidele on Eesti spordiajakirjanikud oma tööga rahul. Nooremate spordiajakirjanike kurnatus ja stress on küll suurem, kuid see läheb kogemuse ja tööstaaži suurenedes väiksemaks. Siiski tunnistasid kõik valimis osalenud ajakirjanikud, et suurvõistlused on ülimalt stressirohked ja kurnavad. Spordiajakirjandus on ainus amet, milles uurimistöös osalenud ajakirjanikud näevad töö ja hobi ühendamist. Tänu sellele ei mõelda ka loobumisele. Vaheldusena nähakse ennast töötamas teistes sporditoimetustes, aga mitte üheski teises töövaldkonnas. Spordiajakirjanikud naudivad oma tööd ja teevad seda pühendunult. Spordiajakirjaniku töö suurimaks plussiks on vahetu kontakt sportlaste ja treeneritega. Lisaks teatakse siseinformatsiooni, mida lugeja kunagi teada ei saa. Miinuseks peavad valimis osalenud spordiajakirjanikud aga töö aja määramatust. Sellest tulenevalt kannatavad aga suhted perekonna ja sõpradega. Tihti ei leita töö kõrvalt aega lähedastega kohtumiseks, sest eelistatakse töö kooralikult lõpetada. Eesti naisspordiajakirjanikud ei tunne, et tööl neid soopõhiselt diskrimineeritaks. Siiski esineb erandeid, kus naisspordiajakirjanikult eeldatakse naiselikumat töövaldkonda või suuremat töökust ja seda pigem spordifännidelt, mitte meeskolleegidelt. Messpordiajakirjanikud tunnistavad, et igas toimetuses võiks siiski naisspordiajakirjanikud esindatud olla. Nende s 45 õnul on naisajakirjanikud väga töökad ja oskavad mõnes olukorras asju vaadata hoopis teise nurga alt. Ajalugu aga näitab, et spordiajakirjandus on olnud pigem meeste pärusmaa ja naisspordiajakirjanikke on Eesti ajakirjandusmaastikul pigem vähe. Edasised uuringud võiksid päevalehtede spordiajakirjanike asemel uurida ka maakonaalehtedes ja veebiväljaannetes töötavate spordiajakirjanike igapäevast tööd. Minu bakalaureusetöö andis ülevaate spordiajakirjaniku igapäevasest tööst, aga huvitav oleks uurida ka Eesti spordiajakirjaniku tööd suurvõistluse ajal., http://www.ester.ee/record=b4486597*est

http://tartu.ester.ee/record=b2692922~S1*est

http://www.ester.ee/record=b4688317*est

Autorite kirjalikud load asuvad õendusteaduse osakonnas õppekorralduse spetsialisti käes.